uus mina

September 24, 2010

Iga lapsega on olnu nii, et kui ta vaikselt hakkab beebi east välja kasvama, tekib mul vastupandamatu soov omale poisipea lõigata. Ja sügis on siin ka veel üks oluline märksõna. Mõni targem inimene oskaks sellest juba palju suurema tähendusega järeldused. Minu juuksur aga arvab lihtsalt, et Krista on jälle hulluks läinud ja raatsin oma kahe aastaga pikaks kasvatatud juuksed maha lõigata :)

Seekord oli mul ikka päris hull soov, ajada pea peaaegu kiilakaks. Õnneks üks aus ja julge inimene ütles, et selleks võiks olla natuke peenem. Ma siis kohe ühes pulmas jälgisin…ja kõik need imelühikeste peadega inimesed olid rohkem kui modellimõõtu. Nii ma siis lasin natuke pikema.

Otse juuksurist ja täiesti juhuslikult jooksin Diana juurde stuudiosse ja sain paar klõpsu tema uue objektiiviga fotokast. Ütleme nii, et obje on nii mõnus, et proua ei pidanud isegi meiki tegema pildi peale minekuks :). Diana tegi pilti 1,4 avaga, nii et silm oleks terva, aga kulm juba udune :) …aga mis … vastavasisuline POSTITUS on ka olemas. Nii armas :)

Ma praegu olen küll väga rahul…eks siis paista, kas ma suudan esimest korda elus ka teistkorda piirama minna või hakkan jälle kohe kasvatama… hea, et kasvavad…

üks Marise tehtud vähe kodusem variant ka minust :)

Kus soeng juba kodustatud on


koduleht….

August 19, 2010

Ükskord ühel täiesti ilusal päeval otsustas kuri mees (nagu mu lapsed teda nimetaksid) minna ja mu koduleht täitsa ära rikkuda. Nüüd on ta niimoodi seal pooles vinnas seisnud ja ei tahakski nagu kellegile näidata. Need poisid, kes selle kunagi tegid, nendel oli armastust elus nii palju, et neil vahel töö jaoks aega ei jäänud. Ja nüüd on vist armastus veel rohkem aega nõudnud, et nad enam meilile üldse ei vasta :)

Samas ma mõtlesin, et ega ma nüüd tahaks juba hoopis midagi muud ja teistsugust. Ja jaaa, ma tean täpselt millist :)

Küsikski, et kas keegi teab ja tunneb kedagi, kes tahaks natuke pusida ja mulle uue koduka teha. Blogi sinna alla panna ja nii et kõik oleks vinks-vonks :)

AITÄH!



kingituseks…

April 30, 2010

Et siis mul sünnipäev ja hommikul kui ma magama pidin, siis ma mõtlesin, et mida ma küll sünnipäevaks tahaks ja välja mõtlesin.

seda zeeenja fokinit :) Noh mitte just teda, aga seda, et mõni sõbranna mu käe kõrvale võtaks ja poodi viiks. Pärast lapsi olen ma ikka väga kehvaks shoppajaks hakanud ja tänane oli järjekordne tõestus sellele. Võtsin siis oma pisikese ümbriku kaasa ja läksin poodi, et ostan omale mõned tööriided.

Mul ju peavad ka tööriided olema…need millega mina pulma lähen. Nõudmised sellised, et suvalises kohas saan peaaegu kõhuli visata, seal juures muretsemata, et mustaks saan. Kätega vehkida nii, et midagi ei rebeneks ning jalanõud sellised, et keegi ei kuuleks kui ma käin. Kõigele sellele lisaks peaks ma välja nägema sama kena kui kõige ilusam pulmakülaline, et ei juhtuks seda, et ma ära ehmatan kui peegel teele ette jääb :)

ahh kuhu ma nüüd jäin. Läksin siis täna poodi…esimesena jäi ette lindex. Korralikult seadsin sammud naiste poolele ja suure peotäie riidepuid korjasin ka välja…aga no ma ei tea…üks pole ikka see ja teine pole ikka see ja samas…..oi kui palju ilusaid lasteriideid….

Koju jõudsin ikkagi nii, et iga tüdruk sai endale midagi uut…

Kärdu püksid on ikka head…seal on isegi päris taskud ees ja taga…

samas minu tütar on ju täitsa mõnus olla :)


Kuidas ma ämbrisse astusin ja kaks korda ka veel

February 25, 2010

Ma olen koguaeg arvanud, et vot filminäitlejaid ma tunnen. Oskan kohe öelda, et see mängis seal ja seal ja seda ja toda. Isegi kes kellega käis ja kes kellega lapsi teinud on. Ühesõnaga omaarust olen kenasti nimesid ja nägusid kokku pannud.

Ja just nimelt omaarust…eile siis Kalle rääkis ühest filmist ja mina siis ütlesin jaaa…see film kus J.Aniston ja Paul Newman mängisid. Venda kohe seletama, et mis Paul, polnud seal mingit Pauli …oli üks hoopis teine mees.

Noh…tänasel päeval ju kerge…guugeldada tuleb :)

No ja mis välja tuli…ei mingi Pauli…hoopis John oli. Kusjuures seda nime kuulsin ma esimest korda. Mine tea kus ma veel teda Pauli pähe näinud olen :)

Õhtu veeres ja mingil hetkel läks jutt haiglaseriaalidele. Ja järgmine ämber. Millegi pärast olin ma täiesti kindel, et Grey Anatoomiast Izzi suur armastus Denny on see sama mees, kes vanade meeste ja maade puudumises teisi mõnuga kõmmutas. EI OLE … no kuidas ei ole. Aga näed..Denny on päris elus on hoopis Jeffrey ja vanade meeste Anton on päris elus hoopis Javier.

Kui Paul nüüd piltide järgi vaadates ei olnudki niii väga selle teise mehe moodi, siis need viimased kaks on minuarust küll väga sarnased.

Ääriveeri küsisin, et George Clooney ikka mängis E/R-is …uuh õnneks mängis :)

Ja Belushi vendi oli ikka kaks, aga üks pidi ammu sunrud olema…uhhh…

Huvitav mida ma veel valesti tean :)

Mis te arvate, et ma julgen nüüd siia illustreerimiseks mõne pildi panna ;)


mõõdujutt

February 5, 2010

Saades inspiratsiooni pulmajutust inspireeritud postitusest ühest teisest blogist….läksin võtsin mõõdulindi ja oleks endaga peaaegu tülli läinud. Kui kunagi ammu , siis kui mul veel lapsi ei olnud, olid mõõdud ümber minu ikka sellises suhtes, et burda ajakirja järgi sain ma kenasti omale ükskõik mida õmmelda.

Ja siis hakkasid lapsed tulema. Iga laps arvas, et temal on mingi õigus jätta mulle vöö ümber väike pagas. Minuarust on meil alati meeldiv koostöö olnud ja nüüd siis selline avastus. Samas ei saa neid väga süüdistada kah, sest näiteks tagumiku pealt on nad lahkesti paar sentimeetrit jälle kaasa haaranud.

Ja selle kolmanda mõõduga, sellega on neil veel omad trikid…kõige pealt lasevad nad sul uhkust tunda. Noh ikka nii palju, et mul siiani igal selga proovitud pluusil nööbid kohe eest ära ähvardavad lennata …noh kui nad üldse kinni peaks minema :)

Ja siis pärast füüsilist lahkuminekut võtavad nad kõik kaasa ja mulle ei jäta midagi…noh jätavad küll, aga ei midagi millega rinda kummi ajada ;)

Nii ma siis leidsin, et elu on väga ebaõiglane… kõige ülemine mõõt +13…noh võib uhkust tunda…järgmine on +15

No mõned lähevad sellise mõõduga sünnitama ja siis ka kurdavad, et oi kui paks ma olen. Kusjures pole ju kellegile nii väga näpuga kah näidata…heida aga pikali ja kuku vehkima. Lahked sõbrannad näitasid juutuubis kpha kah, kus 8 minutit järjest kõhulihaseid kena kuti saatel teha võib…saate aru, ma isegi ei viitsinud seda vaadata, vaid kerisin edasi, rääkimata siis ise pingutamisest….sest tagumiku ümbermõõdule võin juba miinuse ette panna ehk siis -2cm ….miks sealt ise ära läheb…aaa…sellepärast, et ma istun jah…:)

Ühesõnaga kui keegi tahab mu päästerõngast endale, siis ma võin vabalt anda…täiesti tasuta!


pulmadest….

February 5, 2010

Kui ma Kallega tuttavaks sain, siis ajas ta koguaeg mingit pulmajuttu :)…ei mitte, et ta oleks minuga abielluda tahtnud…tema tahtis hirmsasti teha firmat, kes pulmi korraldaks. Rääkis ka, et kui tema ei tee, siis teeb keegi teine selle ära ja ongi kõik. Lõpuks ta ikkagi tegi ja paar aastat nad ikkagi tegutsesid kah päris edukalt, aga kuna ta enda aeg ja energia kulus rohkem teistele jahimaadele, siis varsti jäi asi soiku…. Samas vaikselt ja ühelt paarilt teisele soovitades käib ta pulmaisaks ikka. Mina jälle sattusin aastaid tagasi koolipraktikale pulmakleidi firmasse ja jäin sinna tööle kohe paariks aastaks. No ikka piisavalt kauaks, et isegi pulmapisikuga nakatuda.Tänasel päeval on pulmad üks minu lemmiktööpäevi :)

Lõpuks kui me siis oma pulmi planeerima hakkasime, läks kogu töö nii lihtsalt, nagu näiteks mõni teine nädalavahetust suvilas planeerib. Broneerisime sobivad kontaktid ja magasime ülirahulikult kuni pulmadeni välja :)… äkki keegi veel tahab pulmadeni rahulikult magada ja loeb nüüd seda :)

Kõige pealt kuupäev. Arvestades Kalle töögraafikut, siis pidid meie pulmad tulema nädala sees..esialgu valisime kolmapäeva 07.07 …kuna aga Kallel oli sellel päeval lavavõitluse eksam ja ma arvasin, et hiljaks jääda pole ikka viisakas, lükkasime nädala võrra edasi ehk siis 15.07.

Meie mõte oli see, et kui ikka pulm on ja suvi on ja pidu lõpeb kell 12, siis sellepärast, et see neljapäeval on, ei jäta küll keegi tulemata :) … ja ei jätnud ka..

Edasi läksime kirikuõpetaja juurde ja panime kuupäeva tema juures kirja. Kuna meie kirik oli meie kodust paarikümne meetri kaugusel, siis mõtlesime, et võiks peo teha kiriku aias. Sellega, et vihma võiks sadada, me üldse ei arvestanudki :)…no ja ei sadanud ka. Aus oleks muidugi öelda, et sellel esimesena valitud päeval kallas nagu ämbrist terve päeva ja terve pulma eelnenud nädala lõpuks ja isegi meie pulmapäeva hommikul…aga õhtul paistis päike…noh nii nagu meil oli kokku lepitud :)

Nii…peol oleks süüa ka vaja…valik lange keiteringfirmale, kellega Kalle oli juba aastaid koostööd teinud ja menüü koostamine oli imelihtne…minule minu lemmikwokiroog ja Kallele tema lemmik :) …Tordi valisime olümpiast sealsete kondiitrite soovitusel ja see tort on meie lemmik siiani …

Selga….mina võtsin sõbrannal varrukast kinni ja tellisin lihtsa linasest kleidi ja Kallega käisime ostsime talle sobivad linasest püksid ja pluusi. Tema ütles, et ülikonnaga ta küll oma pulma ei lähe, siis on tal tunne nagu läheks tööle :)

Sõrmused valisime kullasepa tänavalt ja lilled ühelt oma lilleseadjalt…

Juuksur on mul tänaseks ligi 20 aastat üks ja sama olnud ja tema leidis meikari kah ja kuna ma ise olin siis just värskelt fotokursused lõpetanud, siis fotograafiks tuli meie Kaupo :)

Kutsed meisterdasin ise…tiimaris oli selleks piisavalt palju inspiratsiooni.

Pulmaisa ja bändiga oli nii, et pulmaisa ülesanded jagati lahkelt Kalle juhatusel tema sõprade vahel ära ja bändi tegi Ketlini ristiisa Dave Benton…laulis meile kingituseks paar laulu :) … Ma küll tahtsin päris bändi, aga meie pulmaeelarve ei lubanud seda, keda ma tahtsin..nii et sinna ta siis jäi…see oli ka ainuke järeleandmine.

Torti läksime sööma meie aeda ja niimoodi lõbustalt see meie päev mööduski.

Meie õnn oli see, et olles nii kaua juba asja sees olnud, et pidanud me stressama mitte ühegi valiku juures…teadsime täpselt mis ja kus ja kes ja kuidas. Ühte pulmade ajakava teha on Kalle jaoks sama lihnte nagu hambapesu…mitte liiga vara, mitte liiga palju…mitte hamabapesu, vaid pulma ikka ;). Laulatus hakkaski meil minuarust kell 6 …

Eelarve oli meil ka selline pisike, et lõpuks tulime kingituste näol ilusti nulli :)….. Nii ilusti, et mu vend ennast kokku võttis ja 2 kuud hiljem kah naise võttis :)

Kuna pulma eelarves peaaegu kõige suurema summana läheb kirja söök ja jook, siis meie tegime nö väiksema ringi külaliste nimekirja. Kutsusime ainult parimad sõbrad ja need inimesed, kellega me ka päriselt läbi käisime. Niimoodi jäid kahjuks välja kõik need sugulased, kellega me aastaid kohtunud polnud…noh tegelikult ausalt öeldes olidki meie vanemad ja õed vennad ainukesed sugulased meie peol. Kallel on näiteks vist 6 tädi-onu ja nende lastest ei suhtle ta pärast lapsepõlve mitte kellegiga ja niimoodi me nimekirja kokku tõmbasimegi. Mul üks kreeklasest sõber ühes siinses pulmas kurtis, kuidas tema pool lapsepõlve möödus tundmatute sugulaste pulmades, kus oli niiiiiii igav :) kus pulmas oli mitusada tundmatut sugulast, keda kõiki pidi pulma kutsuma.

Nüüd kus mul enamus suvest erinevates pulmades möödub, leian ma et on 2 asja, mis pulmas peavad olema. Parimad sõbrad ja pulmaisa :) Sõbrad on need, kes peost peo teevad ja pulmaisa on see inimene, kes ei lase ära unustada, miks kokku tuldi :)… ei pea ole mingeid mänge ega võistlusi, mis pruutpaarile ei meeldi…aga lihtsalt kasvõi sellepärast et juhtida külaliste tähelepanu pruutpaarile kui nad oma vanemaid tänava tahavad :) … ja jaaa sõbrad võivad ka seda teha, aga kui sõber ei saa selle ülesande pärast nädal enne pulmi korralikult magada, siis on sõbrast kahju :) … meie pulmas olid sellel ülesandel need sõbrad, kes selle eest muidu ka raha küsivad…nii et nemad ma usun, magasid nii enne kui pärast väga rahulikult :)

Kuna minu enda pulmadest on mul arvutis  ainult üks pilt, siis meie lugu  kaunistama valisin ma Marise pulma pildid… Tema pulmas käisime paar nädalat pärast Kärdu sündi ja see päev oli just täpselt selline vaba ja mõnus nagu ma siin rääkisin..noh pulmaisa neil ei olnud, sest nemad tahtisdki, et ära unustataks, mis pidu…ja et olgu ainult parimad sõbrad :) pühapäevane pärastlõuna möödus just nii nagu unistustes jakui räägitakse, et pruut saab pruutkleidiga ka pärast pulmi käia, siis Marise kleit on vist ainuke, mida ma tegelikult olen kah pärast näinud :)… no ja kes veel oskab paremini torti lahti lõigata kui kokast sõbranna…


12 aastat

January 26, 2010

Meil oli siin vahepeal tähtpäev…

Eelmine oli SELLINE …

Noh nii ilusaid pilte pole mul sellel aastal kuskilt võtta…pole käinud, pole teinud… Aga muid suuri erinevusi eelmise aastapäevaga polnudki. Või no tegelt ikka… Lilli polnud, sest õigel päeval oli Kalle tööl ja mina üldse väljas ei käinud, sest külm oli…ja üldse leidis Kalle, et miks tema peab lilli tooma. Tema tegi oma esimese sammu juba 12 aastat tagasi ära ja mina hoopis peaks lilli tooma ja tänulik olema, sest muidu me  ju poleks üldse tuttavaks saanudki :)

Üks suur erinevus muidugi on…see on ju meie  Kärdu. Aga kas tasub terve aasta rõhuda temale kui kingitusele :) suur ja parim küll…aga ikkagi…

Igatahes kingituste teema vahele jäetud kauplesime Kallega linna loa ja käisime kinos. Esimest korda ilma lasteta pärast Kärdu sündi. Seda filmi , mida mina tahtsin vaadata, me ei saanud…sest üllatus-üllatus, terve saalitäis inimesi oli pühapäeva hommikul vara kell 1 kinno tormanud ja kõik pilteid meie eest ära ostnud. Vaatasime siis ühte teist kah täissaalile välja müüdud filmi…aga mul on tunne, et liiga palju inimesi käib nüüd kinos ainult selle pärast, et kinopilet eelmise aastaga võrreldes poole odavam on…sest film ei olnud just kõige lahedam. Mulle fotograafi mätta otsast väga meeldis, aga sisu oli lahja ja mõttetu..värvid ja kompa olid mõnusad :)

Pärast kino ruttu koju, sest Kärt võis olla juba väga rahulolematu. Õnneks ei olnud ja õhtul hilja kui külma tõttu Kärt jälle garaazis magas, läksime teiste tüdrukutega poodi. Aastapäeva kingitust ostma…

ja kingituseks valisime 3 küünlajalga…väga praktiline kingitus meie uude kööki…või vannituppa või elutuppa või magamistuppa… ;)

küll me siis jälle romantikat teeme kui lapsed suuremad on ;) …nii me koguaeg räägime ja lubame ….


minu õpetajad

January 22, 2010

Sellist postitust olen ma juba väga-väga ammu tahtnud teha, aga ikka on mõni lastega asi tähtsam olnud :)

Sellest on nüüd juba rohkem kui 10 aastat möödas kui ma värske TTÜ tudengina nägin seina peal kuulutust, et toimub maalikursus ja ma külg ees ukse vahelt sisse pugesin. Palju asjalike nägudega noori seisis juba molberti taga…kusjuures mulletundus, et kõik nad teadsid täpselt mida ja kuidas nad teevad…mina ei teadnud muffigi. No ma olin küll koolis joonistanud ja mulle see isegi meeldis ja kunstiringis käisin ka…aga molberti taga seisin elus esimest korda.

Minu õnneks ei hakatudki kohe võõrsõnadega rääkima, vaid öeldi, et on vaja guass värve ja vot täpselt selliseid pintsleid ning joonistama…vabandust… maalima hakkame natüürmorte.

Nii ma siis ühe kevadise semestri veetsingi värvilõhnalises klassis koos põhiliselt ehituspoistega, kellel suur unistus arhitektiks saada. Õpetaja oli Ilme Rätsep. Hindeks sain vist 4, sest see oli selline vabaõppeaine ja mis sa ikka õpihimu kahandad talle 3 pannes.

Edasi läks nii, et selle õpetaja juures võtsin ma kogu oma õpingute jooksul kokku vist 12 ainet. Ühesõnaga kõik, mis ta õpetas…kunstiajalugu, kostüümiajalugu, 4 järjestikku kursust joonistamist, 2kompositsiooni klassi…siidimaali ja lõpetasin moedisainiga … midagi oli vist veel, aga rohkem ei tule hetkel meelde…

Kui ma maalitunnis sain oma nelja kenasti…siis joonistamisel alustasin ikka tubli kolmega…see pole mingi käsi, see on kummikinnas … kas päriselt paistab see pea teile ka nagu ärajoonud pull või on tegu ikka kreeka jumalaga … jne jne …Aga ma ei andnud alla…isegi näiteks siis kui oli vaja 10×10 paberitele joonistada jooni ja kõik minu suure vaevaga tehtud 30 kripseldust tagasi visati ja kästi uuesti teha. Siis ma ei saanud veel aru kuidas näiteks üks poiss suutis ühe ainukese joone niimoodi sinna paberi peale tõmmata, et sellega väga rahule jäädi.

Igatahes aastad läksid ja lõpuks ma hakkasin nägema ka ja viimased hinded olid mul ikka ilusti viied juba :)))

Ma ise tagantjärele julgen öelda, et see on olnud minu fotograafiks saamise teel üks olulisemaid verstaposte…

Edasi tuli see aeg, kus mul tuli paari fotsessiooni orgunnida… kõrvalt vaadates tundus kõik väga lahe ja samas ka väga raske…aga ennast algajate kursusele panin kirja küll…

Ja teiseks õpetajaks võin nimetada Kaupo Kikkast. See kuidas ta rääkis tegi pildistamise nii huvitavaks ja nii loomulikuks, et noh kui tahta, siis võib igaüks fotograaf olla …. ma arvan, et kõige rohkem meeldiski mulle see tema asjadest konkreetne arvamus… ei hakanud ta seal midagi keerutama…hea on hea ja sitt on sitt.. :)

Järgmine samm oli pulmafotkonkurss, kuhu Kalle kui pulmakorraldusfirma esindaja, kutsuti züriisse. Mina kui värskelt algajate kursuse lõpetanu, haakisin talle käevangu ja kohtasin seal Annika Metslat.

Kui ma sinnamaani olin arvanud, et fotograafid on mehed ja naiste jaoks see rohkem nagu hobi, siis Annika pilte vaadates nägin, et naiste jaoks on olemas täiesti oma valdkond, kuhu enamusel meestel pole suurt asja… see on see romantiline ja nunnu osa fotodest..kus on peal armastus ja lapsed…

Ääriveeri Annikaga juttu tehes ja tema juures pere ja sõpradega pildistamas käies ning samal ajal koguaeg üle õla piiludes, et kus ja miks ja millal jne…. sai temast mulle üks olulisi eeskujusid. Kusjuures on seda siiamaani…ikka on ta minust vähemalt 2 sammu eespool…aga ma päriselt ka püüan tal kannul püsida…

Kui omad sõbrad välja arvata, siis Annika oli see, kes mulle esimesed tööd andis..

Ühel järjekordsetest pulmafotokonkursidest kohtusin Diana Undiga. Kuna meie lapssed (Kärt va) on sündinud umbes täpselt ühel ajal, mahtudes kõik neljakesi detsembrikuusse ära, leidsime me kohe kiirelt ühise teema. Vot Diana on küll see inimene, kes mind üle ääre lükkas :)  Kui ma sinna maani olin ikka rohkem ebakindel kui kindel, siis tema süstis just õigel ajal õiget kindlust ja oma tarkuse jagamisega oli ta väga lahke. Ma arvan, et nii palju pilte kui ma sellel suvel läbi vaatasin ei ole ma ei enne ega ka pärast seda kunagi teinud.  Diana oli see, kes ütles lause, mis mul koguaeg peas käib – kõige pealt püüa teha sama hästi kui su eeskuju ja siis natuke paremini. Eks mul natuke piinlik oli ka kui ma püüdsin teha täpselt samasugust pilti nagu tema…aga peas käis, et ma ikka pean tegema natuke teistmoodi…

Tema usaldas mind ja pakkus mulle tööd, mida ma siis suurima hea meelega tegin ja kui aega oli siis kutsus mind assistendiks. Parimat kooli kui assistendiks olemine ei ole olemas :)

Kui me kiire töö ja pere kõrvalt ikka vahel piltide jagamise ette võtame, siis ma näen koguaeg, et mul on veel küll ja küll teha veel seda samamoodi tööd…ikka ja alati suudab ta üllatada millegi sellisega et ma pean ohkama, et kuidas ta küll oskab ja näeb…

Nii nagu Kaupogi on Dianal muusiku taust ja siis ma mõtlen, et äkk oleks ikka pidanud kah klaverimängu õppima….oleks praegu parem fotograaf :) ….. aga selle eest oskan ma kududa-heegeldada-ja paljast tädi joonistada :)

Vot siis selline lugu…

See pilt on meie uues kodus tehtud ja ma valisin selle enne kui ma Kaupo lingi panin …. loomulikult olen ma Kaupo kodukat vaadanud rohkem kui ühe korra ja ka kindlasti seda puupilti ka näinud …aga praegu tuli küll muie näole :)

Niimoodi need asjad käivadki, et omaarust teed pildi ja pärast alles leiad sarnasuse, sest mälus kuskil äkki oli pilt ja  seda puud nähes käis käsk, et tee nii ;) ….


Lugemisaasta

January 7, 2010

Mina alustasin ka lugemisaastat lugemisega :) …kohe esimesel jaanuaril võtsin raamatu kätte ja hakkasin lugema. Juba aastalõpp oli selles mõttes ilus. Nimelt kirjutasin jõuluvanale, et minu soov on Alati Kivisaare  SEE raamat. Jõuluvana tubli inimene, tõigi mulle selle. See raamat jäi mulle silma juba poes. Paar päeva enne seda pidin kiirelt käima poest läbi ja lõpuks kogu oma 20 minutit vaba aega veetsin just seda raamatut sirvides. Kohe kui raamatu jõuluvana käest kätte sain lugesin siis edasi ja järgmisel hommikul ohkasin, et miks küll see raamat polnud  3korda nii paks :)

Täpselt selline fotoraamat nagu mulle meeldib. Mõnusat juttu väga vaheda huumoriga ja palju imeilusaid pilte. Noh mina inimestepildistaja fotograaf, kelle jaoks kõik ilusti pildistatud linnud ja liblikad on ilusad fotod, vaatasin küll igat pilti suure huviga. Minu lemmikud on aga tema loodusmakrod, aga neid oli raamatus väha…eks siis järgmine kord on rohkem. Ja jutt…mulle on alati meeldinud sellised inimesed, kes ka iseenda üle naerda (mis ma nüüd kirjutana – oskavad,suudavad, tahavad) suudavad. Mulle väga meeldis.

Teine raamat, mida ma siin lugema asusin oli Justin Petrone SEE raamat. Ma olen lugenud vähemalt pooli minu sarja raamatuid ja niiiiiii hea pole neist ükski olnud. Kohe näha, et kirjutas inimene, kes on kirjutamist ka õppinud. Samas on nii mõnegi teise sellise raamatu õppinud kirjutaja kirjutanud, aga see pole veel võit olnud. Võib-olla oli see raamat nii hea ka sellepärast, et see oli ju natuke meist ja ma usun, et mingi nurga alt tunneb iga eestlane ennast seal puudutatuna. Kuigi päris mitme kohe pealt tundsin ma seal ennast rohkem Justin kui Epp. Eriti selles kohas kus oli juttu hommikusöögist. Parajasti sõin mina magusaid shokolaadikrõbinaid piimaga kui Justin kurtis kuidas ta soolast tatrhelbeputru hommikul sööma pidi. Ma pole elu sees midagi sellist söönud ja ei hakka ka vist kunagi sööma :) ja pastat peab al dente keetma :). No ja pesukuivatusmasin kuulub raudselt minu lemmikkodumasinate hulka :)

Täpselt samamoodi vaatasin kõrvalt nagu välismaalane, et kuidas nii noorelt ja nii vähese tutvumisaja järel küll lpased saavad tulla :), et pole see ju mingi meile omane asi, eks seda “juhtub” ju igalpool maailmas. Raamat ise oli lihtne lugemine ja kuigi Kalle minu raamatuvaliku kohta ültes, et temal nii palju aega küll pole, siis mulle meeldivad. Kui on ikka kolm last, siis mina ei suuda ega taha süveneda sügavasse filosofeerimisse…küll ma seda 20 aasta pärast jõuan veel teha. Kalle ise luges ka sellel aasta juba ühe raamatu läbi. Muudkui käis ja rääkis, mis seal oli …ja nüüd ma siis pean SEDA lugema hakkama…

Kokkuvõttes…mulle meeldib väga lugeda ja eks ma ikka püüan aega leida..ma nüüd küll enam ei tea mille arvelt :)))


Kasvame koos

October 15, 2009

_MG_1079

Ootame koost on saanud kasvame koos. Ilmselgelt pole paljudel enam nii palju aega internetis istuda ja nüüd me siis paneme rohkem rõhku kokkusaamistele.

Suurte kõhtudega võtsime pool aastat aega siis lõpuks saime kokku 1 kord kuus. Nüüd pisikestega aga jõudsime juba esimesel kohtumisel järeldusele, et see on liiga harva. Nüüd on meil siis juba graafik millal ja kelle juures järgmine pidu toimub.

_MG_0548

Ja see pidu on meil ikka üks tööpäeva pikkune. Alustame kohe hommikul vara….nii kell 11 ja viimased (loe: tavaliselt mina oma tüdrukutega) lahkuvad nii viie ajal. Ok päris üksi me viimased nüüd kah ei ole, aga see selleks.

Igakord on nimekiri, mida keegi kaasa võtab ja võõrustaja ei pea midagi tegema. Noh niivõrd kui võrd. Näiteks jääb talle saagiks umbes 25 mähet :) …no ja süüa jääb ka natukeüle . Äkki nii palju, et töölt koju tulnud pereisa midagigi hamba alla saab. Siis kui kokkutulek meie juures oli jäi terve arbuus üle ja Kalle sõi selle ära.

_MG_0551

Esimene kokkutulek oli meie juures, kuna nüüd seda meie juurest enam ei ole, siis on minu panus antud. Järgmisele, kus juba beebisid pea poole rohkem kohal oli, ma fotokat kaasa ei võtnud. Küll aga võtsin kolmandale. Kahjuks ainult tühjade välgupatereidega, nii et teha sain põhiliselt kunsti :)

Igatahes seltskond on meil kirju ja lahe ning kokkutulekute graafik juba järgmise suveni…. Mina, kes ma ju kuidagi kodus püsida ei suuda, panin ennast juba kõigile kirja…

_MG_1044

Ahjaaa… kuigi meil on ju ikka foorum ka, siis ma “ei või” seal suurt enam sõna võtta.  Imetamisprobleemi silmnähtavalt pole. Pooled kokkutulekud on Kärt maha maganud…noh või suurema osa neist… ja koju aheldatud ma kah ei ole ning haigused (ptüi-ptüi-ptüi) meid ka ei kimbuta.  Kuidagi tundub, et muresid jagada on rohkem kui rõõme… ma püüan seal rõõmu poole pealt sõna võtta :)

_MG_1075

meie kokkutulekulõvi :)

_MG_1071

_MG_1074

Kärdu käsi on pildil ;) … ja nüüd siis minu lemmikpildid kokkutulekust…

_MG_1066

_MG_1057

_MG_1034

(6 tundi naistejuttu)

_MG_1037

_MG_1016

_MG_0986

_MG_0998

Liisu ja tulevane naabripoiss ;)