Hea päev… ehk lillehernes

September 30, 2010

Kui ma  järgmine aasta oma vanu postitusi lugema tulen, siis ma saaks näpuga näidata, vot küll mul oli eelmine aasta elu alles lillehernes. Lillehernes on pärit  Nele blogist, et elu nagu lill ja elu nagu hernes ja kui ikka elu on eriti tore, siis lillehernes :)

Laupäeva hommikul ärkasime vara. Terve pere oli juba peaaegu kell 9 üleval ja tubli pereema tegi pannkooke. Kuna Kalle neid ei söönud, siis ohjas tema Kärti ja kõik naised said mõnuga maasikatoormoosiga pannkooke süüa. Kusjuures ma tegin moos täiesti ilma suhkruta ja ikka on magus…ehh kui ebaoluline praegu :)

Ühesõnaga maasikad söödud tegime välisukse lahti ja imestasime, et külma ei tulegi sisse. Järgmine naiste lemmiktegevus riietevalik lausa sundis mind Diana helistama ja üks pisike sessioon välja meelitama. Pikk valimine väsitas pere noorimad tüdrukud nii ära, et teel linna jäid nad magama, et siis Dianaga kohtudes olla värske ja rõõmus. Kiire sessioon, mille käigus ma suutsin kinnitada Diana väidet, et fotograafe on ikka väga raske pildistada, kuid samas fotograafi lapsi jälle ülilihtne. Sikutasid teised Dianat varrukast, et tee minust ka ja tahan veel…. Kuna see oli selline ekspromt ja kahe töö vahele pressitud üritus, siis edasi nautisime Kadrioru parki oma pere seltsis ja kinnitasime endile, et kõik need jopedega inimesed on imelikud, mitte meie suviselt palja pea ja kleidi väel ringi jooksvad ja kastanimune korjavad tüdrukud.

Munad korjatud läksime india toitu sööma. Selleks, et Kalle päev suure plussi saaks. Seal meil läks natuke nihu, sest maja parim teenindaja teenindas meie kõrvallauda ja meile sattus kõige kehvem. Mina kui suur teenindajate nautija ei olnud üldse rahul :). Õnneks ma nägin, et koha vaimu hoidja on täiestu olemas ja ma nägin kui kerge käega kõrvallauas jootraha jäeti kui ma samal ajal 15 minutit oma ettekandjat arvega ootasin ja mõttes jotsi kahandasin ;). Sööki ma nautisin ja kõrvallaua teenindajat ka. Seda, et kolme lapsega saab väga kenasti väljas söömas käia, seda ma juba teadsin.

Kui juba, siis juba ja väike kinoskäik ikka ka… Mina läksin pileteid ostma ja täiesti juhuslikult oli just 2 tunni pärast algamas söö-armasta-ärateemidagi-ikkaoleõnnelik filmi mingi erieelseanss ja piisaval kõrgusel oli isegi 2 vaba kohta. No näete siis … kui hästi, siis ikka väga hästi.

Lapsed vanaema juurde ja ise kinno. Hea tujuga sai ka ainult filmi positiivset mõju jälgida ja nii me siis lõpuks kottpimedas koju tagasi jõudsimegi. Suuremad lapsed jäid veel ilusti autos juba magama, aga Kärt tegi veel kodus paar kiiremat jooksuringi.

Selline siis esimene päev ja teine oli eile.

Pannkooke hommikul ei söönud…üldse midagi ei söönud ja kõik tüdrukud pakiti minu auto peale, et ma nendega linna saaks minna. Kõigepealt viisime Ketlini oma vanasse lasteaeda, kus ta suurte ja rohkete kallistuste saatel vastu võeti. Tema lemmiksõbrad muudkui silitasid teda ning Ketlini väike peika õhkas õndaslt, et Ketlin, sa oled nagu maasikamoos. Ketlin ainult seisis ja naeratas ja lubas sinna vähemalt õhtuni jääda.  Järgmine peatus oli Liisu viia Paula juurde. Ovatsioonid ei olnud küll eale vastavalt nii suured, aga naeratus oli mõlema lapse näol ja nii nad mängima läksidki. Kärt, pidi minema vanaema jmuurde hoiule ja tubli lapsen jäi ta kell 11 autos magama ja vanaema juures tuli ta ainult vankrisse tõsta. Mina läksin külla 10 päevasele Killule. 1,5 tundi sain õhata ja ohata ja isegi sülle võtsin. Ma ikka väga loodan, et inimesed ei pahanda mu peale sellepärast. Pärast õhtupoole naersime, et milline eelis mul naisena on. Keegi ei kujutaks ettegi, et üks meesfotograaf tuleks beebit sülle võtma :)

Ma poleks ealeski arvanud, et hambaarsti juures käimine kuuluks mu lilleherne päevade hulka, aga kuna hambaarst on mul tore ja tema eesmärk on mulle mitte mingil juhul haiget teha, siis see pooltunnikest ei ole üldse enam nii hullud kui lapsepõlves. Hambaarstil käidud ostsin tordi ja läksin Kärdule järgi. Tema oli tubli lapsena just natukese eest ärganud ja lõpetas suurt taldrikutäit hommikuputru. Liisu leidsime külas rõõmsalt Paulaga teisel korrusel mängimast, Kärt nende sekka ja emadel 2 tundi täiesti rahulik võimalus süüa ära kolmveerand torti. Ausõna ma ei liialda kummaski punktis. Kõik neli tüdrukut mängisid nii ideaalilähedaselt kui nad vähegi oskasid. Mitte üks nutt ega kaklus ega kisa…ja jaaa poiste emad lugege ja kahelge, aga kahe kaupa tüdrukud mängivadki nii. Kui üheaastased korraga juhtusid ühest ja samast asjast haarama vaatasid nad kiirelt nõutu näoga oma emade poole ja kellel oli kurjem pilk, selle laps lasi kiirelt mänguasjast lahti :). Ütleme nii, et nii rahulikud ei meie kodused päevad kohe kindlasti mitte. Siis ripub ikka Kärt enamuse päevast mul jala küljes.

Kõht torti ääreni täis ja lõbus tunnike möödas pidime ikka Ketlini ka lasteaiast ära tooma. Kallistuste saatel ja lubadusega varsti jälle tulla, lasti ta lõpuks tulema.

Väike tõrvatilk päevas oli mütsipoes käik, sest tee peal sõi Kärt ära ühe kommi nii, et terve nägu, käed ja kõht olid shokolaadi täis ja Liisu ei kannata sooje ruume paksude riietega. Sellest hoolimata said kõik mütsid ja sallid ja kindad ostetud ja kõik lapsed elusa ja tervena ilma suurema kisata poest välja. Omale stuudiosse taustu tellima jooksin juba üksinda – lapsed jätsin paariks minutiks autosse. Kusjuures kõik kiired käigud teen ma peaaegu alati nii. Suuremad on juba piisavalt suured, et väiksemat ja ennast valvata ja autost välja ei julge neist keegi tulla..

Päev lõpetasime venna sünnipäevtorti süües ja arutledes teemal, kas harjumus on poosetamine või rutiin :) ja kas kohvi on vaja juua, viinast rääkimata :)

Ning viimane lillehernes ootas meid kodus. Kalle, kes oli terve päeva saanud üksi kodus tööd teha, oli ka terves majas kõik asjad omale kohale tagasi pannud, nii et Ketlin ainult õhkas oma toa ukse peal…ma ei usu oma silmi, niiii korras :)

Vot siis nii! Pilt on ühest stuudiopildistamiselt, kus selle pildi koha pealt tehti väike mööndus ja lubati teistele ka näidata.


koduleht….

August 19, 2010

Ükskord ühel täiesti ilusal päeval otsustas kuri mees (nagu mu lapsed teda nimetaksid) minna ja mu koduleht täitsa ära rikkuda. Nüüd on ta niimoodi seal pooles vinnas seisnud ja ei tahakski nagu kellegile näidata. Need poisid, kes selle kunagi tegid, nendel oli armastust elus nii palju, et neil vahel töö jaoks aega ei jäänud. Ja nüüd on vist armastus veel rohkem aega nõudnud, et nad enam meilile üldse ei vasta :)

Samas ma mõtlesin, et ega ma nüüd tahaks juba hoopis midagi muud ja teistsugust. Ja jaaa, ma tean täpselt millist :)

Küsikski, et kas keegi teab ja tunneb kedagi, kes tahaks natuke pusida ja mulle uue koduka teha. Blogi sinna alla panna ja nii et kõik oleks vinks-vonks :)

AITÄH!



välk ja pauk

July 31, 2010

Ma nüüd esimest korda elus saan öelda, et päriselt ise nägin :). Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kuskil kella kuue ajal varahommikul kuulsin kuidas vihm sajab otse tuppa. Vähemalt tunne oli selline. No me magame ju kõik aknad pärani lahti ja see poleks ka mingi ime. Ühesõnaga tõusin üles et aknaid kinni panna ja jäin siis suurt äikesetormi niisama aknast välja vaatama. Läksin veel ekstra koridori akna juurde, et kuulata, kas see on torm, mis vannitoas mühises või midagi muud ja kus siis käis korraga kõmakas. Nagu mingi suur pomm oleks vastu maja seina, nii minust umbes meetri kaugusele visatud. Signa hakkas tööle, aga nii vaikselt, et suuremad lapsed ei ärganud isegi üles mitte.

Kalle siis proovis signat maha saada. Selleks oli esimene käik suvaliste nuppude plõksimine, aga see ei aidanud. Kuna korgid oli välja löönud, siis järgmine käik oli tormis peakilibi juurde minek. Ühesõnaga pikk jutt, aga signa pidi ikkagi signameeste juhendamisel maha võtma.

Täiesti rahulikult läksime magasime edasi ja paanikat haakasime alles hommikul tegema kui üks arvuti ei läinud käima ja teises arvutis internetti ei tulnud. Kui siis selgus, et sooja vett ka ei ole, siis hakkasid Kallel juba numbrid silme ees jooksma. Järgmised tunnid veetsime telefonide ooteliinidel ja lõunaks oli selge, et kahjud tulevad mitme nulliga.

Mina võtsin oma arvuti ja viisin kohalikku parandusse. Silmade volksutamise peale lubati tunniga hakkama saada. Mul nimelt oli järgmine hommik töö ja mul polnud õrna aimugi kliendi telefoninumbrist ja kui asi on ainult arvutis, siis on ju jama :)

Kalle käik Elioni päädis kahe tutika karbiga ja soojast veest ikka veel mitte mõhkugi. Vot see soe vesi, tuli meile tagasi alles täna hommikul ja see, kas see nii ka jääb on veel küsimärk :)

Igatahes tuleb kindlustus kiirelt ümber teha, sest teist korda ma küll ei taha, et äike meile mingi jama siin korraldab. Ja nädalane uurimustöö on näidanud, et 100% aitab ainult kõikide juhtmete seinast välja tõmbamine, aga mõned juhtmed peavad koguaeg seinas olema ;)

Aga muust….

Majal võeti järgmine sein kile alt välja ja nüüd on jäänud ainult natukene ülemisi laudu veel panna. Seejärel on Kallel austav ülesanne maja lauad neljanda kihiga katta. Ta täna just mainis kuhu maani tal nende laudade värvimisest on, aga lõpuks on uhke tunne küll, et ta üksinda terve maja ära on värvinud :)

Meie tüdrukud leidsid endale ka esimese sõbra. Meil on 2 naabrit  ja ühel neist käib vanaema juures suvitamas kohe kooli minev Karoliine. Täpselt 5 minutit läks neil aega tutvumiseks ja nüüd on nad juba 2 päeva käinud kambakesi kahe maja vahet.

Täna hommikul tuli siis ka soe vesi meie majja ja algatuseks panin kohe kolm tüdrukut vanni ja küürisin kohe harjaga puhtaks…  ja lõpuks lõikasin isegi juukseid :)…aga hästi natukene…ise nad tahtsid :)

Pärast vanni meeldib tüdrukutel muna olla. Selleks tuleb käterätik kõvasti ümber kerid ja otsa kaelavahelepanni ning siis istuma tõsta. Kärdu ei tahtnud enam väga muna olla kui ma teise tuppa fotokat otsima läksin :)

Aga muidu näete jah…mulon selline vannituba, kus on ruumi suurele potilillele ja kolmele tüdrukule vanni kõrvale…oi kuidas mulle mu vannituba meeldib. Kui see nüüd ainult lõplikult valmis ka saaks ;)


vaba kulgemine…

July 22, 2010

Saades innustust ühest eelmistest postitustest ja ühest teisest blogist…

– avan silmad, Kärt niheleb, suuremad tüdrukud vait, Kalle on kadunud.

– Kärt naeratab tissile ja magab edasi

– hiilin vaikselt üles, kell on 9.45. Kalle värvib õues laudu

– arvuti käima. Tänud uuele vaiksele arvutile. Vaatan üle eilse hilisõhtuse ttöötluse ja püüan valida viimastest töödest igast ühest ühte pilti, mida laborisse saata.

– Kalle kolistab köögis, mõtlen, kas pahandada, aga kasutan hoopis juhust ja lähen dushi alla

– kuulen vannitoast, et kõik on üles aetud. Vaikselt arvuti juurde tagasi.

– ei suuda ühega piirduda, saadan 3 pilti, küll ma pärast valin. Omale seinale valin kah. Mul idee, et paneks kontori seina peale oma lemmikud töödest. Jube raske valida…

– Ketlin küsib, kas on neljapäev, sest neljapäeval pidime kinno minema….on neljapäev.

– teen aruvits ühe pulma lahti. Appi kui palju sensoriplekke…peab puhastusse viima ..ohhh. Helistan ja kontrollin tingimusi- aku täis. Kontrollin akut- pulgad põhjas – sobib

– Kalle teatab, et ta hakkab minema, Tanel juba ootab. Suvepäevad.

– helistan isale, et äkki ema saab Kärdut vaadata, kuni me suurematega kinos käime. Vanaema pidi linna peale minema ja telefoni tal ei ole, ja mõlemad vennad on ka kodust ära. Lapsehoidmine jääb ära.

– tuju kehva…köögis on tuul vaasi pikali ajanud ja Ketlini kunst ujub vees. Kalle on süüdi! ;)

– nii, võtke endale ise süüa ja kui keegi teist midagigi pahasti teeb, jääb kino ära. Lapsed kui kukununnud ja söövad vaikselt krõbinaid. Kärt ripub mul jala küljes.

– pildid laborisse saadetud.

– ikka on vaja paar sõna msn-is kah rääkida.

– kõik lapsed on söönud ja mängivad barbidega, mis nad köögi laua alt leidsid. Mina otsin Kärdule riideid. Just eile tegin ta kapi väikseks jäänud riietest tühjaks ja leidsin Liisu vanad riided.

– kes riides ei ole, see kaasa ei saa. Liisu paneb trussikud ka jalga. Tooge mulle Kärdule sokid. Kas sa Liisu tood kingad, või Keltin toob.

– ühe käega msn-is ja räägin S-ga välismaalaste pereelust. S- paneb välisvoodrit. Lubab Kärdu ünnipäevaks valmis saada kui Kalle värvida jõuaks. Ei usu. Kumabgi meest.

-kell, kell, kell appiiiii. fotokaremondis on 13-14 lõuna ja kino hakkab 14.10. Muidugi jõuame

– lapsed kõik autosse, kausiga maisipulgad kaasas ja ruttu joosta maja vahet, et kõik ikka kaasa saaks. Mida on vaja…raha, telefon, fotokas

– nii kell on 13.15 vabalt jõuame.

– bensiini napib. Tankur 1 ei jää kinni, tankur 2 jääb, kaardimasin ütleb, et ei saa debeteerida. Mis mõttes.

– rohkete leviaukudega kõne kliendiga. Mis tähendab 99% kaetust, kui mul juba kodust linna on 5 pikka auku. Ma juba tean kus need on ja ma sõidan ainult pool tundi.

– bensiini oleks ikkagi vaja. Kurdan Kallele, et ma ei elaks oma elu raskeks kui ma tankida saaks…

– 13.56 olen fotoka paranduses ja lasen mehel rahulikult meili saata, sest lõuna lõpuni on 4 minutit. Saan pahandada, et aku on tühi. Mis mõttes. Kodus kontrollisin. Mossitab, aga võtab vastu. Lapsed on üksi autos. Käisin kiirelt. 14.00 olen autos tagasi.

– kinno, kinno. Pargin kino praklasse. Ega ma mingi superema ei ole, et lastega joosta viitsin. 11 kilo süles.

– ei see ei aita, et mehel on klubikaart ja ei ole tema id-kaarti kaasas. Me käime ju muidu mehega kahekesi kinos. 2 last ja üks täiskasvanu. 3 kokteili ja ühed väiksed popcornid. Liisule ei maitse tema kokteil.

– koridor on õnnelikke ühe titega emasid täis. Tited kärus. Mul on käed kinni. Ketlin super ja tassib Liisu kokteili.

– neli paari prille kah igaks juhuks. Kärt vaatab imestunud näoga ekraani, aga midagi ei ütle.

– Kärdule tiss suhu ja näpp kõrva ja 10 minuti pärast magab. Mõned plaanid toimivad väga kenasti.

– Liisul on pissihäda. Kannatab küll. Enam ei kannata. Ajan Kärdu üles ja 2 last süles pissile. Ketlin jääb filmi vaatama. Kaua veel kestab. 5 minutit. Ketlin on ikka super- viib kogu meie prahi prügikasti.

– mis me nüüd teeme. Otsustame poodi minna ja siis koju. Vanaema juurde ei lähe…..aaa pildid tuleb ära tuua…bensiini ka ju ikka veel ei ole. Bensiin, pildid ja pood.

– räägin sõbranna fotograafiga – meie elu võlust, ilust ja valust :)

– lähme juba poodi, kaua me ootame. Me räägime alati nii kaua :) Lapsed nagu inglikesed. Ei saa midagi rohkem. Ketlin valib endale üheks asjaks kohupiimakreemi ja Liisu pisikese Lotte jogurtijoogi.

– mida, vaja, mida vaja. Midagi pole eriti vaja. Mina süüa täna ei tee…kanapallid sobivad küll ja arbuus ka… köögiviljapüree ostan ka. Kräpp – ma tean küll.

– kõik on autos ja kanapallid käes. Autos võib süüa kui kõht on tühi.

– mina viin asjad tuppa, suuremad valvavad seni autos Kärdut.

– sööme tikreid põõsa küljest. kõik söövad. Kärt ka.

– Kärt pissib põrandale.

– Liisu tahab putru, ei taha ikka ka. Ketlin tahab ja võtab juurde. Kärt sööb ainult tomatit. Putru ei taha. Arbuusi tahavad kõik. Jätan lapsed kööki arbuusi sööma ja ise tulen arvutisse.

– töötlen paar stuudiopilti, saadan ära.

– lapsed tulevad mulle järgi. Mina ei julge kööki vaatama minna. Kärt kleebib. pool tundi võib telekat vaadata.

– Kärt tahab tissi

– Kalle on tööl ja tuleb õhtul hiljem….

– lapsed ikka nagu inlgikesed, aga muna ei saanud, sest natuke ikka togisid üksteist ka.

Onjuu vaba kulgemine ;)


samas rütmis

July 21, 2010

Suve alguses päevakest Pärnus veetes tuli mul mõte, minna sinna ka pulmaaastapäeval. Kuna meie mõlema töögraafikud on suvel nii töised, et näiteks mina võiksin 24/7 tööd tehes veeta, siis tuleb täitsa vägisi vahepeal kodust lihtsalt ära minna.

Mõeldud küll, aga teha oli keerulisem. Selgus nimelt, et ega nii lühikese etteteatamisega öömaja leida on suht keeruline. Või mulle ainult tundus nii. Ühesõnaga tuli meile üks lahke pere vastu ja lubas meid aidata :). Nüüd võib öelda, et mõeldud-tehtud.

Nii me siis saabusimegi ühelt teiselt kokkutulekult rahulikult Pärnusse puhkama. Meie mõistes tähendas see seda, et ärkasime hilja, käisime teel miniloomaiast läbi – Kalle ettepanek ja Kabli rannas ujumas – minu nõudmine :)

Pärnus kohtusime õhtusöögiks Marise perega ja nii me siis rahulikult ja omasoodu 2 päeva kulgesimegi. Ütleme nii, et me juba mitu korda oleme Marisega arutanud seda, et meie oleme imelikud, mitte kogu ülejäänud maailm :)

Alustame hommikust. Mingil kummalisel põhjusel on hotellis hommikusöök kella 9.30-ni. Meie peredes ei jõua iialgi keegi nii vara hommikust sööma. Ok mina ja Kalle jõuaks, aga ükski laps küll mitte. Küll aga ei ole meie peres selliseid lapsi, keda saaks siis rahulikult üksi hotellituppa magama jätta, nii et tasuta hommikusöök tuleb unustada.

Kui me siis kuskil 11ks kõik õue jõudsime ja ühe avatud kohviku leidsime, siis istusime seal kohe pikalt. Kui süüa, siis juba naudinguga. Kahjuks oli meil seltskonnas kaks beebit, kes ei oska veel nautida ja sellest andsid nad igal võimalikul ja võimatul juhul teada. Suuremad lapsed – väga mõnusd. Selle 2 päeva jooksul ei olnud ühtegi kaklust ega pisarate valamist, väheke rahulolematust käib 5 aastaste raske elu juurde, aga see ei olnud midagi ületamatut.

Mehed on meil Marisega kah sarnased, sellest oleme me juba ammmmmu aru saanud. Natuke udupead ja kui vähegi asi kontrolli all on, siis nad hea meelega lähevad teevad natuke tööd. Selles suhtes olid vist mõlemad mehed väga rahul, et nad 7 nõudliku  naisega koos rannas vedelema ei pidanud ja mis põhiline keegi neid kurva kutsiga pilguga ka selleks paluma ei hakanud :))))

Meie siis natuke vedelesime või mida sa siin tittedega ikka vedeled. Mul on nii, et nii kui ma pikali heidan, tuleb uni kohe peale, aga Kärdul peab ikka vähemalt ühte silma peal hoidma. Samas arvestades ilma, oli mere ääres ikkagi kõige mõnusam. Rannalõvi on minust koos mu figuuriga lahkunud ja niimoodi uhkelt patseerimas ja lainetes jooksmas mind enam ei näe :)

Õhtusöök oli meil nagu lõunamaal, kuskil 10ne ajal. Ja ma ütlen, etuleb usaldada infokanaleid. Kui ikka öeldakse, et seal ei ole hea söök, siis ei ole mõtet sinna ju ronida. Aga näe – ei õpi. Selle eest oli teenindaja super. Hoolimata unustamisest, kogus ta ühe plusspunkti teise järel.

Teisest kohas, kus teenindaja mõõt just meid teenindades täis sai ja ta töölt ära läks, vot seal oli jälle söök nii hea, et me seal kohe mitu korda käisime.

Fotokad võtsime kotis välja alles viimasel hommikusöögil…aga parem hilja kui mitte kunagi :).


Jaanipäevad

June 26, 2010

Kui ma kujutaks ette ühte ideaalset jaanipäeva, siis vot just täpselt sellist nagu meil oli – täielik tshill ja grill :). 2 mu sõbrannat teadsid juba ammu enne mind ja meie maja valmis saamist, et jaanipäeval tulevad nad meie juurde ja nii oli ka plaan oma kindla alguse saanud. Jagasime kolme vahel siis ära, kes tordi ja kes liha toob ning minu ettevalmistus koosnes traditsiooniliselt põranda ära pühkimises :)
Mul lapsed juba ammu teavad, et kui ema harjaga vehkima ja kurja häälega käsutama hakkab, siis tulevad külalised. Nende õnneks ei pidanud nad seekord oma tuba läikima lööma, sest nagunii tassitatakse hämmasatavalt kiiresti kõik asjad omalt kohalt teise kohta :)
Eestlasele kohaselt ilmast rääkides, siis super valik. Kerge tuuleke ja palju päikest.
Meie jaanituli hakkas hommikul vara, kohe peale ärkamist. Kes meid ei tunne, siis võin öelda, et see oli kuskil nelja paiku :). Meil see ärkamine võtab lihtsalt nii kaua aega ja lõpuks kui ma vaatasin, et kell 2 ikka veel on pooled pereliikmed pidzaamas, siis kupatasin nad üldse kõik neljakesi poodi ;)

Esimesed külalised tõid suure kastiga maasikaid ja mureleid ja kui me siis meie heinamaal pikutasime, siis tundus nagu ebareaalselt mõnus, et keegi ei rabele ega mässa mingeid ettevalmistusi teha. Natuke hiljem mahtusid kolm naist ideaalselt kööki ära ja ülemkoka juhendamisel valmisid salatid ja meile märkamatult valmis ka liha ning maandus hämmastavalt suurtes kogustes laste kõhtu. Kui ma siiamaani olin ikka arvestanud toite täiskasvanute järgi, et ahh mis need lapsed ikka nii väga söövad, siis liha-mureli-maasika varud kahanesid silmaga nähtavalt.

Enne kui sääsed oma tõelist palet näitama jõudsid hakata sai veel magavaid beebisid ja vahukoore ja maasikatega shokolaaditorti nauditud. Igaüks luges teise ampsusid ja kook kadus ka nende kõhtu, kes muidu magusat ei söö. Kõik sõid ja kiitsid ja au läheb minust suure kaarega mööda.

Õhtu lõpetuseks imetlesime veel beebisid, kes näitasid mida nad esimese eluaasta jooksul iseseisvalt omandanud on. Vanem beebi näitas püsivust rõngaste torniladumises ning suurt kirge ja armastus beebinukkude vastu. Meie beebi …mis meie beebi tegi? :))))) Vist vaatas ja õppis.

Mis siis suuremad lapsed tegid. Ühe pisikest tagasilööki mitte arvestades, olid nad kenasti kõik meie silma alt ära ja jaotatuna iseloomu ja huvide järgi gruppidesse, nautisid üritust. Hästi kasvatatud lastele kohaselt ei tulnudki mingit jonni ja hea meel oli tõdeda, et nad kõik nii kenasti kella üheni öösel vastu pidasid. Mitte ükski laps vanuses 10 kuud kuni 8 aastat ei kustunud enne lõppu. Nendega võib juba luurele minna.

Kõlas ju nagu ideaalne jaanipäev. Kusjuures väga mõnus oli ka järgmine hommik, kui linnulaul, soe päike ja heina lõhn vastu võtsid ja järgmiseks aastaks äkki saab juba maja nii kaugele, et kõik küalised võivad ka hommikuni jääda….

valik suuremaid lapsi heinamaal

nautida oskavad nii täna kui ka 35 ;) aasta pärast…


olen ka inimene

June 4, 2010

Tegelikult olen ma ka inimene ja vahel ma lihtsalt ei jõua, ei viitsi, ei taha ja üleüldse, miks need teised inimesed sellised on :)

Vahel ju on nii, et mingid väikesed ja muidu täitsa ebaolulised detailid käivad närvidele. Ma võin vabalt näiteid tuua. Meil on siin ajutise peatuspaiga juures üks valgusfoor, kuhu on juurde pandud silt – max 3 minutit. Teate, see tähendab seda, et punane tuli võib vabalt põleda 3 minutit järjest. Te ei kujuta ettegi kui pikk on kolm minutit. Ükskord ma seisin seal valgusfoori taga peaaegu 10 minutit, ehk siis 3×3 minutit. Ja kui siis roheline tuleb, siis põleb see nii vähe aega, et autode vahe ristmiku ületamisel võib olla max 50cm. Need inimesed, kes siin elavad teavad seda ja ja ka hoiavad sellist “pikivahet” ja tumekollasega lähevad ka veel viimased üle…ükspäev aga seisis valgusfoori taga politseiauto ja loomulikult teistele eeskujuks ei hakanud tema enam vilkuva rohelisega kuhugi minema, mis siis, et läbi jõudis minna 3 autot. Seisis aga kenasti on järgmised kolm minutit ära. Kuna mul fotokas kenasti kotis oli, siis ma tegin pilti ka :)))

Teine näide. Kunagi ammu rääkisime Ketliniga, et kui naistepäev ja minu sünnipäev ja emadepäev on kõik nagu mulle, siis ükskord suve alguses tuleb päev ka lastele. Ketlin siis ootas ja muidugi tahtis ta osa saada tähtsa päeva sündmustest. Läksime siis loomaaeda. Nendele loomaaia töötajatele tuli see päev igatahes suure üllatusena, sest 2 tublit piletimüüjat ei suutnud kuidagi piisavalt kiiresti pileteid müüa. Hoolimata sellest, et enamik inimesi olid lapsed ja vanaemad, kellele nagunii prii sissepääs. Kui me olime seisnud umbes 45 minutit, mis on lastele ületamatult pikk aega, märkasin ühte kollases jopes tädi, kes sularaha vastu täiskasvanutele pileteid jagas…ei mitte kallimalt, nagu kõrvalt vaadates tundus, täitsa ausalt.  Kusjuures selle 45 minutiga olime umbes pool järjekorda jõudnud seista.

Kui mina oleks loomaaia töötaja, siis ma oleks pannud sinna pika leti, peakohale suure sildi, kellele sisepääs tasuta on ning tublilt 5…6 tädi sinna pileteid müüma. No ja kui ma juba loomaaias töötaks, siis selle lasteloomaaia tooks ma sealt kõige nõmedamast kohast, mis välja on osatud mõelda, kah ära. No miks ma pean iga kord seal mäe otsas karjuma – ärge jookske!!! Kelle tark mõte see sinna üldse teha oli? Näidake mulle üks laps, kes ei taha lasteloomaaeda minna. Äkki loomaaed polegi lastele mõeldud – käivad ja karjuvad ja segavad loomi :)

Kolmas näide ka. Ükskord ammu kui oli sõbrapäev, siis oli kinos ka vastavasisuline film. Mina kui suur kinohuviline, vaatasin juba päev varem, et mis kell me siis kinno võiksime minna ja oh üllatust, kõik pilteid olid välja müüdud. Kui mina oleks kinotöötaja, siis ma paneks sõbrapäeval peaaegu kõik saalid sõbrapäeva filmi täis, et kõik, kes tahavad, saavad vaadata. Need, kes tahavad muud filmi vaadata võivad seda ükskõik millisel muul päeval :))). Beebikinost olen ma kolme lapse emana juba korduvalt rääkinud. Millegipärast on see olnud vaja teha millekski suureks, miks ei võiks lihtsalt olla iga nädal üks film kuhu võib tited kaasa võtta. Keda see segab kui hommikul nats kisa rohkem on…on ikka või? Mulle lihtsalt on meeldinud kinos käia magava beebiga ja kolmekuuselt polnud enam garantiid, et ta seda kindlalt teeb ja nii ma siis olengi saanud käia iga lapsega 2 korda kinos :) Niisama sotsiaalses mõttes ma titega sinna turnima küll ei ole viitsinud minna :)))

Kui nüüd pigistavat kinga veel teisest küljest vaadata, siis mu laste nõudmisel oleme me päris mitu korda bussiga sõitmas käinud ja täitsa tore on. Mul ei ole mitte midagi ühistranspordi vastu, aga huvitav kuhu ma oma auto saan panna. Kunagi kui ma Saksamaal elasin, siis keegi ei läinud niisama heast peast autoga linna. Ikka rongiga mindi ja selleks olid rongijaamades hiigla suured parklad.  Ma mäletan kui Järve Selver valmis sai, siis mõtlesin, et näe kui lahe suur parkla ja lõpuks ometi saavad inimesed nüüd bussiga tööl käia… tühjagi. See parkla on poes käimiseks. Aga kus tööl käiate parkla on?

Aga lapsed on mul lahedad ja mees muhe :)