lapsed stuudios ehk minu dilemmad

October 9, 2010

Kolme väikese lapse emana usun, et tean päris hästi, mida tähendab üks laste pildistamine. Kui  ühe aastasel vabalt kulgeda ei lasta, siis vägisi kinni hoides on kisa taevani ja solvumine südame põhjast sügavamal. Kui kolme aastane on otsustanud pildile mitte tulla, siis on targem kohe oma lubaduste pagas avada – alustades pisikesest kommist või sõbrale küllaminekust, lõpetades poes olevad kõige suurema autoga. Kui viie aastane pildi peal ei naerata, siis piisab rõhuda eelnevatele kokkulepetele ja tagajärgedele ;). Kui seitsme aastane juba stuudio uksest sisse on tulnud, siis on tema pildistamine ainult puhas õnn ja rõõm :)

Loomulikult on ka alati inglikesi, kes tulevad uksest naeratades sisse ja teevad absoluutselt kõike, mida neilt oodatakse ja rohkemgi veel. Vanusest sõltumata :). Vanemate silmad on seda säravamad, mida väiksemad olid nende ootused oma lastele ja kui siis väike pätt ( minu vägagi heatahtlik väljend väiksetele lastele) oma vanemaid nii emotsioonide kui ka koostööga üllatab, siis mina olen rahul :)

Kui mina olen oma lemmikud “purki saanud” ja kodus arvuti lahti teen, siis olen dilemma ees. Äkki neile ei meeldigi see, mida ma nüüd siis tegin. Olen aru saanud, et suures plaanis on paljudel täiesti ükskõik, kelle juurde pildistama minna, aga sellest hoolimata on neil oma nägemus ja ootused. Kui sa inimest näed stuudio uksel esimest korda elus, siis silmist ootuseid näha võib vahel täitsa rappa minna. Teine dilemma on stuudios pildistades see, et kas ma peaks nüüd tegema rohkem stuudio teise fotograafi moodi pilte, et inimesel oleks kindlamalt teada, milline tulemus saab olema või ajada ikka oma rida ja teha ainult neid pilte, mis mulle endale kõige rohkem meeldivad.

Kui ma siis pildid olen valmis teinud ja kliendile ära saatnud ja sealt kippu ega kõppu ei tule, siis ma olen täiesti kindel, et nüüd ma panin küll puusse ja kliendil ilusad pildid jäid saamata. Vahel on võimalus minna salaja kuskile interneti foorumisse piiluma, et millistele ootustele ei suutnud ma vastata, aga vahel ei teagi …. Oma helgetel hetkedel lohutan ennast sellega, et tüüpiline eestlane ei olegi väga ülevoolav – ehe näide mul siin kodus ja ma ise ei olevat ka ükskord kiitnud nende piltide eest, millega ma ülirahul olin või siis nagi üks klient ükskord paar kuud hiljem tänaval kohates ütles, et ta ei ole lihtsalt arvutiinimene ;)

Ma nüüd valisin siia kahe sessiooni pildid, ühed on just nõelasilmast tulnud ja teised ilma tagasideta (lugege – ma olen täitsa kindel, et neile ei meeldinud)

minu lemmikud on alati need, kus kõik kenasti KAAMERASSE ei naerata

rekvisiidid minu piltidel on alati poolikud-veerandikud ;)

emotsiooni on..järelikult on lahe.. suvaline? tundub? …mulle meeldib :)

taustajõud ei peagi teravad olema :)

üks mu lemmikuid sellest perest

selle superlaheda käru tõid nad ise kaasa…näete jah, poolikult

kas ma oleks pidanud selle jala sealt ära koristama – oleks, aga ma proovisin ja koos jalaga oli parem, minulikum

kaks suurt lemmikut seeriast – karu ja vanker

tõelised ja ausad emotsioonid poste riietamisest – ajaloo huvides, et ta ise saaks näidata kuidas juba sünnist saati kõik riietumisega seotu talle vastumeelne oli. Noh juhuks kui ta tulevane naine temaga shoppama tahab minna ;)

tavaline klassika, aga minu lemmik sellepärast, et see on tehtud hetk peale poseerimist ;)

armastan siiraid emotsioone..

üks mu lemmikuid. Koostöö sujumiseks lähevad väiksetele poistele alati võtmed peale – sobib väga hästi…

jeeeeeee

meestejutud ;)

Keegi just ükspäev ütles mulle, et väheke ebakindlust on edasiviiv jõud!


ootusärevus

October 5, 2010

Mitte minul, vaid neil …. :) See kõik oli alles septembrikuus ja nüüd peaks kõik need pisikesed sealt kõhust väljas olema. Mulle on tundunud nii, et kui tehakse pildid, kus pisike alles kõhus on, siis jäädakse tihti beebit liiga pikalt imetlema ehk et kuidas me nüüd siis jälle fotograafi juurde lähme :) Positiivne mina nüüd ei kahtle hetkekski selles, et asi võiks piltides olla ;)

Ma siis ikka püüan, vist liiga tihti, beebiootajaid veenda, et ma ikka tahaks rohkem beebit pildistada. Nagu alljärgnevalt näha, siis mitte kõik ei ole õnneks vedu võtnud ja selle üle on mul väga hea meel, sest nüüd stuudios olen avastanud, et ütlemata mõnus on kahe armastust ääreni täis õnneliku täiskasvanud inimesega pilte teha. Kellegi meel kurvaks ei lähe ja mitte midagi lubama ka ei pea…ootus on ainult suur :)

Ükskord on ka nii juhtunud, et pisike otsustas just sellel päeval sündida, kui kõhupildistamine plaanis oli…aga see oli juba eelmine suvi…

lemmikvärvid must ja punane

poiss?!!!!

tüdruk?!!!!

oodatud…väga oodatud :)

tema on täna veel täitsa kindlalt kõhus ;)

S tuli stuudiosse hoopis ühel teisel eesmärgil ja suure-suure seltskonnaga ja kui kõik oli juba lõpetatud ja inimesed poolenisti uksest väljas, siis vaatasime – et ahhh teeme ära. Umbes täpselt 5 minutit ja väike mälestus olemas :)


elu maal

October 4, 2010

Pika kaalumise järel ostsin endale ka sellise objektiivi, millega pisikesi asju pildistada saab. Ühel hommikul, pärast pulma kusjuures, läksin vaatama, mis imet sellega siis teha saab. No ma ei ole üldse osav, aga just nagu minu jaoks oli terve õu ämblikuvõrke täis. No ikka nii täis, et lõpuks ilma võrguta kohta oli päris raske leida.

Ja loomulikult oli kastepiisku ka rohkem kui rubla eest. Ja oleks mind keegi näinud. Mul oli seljas hommikumantel ja selle peal talvejope. Jalas olid talvesaapad ja niimoodi ma siis mööda aeda jalutasingi :)

seda sama kõrrekest ma siis pildistasin nii alt kui ülevalt kui ka vahepealt. Lihtsalt ajaloo huvides, et need siis mu esimesed makrod.

ühe pildi majast tegin ka :) Kuna tegemist oli 50 mm objega, siis selleks, et maja tervenisti pildi jääks, oleks ma pidanud oi kui kaugele minema. Kusjuures meie maja pildistamiseks ma nii kaugele pole veel kunagi läinud…

aga näete jah..oleks nagu juba olemas, aga ei ole ka…natuke siit ja natuke sealt ja varsti ikka peaks tellingud maha saama.

Lehekesi otsisin ka…

Kusjuures ma nüüd ei teagi, kas päriselt ka markomehel läbi objektiivi näevad ja on kindlad, et pilt terav jäi. Äkki oli viga mu hommikuses silmas, aga susises teravustada küll, aga sellise lahtise ava juures nagu ma kasutasin, olidki ainult need augud teravad :) Ja minuarust mingi putuka pildistamiseks ei ole ta ikka piisavalt makro. Lugege jah…mul pole ikka õrna aimugi asjast :)

meie aia lill ka…

ja tegu ei ole mingi suure karikakra õiega…see on ikka päris väike õis-ausõna!


Hea päev… ehk lillehernes

September 30, 2010

Kui ma  järgmine aasta oma vanu postitusi lugema tulen, siis ma saaks näpuga näidata, vot küll mul oli eelmine aasta elu alles lillehernes. Lillehernes on pärit  Nele blogist, et elu nagu lill ja elu nagu hernes ja kui ikka elu on eriti tore, siis lillehernes :)

Laupäeva hommikul ärkasime vara. Terve pere oli juba peaaegu kell 9 üleval ja tubli pereema tegi pannkooke. Kuna Kalle neid ei söönud, siis ohjas tema Kärti ja kõik naised said mõnuga maasikatoormoosiga pannkooke süüa. Kusjuures ma tegin moos täiesti ilma suhkruta ja ikka on magus…ehh kui ebaoluline praegu :)

Ühesõnaga maasikad söödud tegime välisukse lahti ja imestasime, et külma ei tulegi sisse. Järgmine naiste lemmiktegevus riietevalik lausa sundis mind Diana helistama ja üks pisike sessioon välja meelitama. Pikk valimine väsitas pere noorimad tüdrukud nii ära, et teel linna jäid nad magama, et siis Dianaga kohtudes olla värske ja rõõmus. Kiire sessioon, mille käigus ma suutsin kinnitada Diana väidet, et fotograafe on ikka väga raske pildistada, kuid samas fotograafi lapsi jälle ülilihtne. Sikutasid teised Dianat varrukast, et tee minust ka ja tahan veel…. Kuna see oli selline ekspromt ja kahe töö vahele pressitud üritus, siis edasi nautisime Kadrioru parki oma pere seltsis ja kinnitasime endile, et kõik need jopedega inimesed on imelikud, mitte meie suviselt palja pea ja kleidi väel ringi jooksvad ja kastanimune korjavad tüdrukud.

Munad korjatud läksime india toitu sööma. Selleks, et Kalle päev suure plussi saaks. Seal meil läks natuke nihu, sest maja parim teenindaja teenindas meie kõrvallauda ja meile sattus kõige kehvem. Mina kui suur teenindajate nautija ei olnud üldse rahul :). Õnneks ma nägin, et koha vaimu hoidja on täiestu olemas ja ma nägin kui kerge käega kõrvallauas jootraha jäeti kui ma samal ajal 15 minutit oma ettekandjat arvega ootasin ja mõttes jotsi kahandasin ;). Sööki ma nautisin ja kõrvallaua teenindajat ka. Seda, et kolme lapsega saab väga kenasti väljas söömas käia, seda ma juba teadsin.

Kui juba, siis juba ja väike kinoskäik ikka ka… Mina läksin pileteid ostma ja täiesti juhuslikult oli just 2 tunni pärast algamas söö-armasta-ärateemidagi-ikkaoleõnnelik filmi mingi erieelseanss ja piisaval kõrgusel oli isegi 2 vaba kohta. No näete siis … kui hästi, siis ikka väga hästi.

Lapsed vanaema juurde ja ise kinno. Hea tujuga sai ka ainult filmi positiivset mõju jälgida ja nii me siis lõpuks kottpimedas koju tagasi jõudsimegi. Suuremad lapsed jäid veel ilusti autos juba magama, aga Kärt tegi veel kodus paar kiiremat jooksuringi.

Selline siis esimene päev ja teine oli eile.

Pannkooke hommikul ei söönud…üldse midagi ei söönud ja kõik tüdrukud pakiti minu auto peale, et ma nendega linna saaks minna. Kõigepealt viisime Ketlini oma vanasse lasteaeda, kus ta suurte ja rohkete kallistuste saatel vastu võeti. Tema lemmiksõbrad muudkui silitasid teda ning Ketlini väike peika õhkas õndaslt, et Ketlin, sa oled nagu maasikamoos. Ketlin ainult seisis ja naeratas ja lubas sinna vähemalt õhtuni jääda.  Järgmine peatus oli Liisu viia Paula juurde. Ovatsioonid ei olnud küll eale vastavalt nii suured, aga naeratus oli mõlema lapse näol ja nii nad mängima läksidki. Kärt, pidi minema vanaema jmuurde hoiule ja tubli lapsen jäi ta kell 11 autos magama ja vanaema juures tuli ta ainult vankrisse tõsta. Mina läksin külla 10 päevasele Killule. 1,5 tundi sain õhata ja ohata ja isegi sülle võtsin. Ma ikka väga loodan, et inimesed ei pahanda mu peale sellepärast. Pärast õhtupoole naersime, et milline eelis mul naisena on. Keegi ei kujutaks ettegi, et üks meesfotograaf tuleks beebit sülle võtma :)

Ma poleks ealeski arvanud, et hambaarsti juures käimine kuuluks mu lilleherne päevade hulka, aga kuna hambaarst on mul tore ja tema eesmärk on mulle mitte mingil juhul haiget teha, siis see pooltunnikest ei ole üldse enam nii hullud kui lapsepõlves. Hambaarstil käidud ostsin tordi ja läksin Kärdule järgi. Tema oli tubli lapsena just natukese eest ärganud ja lõpetas suurt taldrikutäit hommikuputru. Liisu leidsime külas rõõmsalt Paulaga teisel korrusel mängimast, Kärt nende sekka ja emadel 2 tundi täiesti rahulik võimalus süüa ära kolmveerand torti. Ausõna ma ei liialda kummaski punktis. Kõik neli tüdrukut mängisid nii ideaalilähedaselt kui nad vähegi oskasid. Mitte üks nutt ega kaklus ega kisa…ja jaaa poiste emad lugege ja kahelge, aga kahe kaupa tüdrukud mängivadki nii. Kui üheaastased korraga juhtusid ühest ja samast asjast haarama vaatasid nad kiirelt nõutu näoga oma emade poole ja kellel oli kurjem pilk, selle laps lasi kiirelt mänguasjast lahti :). Ütleme nii, et nii rahulikud ei meie kodused päevad kohe kindlasti mitte. Siis ripub ikka Kärt enamuse päevast mul jala küljes.

Kõht torti ääreni täis ja lõbus tunnike möödas pidime ikka Ketlini ka lasteaiast ära tooma. Kallistuste saatel ja lubadusega varsti jälle tulla, lasti ta lõpuks tulema.

Väike tõrvatilk päevas oli mütsipoes käik, sest tee peal sõi Kärt ära ühe kommi nii, et terve nägu, käed ja kõht olid shokolaadi täis ja Liisu ei kannata sooje ruume paksude riietega. Sellest hoolimata said kõik mütsid ja sallid ja kindad ostetud ja kõik lapsed elusa ja tervena ilma suurema kisata poest välja. Omale stuudiosse taustu tellima jooksin juba üksinda – lapsed jätsin paariks minutiks autosse. Kusjuures kõik kiired käigud teen ma peaaegu alati nii. Suuremad on juba piisavalt suured, et väiksemat ja ennast valvata ja autost välja ei julge neist keegi tulla..

Päev lõpetasime venna sünnipäevtorti süües ja arutledes teemal, kas harjumus on poosetamine või rutiin :) ja kas kohvi on vaja juua, viinast rääkimata :)

Ning viimane lillehernes ootas meid kodus. Kalle, kes oli terve päeva saanud üksi kodus tööd teha, oli ka terves majas kõik asjad omale kohale tagasi pannud, nii et Ketlin ainult õhkas oma toa ukse peal…ma ei usu oma silmi, niiii korras :)

Vot siis nii! Pilt on ühest stuudiopildistamiselt, kus selle pildi koha pealt tehti väike mööndus ja lubati teistele ka näidata.


Minu moodi teraapia

September 27, 2010

Kui ma täna hommikul kell 6.30 üles ärkasin. No saate aru, ma ei raatsi kauem magada, kui ma tean, et mul on võimalus täiesti rahus ja vaikuses teha natuke tööd. Teine asi, mis mind üles ajas on ikka maja. Noh, et kuidas edasi teha, et ma ei peaks pooleni tehtud asjade pärast koguaeg närvi minema. Mulle ei meeldi sellised vastused, et ahh küll me pärast teeme ja saab küll, aga homme. See hommikune vara ja üksi oli niiii lühike, et kui lapsed lasteaeda viidud said oli mul ikka veel aega Kallele ja nendele, kes msn-is  natuke tortsuda ja portsuda. Kalle võttis siis Kärdu kaasa ja jättis mind töötlema…

Ahjaa, kuna ma juba nii kirjaosav olen, siis ma kirjutan nii nagu mõte tuleb ehk siis mitte kuskile eelmise lõigu vahel, vaid järjest. Kolmas põhjus oli tortsumiseks veel. Me käisime söö-plaveta-puhka-maga-ärateemidagi filmi vaatamas.

Võib ju olla väga teraapiline, aga mina ei saa seda teha, sest 4 inimest vähemalt saaks hingelise trauma, mille pärast nad 20 aasta pärast samasuguse reisi ette peaks võtma, et mõista, miks ema/naine rahu vajas. Ja kui siis kodus komistad mänguasjade, puhaste/mustade lasteriiete ja pesemata nõude otsa, no tuleb ju torts-ports kergesti…

Ühesõnaga tegin siis oma kausta lahti ja leidsin plaadi hunnikust “mixed tape”‘i (väljend filmist, mida ei tohi kõva häälega öelda).. ma usun, et ma ise olen selle kunagi kõrvetanud. Natuke sajandivahetuse poppi ja minu 80ndate lemmiklugusid BillyIdolilt ja teistelt sarnastelt meestelt. No ikka nii, et ma kolm korda käisin makki kõvemaks keeramas ja kui siis töödelda on midagi sellist…. siis see oligi minu teraapia. Andke mulle aga beebisid!

Pisike Sebastian oli stuudios lihtsalt minu päevale kirja pandud ja nii me temaga ühel hommikul kohtusimegi.

Kuna ma väga tahtsin nunnusid beebipilte saada, siis ma olin selline väga otsekohene fotograafitädi, kes kõlas umbes niimoodi, et kes nüüd lapse üles ajab, saab peksa.

(Kes meie pere huumorit ei tea, siis päriselt kõlab selline lause meie peres iga päev :)

Ema-isa võisid ainult vaikselt turvahälli ümber jalutada. Uskuge või mitte, me suutsime magava Sebastiani turvahällist välja võtta, riidest lahti ja veel ligi pool tundi temaga pilti teha. Vahepeal tegi korra silma lahti, aga ma “karmi häälega” käskisin tal kohe edasi magada :)

need olid ainult väiksed hetked, kus ta silmad lahti tegi…ja siis edasi magas

nagu näiteks siin… siinkohal võiks ära mäkida, et pisike Sebastian sündis kodus. Mis ei ole küll magamiseks määrav, aga nagu näha paha ka ei tee :)

kui ikka kõik riided ära võeti, siis ärkas üles ka

minumoodi klassika :)…kusjuures stuudios, ütlen ausalt, on neid pilte palju, palju mõnusam ja lihtsam teha ;)

ema-isa tellimus. Meie stuudio teise fotograafi Anno poolt idee

millest elu ise tegi ühe minu lemmikpildi…

ja kui on tunne, et varbapildi ideed on otsas, tuleb uus kohe jälle asemele…

Oi kuidas mulle meeldib, kui pisikeste vanemad mind usaldavad ja usuvad.

Ja see ei olnud üldse vihje, vaid täitsa otse öeldud :)


kodu korda 45 … aknalauad

September 24, 2010

Teate see ehitus siin ei saagi mitte kunagi valmis. Ahhaaaa nüüd kõik naeravad :) Nimelt isegi kui sein on valmis tehtud, siis tuleb välja, et pärast seda kui aknalauad paika pannakse, tuleb hakata uuesti seinu parandama. Aga mis me siis tegime sellised munakoorest seinad.

Teine ja hoopis kehvemini läks meil pistikupesadega. Meie alles rohelised savikrohvi vallas püüdsime sellest hoolimata võimalikult palju uurida ja puurida.

Ikkagi leidus palju sellist, mida kas keegi ei osanud meile öelda ja meie osanud ka küsida. Tarmo, kes on tavaline küproki-ehitamise-mees, kasvab ja õpib ka koos meiega. Ja niimoodi tuligi välja, et isegi kui krohvitud sein on kenasti kindel, siis pistikupesadesse voolab liiv sisse ja üllatu-üllatus, pistikud lakkavad töötamast.

Kalle siis uuris, et kas kellegil pole kunagi siis sellist muret ette tulnud ja mis lahendused selleks oleks. Enamus vaatas imestunud näoga, aga lõpuks soovitati pesaauk seestpoolt ka ära värvida. Ma nüüd pole täitsa kindel, et kas see ongi see parim lahendus…äkki keegi targem teab, kuidas neil tehtud on?

Kindluse mõttes otsustasime, et teisel korrusel püüame lihtsalt vältida savi sisse pistikute panemist…igaks juhuks :)

Aga aknalauad… need tegi meile S ja meie uhkest lauavirnast võetud laudadest. 7cm paksud ja väike soon sees nagu vanasti.

Värvimise osas lähevad meil S-iga arvamused veel lahku. Tema nimelt paneks värvi nii vähe kui võimalik ehk siis üldse mitte ja kohe kindlasti mitte nii paksult nagu mina tahan. Puumeeste asi :)

Vannituppa ostsin ka “vaasikesi” ehk siis kastid kuhu laste mänguasjad sisse käivad.

Hetkel aga pannakse õue akendele …ümber. Kuidas neid nimetataksegi liiste?

Lõpuks saab siis tellingud maha võtta ja maja näeb päris maja moodi välja :)

ja selle esimese pildi kohapealt ei saa jätta märkimata kodus töötamise võlusid – sellist valgust sügisel õhtul koju tulles enam ei näe ;)


uus mina

September 24, 2010

Iga lapsega on olnu nii, et kui ta vaikselt hakkab beebi east välja kasvama, tekib mul vastupandamatu soov omale poisipea lõigata. Ja sügis on siin ka veel üks oluline märksõna. Mõni targem inimene oskaks sellest juba palju suurema tähendusega järeldused. Minu juuksur aga arvab lihtsalt, et Krista on jälle hulluks läinud ja raatsin oma kahe aastaga pikaks kasvatatud juuksed maha lõigata :)

Seekord oli mul ikka päris hull soov, ajada pea peaaegu kiilakaks. Õnneks üks aus ja julge inimene ütles, et selleks võiks olla natuke peenem. Ma siis kohe ühes pulmas jälgisin…ja kõik need imelühikeste peadega inimesed olid rohkem kui modellimõõtu. Nii ma siis lasin natuke pikema.

Otse juuksurist ja täiesti juhuslikult jooksin Diana juurde stuudiosse ja sain paar klõpsu tema uue objektiiviga fotokast. Ütleme nii, et obje on nii mõnus, et proua ei pidanud isegi meiki tegema pildi peale minekuks :). Diana tegi pilti 1,4 avaga, nii et silm oleks terva, aga kulm juba udune :) …aga mis … vastavasisuline POSTITUS on ka olemas. Nii armas :)

Ma praegu olen küll väga rahul…eks siis paista, kas ma suudan esimest korda elus ka teistkorda piirama minna või hakkan jälle kohe kasvatama… hea, et kasvavad…

üks Marise tehtud vähe kodusem variant ka minust :)

Kus soeng juba kodustatud on