uus kodu :)

5 aastat blogipidamist on täis saanud. Mõtlesin, et vahelduseks võiks jälle kolida :) Kõik jääb ikka nii nagu oli, ainult pildid tulevad suuremad :)

ahh et kuhu….näed SIIA … ahh mis ma siin ikka pikemalt, tulge mu uude veebikoju parem!

Ma vana kodu võtan ikka ka kaasa ;)

 

nagu päris!

Igal inimesel on omad tööalased unistused. Minu oma on(li) saad vot just täpselt selline pilt.

Esmaspäeval kui ma pildi tegin, siis ma pool päeva käisin ja särasin, et ohhh ma sain selle…

Selle pildi juurde käib ka pikem jutt, aga seda ma kirjutan näiteks homme, aga ma kuidagi ei suutnud ennast hetkel tagasi hoida ja pidin pildi maailma laskma!

Palju õnne esimeseks sünnipäevaks pisike ANNETTE!

Kasvavad nagu seened

Kui ma siin oma pinginaabri kommist lugesin, et tema minu arvates alles kooli läinud laps juba 14 aastaseks saab, siis samasuguse ehmatusega pidin tõdema, et meie Ketlin saab kohe varsti kuue aastaseks. Selleks, et tulevikus kõiki asju natuke kiiksuga ja palju positiivsemalt mäletada, paneks siis vahelduseks kirja kuidas meie seened kasvavad.

Vahelduseks alustan Liisust. Tema pealt on näha, et pere teine laps ei olegi nii kerge olla. Suurem on vanem ja targem ning väike on väiksem ja nõuab kõva häälega oma. Liisu, kes nüüd sügisel lasteaeda läks on astunud väga-väga suure sammu tublimaks. Kui kodus oli ta selline vaikne ja märkamatu, kelle puhul ma ühel hetkel ehmatusega märkasin, et ta midagi ei oskagi, siis tänu lasteaiale on muutuseda kohe näha. Väga kenasti loeb ta näiteks peitusemängu jaoks numbreid ligi kahekümneni. Lõpu …teisted lähevad küll veel natuke sassi, aga alles sellel suvel ei osanud ta õieti veel kümnenigi lugema. Joonistada ta kah ei tahtnud. Ketlin oma uhkete ja lõppematute kunstitöödega, oli terve maja vallutanud. Tavaliselt valiski siis Liisu mingi muu tegevuse. Nüüd lasteaiast annab ta igal õhtul paraja portsu joonistusi ja kui ma eile tema käest küsisin, et mis talle lasteaias kõige rohkem teha meeldib, siis vastas, et joonistada. Kartulimehikesed jäidki temal vahele ja kohe ilmusid paberile ripsmete ja juustega printsessid, kellel kohevad seelikud on ühele poole kaldu. Eriti jutukas ta ei ole, aga mis mulle väga meeldib, siis see, et ta räägib vaikse ja rahuliku häälega ja igas tema lauses on mõte sees. Kallel oleks nüüd hea rinnale koputada, et näe isasse ;). Ma jälle arvan, et need teised lapsed nende esimeste plähmerdiste kõrval ongi sellised.

Iseendaga saab ta väga kenasti hakkama ja selle koha pealt on küll suuremast õest palju kasu. Tema kõrval ei saa kuidagi kehvem olla ja täpselt sama vapralt käib ta näiteks üksi vetsus ja otsib omale külmutuskapist sobivaid sööke. Uhh need kaks asja ühes lauses oli küll nats liiast, ag mis siis.

Reedeti tegime sellise diili, et pärast lasteaeda käime kommipoes ja iga laps saab omale pisikese paberkoti sisse kuni 10 kommi valida. Liisu, kes siis minu järgi karbi rosinad shokolaadis ka kotti poetab, unustas viimane korda oma ülejäänud kommid kõik autosse. Kodus ei lasknud ta ennast sellest hetkekski häirida, et Ketlin oma kotist komme pugis ja pühapäeval kui me jälle autoga sõitma läksime, jagas ta kõigile oma leitud kotist komme. Isegi täna hommikulgi veel, kui autosse minnes istme vahelt ühe kommi leidis, pakkus ta seda lahkelt Ketlinile, sest Ketlinile väga see komm maitseb.

Ma üldse ei imestagi, et teised lapsed Liisu sõbrad tahavad olla. Ükspäev just Liisu kurtis, et lasteaias koguaeg keegi tahab tal käest kinni hoida, aga et tema ei saa niimoodi jälle midagi teha :).

Samas kui tuleb nutt, siis see on ikka kõige kõvema häälega, kuid mossitama läheb vaikselt ja omaette. Ma arvan, et ma tunnen teda päris hästi ja kõiki tema mossitamisi on väga lihtne ennetada ja see ei nõud  kuigi palju minu väärtushinnangutega konflikti minekut :)

Kärdu ka siis. Kui tema ohjeldamatu söögiisu kõrvale jätta, on üks ütlemata armas nagu kaisukaru. Siiamaani eelistab ta igal võimalikul juhul nagu koaalakaru kellegi kaelas rippuda. Vahel hetkeks ta isegi jääb kuskile üksinda mängima, aga ohh seda rõõmu kui suuremad õed lõpuks õhtul koju jõuavad. Vaikselt on ta hakanud ka aru saama, et mis tema käes, see tema oma. Küll esialgu kaitseb veel oma käes olevaid asju, sest midagi ära kiskuma minna veel ei julge, aga kaugel seegi aeg on. Seda, et kõrgemalt näeb paremini, seda teab ka ja natuke ronida võiks ju ikka. Esialgu õnneks mitte väga ohtlikesse kohtadesse, kuid peab tunnistama, et on ka neid hetki ettetulnud, kus endal süda löögid vahele jätab. Muusika fänn on ja nii kui tantsuks läheb, on esimene lõvi põrandal. Naiselikult solvuda mõistab ka ja nutuvõru suu ümber veeretab kiirelt kui ta näiteks soovitamatul hetkel teda maha pannakse. Oskuses, oskused. Ma ei teagi enam, mida üks ühe aastane oskama peaks. Igal juhul ei oska ta enamus asju, mida suurema õed, aga küll ta õpib.

Viimase aja lemmiktegevused on oma mähkme prügikasti viimine ja pesu masina ja kuivati vahel sorteerimine. Ma ükspäev vaatasin, et ta kohe päris tükk aega tõstis asju ühest masinast teise ja tagasi. Kraanikausis vannis käimine on kah lemmik. Kui tropp eest ära võtta eesmärgiga, et nüüd on vannis istumisel lõpp, siis saab pahaseks ja topib kiirelt tropi ise tagasi. Riideid proovib veel suht edutult selga panna ning sama palju kui süüa, meeldib ka magada. Päeval õues ja nüüd minu soovil ka ilma söömata öösel. Magama minekul on tal meie pere üle vaja kontrolli omada ja nii kaua kui keegigi veel üleval on, tema magama ei lähe ja viimastel hommikutel koperdab poolmagades hommikul üles, et suurematale õdedele ukse pealt lehvitada.

Kassi väntsutad jubedalt, aga kass ka ei saa tema peale pahakseks. Mina kassi asemel oleks ammu juba küüned Kärdule kintsu löönud, aga näe tema ainult kannatab. Emme, aitähh ja ssss on tema piiratud sõnavara, millest täiesti piisab. Ükspäev nägin oma silmaga, kuidas ta Liisul varrukast kinni hoides vedas ta soovitud kohta ja tegi talle ilma sõnadeta selgeks, et ta tahab, et nukk vankrist välja aidataks.

Kärdu armukadedus on kah piiritu. Ainult tema loal võib mõni teine laps ükskõik millise täiskasvanud sülle minna :)

Ja siis meie Ketlin. Tema armastab kõike ja palju. Tema soovidel ei tule lõppu ei hommikul ega õhtul. Tal on nii palju lemmiktegevusi, et neid ei jõua üleski lugeda. Maailmaasjadest saab minu arust juba liigagi hästi aru, mis paneb tema õlule vahel liigagi raske koorma. Näiteks laupäeval läksime Marisega kõige väiksemaid õue magama jalutama kui äkki juba kaugel kostis nutune emmme kisa. Tuli välja, et Ketlin oli väga mures köögis gaasipliidil keeva supi pärast. Nii ei tohi ju suured inimesed ära minna, et lahtine tuli niimoodi jääb. Nüüd me oleme kohe mitu päeva järjest tema soovil harjutanud pliidi kinni keeramist. Kui õhtul teleka vaatamise limiit juba kaugelt üle ääre ajab, siis võib ta väismatult laulda ja joonistada. Viimasel ajal harjutab ta ka tshatshatshaaad, sest talle nii meeldib Jürgeni juures tantsimas käia. Kuidagi moodi on ta nüüd ennast lasteaias ise kuskile üksinda laulma sokutanud ja Thea juures laulmas oli õnnetu, et ta veel seal üksinda laulda ei ole saanud. Ta olla küll ka käe püsti tõstnud, aga teda pole veel valitud. Mul ikka vahel on raske sukuda, et see sama laps alles natuke aega tagasi ei julgenud isegi suure hulga lastega lava peale minna, rääkimata seal laulmisest. Lasteaias sai kiita, et oli oma korrapidaja ülesandeid väga tõsiselt võtnud. Samas emotsioonid käivad ju sügavate lainetena ja kurbus ja mured võtavad ikka pisara silma. Tema on see, keda mutlifilmid kurvaks teevad :).

Et nüüd kõik nii ilus ei tunduks, siis minu lendab katus ikka ära nendel hetkedel, kui kõik kolm korraga midagi tahavad ja oma soovide ning jutuga mind ära väsitavad. Nii raske on vahel olla see vahekohtunik ja anda õigus sellele, kellele seda hetkel kõige rohkem vaja oleks. Näiteks on suurematel solvumisnutt garanteeritud, kui just nemad ei saanud midagi tuua-viia-aidata. Olgu sees siis kasvõi Kärdu saabaste toomine. Üks peab saama tuua ühe saapa ja teine teise. Või siis munade katki löömine. Ühesõnaga igal sammul peab neile hüüdma, et kes tahab tuua seda või teist ja jälgima, et kõigile jätkuks :)

ahjaaa ma unustasin enne märkida, et fotoka sundis mind haarama üllatus. Üllatuseks olid Kalle ostetud uued pluusid kõigile tüdrukutele. Kusjuures ma kujutan täitsa elavalt ette müüjate imestust, kuidas üks meesterahvas nii erinevaid suuruseid valis ;)… mul jah millegi pärast raske uskuda, et nad oleksid arvanud, et tegu on kolme pisikese tütre isaga …

Kalle ise ütles, et ta raske südamega pani teised asjad riiulile tagasi, sest kui siis juba kõigile, aga kõigile on kallis :)

natuke talve moodi

Mis kuu praegu on? Aga mis nädal? Mitu päeva veel minu sünnipäevani aega on? – Need on Ketlini igapäevased küsimused. Et talle vastuseid kergemini mõistetavaks teha, siis üheks märksõnaks temale oluliste asjade saabimisel, on lume tulek. Kindel on see, et tema sünnipäev ei tule kindlasti mitte enne seda kui lund on sadama hakanud. Ohh seda rõõmu kui siis ühel hommikul oligi esimene õhuke lumekiht alla sadanud :).

Ei jõudnud nad isegi süüa, kohe kiiresti oli vaja õue minna. Ma arvan, et esimene lumi ongi vist ainuke põhjus, millegi lapsed isegi unepealt on võimalik õue saada :).

kaugemalt…

misse? mis teha kui inimene ei mäleta, mis asi lumi on :) Endal oli ikka päris kummaline tunne küll kui ma juba järjekordsele lapsele täpselt seda sama talvekostüümi selga panema hakkasin . Kui ikka päris lumi maha tuleb, siis tuleb kollektsiooni ka SELLE pildiseeria jaoks täiendada (appi, mis koledad punased uduraamid, hea et ikka inimene on võimeline arenema)…

maal ikka mõnus, keegi ei vaata kui ka pidzaamas õue lähed :). Samas ükspäev ma niimoodi Kärti jalutasingi magama ja kuna meil siin kõrval on sõdurpoiste taasturavi keskus, siis ühed poisid kiirel sörgil ikka päris muigel näoga vaatasid mind :)

viimane telling langeb kah kohe, sest viimane ümmargune akne sai ka oma liistu ümber.

kass ikka ka :)

aasta sai täis

Eelmisel suvel oma suure kõhuga kohtusin 2 hästi armsa perega. Kõige pealt said kõhud pildile püütud, seejärel tutikas beebi ja rohkem või vähem kohtusime ka terve selle aasta jooksul ning nüüd sügisel said mõlemad poisid ühe aastaseks. Kui juba mitu-mitu korda kohtutud, siis käis broneerimine kiirelt ja kenasti. Mul on homme linnas pulm ja lubas ilusat ilma – kas pärast seda lähme – ja loomulikult lähme. Või siis ma lõpetan stuudios kell neli, saame seal kokku ja lähme – muidugi lähme :). Pildistada on ka väga mõnus kui inimesed mu kaamera ees juba harjunud on :). Nad isegi ei pahanda kui fotokas niimoodi katki läheb, et pilti saab ainult tagurpidi teha…

Ühesõnaga püsikliendid on lemmikkliendid kõigile :)

Sügis nagu ka poisid näitasid ennast parimast küljest :)

Kuna mul siin on kolm pruuti välja pakkuda, siis pisikestest poistest ei tea veel midagi, aga ämmad-äiad sobivad küll!

Kass

Ma  nüüd ei teagi kust alustada. Kas sellest, et meil on kodus hiired või siis sellest, et Ketlin ostis kunagi ammu juba kassi raamatu või siis sellest, et mul pole mitte kunagi ennem kassi olnud. Igatahes olime eelmine kolmapäev külas ja läks jutt ülbikutele hiirtele, kes sügiseti maja vallutavad. Kurtsin siis, et võtaks kohe kassi kui kuskilt oleks võtta, mille peale majaperenaine telefoni klõbistas ning 5 minuti pärast üks mees kahe kassiga pea ukse vahelt sisse pistes küsis, kas teie soovisitie kassi :)

Lasti siis kassid tuppa ringi vaatama. Minu süda oli juba sellega võidetud, et kassid olid valged. Nii palju ma teadsin alati, et kui ma kassi võtaks, siis võiks ta olla valge. Üks oli isane ja teine ema. Isane oli julgem ja tuli vaatama, emane läks kapi alla. Ma vaatasin kohe, et see emane on rohkem meie pere moodi. Meie lapsed keegi ei torma pea ees lahingusse, vaid jäävad alati kõige pealt varitsusse. Kui siis Kärt üles tõusis ja oma poole hoidu isasele avaldada tahtis, oleks teine talle kõrri karanud. Rohkem polnud vaja, susisev isane pisteti kasti tagasi ja meie viisime emase koju.

Tee pealt ostsime kassile vajalikku kraami ka. Katuse ja söefiltritega pissipoti, liiva ja süüa ning 2 mänguasja ka. Kodus veetis Kass esimesed pool tundi diivani all, aga õhtu edenedes hakkas juba järjest julgemaid kaari tegema. Poti peale läks ka kenasti ja sööki sõi ka.

Nüüd on ta siis nädal aega meil elanud. Ahh, et miks varem pole postitust olnud. Mul läks fotokas katki ja ma sain selle alles eile õhtul tagasi, aga see on üks teine jutt… Kass siis. Kass on täpselt meie pere moodi. Õhtul magama minnes ei suuda ta kuidagi otsustada kelle kaissu pugeda. Kui esimestel öödel Liisu täitsa pahandas, et kass tema peale ronis, siis nüüd ta vist lükkab meie õpetusel ta lihtsalt ära. Enamus õhtutel tuleb ta siis meie voodisse. Üks õhtu suutis ta ennast isegi minu ja Kärdu vahele pressida, kuigi meie vahel eriti ruumi ei ole. Mõnikord jääb Ketlini juures magama. Ühesõnaga inimese külje all ja tal on oi kui raske valida :)

Päeval tuleb ta siia minu tooli peale magama ja mina pean ka siia veel mahtuma :). Vannitoas vanni all meeldib talle ka millegi pärast olla ja söögilauale tahab ka ronida.

Hiired on meil majas igatahes madalamat profiili hoidma asunud. Pärast kahe hiire surma Kassi käpa läbi, nad enam nii julgelt mööda maja ei jookse, nii et sellega on nüüd ühelt pool.

Lastega on ta väga sõbralik ja leplik. Isegi siis kui Kärdu teda nagu mängukaru enda järel lohistada tahaks. Liisu natuke pelgab teda veel ja ei tema ega Ketlin Kassi väga sülle võtma ei kipu.

Kui esimesel päeval olid Kassi nimevariandid Täpi ja Annika, siis tänaseks tal nime veel ei ole. Meie perele kohaselt võiks nimi olla K-tähega…ehk et siis konkurss on avatud ja ootab lahkelt pakkumisi :)

Ma täna püüdsin Kassist ka pilti teha…no ikka vaatasid teda kui beebit ja sättisin nagu beebit :). Eks mul nüüd on oma modell, kelle peal harjutada. Järgmine kord siis lastega pildid.

Karu käis külas ja tema poseeris koos Kassiga

ta sobib nii hästi meie koju :)

 

 

Kati ja Erik

Minu selle suve kõige raskem-töisem-pikem-lõbusaim-ilusaim  nädalavahetus alagas Kati ja Eriku pulmaga. Päevaplaan oli lihtne ja konkreetne. Kõigepealt lähme kolme väga ilusa koeraga Saue mõisa parki pildistama. Mina kui “tuntud” loomapildistaja pabistasin ikka terve eelmise päeva. Mismoodi ma panen kolm koera niimoodi pildile, et see lahe oleks. Ega ma nüüd, aus olla, suurt midagi välja ei mõelnudki ja jätsin kõik saatuse hoolde. Ütleme nii, et kui on sellised koerad, siis piisab ainult ilus olemisest ja noh natukesest kasvatusest…või maiusest :)

Koerad istusid, lamasid, kuidas vaja ja kus vaja.

näete jah ;)

selle pildi juures pidid koerada vabalt taustal ringi jooksma. No aga  minu pildi peale jäid nad nina maas valged pallid ja ma lõikasin nad lihtsalt välja…sorry ;)

mõisa väravas veel viimane pilt ja sõitsime edasi mere äärde..

väike puhkepeatus metsas..

see on mu viimase suuve lemmiknurk. Ma vist ronisin peaaegu igale paarile niimoodi nina alla ;)

jalutuskäik meres…

pruudikingi oli lausa kohtuslik liiva sees pildistada :)

Kati oli super eeltööd teinud ja kõik kohad, kuhu pildistama minna olid välja valitud, minu ülesanne oli ainult õiged nurgad valida. Meremuuseum oli super valik

just täpselt nii vana ja nii lagunenud nagu meile meeldis :)

Muuseumis oli meil , kui ma ei eksi, siis täpselt 10 minutit aega ja jooksuga läksime kirikusse.

ma tahaks veel peatud Kati ämma juures. Ma ei ole veel üheski pulmas ämma nii palju pildistanud, aga no kui ämmal on juba selline märk rinnas, siis on mida pildistada.

Kui nüüd ämm kõrvale jätta, siis peigmehel oli 2 väga lahedat õde, kes hetkekski ei unustanud, et fotograaf on ruumis.Teate kui lihtne on niimoodi tööd teha :)

täiesti tavaline perepilt :)

Minul oli ütlemata lõbus ja seltskond oli super. Minu osa pulmas lõppeski just sellel hetkel…

PALJU, PALJU ÕNNE!

 

 

lapsed stuudios ehk minu dilemmad

Kolme väikese lapse emana usun, et tean päris hästi, mida tähendab üks laste pildistamine. Kui  ühe aastasel vabalt kulgeda ei lasta, siis vägisi kinni hoides on kisa taevani ja solvumine südame põhjast sügavamal. Kui kolme aastane on otsustanud pildile mitte tulla, siis on targem kohe oma lubaduste pagas avada – alustades pisikesest kommist või sõbrale küllaminekust, lõpetades poes olevad kõige suurema autoga. Kui viie aastane pildi peal ei naerata, siis piisab rõhuda eelnevatele kokkulepetele ja tagajärgedele ;). Kui seitsme aastane juba stuudio uksest sisse on tulnud, siis on tema pildistamine ainult puhas õnn ja rõõm :)

Loomulikult on ka alati inglikesi, kes tulevad uksest naeratades sisse ja teevad absoluutselt kõike, mida neilt oodatakse ja rohkemgi veel. Vanusest sõltumata :). Vanemate silmad on seda säravamad, mida väiksemad olid nende ootused oma lastele ja kui siis väike pätt ( minu vägagi heatahtlik väljend väiksetele lastele) oma vanemaid nii emotsioonide kui ka koostööga üllatab, siis mina olen rahul :)

Kui mina olen oma lemmikud “purki saanud” ja kodus arvuti lahti teen, siis olen dilemma ees. Äkki neile ei meeldigi see, mida ma nüüd siis tegin. Olen aru saanud, et suures plaanis on paljudel täiesti ükskõik, kelle juurde pildistama minna, aga sellest hoolimata on neil oma nägemus ja ootused. Kui sa inimest näed stuudio uksel esimest korda elus, siis silmist ootuseid näha võib vahel täitsa rappa minna. Teine dilemma on stuudios pildistades see, et kas ma peaks nüüd tegema rohkem stuudio teise fotograafi moodi pilte, et inimesel oleks kindlamalt teada, milline tulemus saab olema või ajada ikka oma rida ja teha ainult neid pilte, mis mulle endale kõige rohkem meeldivad.

Kui ma siis pildid olen valmis teinud ja kliendile ära saatnud ja sealt kippu ega kõppu ei tule, siis ma olen täiesti kindel, et nüüd ma panin küll puusse ja kliendil ilusad pildid jäid saamata. Vahel on võimalus minna salaja kuskile interneti foorumisse piiluma, et millistele ootustele ei suutnud ma vastata, aga vahel ei teagi …. Oma helgetel hetkedel lohutan ennast sellega, et tüüpiline eestlane ei olegi väga ülevoolav – ehe näide mul siin kodus ja ma ise ei olevat ka ükskord kiitnud nende piltide eest, millega ma ülirahul olin või siis nagi üks klient ükskord paar kuud hiljem tänaval kohates ütles, et ta ei ole lihtsalt arvutiinimene ;)

Ma nüüd valisin siia kahe sessiooni pildid, ühed on just nõelasilmast tulnud ja teised ilma tagasideta (lugege – ma olen täitsa kindel, et neile ei meeldinud)

minu lemmikud on alati need, kus kõik kenasti KAAMERASSE ei naerata

rekvisiidid minu piltidel on alati poolikud-veerandikud ;)

emotsiooni on..järelikult on lahe.. suvaline? tundub? …mulle meeldib :)

taustajõud ei peagi teravad olema :)

üks mu lemmikuid sellest perest

selle superlaheda käru tõid nad ise kaasa…näete jah, poolikult

kas ma oleks pidanud selle jala sealt ära koristama – oleks, aga ma proovisin ja koos jalaga oli parem, minulikum

kaks suurt lemmikut seeriast – karu ja vanker

tõelised ja ausad emotsioonid poste riietamisest – ajaloo huvides, et ta ise saaks näidata kuidas juba sünnist saati kõik riietumisega seotu talle vastumeelne oli. Noh juhuks kui ta tulevane naine temaga shoppama tahab minna ;)

tavaline klassika, aga minu lemmik sellepärast, et see on tehtud hetk peale poseerimist ;)

armastan siiraid emotsioone..

üks mu lemmikuid. Koostöö sujumiseks lähevad väiksetele poistele alati võtmed peale – sobib väga hästi…

jeeeeeee

meestejutud ;)

Keegi just ükspäev ütles mulle, et väheke ebakindlust on edasiviiv jõud!

ootusärevus

Mitte minul, vaid neil …. :) See kõik oli alles septembrikuus ja nüüd peaks kõik need pisikesed sealt kõhust väljas olema. Mulle on tundunud nii, et kui tehakse pildid, kus pisike alles kõhus on, siis jäädakse tihti beebit liiga pikalt imetlema ehk et kuidas me nüüd siis jälle fotograafi juurde lähme :) Positiivne mina nüüd ei kahtle hetkekski selles, et asi võiks piltides olla ;)

Ma siis ikka püüan, vist liiga tihti, beebiootajaid veenda, et ma ikka tahaks rohkem beebit pildistada. Nagu alljärgnevalt näha, siis mitte kõik ei ole õnneks vedu võtnud ja selle üle on mul väga hea meel, sest nüüd stuudios olen avastanud, et ütlemata mõnus on kahe armastust ääreni täis õnneliku täiskasvanud inimesega pilte teha. Kellegi meel kurvaks ei lähe ja mitte midagi lubama ka ei pea…ootus on ainult suur :)

Ükskord on ka nii juhtunud, et pisike otsustas just sellel päeval sündida, kui kõhupildistamine plaanis oli…aga see oli juba eelmine suvi…

lemmikvärvid must ja punane

poiss?!!!!

tüdruk?!!!!

oodatud…väga oodatud :)

tema on täna veel täitsa kindlalt kõhus ;)

S tuli stuudiosse hoopis ühel teisel eesmärgil ja suure-suure seltskonnaga ja kui kõik oli juba lõpetatud ja inimesed poolenisti uksest väljas, siis vaatasime – et ahhh teeme ära. Umbes täpselt 5 minutit ja väike mälestus olemas :)

elu maal

Pika kaalumise järel ostsin endale ka sellise objektiivi, millega pisikesi asju pildistada saab. Ühel hommikul, pärast pulma kusjuures, läksin vaatama, mis imet sellega siis teha saab. No ma ei ole üldse osav, aga just nagu minu jaoks oli terve õu ämblikuvõrke täis. No ikka nii täis, et lõpuks ilma võrguta kohta oli päris raske leida.

Ja loomulikult oli kastepiisku ka rohkem kui rubla eest. Ja oleks mind keegi näinud. Mul oli seljas hommikumantel ja selle peal talvejope. Jalas olid talvesaapad ja niimoodi ma siis mööda aeda jalutasingi :)

seda sama kõrrekest ma siis pildistasin nii alt kui ülevalt kui ka vahepealt. Lihtsalt ajaloo huvides, et need siis mu esimesed makrod.

ühe pildi majast tegin ka :) Kuna tegemist oli 50 mm objega, siis selleks, et maja tervenisti pildi jääks, oleks ma pidanud oi kui kaugele minema. Kusjuures meie maja pildistamiseks ma nii kaugele pole veel kunagi läinud…

aga näete jah..oleks nagu juba olemas, aga ei ole ka…natuke siit ja natuke sealt ja varsti ikka peaks tellingud maha saama.

Lehekesi otsisin ka…

Kusjuures ma nüüd ei teagi, kas päriselt ka markomehel läbi objektiivi näevad ja on kindlad, et pilt terav jäi. Äkki oli viga mu hommikuses silmas, aga susises teravustada küll, aga sellise lahtise ava juures nagu ma kasutasin, olidki ainult need augud teravad :) Ja minuarust mingi putuka pildistamiseks ei ole ta ikka piisavalt makro. Lugege jah…mul pole ikka õrna aimugi asjast :)

meie aia lill ka…

ja tegu ei ole mingi suure karikakra õiega…see on ikka päris väike õis-ausõna!