aasta sai täis

October 14, 2010

Eelmisel suvel oma suure kõhuga kohtusin 2 hästi armsa perega. Kõige pealt said kõhud pildile püütud, seejärel tutikas beebi ja rohkem või vähem kohtusime ka terve selle aasta jooksul ning nüüd sügisel said mõlemad poisid ühe aastaseks. Kui juba mitu-mitu korda kohtutud, siis käis broneerimine kiirelt ja kenasti. Mul on homme linnas pulm ja lubas ilusat ilma – kas pärast seda lähme – ja loomulikult lähme. Või siis ma lõpetan stuudios kell neli, saame seal kokku ja lähme – muidugi lähme :). Pildistada on ka väga mõnus kui inimesed mu kaamera ees juba harjunud on :). Nad isegi ei pahanda kui fotokas niimoodi katki läheb, et pilti saab ainult tagurpidi teha…

Ühesõnaga püsikliendid on lemmikkliendid kõigile :)

Sügis nagu ka poisid näitasid ennast parimast küljest :)

Kuna mul siin on kolm pruuti välja pakkuda, siis pisikestest poistest ei tea veel midagi, aga ämmad-äiad sobivad küll!


lapsed stuudios ehk minu dilemmad

October 9, 2010

Kolme väikese lapse emana usun, et tean päris hästi, mida tähendab üks laste pildistamine. Kui  ühe aastasel vabalt kulgeda ei lasta, siis vägisi kinni hoides on kisa taevani ja solvumine südame põhjast sügavamal. Kui kolme aastane on otsustanud pildile mitte tulla, siis on targem kohe oma lubaduste pagas avada – alustades pisikesest kommist või sõbrale küllaminekust, lõpetades poes olevad kõige suurema autoga. Kui viie aastane pildi peal ei naerata, siis piisab rõhuda eelnevatele kokkulepetele ja tagajärgedele ;). Kui seitsme aastane juba stuudio uksest sisse on tulnud, siis on tema pildistamine ainult puhas õnn ja rõõm :)

Loomulikult on ka alati inglikesi, kes tulevad uksest naeratades sisse ja teevad absoluutselt kõike, mida neilt oodatakse ja rohkemgi veel. Vanusest sõltumata :). Vanemate silmad on seda säravamad, mida väiksemad olid nende ootused oma lastele ja kui siis väike pätt ( minu vägagi heatahtlik väljend väiksetele lastele) oma vanemaid nii emotsioonide kui ka koostööga üllatab, siis mina olen rahul :)

Kui mina olen oma lemmikud “purki saanud” ja kodus arvuti lahti teen, siis olen dilemma ees. Äkki neile ei meeldigi see, mida ma nüüd siis tegin. Olen aru saanud, et suures plaanis on paljudel täiesti ükskõik, kelle juurde pildistama minna, aga sellest hoolimata on neil oma nägemus ja ootused. Kui sa inimest näed stuudio uksel esimest korda elus, siis silmist ootuseid näha võib vahel täitsa rappa minna. Teine dilemma on stuudios pildistades see, et kas ma peaks nüüd tegema rohkem stuudio teise fotograafi moodi pilte, et inimesel oleks kindlamalt teada, milline tulemus saab olema või ajada ikka oma rida ja teha ainult neid pilte, mis mulle endale kõige rohkem meeldivad.

Kui ma siis pildid olen valmis teinud ja kliendile ära saatnud ja sealt kippu ega kõppu ei tule, siis ma olen täiesti kindel, et nüüd ma panin küll puusse ja kliendil ilusad pildid jäid saamata. Vahel on võimalus minna salaja kuskile interneti foorumisse piiluma, et millistele ootustele ei suutnud ma vastata, aga vahel ei teagi …. Oma helgetel hetkedel lohutan ennast sellega, et tüüpiline eestlane ei olegi väga ülevoolav – ehe näide mul siin kodus ja ma ise ei olevat ka ükskord kiitnud nende piltide eest, millega ma ülirahul olin või siis nagi üks klient ükskord paar kuud hiljem tänaval kohates ütles, et ta ei ole lihtsalt arvutiinimene ;)

Ma nüüd valisin siia kahe sessiooni pildid, ühed on just nõelasilmast tulnud ja teised ilma tagasideta (lugege – ma olen täitsa kindel, et neile ei meeldinud)

minu lemmikud on alati need, kus kõik kenasti KAAMERASSE ei naerata

rekvisiidid minu piltidel on alati poolikud-veerandikud ;)

emotsiooni on..järelikult on lahe.. suvaline? tundub? …mulle meeldib :)

taustajõud ei peagi teravad olema :)

üks mu lemmikuid sellest perest

selle superlaheda käru tõid nad ise kaasa…näete jah, poolikult

kas ma oleks pidanud selle jala sealt ära koristama – oleks, aga ma proovisin ja koos jalaga oli parem, minulikum

kaks suurt lemmikut seeriast – karu ja vanker

tõelised ja ausad emotsioonid poste riietamisest – ajaloo huvides, et ta ise saaks näidata kuidas juba sünnist saati kõik riietumisega seotu talle vastumeelne oli. Noh juhuks kui ta tulevane naine temaga shoppama tahab minna ;)

tavaline klassika, aga minu lemmik sellepärast, et see on tehtud hetk peale poseerimist ;)

armastan siiraid emotsioone..

üks mu lemmikuid. Koostöö sujumiseks lähevad väiksetele poistele alati võtmed peale – sobib väga hästi…

jeeeeeee

meestejutud ;)

Keegi just ükspäev ütles mulle, et väheke ebakindlust on edasiviiv jõud!


natuke palju meie pere moodi…

August 31, 2010

Ükskord meil seal foorumis oli teemaks, et milliseid pilte keegi kliendile teeb. Kas selliseid, mis endale meeldivad või selliseid, mis kliendile meeldivad. Ma olen ikka ja alati teinud selliseid pilte, mis mulle meeldivad, aga ma vahel olen dilemma ees, et kui enam ei tee selliseid nagu vanasti ja see klient valis mind just nende vanade piltide järgi, et mis ma nüüd siis teen. Selle imearmsa perega vahetasime meile ja arutlesime, et kas peaks kõhtu ka pildistama või peaks ootama beebi. Mina suur beebide armastaja andsin oma hääle beebile ja lubasin tal rahulikult kõhus oodata. Kohtusime silmast silma aga hoopis ühes pulmas ja kiirelt leppisime aja järgmiseks nädalaks. Nimelt leidsime kohe mitu ühist tuttavat ja üks kauge külaline tahtis kindlasti kaasa tulla ja nii me siis ühel päikeselisel pärastlõunal külla sõitsimegi.

Suure juutustamisega sõitsime  muidugi mitu korda mitmest õigest teeotsast mööda. Me nimelt jagasime just mehi kahte kategooriasse. Ühes olid need, kellele peab igal õhtul töölt koju jõudes õhtusöögi tegema ja teises loomulikult need, kellele ei pea. Meil, st minul ja Maril on teise kategooriasse kuuluvad mehed ja kohe selgus ka, et selles peres samuti. Kohe said kõik pereliikmed plusspunktid kirja. Ja kodu…no kodu oli nagu meie oma. Või siis meie kodu nagu nende oma. Kadri ütles ka, et tal mu blogi lugedes oli tihti dejavu tunne. Kusjuures osad asjad, mis me polegi veel kuhugi pannud, on täpselt samasugused. Isegi samasugused nagid leidsin, voodist rääkimata :).

Kui nüüd kaks lõiku kokku viia, siis ma tegin just täpselt selliseid pilte nagu ma oma perest tahaks :)

need kolm tüdrukut minu lühiajalise vaatluse põhjal olid täpselt samasugused nagu minu omad. Kõige vanem teadis täpselt kuidas asjad käima peavad. Keskmine oskas olla vaikne inglike nagu meie omagi. Meie Liisul on ka kärtsum pool, mida vahel harva ka näha ja kuulda on. Äkki selle pere keskmisel ka. Pisike on veel nii pisike, et ega meie Kärdu ju kah alles hakkab iseloomu näitama… ja pereisa polnud üldse kindel, et see preili neil viimaseks jääb.

Kusjuures koduga oli nii, et ma igati püüdsin kodu võimalilikult palju pildile jätta. Minu maitse ju :)

nigu inglike

perepilt ;). Mina ei öelnud küll, et vaadake mujale…või ütlesin :)

Edasi puhas tshill õuemurul. Vaieldamult üks mu selle suve lemmikumaid beebi-isaga pilte.

me just samas hommikul olime Kallega arutlenud, et milline trepp maja ette tuleb ja minu vaimusilmas just täpselt selline. Mis kõik sellele trepile mahtus…

supermodellid. Kui ma õigesti mäletan, siis see kleit oli ema lapsepõlvest pärit.

lilleneiud. Vastupidiselt minule mõni kolme lapse ema jõuab aias natuke rohkem :). Ok, ok… lilled pidavat olema vanaema hoole all ja kõik, mis süüa sünnib, ema. Aga ikkagi, meil on kõik hetkel saatuse hoole all :)

aiakaunistus….kadedaks tegevalt lahe

väikesele preilil läks kõht tühjaks ma leidsin suuremad tüdrukud maailma õppimas

ma loodan, et Kadri ei pahanda, aga ma kohe ei suutnud kõigepealt jätta pildistamata ja nüüd jagamata. Nii mõnusalt kodune ja meie moodi. Pildi peal on Mari ;)

ja vannituba. Ma kohe annaks auhinna sellisele vannitoale. Ma kujutan ette kui mõnus seal õhtuti lapsi vannitada on. Vannitavad ennast ise ja valvur saab mõnusalt diivani peal raamatut lugeda. Tõske käsi, kes ei taha endale sellist vannituba.

kuigi beebi oli hetkel kõige tähtsam, said teised vaat et rohkegi tähelepanu.

Korviga beebit üritasime ka põõsa alla ja päikese kätte panna, aga talle ei meeldinud.

Nagu ma seal külas ka ütlesin, ma oleks seal kümme korda rohkem  õhanud ja ohkinud, et kui lahe ja ilus jne, kui mul endal samasugust kodu poleks. Aitäh kutsumast!


ikkagi…kuidas ma Tartus käisin…

July 31, 2010

Egas siis..tubli inimesena jõudsin ma ka viiendale perele Tartus külla minna :)

Selles peres ootasid minda 3 heledat tüdrukut :))) . Kõik kolm naeratavad ja rõõmsad ja need, kes rääkida oskasid, need olid jutukad- nagu minagi :)

õed. Minu lemmikud inimesed näos on kindlalt silmad. Siin pildil suurt muud ei olegi ja sellepärast on see üks mu lemmikuid. Just sellest pildist tuli idee panna oma valge kontori seinale omad lemmikpildid.

ema võtsime ka kampa…

ja kui oodatud pereisa kah jõudis, siis läksime hoopis õue..

See Tartu reis oli järjekordne tõestus, et seal lõuna pool elavad eriti sõbralikud ja head inimesed :)

Samas ma ju teadsin seda, kuidas muidu ma siis just Tartu mehe endale võtsin ;)

Ja nüüd järgmisena hakkab tulema pulmapilte nagu saekaatrist laudu. Ma nimelt palusin kohe ekspertgrupil valida tuhandete hulgast omad lemmikud teistega jagamiseks…

ja suvised perepildid ootavad ka jagamist… ja suur-suur hunnik töid tegemist…


kuidas ma Tartus käisin….

July 25, 2010

Suve alguses küsisin, et ega keegi Tartus ei tahaks , et ma küll tuleks ja üks armas blogilugeja broneeris kohe mind kolmele perele. Tema ise ja sõbrannast naaber ja siis naabri venna pere kah. Nii ma siis jalutasin ühest korterist teise ja muudkui võtsin peresid üles :)

mulle just sellised perepildid meeldivaki…kõik ei pea kaamerasse naeratama…kui nad ei taha :)

natuke kodu ka…niiii natukene :)

annna oma õele musi ka :)) …mul on vist igast pisikesest oma suurema õe-vennaga just selline pilt ;)

oma tüdrukud…

ja kui mulle teed naabrite juurde näidati, siis selgus, et koridoris oli jube mõnus valgus :)

selles vanuses suuremate vendadega tuleb kasutada esimesed 10 minutit… kui see läbi, on lapsed tavalisetl elu sisse saanud ja minema tormanud ja siis aitab ainult suuuuuur meelitamine ;)

;)

issiga….väike preili oli oma eluga nii rahul, et lõpuks ta sinna issi sülle ka niimoodi magama jäigi…

ja näidati suund järgmise pere juurde…

minu esimene mänguasjadega pilt….vist :)

mõned inimesed on kohe väga ilusad…ja need inimesed peaksid tegema hästi palju lapsi :)

selle armsa pere isa nimi on Keit. Ma olen koguaeg teadnud, et poiss ja tüdrukuid selle nimega on Eestis sama palju, aga ikkagi oli naljakas. Kuigi ma pean tunnistama, et esimene Keit, kellega ma oma elus kunagi vääääga ammu pioneerilaagris tuttavaks sain, oli ka poiss ;)

ilusa ema, ilusast kõhust tegime kohe mitu pilti …

eks igal inimesel ole omad kinnisiideed ja tabud või kuidas iganes neid nimetatakse. Tema oma oli see, et raseduse ja lapse esimese elu aasta jooksul ei tohi juukseid lõigata. Selle “tagajärg” oli ülimalt kadedaks tegev :), sest enne veel kui esimene laps aastaseks sai, oli uus beebi kõhus ja nii nad kasvasid…


Pisike Marii

July 8, 2010

Üks armas blogilugeja broneeris mind endale külla juba enne Marii sündi. Leppisime kokku, et ootame ja vaatame kuni  tuli selline meil…

Meie pisike piiga Marii on nüüd juba neli päeva vana ja ootaksime Teid mingi aeg meile külla….

Kuna Marii elab Tartu lähedal, siis seat tuli ka idee koguda veel Tartust pisikesi, kes pildile tahaks jääda, aga see on järgmine lugu juba. Marii oli aga esimene ja temagi oli nii tubli, et magas kenasti enamuse sessioonist.

Mariil on hästi rõõmsameelsed vanemad ja suurte silmadega vend.

Ni kaua kui Marii rahulikult magas tegime pilte teiste pereliikmetega… Nende koduks oli palkmaja ja nad sobisid oma koju niiii hästi!

Suur ja kaval vend

ja siis ta ärkaski…

tegelikult ei ärganud ;)

või siis ikka ärkas ;)

tehke beebi niimoodi nässuks on minu üks lemmikteemasid. Ütleme nii, et ega kõik beebid ennast nässuks ei lasegi panna. Punnivad vastu. Marii näed ei punninud ja nii nunnu :)

vennaga ka…

Vot siis selline armas kohtumine ja nagu Marii ema ütles … Mida rohkem vaatad seda rohkem on nendes piltides Meid. Kindlasti järgmine aasta uuesti.


kodused perepildid

June 21, 2010

Ma olen alati arvanud, et selleks, et fotograaf peret pildistaks, ei pea alati ennast üles vuntsima. Mõnikord on väga lahe jäädvustada just seda hetke, mis parasjagu oli. Las neil lastel olla põlved mullased ja juuksed sassis. Võib-olla tulevikus meeldivadki need pildid palju rohkem ja tunudvad omasemad kui kuskil stuudios tehtud. Ütleme nii, et selle mõtte teostuseks sobis see pere ideaalselt. Ma kohe ei olekski kuidagi osanud neid stuudios ontlikult rivis ette kujutada…

rahulolev pesamuna

väga meie pere moodi, niimoodi isal seljas elada…