lapsed stuudios ehk minu dilemmad

Kolme väikese lapse emana usun, et tean päris hästi, mida tähendab üks laste pildistamine. Kui  ühe aastasel vabalt kulgeda ei lasta, siis vägisi kinni hoides on kisa taevani ja solvumine südame põhjast sügavamal. Kui kolme aastane on otsustanud pildile mitte tulla, siis on targem kohe oma lubaduste pagas avada – alustades pisikesest kommist või sõbrale küllaminekust, lõpetades poes olevad kõige suurema autoga. Kui viie aastane pildi peal ei naerata, siis piisab rõhuda eelnevatele kokkulepetele ja tagajärgedele ;). Kui seitsme aastane juba stuudio uksest sisse on tulnud, siis on tema pildistamine ainult puhas õnn ja rõõm :)

Loomulikult on ka alati inglikesi, kes tulevad uksest naeratades sisse ja teevad absoluutselt kõike, mida neilt oodatakse ja rohkemgi veel. Vanusest sõltumata :). Vanemate silmad on seda säravamad, mida väiksemad olid nende ootused oma lastele ja kui siis väike pätt ( minu vägagi heatahtlik väljend väiksetele lastele) oma vanemaid nii emotsioonide kui ka koostööga üllatab, siis mina olen rahul :)

Kui mina olen oma lemmikud “purki saanud” ja kodus arvuti lahti teen, siis olen dilemma ees. Äkki neile ei meeldigi see, mida ma nüüd siis tegin. Olen aru saanud, et suures plaanis on paljudel täiesti ükskõik, kelle juurde pildistama minna, aga sellest hoolimata on neil oma nägemus ja ootused. Kui sa inimest näed stuudio uksel esimest korda elus, siis silmist ootuseid näha võib vahel täitsa rappa minna. Teine dilemma on stuudios pildistades see, et kas ma peaks nüüd tegema rohkem stuudio teise fotograafi moodi pilte, et inimesel oleks kindlamalt teada, milline tulemus saab olema või ajada ikka oma rida ja teha ainult neid pilte, mis mulle endale kõige rohkem meeldivad.

Kui ma siis pildid olen valmis teinud ja kliendile ära saatnud ja sealt kippu ega kõppu ei tule, siis ma olen täiesti kindel, et nüüd ma panin küll puusse ja kliendil ilusad pildid jäid saamata. Vahel on võimalus minna salaja kuskile interneti foorumisse piiluma, et millistele ootustele ei suutnud ma vastata, aga vahel ei teagi …. Oma helgetel hetkedel lohutan ennast sellega, et tüüpiline eestlane ei olegi väga ülevoolav – ehe näide mul siin kodus ja ma ise ei olevat ka ükskord kiitnud nende piltide eest, millega ma ülirahul olin või siis nagi üks klient ükskord paar kuud hiljem tänaval kohates ütles, et ta ei ole lihtsalt arvutiinimene ;)

Ma nüüd valisin siia kahe sessiooni pildid, ühed on just nõelasilmast tulnud ja teised ilma tagasideta (lugege – ma olen täitsa kindel, et neile ei meeldinud)

minu lemmikud on alati need, kus kõik kenasti KAAMERASSE ei naerata

rekvisiidid minu piltidel on alati poolikud-veerandikud ;)

emotsiooni on..järelikult on lahe.. suvaline? tundub? …mulle meeldib :)

taustajõud ei peagi teravad olema :)

üks mu lemmikuid sellest perest

selle superlaheda käru tõid nad ise kaasa…näete jah, poolikult

kas ma oleks pidanud selle jala sealt ära koristama – oleks, aga ma proovisin ja koos jalaga oli parem, minulikum

kaks suurt lemmikut seeriast – karu ja vanker

tõelised ja ausad emotsioonid poste riietamisest – ajaloo huvides, et ta ise saaks näidata kuidas juba sünnist saati kõik riietumisega seotu talle vastumeelne oli. Noh juhuks kui ta tulevane naine temaga shoppama tahab minna ;)

tavaline klassika, aga minu lemmik sellepärast, et see on tehtud hetk peale poseerimist ;)

armastan siiraid emotsioone..

üks mu lemmikuid. Koostöö sujumiseks lähevad väiksetele poistele alati võtmed peale – sobib väga hästi…

jeeeeeee

meestejutud ;)

Keegi just ükspäev ütles mulle, et väheke ebakindlust on edasiviiv jõud!

17 Responses to lapsed stuudios ehk minu dilemmad

  1. Malviina says:

    Tahtsin öelda, et … väga palju tahtsin öelda, agama parem saadan e-maili, et võimalik pildistamise aeg kokku leppida.

  2. Mina arvan, et see on ainult ühe fotostuudio võit, kui seal töötavad kaks head ( või kolm, või neli) ja äärmiselt erineva käekirjaga fotograafi:)

    igale ühele oma – ja miks mitte ühel aastal üks ja teisel aastal teine stiil järgi proovida :)

  3. iris says:

    need oma rea ajamise pildid on palju paremad, kohe palju. kui tahta fotosid stiilis, mida teeb keskmine fotograaf eesti keskmises fotostuudios, siis on ju alati võimalus nende fotograafide juurde ka minna. kui ikka oma rida ajad, siis tead ka tulevikus, mida sinult klient loodab ja ootab kui uksest sisse astub ja dilemma kui selline jääb ju paljuski olemata. kliente peaks sul ju jaguma niikuinii :)

  4. Sinitihane says:

    Sorry, kui see nüüd liiga meelitavalt kõlab :), aga mina ei kujuta ette, et sinu tehtud pildid kellelegi ei meeldi. Need on ju alati nii head ja erilised!

  5. mina ei saa kohe aru,kuida need lapsed kohe kõik oskavad neid karusid nii armsalt nagu muuseas karvupidi järele lohistada:)

  6. mugulad says:

    Keegi tark on öelnud, et ainult idioodid ei kahtle endas.
    Mõtleva ja arenemisvõimelise inimese märk on see, et aegajalt ta kahtleb selles, mida, kuidas ja milleks teeb. Et seejärel edasi areneda selles suunas, kuhu ta liikuda tahab.

    Jaksu ja meelekindlust:)
    Grethe

  7. heilimagi says:

    Jaaa, igasugused võtmed ja juhtmed on lastele alati stuudios lemmikmänguasjadeks;)

  8. Eve says:

    mina ikka ei usu, et “suures plaanis on paljudel täiesti ükskõik, kelle juurde pildistama minna”… ma arvan et inimesed ikka väga hoolikalt valivad, kellele nad selle tähtsa ülesande usaldavad ja ootused on enamasti täpselt sellised nagu on mulje jäänud kodulehelt-blogist. ja sellepärast Sul ongi nii palju vahvaid kliente ja mõnusaid pilte :)
    ja Sinu “oma rida” on väga hea :)

  9. Elery says:

    Palun aja ikka oma rida edasi! :)

  10. Krõõt says:

    Ma ei usu, et keegi ütleks, et lausa ei meeldi, isegi kui polnud päris “see”, mida olid oodanud. Kui oled kellegi töid väga kaua imetlenud ja need nii tohutult meeldivad, siis võivad pildid, kus ise peal oled, ikkagi tulla hoopis … enda jaoks võõrad ja liialt teistmoodi. Kas oled püüdnud ennast panna kellegi teise maailma … või kujutasid seda oma maailma ja ennast fotodel kuidagi teistmoodi ette :D

    Selles osas on ka inimestel endal arenemiseruumi, et kui teed päris esimest korda nn (kodu)stuudiofotosid, siis ei pruugi teada, mida tegelikult ise sellelt sessioonilt ootad. Kõik ei tea enda tugevaid külgi, säravaid pärleid, ilusamaid nurki jne-jne.
    No mis seal salata, alati ei teki ka seda sünergiat, mida oleks vaja, et inimene oma küljed ja pärlid ja nurgad leiaks – sest meil on kiire-kiire-kiire ja me jätame kodutöö tegemata.

    Palju jaksu ja jõudu!!!

  11. Inga says:

    mina oleksin samamoodi dilemma ees… mulle tundub, et tihtipeale tulevad niimoodi stuudiosse pildistama pered, kes tahavad traditsioonilisi ilupilte ja ei saa aru, miks nende laps pildil viltu on või miks ta üleni peal ei ole! Need, kes tahavad miskit omamoodi, need otsivad üles fotograafi, kelle käekiri neile meeldib. Ja nii on ikka tunduvalt lihtsam tööd teha, kui tead, et sinu juurde on tuldud just sinu pärast.
    Minul oleks väga raske nt kududa inimesele, kes tuleb ettekujutusega, et tema tahab miskit ilusat – tal on oma soetatud materjal näpus ja ajakirja pilt ees. Tal pole sooja ega külma, mis on minu “stiil”, ta tahab lihtsalt, et keegi selle nõmeda töö nagu kudumise tema eest ära teeb.
    Tunnen, et sinul on natuke samamoodi – stuudios tööd teha inimestega, kes tulid lihtsalt stuudiosse, et neist tehtaks ilusad pildid.
    Ehket mina küll usun, et on olemas inimesed, kes ei mõista, miks sa seda omamoodi teed. Aga ma usun, et neid on väike vähemus neist, kellega sa tööd teed. Ja samuti usun ma, et nii mõnigi, kes ei osanud stuudiosse sisenedes suurt midagi oodata, broneerivad oma aja järgmisel korral just sinu juurde:)
    niiet, ikka oma asja peab ajama – isegi kui see kõigile ei meeldi.

  12. krista says:

    Eve – ma selle üldistuse tegin sellel päeval kui oma 5 stuudiotööd pidin haiguse tõttu tühistama. Peale ühe nö minu kliendi ütlesid kõik ülejäänud, et neil on ükskõik kelle juurde ja ühel kliendil polnud isegi meie stuudio oluline, peaasi, et keegi teeks neist pilti.
    Mul on endal jälle vastupidine mure, et neid fotograafe, kelle kaamera ette jääda tahaks on nii palju, et raske on otsustada… eelmine aasta jäi näiteks perepilt üldse tegemata.

    Inga – ma olen 100% sinuga nõus. Ma ikka teen need klassikalised võtted ka ja jätan ruumi oma võtete jaoks ka :)

  13. Reet says:

    Väga lahedad pildid, tunda on mõnusat huumorisoont. Ja peaksi ajama oma asja, sa ju tead, mida sa teed;-)

  14. Mina oleks siis ka üks neist, kes klassikaliseid võtteid üldse ei paluks.

    Minu lemmikpilt sellest postitusest on taustajalad ning võtmetega beebi. Kui keegi siresäär tuleb juba selliste kingadega, oleks patt jätta see üles pildistamata. Võib-olla ma oleks aint pannud beebi sinna isa jala kõrvale, mitte jalgade ette istuma. Pannud – kui omatahtsi beebid käituvad, Sa juba kirjutasid.

    Mis rekvisiitidesse puutub, siis kõik sobib, aint see valge karvane vaip ei sobi üldse. Ma olen seda juba mitmel Su fotol näinud (ilmselt stuudiovaip) ja minu jaoks on see täiesti no-no.

  15. krista says:

    seal stuudios on valida, kas originaalne valge põrand või paber või siis see vaip. Valget põrandat ei ole väga mõnus puhastada ja sellest hullem on ainult paber. Ehk et kui ühekorra juba paberi peale astud, siis on see näha ja kole – ehk et tuleb puhastada.

    Ja eks ma sellepärast olen ka päris palju seal parketi peale, sest minu jaoks on see parim võimalikest variantidest…

    PS: üks nendest kahest just saatis meili, et on väga rahul …jeeee :)

  16. Eve says:

    Sel juhul on see minu jaoks uskumatu. Ma tõepoolest ei tea kedagi, kellel oleks ükskõik, kuhu stuudiosse või kelle juurde pildistama minna.
    Kui nüüd kohatuid võrdlusi tuua, siis minu enda jaoks nt on enda pere jäädvustada laskmine vähemalt sama oluline kui õnnestunud juukselõikus. Selle vahega, et viimane kasvab ebaõnnestumisel suht kiiresti välja aga esimesest jääb pikaks ajaks rahulolematu mälestus ja sellest ei saa ju ükskõik olla :)
    Ja veel… kui ma kunagi selle põikepäise isendi, kes ennast pulmas ületas, jälle sellele tasandile suudan veenda, et ta on nõus üleüldse mingeid perepilte tegema, siis sõidame me kindlasti Tallinnasse. Ja just sellepärast, et saada sellist “kiiksuga” perepilti nagu nt see jalgade-kingadega :)

  17. Enely says:

    Kirjutan nüüd (tulevase) kliendi vaatenurgast: Mina käin seda blogi pidevalt vaatamas ja unistamas, kuidas ükskord saan rikkaks ja toon oma blondi pruunisilmse pojakese Krista juurde pildistama :). Loomulikult meeldivad mulle pildid, kus kaunis inimene (ja seda enam armas lapsuke) vaatab säravsilmi kaamerasse, kuid ma lausa jumaldan pilte, kus on näha ehedat emotsiooni ja liikumist! Vabandan, aga minu jaoks on igavad võtame-nüüd-ritta-ja-naeratame-kaamerasse pildid. Kõige paremad pildid tulevadki nö kogemata tegevuse ajal tabamise hetkel.
    Jõudu, Krista! Selliseid fotograafe me vajamegi :)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: