Teate see ehitus siin ei saagi mitte kunagi valmis. Ahhaaaa nüüd kõik naeravad :) Nimelt isegi kui sein on valmis tehtud, siis tuleb välja, et pärast seda kui aknalauad paika pannakse, tuleb hakata uuesti seinu parandama. Aga mis me siis tegime sellised munakoorest seinad.
Teine ja hoopis kehvemini läks meil pistikupesadega. Meie alles rohelised savikrohvi vallas püüdsime sellest hoolimata võimalikult palju uurida ja puurida.
Ikkagi leidus palju sellist, mida kas keegi ei osanud meile öelda ja meie osanud ka küsida. Tarmo, kes on tavaline küproki-ehitamise-mees, kasvab ja õpib ka koos meiega. Ja niimoodi tuligi välja, et isegi kui krohvitud sein on kenasti kindel, siis pistikupesadesse voolab liiv sisse ja üllatu-üllatus, pistikud lakkavad töötamast.
Kalle siis uuris, et kas kellegil pole kunagi siis sellist muret ette tulnud ja mis lahendused selleks oleks. Enamus vaatas imestunud näoga, aga lõpuks soovitati pesaauk seestpoolt ka ära värvida. Ma nüüd pole täitsa kindel, et kas see ongi see parim lahendus…äkki keegi targem teab, kuidas neil tehtud on?
Kindluse mõttes otsustasime, et teisel korrusel püüame lihtsalt vältida savi sisse pistikute panemist…igaks juhuks :)
Aga aknalauad… need tegi meile S ja meie uhkest lauavirnast võetud laudadest. 7cm paksud ja väike soon sees nagu vanasti.
Värvimise osas lähevad meil S-iga arvamused veel lahku. Tema nimelt paneks värvi nii vähe kui võimalik ehk siis üldse mitte ja kohe kindlasti mitte nii paksult nagu mina tahan. Puumeeste asi :)
Vannituppa ostsin ka “vaasikesi” ehk siis kastid kuhu laste mänguasjad sisse käivad.
Hetkel aga pannakse õue akendele …ümber. Kuidas neid nimetataksegi liiste?
Lõpuks saab siis tellingud maha võtta ja maja näeb päris maja moodi välja :)
ja selle esimese pildi kohapealt ei saa jätta märkimata kodus töötamise võlusid – sellist valgust sügisel õhtul koju tulles enam ei näe ;)