nagu päris!

October 21, 2010

Igal inimesel on omad tööalased unistused. Minu oma on(li) saad vot just täpselt selline pilt.

Esmaspäeval kui ma pildi tegin, siis ma pool päeva käisin ja särasin, et ohhh ma sain selle…

Selle pildi juurde käib ka pikem jutt, aga seda ma kirjutan näiteks homme, aga ma kuidagi ei suutnud ennast hetkel tagasi hoida ja pidin pildi maailma laskma!

Palju õnne esimeseks sünnipäevaks pisike ANNETTE!


Minu moodi teraapia

September 27, 2010

Kui ma täna hommikul kell 6.30 üles ärkasin. No saate aru, ma ei raatsi kauem magada, kui ma tean, et mul on võimalus täiesti rahus ja vaikuses teha natuke tööd. Teine asi, mis mind üles ajas on ikka maja. Noh, et kuidas edasi teha, et ma ei peaks pooleni tehtud asjade pärast koguaeg närvi minema. Mulle ei meeldi sellised vastused, et ahh küll me pärast teeme ja saab küll, aga homme. See hommikune vara ja üksi oli niiii lühike, et kui lapsed lasteaeda viidud said oli mul ikka veel aega Kallele ja nendele, kes msn-is  natuke tortsuda ja portsuda. Kalle võttis siis Kärdu kaasa ja jättis mind töötlema…

Ahjaa, kuna ma juba nii kirjaosav olen, siis ma kirjutan nii nagu mõte tuleb ehk siis mitte kuskile eelmise lõigu vahel, vaid järjest. Kolmas põhjus oli tortsumiseks veel. Me käisime söö-plaveta-puhka-maga-ärateemidagi filmi vaatamas.

Võib ju olla väga teraapiline, aga mina ei saa seda teha, sest 4 inimest vähemalt saaks hingelise trauma, mille pärast nad 20 aasta pärast samasuguse reisi ette peaks võtma, et mõista, miks ema/naine rahu vajas. Ja kui siis kodus komistad mänguasjade, puhaste/mustade lasteriiete ja pesemata nõude otsa, no tuleb ju torts-ports kergesti…

Ühesõnaga tegin siis oma kausta lahti ja leidsin plaadi hunnikust “mixed tape”‘i (väljend filmist, mida ei tohi kõva häälega öelda).. ma usun, et ma ise olen selle kunagi kõrvetanud. Natuke sajandivahetuse poppi ja minu 80ndate lemmiklugusid BillyIdolilt ja teistelt sarnastelt meestelt. No ikka nii, et ma kolm korda käisin makki kõvemaks keeramas ja kui siis töödelda on midagi sellist…. siis see oligi minu teraapia. Andke mulle aga beebisid!

Pisike Sebastian oli stuudios lihtsalt minu päevale kirja pandud ja nii me temaga ühel hommikul kohtusimegi.

Kuna ma väga tahtsin nunnusid beebipilte saada, siis ma olin selline väga otsekohene fotograafitädi, kes kõlas umbes niimoodi, et kes nüüd lapse üles ajab, saab peksa.

(Kes meie pere huumorit ei tea, siis päriselt kõlab selline lause meie peres iga päev :)

Ema-isa võisid ainult vaikselt turvahälli ümber jalutada. Uskuge või mitte, me suutsime magava Sebastiani turvahällist välja võtta, riidest lahti ja veel ligi pool tundi temaga pilti teha. Vahepeal tegi korra silma lahti, aga ma “karmi häälega” käskisin tal kohe edasi magada :)

need olid ainult väiksed hetked, kus ta silmad lahti tegi…ja siis edasi magas

nagu näiteks siin… siinkohal võiks ära mäkida, et pisike Sebastian sündis kodus. Mis ei ole küll magamiseks määrav, aga nagu näha paha ka ei tee :)

kui ikka kõik riided ära võeti, siis ärkas üles ka

minumoodi klassika :)…kusjuures stuudios, ütlen ausalt, on neid pilte palju, palju mõnusam ja lihtsam teha ;)

ema-isa tellimus. Meie stuudio teise fotograafi Anno poolt idee

millest elu ise tegi ühe minu lemmikpildi…

ja kui on tunne, et varbapildi ideed on otsas, tuleb uus kohe jälle asemele…

Oi kuidas mulle meeldib, kui pisikeste vanemad mind usaldavad ja usuvad.

Ja see ei olnud üldse vihje, vaid täitsa otse öeldud :)


natuke palju meie pere moodi…

August 31, 2010

Ükskord meil seal foorumis oli teemaks, et milliseid pilte keegi kliendile teeb. Kas selliseid, mis endale meeldivad või selliseid, mis kliendile meeldivad. Ma olen ikka ja alati teinud selliseid pilte, mis mulle meeldivad, aga ma vahel olen dilemma ees, et kui enam ei tee selliseid nagu vanasti ja see klient valis mind just nende vanade piltide järgi, et mis ma nüüd siis teen. Selle imearmsa perega vahetasime meile ja arutlesime, et kas peaks kõhtu ka pildistama või peaks ootama beebi. Mina suur beebide armastaja andsin oma hääle beebile ja lubasin tal rahulikult kõhus oodata. Kohtusime silmast silma aga hoopis ühes pulmas ja kiirelt leppisime aja järgmiseks nädalaks. Nimelt leidsime kohe mitu ühist tuttavat ja üks kauge külaline tahtis kindlasti kaasa tulla ja nii me siis ühel päikeselisel pärastlõunal külla sõitsimegi.

Suure juutustamisega sõitsime  muidugi mitu korda mitmest õigest teeotsast mööda. Me nimelt jagasime just mehi kahte kategooriasse. Ühes olid need, kellele peab igal õhtul töölt koju jõudes õhtusöögi tegema ja teises loomulikult need, kellele ei pea. Meil, st minul ja Maril on teise kategooriasse kuuluvad mehed ja kohe selgus ka, et selles peres samuti. Kohe said kõik pereliikmed plusspunktid kirja. Ja kodu…no kodu oli nagu meie oma. Või siis meie kodu nagu nende oma. Kadri ütles ka, et tal mu blogi lugedes oli tihti dejavu tunne. Kusjuures osad asjad, mis me polegi veel kuhugi pannud, on täpselt samasugused. Isegi samasugused nagid leidsin, voodist rääkimata :).

Kui nüüd kaks lõiku kokku viia, siis ma tegin just täpselt selliseid pilte nagu ma oma perest tahaks :)

need kolm tüdrukut minu lühiajalise vaatluse põhjal olid täpselt samasugused nagu minu omad. Kõige vanem teadis täpselt kuidas asjad käima peavad. Keskmine oskas olla vaikne inglike nagu meie omagi. Meie Liisul on ka kärtsum pool, mida vahel harva ka näha ja kuulda on. Äkki selle pere keskmisel ka. Pisike on veel nii pisike, et ega meie Kärdu ju kah alles hakkab iseloomu näitama… ja pereisa polnud üldse kindel, et see preili neil viimaseks jääb.

Kusjuures koduga oli nii, et ma igati püüdsin kodu võimalilikult palju pildile jätta. Minu maitse ju :)

nigu inglike

perepilt ;). Mina ei öelnud küll, et vaadake mujale…või ütlesin :)

Edasi puhas tshill õuemurul. Vaieldamult üks mu selle suve lemmikumaid beebi-isaga pilte.

me just samas hommikul olime Kallega arutlenud, et milline trepp maja ette tuleb ja minu vaimusilmas just täpselt selline. Mis kõik sellele trepile mahtus…

supermodellid. Kui ma õigesti mäletan, siis see kleit oli ema lapsepõlvest pärit.

lilleneiud. Vastupidiselt minule mõni kolme lapse ema jõuab aias natuke rohkem :). Ok, ok… lilled pidavat olema vanaema hoole all ja kõik, mis süüa sünnib, ema. Aga ikkagi, meil on kõik hetkel saatuse hoole all :)

aiakaunistus….kadedaks tegevalt lahe

väikesele preilil läks kõht tühjaks ma leidsin suuremad tüdrukud maailma õppimas

ma loodan, et Kadri ei pahanda, aga ma kohe ei suutnud kõigepealt jätta pildistamata ja nüüd jagamata. Nii mõnusalt kodune ja meie moodi. Pildi peal on Mari ;)

ja vannituba. Ma kohe annaks auhinna sellisele vannitoale. Ma kujutan ette kui mõnus seal õhtuti lapsi vannitada on. Vannitavad ennast ise ja valvur saab mõnusalt diivani peal raamatut lugeda. Tõske käsi, kes ei taha endale sellist vannituba.

kuigi beebi oli hetkel kõige tähtsam, said teised vaat et rohkegi tähelepanu.

Korviga beebit üritasime ka põõsa alla ja päikese kätte panna, aga talle ei meeldinud.

Nagu ma seal külas ka ütlesin, ma oleks seal kümme korda rohkem  õhanud ja ohkinud, et kui lahe ja ilus jne, kui mul endal samasugust kodu poleks. Aitäh kutsumast!


Rudolf!

August 13, 2010

Juba talvel, kui oli teada, et ma suvel Antslasse pulma tulen ja Evelyni perre pesamuna tulemas on, et tuleb meeldiv veel meeldivamaga ühendada. Niimoodi ma siis pärast pulmi (järgmine postitus) Evelyni juurde koos Kalle ja oma hiidbeebiga ööbima läksimegi. Appi kuidas suuremad lapsed ikka kasvavad. Kui Evelyn ja Risto abiellusid, siis Tristan oli alles väike poiss ja nüüd oli nii suur ja läheb kooli. Ma ei saa aru. Mina küll nii palju kahe aastaga kasvanud ei ole …või olen ;)

Ühesõnaga jutukatel inimestel möödub aeg ikka kiiresti ja kui hommikul pannkoogid söödud olid, siis võtsime pisikese Ruudi ette.

Ruudi oli täpselt nii tubli ja armas nagu ette nähtud oli. Ta magas peaaegu kogu aeg ja kui ei maganud, siis piilus silmanurgast ja tegi nägusid.

perepilt…

isa peaaegu kõigi oma lemmikutega

lemmikuid jagasime sõbralikult kõigi sülle ;)

päevakangelane sai väga hästi aru, et tema on staar

kõik tahtsid just temaga koos pilti teha

ma just lugesin Evelyni (kahjuks kinnisest blogist) kuidas Ristole oli nalja teinud, minu soovid laps kortsu panna. Näed niimoodi ;)

ja alati on minu lemmikvõrdlus imepisikesele beebile isa suured käed.

Ma ei tea..kas ma nüüd pean neljanda lapse tegema, et veel omale ka sellist nunnut saada…;)


kuidas ma Tartus käisin….

July 25, 2010

Suve alguses küsisin, et ega keegi Tartus ei tahaks , et ma küll tuleks ja üks armas blogilugeja broneeris kohe mind kolmele perele. Tema ise ja sõbrannast naaber ja siis naabri venna pere kah. Nii ma siis jalutasin ühest korterist teise ja muudkui võtsin peresid üles :)

mulle just sellised perepildid meeldivaki…kõik ei pea kaamerasse naeratama…kui nad ei taha :)

natuke kodu ka…niiii natukene :)

annna oma õele musi ka :)) …mul on vist igast pisikesest oma suurema õe-vennaga just selline pilt ;)

oma tüdrukud…

ja kui mulle teed naabrite juurde näidati, siis selgus, et koridoris oli jube mõnus valgus :)

selles vanuses suuremate vendadega tuleb kasutada esimesed 10 minutit… kui see läbi, on lapsed tavalisetl elu sisse saanud ja minema tormanud ja siis aitab ainult suuuuuur meelitamine ;)

;)

issiga….väike preili oli oma eluga nii rahul, et lõpuks ta sinna issi sülle ka niimoodi magama jäigi…

ja näidati suund järgmise pere juurde…

minu esimene mänguasjadega pilt….vist :)

mõned inimesed on kohe väga ilusad…ja need inimesed peaksid tegema hästi palju lapsi :)

selle armsa pere isa nimi on Keit. Ma olen koguaeg teadnud, et poiss ja tüdrukuid selle nimega on Eestis sama palju, aga ikkagi oli naljakas. Kuigi ma pean tunnistama, et esimene Keit, kellega ma oma elus kunagi vääääga ammu pioneerilaagris tuttavaks sain, oli ka poiss ;)

ilusa ema, ilusast kõhust tegime kohe mitu pilti …

eks igal inimesel ole omad kinnisiideed ja tabud või kuidas iganes neid nimetatakse. Tema oma oli see, et raseduse ja lapse esimese elu aasta jooksul ei tohi juukseid lõigata. Selle “tagajärg” oli ülimalt kadedaks tegev :), sest enne veel kui esimene laps aastaseks sai, oli uus beebi kõhus ja nii nad kasvasid…


Pisike Marii

July 8, 2010

Üks armas blogilugeja broneeris mind endale külla juba enne Marii sündi. Leppisime kokku, et ootame ja vaatame kuni  tuli selline meil…

Meie pisike piiga Marii on nüüd juba neli päeva vana ja ootaksime Teid mingi aeg meile külla….

Kuna Marii elab Tartu lähedal, siis seat tuli ka idee koguda veel Tartust pisikesi, kes pildile tahaks jääda, aga see on järgmine lugu juba. Marii oli aga esimene ja temagi oli nii tubli, et magas kenasti enamuse sessioonist.

Mariil on hästi rõõmsameelsed vanemad ja suurte silmadega vend.

Ni kaua kui Marii rahulikult magas tegime pilte teiste pereliikmetega… Nende koduks oli palkmaja ja nad sobisid oma koju niiii hästi!

Suur ja kaval vend

ja siis ta ärkaski…

tegelikult ei ärganud ;)

või siis ikka ärkas ;)

tehke beebi niimoodi nässuks on minu üks lemmikteemasid. Ütleme nii, et ega kõik beebid ennast nässuks ei lasegi panna. Punnivad vastu. Marii näed ei punninud ja nii nunnu :)

vennaga ka…

Vot siis selline armas kohtumine ja nagu Marii ema ütles … Mida rohkem vaatad seda rohkem on nendes piltides Meid. Kindlasti järgmine aasta uuesti.


Pisike Ronja

July 7, 2010

Kui keegi küsib kui vanad beebid on mu lemmikud, siis raudselt need just sündinud. Mida vanemaks oma beebi saab, seda enam :)

Pisike Ronja oli vist juba 10 päeva vana kui mina temaga tutvusin.

Kõige pealt Ronja magas. Nii mõnusalt ja sügavalt, et lubas ennast kenasti sättida

Siis väike kosutav eine ;) ja magas edasi…

ma käisin söögipausi ajal vaatasin majas ringi ja leidsin köögist korvi, kus õunad sees. Õunad tõstsin kenasti välja ja sättisime magava Ronja asemele. Ja jaaa need tutikad beebid teevadki nii, et ärkavad ainult söömiseks ja muul ajal põõnavad mõnuga ja lasevad ennast sätitada

näe silmad tegi ka korra lahti

Seekord siis emaga koos. Kusjuures Ronjale sobib tema nimi ikka väga täpselt. Ükski laps ei saakski rohkem onja moodi olla…

Ja kuna õues oli üllatuslikult soojem ilm kui paistis, sättisime Ronja ka põõsa alla. Sain mina oma esimesed tutikas beebi õues pildi…

Kena kasvamist pisikesele preilile!