natuke palju meie pere moodi…

August 31, 2010

Ükskord meil seal foorumis oli teemaks, et milliseid pilte keegi kliendile teeb. Kas selliseid, mis endale meeldivad või selliseid, mis kliendile meeldivad. Ma olen ikka ja alati teinud selliseid pilte, mis mulle meeldivad, aga ma vahel olen dilemma ees, et kui enam ei tee selliseid nagu vanasti ja see klient valis mind just nende vanade piltide järgi, et mis ma nüüd siis teen. Selle imearmsa perega vahetasime meile ja arutlesime, et kas peaks kõhtu ka pildistama või peaks ootama beebi. Mina suur beebide armastaja andsin oma hääle beebile ja lubasin tal rahulikult kõhus oodata. Kohtusime silmast silma aga hoopis ühes pulmas ja kiirelt leppisime aja järgmiseks nädalaks. Nimelt leidsime kohe mitu ühist tuttavat ja üks kauge külaline tahtis kindlasti kaasa tulla ja nii me siis ühel päikeselisel pärastlõunal külla sõitsimegi.

Suure juutustamisega sõitsime  muidugi mitu korda mitmest õigest teeotsast mööda. Me nimelt jagasime just mehi kahte kategooriasse. Ühes olid need, kellele peab igal õhtul töölt koju jõudes õhtusöögi tegema ja teises loomulikult need, kellele ei pea. Meil, st minul ja Maril on teise kategooriasse kuuluvad mehed ja kohe selgus ka, et selles peres samuti. Kohe said kõik pereliikmed plusspunktid kirja. Ja kodu…no kodu oli nagu meie oma. Või siis meie kodu nagu nende oma. Kadri ütles ka, et tal mu blogi lugedes oli tihti dejavu tunne. Kusjuures osad asjad, mis me polegi veel kuhugi pannud, on täpselt samasugused. Isegi samasugused nagid leidsin, voodist rääkimata :).

Kui nüüd kaks lõiku kokku viia, siis ma tegin just täpselt selliseid pilte nagu ma oma perest tahaks :)

need kolm tüdrukut minu lühiajalise vaatluse põhjal olid täpselt samasugused nagu minu omad. Kõige vanem teadis täpselt kuidas asjad käima peavad. Keskmine oskas olla vaikne inglike nagu meie omagi. Meie Liisul on ka kärtsum pool, mida vahel harva ka näha ja kuulda on. Äkki selle pere keskmisel ka. Pisike on veel nii pisike, et ega meie Kärdu ju kah alles hakkab iseloomu näitama… ja pereisa polnud üldse kindel, et see preili neil viimaseks jääb.

Kusjuures koduga oli nii, et ma igati püüdsin kodu võimalilikult palju pildile jätta. Minu maitse ju :)

nigu inglike

perepilt ;). Mina ei öelnud küll, et vaadake mujale…või ütlesin :)

Edasi puhas tshill õuemurul. Vaieldamult üks mu selle suve lemmikumaid beebi-isaga pilte.

me just samas hommikul olime Kallega arutlenud, et milline trepp maja ette tuleb ja minu vaimusilmas just täpselt selline. Mis kõik sellele trepile mahtus…

supermodellid. Kui ma õigesti mäletan, siis see kleit oli ema lapsepõlvest pärit.

lilleneiud. Vastupidiselt minule mõni kolme lapse ema jõuab aias natuke rohkem :). Ok, ok… lilled pidavat olema vanaema hoole all ja kõik, mis süüa sünnib, ema. Aga ikkagi, meil on kõik hetkel saatuse hoole all :)

aiakaunistus….kadedaks tegevalt lahe

väikesele preilil läks kõht tühjaks ma leidsin suuremad tüdrukud maailma õppimas

ma loodan, et Kadri ei pahanda, aga ma kohe ei suutnud kõigepealt jätta pildistamata ja nüüd jagamata. Nii mõnusalt kodune ja meie moodi. Pildi peal on Mari ;)

ja vannituba. Ma kohe annaks auhinna sellisele vannitoale. Ma kujutan ette kui mõnus seal õhtuti lapsi vannitada on. Vannitavad ennast ise ja valvur saab mõnusalt diivani peal raamatut lugeda. Tõske käsi, kes ei taha endale sellist vannituba.

kuigi beebi oli hetkel kõige tähtsam, said teised vaat et rohkegi tähelepanu.

Korviga beebit üritasime ka põõsa alla ja päikese kätte panna, aga talle ei meeldinud.

Nagu ma seal külas ka ütlesin, ma oleks seal kümme korda rohkem  õhanud ja ohkinud, et kui lahe ja ilus jne, kui mul endal samasugust kodu poleks. Aitäh kutsumast!


kodused perepildid

June 21, 2010

Ma olen alati arvanud, et selleks, et fotograaf peret pildistaks, ei pea alati ennast üles vuntsima. Mõnikord on väga lahe jäädvustada just seda hetke, mis parasjagu oli. Las neil lastel olla põlved mullased ja juuksed sassis. Võib-olla tulevikus meeldivadki need pildid palju rohkem ja tunudvad omasemad kui kuskil stuudios tehtud. Ütleme nii, et selle mõtte teostuseks sobis see pere ideaalselt. Ma kohe ei olekski kuidagi osanud neid stuudios ontlikult rivis ette kujutada…

rahulolev pesamuna

väga meie pere moodi, niimoodi isal seljas elada…


Albert ja tema pisikesed sõbrannad

June 21, 2010

Pisikesel Albertil on nii hea isu, et kui mina talle küll jõudsin oli ta juba peaaegu pool oma sünnikaalust juurde võtnud, olles ise ainult napike kuu vanune. Peale hea isu oli tal veel rahulik meel, mis lubas tal pisikest fotosessiooni täiega nautida.

nii õrnake ja samas nii tugev…

emal olid nii lahedat värvi juuksed, et lausa patt oli must-valgeid pilte teha…

ma ikka küsin, et kas beebile sai midagi spetsiomm ka tehtud ja päris kadedaks teeb kui siis nii lõdva randemga visatakse selline suur tekk ette…

suur-suur-suur töö … ma rohkem tugitooli käsitöölisena vaatan puhta imetlusega…

terve pere… vot just sellised taustad ühele perepildile mulle väga meeldivad…

teine poja ka…

vennad.

no ja mina kui tuntud loomafotograaf :) pildistasin siis ikka kõik pereliikmed üles. Kui mulle neid esitleti, siis ma nii muuseas ütlesin, et hea et ma rotte ei karda. Pereisa ehmatas korra ära – ahjaaa selline variant on ju ka tegelikult olemas :) Muidu oleks ju hea, fotograaf tuleb külla ja ronib kiljudes laua peale….

mul nimed läksid juba meelest ära, aga mõlemad olid tüdrukud…

uhked ja õnnelikud lapsevanemad…


Perest ja kodust

June 20, 2010

Kui sul on juba mõni püsiklient, siis on kahepoolselt väga mõnus kui mõlemad teavad, mida oodata.  Nüüd kus mul ligi aasta on kohustusliku kirjanduse hulka kuulunud sisekujunduse blogid, olen juba ammu tahtnud pildistada mõnda peret nii, et nende kodu ka üldises plaanis pildi peal oleks. Nüüd see siis õnnestus.

Tadaaaaa võttis mind ukse peal vastu pere, kes sobis oma koju kui valatult. Pereisa ainult imestas, kust tervele perele täpselt ühesugused särgid välja võluti ning kui enamus tööd tema eest juba tehtud oli, siis oli väga koostööaldis. Täpselt nagu väikesed mürakarudki, kelle jaoks võlusõnaks oli batoonikese komm, mida kulus sessiooni jooksul terve pakk.

Mõnus mälestus poistele – ahh see oli see päev, kus me komm kommi järel süüa võisime :)

ikka emotsiooniga ;)

vennad nagu reklaamis :) … vot need eestlased ongi sellised valgete juuste ja siniste silmadega… päriselt!

siis kui lapsed ei näe ;)

ja lastest lastetoas pilti teha…kohe päris oma lastetoas ….

vot just sellist pilti ma seal alguses mõtlesingi… nii nagu nad tavaliselt kodus on :).

Kusjuures minuarust mul on lastega nii, et mida paremini ma neid tunnen, seda mõnusamalt meil koostöö sujub…. jeee kõigile püsiklientidele/sõpradele :)))))

Mul on igakord nii raske siia pilte valida. Sellest perest kah…oleks tahtnud veel neid ja neid teisi ka näidata. Ma alati imestan kuidas mõned fotograafid nii kergelt suudavad 2 pilti ühest sessioonist välja valida.


veel peresid

June 11, 2010

Ei tule kodu postitust. Ma siin mustade kilekottide vahel ei suuda kuidagi unistusi veel täita…nii et nats läheb ikka veel aega. Peale selle on hetkel tuline pulmahooaeg, nii et tööö ja töööööö ja veel natuke töööd….

Aga ma näitan muidu pilte…

minu uue aksessuaari esimene klient :)

mulle nii meeldivad jutukad ja elavad lapsed…eriti veel siis kui nad vahepeal leiavad hetke kus rahulikult pildile jääda.

perepiltide peal on ta just selline, nagu päriselt oli…

mul on väga tihti nii, et kas mulle meeldivad rohkem emad beebiga või isad…seekord siis jälle ema ;)

minu lemmik….