Kass

October 13, 2010

Ma  nüüd ei teagi kust alustada. Kas sellest, et meil on kodus hiired või siis sellest, et Ketlin ostis kunagi ammu juba kassi raamatu või siis sellest, et mul pole mitte kunagi ennem kassi olnud. Igatahes olime eelmine kolmapäev külas ja läks jutt ülbikutele hiirtele, kes sügiseti maja vallutavad. Kurtsin siis, et võtaks kohe kassi kui kuskilt oleks võtta, mille peale majaperenaine telefoni klõbistas ning 5 minuti pärast üks mees kahe kassiga pea ukse vahelt sisse pistes küsis, kas teie soovisitie kassi :)

Lasti siis kassid tuppa ringi vaatama. Minu süda oli juba sellega võidetud, et kassid olid valged. Nii palju ma teadsin alati, et kui ma kassi võtaks, siis võiks ta olla valge. Üks oli isane ja teine ema. Isane oli julgem ja tuli vaatama, emane läks kapi alla. Ma vaatasin kohe, et see emane on rohkem meie pere moodi. Meie lapsed keegi ei torma pea ees lahingusse, vaid jäävad alati kõige pealt varitsusse. Kui siis Kärt üles tõusis ja oma poole hoidu isasele avaldada tahtis, oleks teine talle kõrri karanud. Rohkem polnud vaja, susisev isane pisteti kasti tagasi ja meie viisime emase koju.

Tee pealt ostsime kassile vajalikku kraami ka. Katuse ja söefiltritega pissipoti, liiva ja süüa ning 2 mänguasja ka. Kodus veetis Kass esimesed pool tundi diivani all, aga õhtu edenedes hakkas juba järjest julgemaid kaari tegema. Poti peale läks ka kenasti ja sööki sõi ka.

Nüüd on ta siis nädal aega meil elanud. Ahh, et miks varem pole postitust olnud. Mul läks fotokas katki ja ma sain selle alles eile õhtul tagasi, aga see on üks teine jutt… Kass siis. Kass on täpselt meie pere moodi. Õhtul magama minnes ei suuda ta kuidagi otsustada kelle kaissu pugeda. Kui esimestel öödel Liisu täitsa pahandas, et kass tema peale ronis, siis nüüd ta vist lükkab meie õpetusel ta lihtsalt ära. Enamus õhtutel tuleb ta siis meie voodisse. Üks õhtu suutis ta ennast isegi minu ja Kärdu vahele pressida, kuigi meie vahel eriti ruumi ei ole. Mõnikord jääb Ketlini juures magama. Ühesõnaga inimese külje all ja tal on oi kui raske valida :)

Päeval tuleb ta siia minu tooli peale magama ja mina pean ka siia veel mahtuma :). Vannitoas vanni all meeldib talle ka millegi pärast olla ja söögilauale tahab ka ronida.

Hiired on meil majas igatahes madalamat profiili hoidma asunud. Pärast kahe hiire surma Kassi käpa läbi, nad enam nii julgelt mööda maja ei jookse, nii et sellega on nüüd ühelt pool.

Lastega on ta väga sõbralik ja leplik. Isegi siis kui Kärdu teda nagu mängukaru enda järel lohistada tahaks. Liisu natuke pelgab teda veel ja ei tema ega Ketlin Kassi väga sülle võtma ei kipu.

Kui esimesel päeval olid Kassi nimevariandid Täpi ja Annika, siis tänaseks tal nime veel ei ole. Meie perele kohaselt võiks nimi olla K-tähega…ehk et siis konkurss on avatud ja ootab lahkelt pakkumisi :)

Ma täna püüdsin Kassist ka pilti teha…no ikka vaatasid teda kui beebit ja sättisin nagu beebit :). Eks mul nüüd on oma modell, kelle peal harjutada. Järgmine kord siis lastega pildid.

Karu käis külas ja tema poseeris koos Kassiga

ta sobib nii hästi meie koju :)