Kärdu kampsun

December 20, 2009

Kunagi ammu-ammu suvel alustasin ma Kärdule kojutoomisekampsuni kudumist. Noh selline, et paned sünnitusmajas selga ja siis on väga popp ja pärast pakid kasti, et näed sellega tulid koju.

Kärdu sündimise ajaks ma seda valmis ei saanud ja pärast sündimist selgus, et pole hullu – kampsun olekski talle üks 5 numbrit liiga suur olnud. Nii ta siis vahepeal seisis…mingi hetk otsustasin ikka valmis teha. Ja see viimistlemine…see kõige tüütum töö sai ka mingi hetk tehtud.

Nööbid…need olid ikka puudu. Lõpuks olid nööbid ostetud, aga ette nad jõudsid siis nüüd alles. Hea et niigi läks, aga see kampsun on talle nüüd siis täitsa paras ja on ka õige aeg kampsuniga käia…

Eks ma ikka panen ta sinna kasti, aga juurde kirjutan, et selga pani siis kui ta oli ikka rohkem kui 2 korda suurem kui sündides. Nimelt meie pontsik kaalus eelmine nädal võimlemas 8370 g…. rohkem kui õed…aga see on teine jutt…


väike kingitus…

December 8, 2009

Kui keegi arvab, et on väga lihtne mõelda välja ühe kuu jooksul sünnipäevakingitused 3 ja 5 aastaseks saavatele tüdrutukele, midagi jõuluvana kingikotti ja siis veel lisaks päkapikkudele, siis ta eksib. Ok…tegelikult ei eksi, sest kõik kingitused on muretsetud ja paljud juba üle antud :). Sest kui 3 aastasel on veel suhteliselt ükskõik, siis meie pere 5 aastassel on soovinimekiri pikem kui vaja :)

Üks oma kindel mõte oli mul aga teha ise midagi. Kuigi algul oli plaam palju suurem, siis reaalsuse piirides püsides, oli tulemuseks 2 seelikut. Noh ma algul arvasin, et ma jõuna neile kapmsunid ka kududa :) Ketlinile saab seelikut küll salaja teha, sest tema veedab ju päeva lasteaias. Liisule, aga on raskem ja seega tegin tema oma ilma saladuseta…. ütleks ka, et ega tema meil saladustest suurt ei pea ja siiralt rõõmustab absoluutselt kõige üle…üks seelik, siis ees või taga. Kah oli hea teda mõõdupuuna kasutada.

Seelikuid ei olnud keeruline teha, kui on olemas õmblusmasinad ja kauges minevikus ostetud spetsiaalne krookimistald. Sai jälle vahelduseks tootmist mängida :) …ehk siis vajutad pedaali põhja ja vaatad kuidas toode masina alt välja lendab … üks seelik üks Kärdu lõunauni ja teine teine…ok nii palju mööndustega, et vanaema käis vakrit kiigutamas…

Kui Liisu on saanud siin päevasel ajal juba mitkümmend korda keerutada, siis pildistamise hetkeks ta enam ei tahtnud. Meie suurem supermodell…aga palun väga :). Kusjuures sellist pikka sellikut olen ma neil juba mitu aastat tahtnud…. nüüd nad saavad suvel uues kodus heinamaal joosta nagu päriselt :)

Kaks korda kangapoodi külastades, jõudsin ka järeldusele, et õmblemine võib olla ainult hobi, sest nii kallist seelikut ma poest küll ei ostaks :).

vahepeal õnnestus teine modell kah ära moosida ;)


käsitöö lainel….

November 30, 2009

No ma ei saa…. nii kui hakkad midagi tegema, siis ei saa kohe jälle pidama. Ma olen ikka väga tihti imestanud, et huvitav kellele need käsitöötegijad neid asju teevad. Kellel on nii palju mütse ja kampsuneid küll vaja…. aga sa lihtsalt ei saa pidama enam

Eks ehe näide ole ka see, et kui ma Ketlinile tegin ikka päris palju, siis pärast seda olen ikka kõvasti tagasi tõmmanud. Hetkel tähendab see seda, et Ketlini sahtel käib vabalt kinni, samal ajal kui Liisu sahtel vajab “sättimist”, et kõik ikka ära mahuks…

Ühesõnaga…kes käskis mul salli tegema hakata…nüüd ma siis pean iga vaba hetke heegeldama. Võtsin ükspäev oma kasti ette, korjasin kõik puuvullased lõngad välja…jagasin need värvi järgi – sobivad ja mittesobivad – kahte hunnikusse ja hakkasin heegeldama. Et siis tegu oleks ikka tegemsit väärt, võtsin päevateki tegemise ette….ja mitte lapse voodisse…ikka suurde voodisse :)

Natuke internetis kolamist, mis tähenas umbes 1000 erineva teki vaatamist jõudsin järeldusele, et teha tuleb lihtne… ja mis põhiline töötlemine peab olema ka lihtne :)

Kui esialgu mõtlesin teha ruutudest, siis peale teist ruutu mõtlesin ümber,  no kes see hull jõuab neid otsi peita, nii et nüüd tuleb üks hiigla suur ruut ja peitmist kohe kõvasti vähem. Mustrit pole, heegeldades mõtlen, et mis värvi nüüd võtta ja mitu ringi sellest teha jne…

Kui hetkel saan veel ühest tokist kolm ringi teha, siis varsti ma kujutan ette ei saa ühest tokist ringigi…no ja ükskõik kui palju mul ka seda lõnga olemas ei olnud, siis täna käisin ostsin juurde. Esialgu 20 tokki :)

Ja kust kohast…Karnaluksist. Te pole seal käinud…aga minge…. ma ei mäleta millal ma seal viimati käisin (2009 aastal mitte), aga pärast seda on see jälle poole suuremaks muutunud. Ja lõngu…no ikka rohkem kui vaja…palju on seal muidugi odavat sünteetikat, aga isegi 100% puuvillased hulgad võtsid silme eest kirjuks. Ma nüüd mõtlesin, et kirjutaks, mis seal veel on…aga lihtsamalt öeldes, seal on kõike…ja natuke rohkem veel.

Kärdu haiglast kojutoomise kampsunile ostsin nööbid ka ära…enne proovisin selga…isegi praegu on veel suur, ma ei tea mis ma küll mõtlesin :)

…nii ja nüüd ma lähen heegeldan edasi…

 


kuduja…

November 17, 2009

Tegelikult ma koon ka :) Ma isegi võtsin kõik oma lõngad omale siia kaasa, et küll ma siin alles kuduma hakkan. 2 suurt kastitäit lõngu…jube palju, aga no ma olen optimist.

Ükspäev siis võtsingi nö härjal sarvist kinni ja sobrasin natuke kastis. Suvel enne Kärdu sündi ostsime Ketlinile vesti jaoks tema soovil Puro lõnga…nüüd tundub, et see on üks ütlemata pop lõng.  Ma nüüd siin lingitada ei suuda, aga pea igal käsitööhuvilisel on varsti midagi purost tehtud.

Vaatasin lõnga ja jõudsin järeldusele, et vesti ei tule. Noh üldse ma tegelikult ei saa aru, millal ja kuhu ma lapsele vesti selga paneks. ok…see selleks…Teen siis endale hoopis salli….aga millise.

Valisin siis välja sõbranna tehtud salli Eesti Naisest.… ajasin aga näpuga järge ja kudusin. Ma ütlen, et mulle väga meeldib kui muster on ka märkidega kirja pandud, juttu peab alati mitu korda lugema ja siis on ikka oht, et ei saa täpselt aru, mis seal kirjas on. Eriti kui välismaa keeles jutt on. Ilusti muster välja joonistatu…väga mõnus kududa..

Kudusin paar Kärdu magamist ja nüüd käin sellega juba tükk aega. Küll aga pole kuidagi saanud sellist pilti – mina ja sall….nii et panin selle nüüd siis pildi jaoks ühele peata tüdrukule kaela. Noh ja peale selle, kui keegi teab, kedagi, kes teab kedagi, kes seda tüdrukut endale jõulukuuuse alla tahaks, siis võib mulle seda öelda… ma ikka ei hakka enam õmblema ;)

 


Mustika tekk

August 18, 2009

_MG_9384

Kuigi pildistamine ja lapsed enamuse mu ajast võtvad, teen ma ikka vahel käsitööd ka :) No lõnga ostan vähemalt. Aga selle suve projektiks võtsin teha mustikale tekk ja kojutulekukampsun. Seda viimast ma küll valmis päris ei saanud. No see viimane vimistlustöö on veel tegemata, aga noh eks tal on ka natuke kasvuruumi jäetud.

_MG_9396

Tekk sai küll valmis.

Kuna ma alustasin teda siis, kui ma millegi pärast arvasin, et meil peaks poiss sündima, siis sai ka värv vastava valitud. Noh vanker on meil kolmest tüdrukust hoolimata ka sinine, nii et sobis väga hästi…

Ja kui aus olla, siis teki lõpetasin ma vist paar päeva enne sünnitust. Tubli heegeldajana olin ma kogu sinise lõnga ilusti põhjaks ära kulutanud ja servade jaoks enam ei jagunud. Tuli veel välja, et seda sinist Bambut enam ei tehta ka, nii et serv tuli teha küll sama värvi, aga villasest lõngast…aga sobib nii ka :)

Natuke palju karva ajab…aga ikkagi ise tehtud ja hästi tehtud :)

_MG_9399


lammakesed

January 30, 2009

_mg_9743

Igal pool kirjutatakse ja räägitakse, et lasteaedades on järjekorrad. Kohti pole ja kuidagi väga kitsas on. No ja eriti siin meil Nõmmel. Meil on siianikuidagi lihtsalt läinud. Ketlin sai koha juba meie lemmiksõime ja sealt lasteaeda minek oli lihtne, sest ma panin ta sündides järjekorda nii, et kohta tahtsime alles tema neljanda sünnipäeva eel.

Liisu tuli järjekorda panna nii, et Ketlin polnud veel päevagi lasteaias käinud. Nii ei olnud mul ka mingit ettekujutust, mida ja kuhu ma teda panna tahan. Küll aga oli mul mingi kummaline kinnisidee, et kahte last ma eraldi lasteaeda viima küll ei hakka.  Nii me siis panimegi Liisu samasse lasteaeda, kus Ketlin praegu käib.

Nüüd sügisel, kui Ketlin siis oma armsast kahe rühmaga sõimest suurde-suurde lasteaeda läks, hakkasin ma järsku teistmoodi arvama. Kui ma siis ükskord nägin kah, kuidas selle lasteaia kõige pisemad käivad nöör vahel, et keegi kaduma ei läheks, siis oli see tunne veel kummalisem.

Kah juhtus meil nii, et kui me Liisut järjekorda panin, siis küsisin, et kas seda võib meili teel ka teha. Lubati, aga kummalisel kombel ei läinud meil kohale ja mina taipasin seda ka alles kuid hiljem kontrollida. Noh nii igaks juhuks, et sellega ikka on kõik korras ja laps järjekorras. Siis tuligi välja, et ei olnud.

_mg_97341

Nüüd on ta küll seal järjekorras, aga vahepeal olen ma jälle kõik ümber mõelnud, et ikka oleks ju nii armas, kui Liisu saaks ka selles pisikeses lastesõimes alustada ja panime ta sinna ka järjekorda.. Eriti veel sellepärast, et meie armas Katre,  kes meil siin tüdrukutega vahel mängimas käib, oleks tema kasvataja seal. Meie lootus sinna saada on küll väga-väga õhkõrn ja ainuke niit, mis mu lootust hoiab, on juhataja ütlus, et neile sama pere lapsed meeldivad ;)

See oli sissejuhatus

_mg_9738

Samas ….külapeal räägitakse ka seda, et alati tuleb kasuks, kui olla kuidagi kasulik ;).  Ükskõik kuhu lasteaeda ta siis ka ei saaks. Niimoodi ma siis panin ennast aktiivse vabatahtlikuna kirja Ketlini rühmale lambakostüümi õmblemisel :)))

Nimelt pidi iga rühm tooma lasteaeda ühe täiskasvanule sobiva loomakostüümi ja ma mäletan, et minuarust oli mul peale lamba veel valida kuke ja mõne muu väga keerulise kostüümi vahel :). Entusiasmi lisas ka sellel hetkel mägede taga tunduv tähtaeg :)….mis see minul koduperenaisel siis 5 kuuga üks lammas valmis teha pole.

_mg_9754

Küll aga nagu ikka sellistel puhkudel, möödub aeg kuidagi lennates. Viimaks ikka saabub see aeg, kui pole enam kuhugi midagi lükata.  Oma armsa sõbranna käest sain Burda, kus olid jänesekostüümilõiked sees, aga pole ju ka suurt vahet neil kahel loomal ;). Kanga poest sain lahke müüja abil suure kotitäie lambariiet, mis mulle kergel käel 50% allahindlusega anti…kuna keset riiet oli väike defekt ;) ja nii ma siis asusingi lammast tegema.

_mg_9758

Juba lõiget võttes, käis Ketlin kõrval ja rääkis, kuidas talle samasugune lammas tuleb teha. Õnneks oli seal samas ajakirjas ja täiesti sobivates mõõtudes jänesekostüüm olemas. Nii et juurdelõikusel pidin juba jälgima, et teinegi lammas tuleks.

Kui esimene lammas valmis sai, siis olid Liisu ja Ketlin lahkelt valmis modellideks hakkama ja andma endast parima, et minu suur õmblustöö, mis viimastel aastatel küll väga kokkukuivanud on, ikka vääriliselt jäädvustatud saaks.

_mg_9777

Järgmine päev viidi see suure kilekoti sees lasteaeda ja mina hakkasin tegema väikest lammast. Oh ikka hea, et need lapsed nii väiksed on. Isegi kui peale vaadates on tunne, et sellest riidest ikka kuidagi ei jätku, selgub, et jätkub ja jääb natuke ülegi ;).

Sellest lambast mul pilti pole, aga see tuleb meil pärast tänast pidu ilusti lasteaiast koju tagasi ja isegi Liisu saab sellega loodetavasti vähemalt kahel korral peole minna ;)

Täitsa mõnus on vahel kasulik olla ;)

_mg_9761


puperlid

April 4, 2008

img_8402.jpg 

Hoolimata sellest, et meil peres kaks preilit kasvab, ei ole meil eriti ehteid. Keegi neid eriti nõudnud ei ole kah. Ok väike parandus…. kui Ketlin veel koos Leenaga kukupais käis, siis ta tahtis endale ka selliseid pärleid nagu Leenal ja Leena ema Maris siis tegigi talle.  Nende pärlitega oli nii, et kui ma Ketlinile pakkusin, et tahad neid kaela panna, siis ta alati tahtis, aga ise ei tule ta kunagi selle peale.

Nüüd aga hakkasid mulle igasugu kaelakeed meeldima ja ma isegi ostsin endale paar tükki. Mis aga omakorda tähendas, et mõlemad tüdrukud mul järel käisid ja neid endale nõudsid. Järelikult eeskujul on ikka väga suur mõju :)

Ükspäev kui me siis sattusime Ketliniga kunstipoodi ja seal suur ämbritäit puupärleid nägime, otsustasime, et me hakkame nüüd pärleid tegema. Leidsime ka peenemat ja jämedamat kummi, millele pärlikeed teha ning terve õhtu meisterdasime erinevaid keesid teha. No olgem ausad, mina meisterdasin ja lapsed segasid :) Nende põhitegevus oli pärleid segamani ajad ja Keidil oli veel omaette võistlus – kui kiiresti ema märkab, et mul pärl suus on ja kas ta oskab ära arvata, mitu korraga mul suus on. :)

Nüüd on meil siis igaks elujuhtumisk pärlikeed olemas. :))))