lapsed stuudios ehk minu dilemmad

October 9, 2010

Kolme väikese lapse emana usun, et tean päris hästi, mida tähendab üks laste pildistamine. Kui  ühe aastasel vabalt kulgeda ei lasta, siis vägisi kinni hoides on kisa taevani ja solvumine südame põhjast sügavamal. Kui kolme aastane on otsustanud pildile mitte tulla, siis on targem kohe oma lubaduste pagas avada – alustades pisikesest kommist või sõbrale küllaminekust, lõpetades poes olevad kõige suurema autoga. Kui viie aastane pildi peal ei naerata, siis piisab rõhuda eelnevatele kokkulepetele ja tagajärgedele ;). Kui seitsme aastane juba stuudio uksest sisse on tulnud, siis on tema pildistamine ainult puhas õnn ja rõõm :)

Loomulikult on ka alati inglikesi, kes tulevad uksest naeratades sisse ja teevad absoluutselt kõike, mida neilt oodatakse ja rohkemgi veel. Vanusest sõltumata :). Vanemate silmad on seda säravamad, mida väiksemad olid nende ootused oma lastele ja kui siis väike pätt ( minu vägagi heatahtlik väljend väiksetele lastele) oma vanemaid nii emotsioonide kui ka koostööga üllatab, siis mina olen rahul :)

Kui mina olen oma lemmikud “purki saanud” ja kodus arvuti lahti teen, siis olen dilemma ees. Äkki neile ei meeldigi see, mida ma nüüd siis tegin. Olen aru saanud, et suures plaanis on paljudel täiesti ükskõik, kelle juurde pildistama minna, aga sellest hoolimata on neil oma nägemus ja ootused. Kui sa inimest näed stuudio uksel esimest korda elus, siis silmist ootuseid näha võib vahel täitsa rappa minna. Teine dilemma on stuudios pildistades see, et kas ma peaks nüüd tegema rohkem stuudio teise fotograafi moodi pilte, et inimesel oleks kindlamalt teada, milline tulemus saab olema või ajada ikka oma rida ja teha ainult neid pilte, mis mulle endale kõige rohkem meeldivad.

Kui ma siis pildid olen valmis teinud ja kliendile ära saatnud ja sealt kippu ega kõppu ei tule, siis ma olen täiesti kindel, et nüüd ma panin küll puusse ja kliendil ilusad pildid jäid saamata. Vahel on võimalus minna salaja kuskile interneti foorumisse piiluma, et millistele ootustele ei suutnud ma vastata, aga vahel ei teagi …. Oma helgetel hetkedel lohutan ennast sellega, et tüüpiline eestlane ei olegi väga ülevoolav – ehe näide mul siin kodus ja ma ise ei olevat ka ükskord kiitnud nende piltide eest, millega ma ülirahul olin või siis nagi üks klient ükskord paar kuud hiljem tänaval kohates ütles, et ta ei ole lihtsalt arvutiinimene ;)

Ma nüüd valisin siia kahe sessiooni pildid, ühed on just nõelasilmast tulnud ja teised ilma tagasideta (lugege – ma olen täitsa kindel, et neile ei meeldinud)

minu lemmikud on alati need, kus kõik kenasti KAAMERASSE ei naerata

rekvisiidid minu piltidel on alati poolikud-veerandikud ;)

emotsiooni on..järelikult on lahe.. suvaline? tundub? …mulle meeldib :)

taustajõud ei peagi teravad olema :)

üks mu lemmikuid sellest perest

selle superlaheda käru tõid nad ise kaasa…näete jah, poolikult

kas ma oleks pidanud selle jala sealt ära koristama – oleks, aga ma proovisin ja koos jalaga oli parem, minulikum

kaks suurt lemmikut seeriast – karu ja vanker

tõelised ja ausad emotsioonid poste riietamisest – ajaloo huvides, et ta ise saaks näidata kuidas juba sünnist saati kõik riietumisega seotu talle vastumeelne oli. Noh juhuks kui ta tulevane naine temaga shoppama tahab minna ;)

tavaline klassika, aga minu lemmik sellepärast, et see on tehtud hetk peale poseerimist ;)

armastan siiraid emotsioone..

üks mu lemmikuid. Koostöö sujumiseks lähevad väiksetele poistele alati võtmed peale – sobib väga hästi…

jeeeeeee

meestejutud ;)

Keegi just ükspäev ütles mulle, et väheke ebakindlust on edasiviiv jõud!


ootusärevus

October 5, 2010

Mitte minul, vaid neil …. :) See kõik oli alles septembrikuus ja nüüd peaks kõik need pisikesed sealt kõhust väljas olema. Mulle on tundunud nii, et kui tehakse pildid, kus pisike alles kõhus on, siis jäädakse tihti beebit liiga pikalt imetlema ehk et kuidas me nüüd siis jälle fotograafi juurde lähme :) Positiivne mina nüüd ei kahtle hetkekski selles, et asi võiks piltides olla ;)

Ma siis ikka püüan, vist liiga tihti, beebiootajaid veenda, et ma ikka tahaks rohkem beebit pildistada. Nagu alljärgnevalt näha, siis mitte kõik ei ole õnneks vedu võtnud ja selle üle on mul väga hea meel, sest nüüd stuudios olen avastanud, et ütlemata mõnus on kahe armastust ääreni täis õnneliku täiskasvanud inimesega pilte teha. Kellegi meel kurvaks ei lähe ja mitte midagi lubama ka ei pea…ootus on ainult suur :)

Ükskord on ka nii juhtunud, et pisike otsustas just sellel päeval sündida, kui kõhupildistamine plaanis oli…aga see oli juba eelmine suvi…

lemmikvärvid must ja punane

poiss?!!!!

tüdruk?!!!!

oodatud…väga oodatud :)

tema on täna veel täitsa kindlalt kõhus ;)

S tuli stuudiosse hoopis ühel teisel eesmärgil ja suure-suure seltskonnaga ja kui kõik oli juba lõpetatud ja inimesed poolenisti uksest väljas, siis vaatasime – et ahhh teeme ära. Umbes täpselt 5 minutit ja väike mälestus olemas :)


Mina ja stuudios

August 19, 2010

Never say never ja nüüd ongi see koht, kus ma trummipõrina saatel ütlen, et MA PILDISTAN STUUDIOS!!!!

Juba kevadel ma mõtlesin, et egas nüüd kõik inimesed ei tahagi, et üks võõras tädi nende koju tuleb ja hea oleks ikka kuskile stuudio ukse vahele ka jalg panna. Rääkisin siis ühe stuudioga ja panime paika, et kui sügis käes, räägime uuesti. Juhtus aga nii, et see fotograaf, kes neil seal tööl oli, läks hoopis ära ja järsku keset suve kiirel ajal oli neile uut vaja. Kuidas ma nüüd siis sellist võimalust kasutamata oleks saanud jätta. Lükkasin aga jala ukse vahelt päris sisse ja võtsin sõbranna pere kaasa, et näidispildid teha. Noh kuidas nad ikka põrsast kotis ostavad. Näidis pere poseeris nagu vanad kalad. Väga värskelt ja lõbusalt.

Proovitöö kiideti heaks ja töögraafik pandi naelaga internetti. Esimesel päris tööpäeval jalg küll värises, aga armas pere kahe poisiga oli nii tore ja koostööaldis, et pildistamine oli puhas rõõm. Mul sellel päeval oli ka kohe teine töö, millele ma tahaks üks teine postitus kohe ekstra tähelepanu pöörata. Väga põnev, eksjuu ;)

Teisel tööpäeval olin mina juba vana kala ja ronisin mööda redelit ikka 10 korda lae alla ja vahetasin taustu nagu oleks seda alati nii teinud. Väljakutse pildistada ühe päeva jooksul viie erineva pere poisse ja ainult poisse, sai edukalt õhtusse ja ootab nüüd mu lõppematus hunnikus töötlemist. Kusjuures esimesed jõulupildid said ka tehtud. Plusspunktid perele, kes selle peale juba varakult mõtles!

Kokkuvõte…. Kui on vaja pühapäevaks plaane teha, näiteks väikest actionit ja natuke soojade lampide valgel poosetamist, siis kirjutage mulle enne (krista @ valgemaja.ee)  ja tulge mulle külla. VOT SIIA!!!!! …. Kusjuures need allolevad armsad lapsed, ühel järgmisel päeval, kui nad kahekesi poest koju jalutasid, olid tahtnud mulle töö juurde jälle külla tulla :) … nii armas!