natuke talve moodi

October 19, 2010

Mis kuu praegu on? Aga mis nädal? Mitu päeva veel minu sünnipäevani aega on? – Need on Ketlini igapäevased küsimused. Et talle vastuseid kergemini mõistetavaks teha, siis üheks märksõnaks temale oluliste asjade saabimisel, on lume tulek. Kindel on see, et tema sünnipäev ei tule kindlasti mitte enne seda kui lund on sadama hakanud. Ohh seda rõõmu kui siis ühel hommikul oligi esimene õhuke lumekiht alla sadanud :).

Ei jõudnud nad isegi süüa, kohe kiiresti oli vaja õue minna. Ma arvan, et esimene lumi ongi vist ainuke põhjus, millegi lapsed isegi unepealt on võimalik õue saada :).

kaugemalt…

misse? mis teha kui inimene ei mäleta, mis asi lumi on :) Endal oli ikka päris kummaline tunne küll kui ma juba järjekordsele lapsele täpselt seda sama talvekostüümi selga panema hakkasin . Kui ikka päris lumi maha tuleb, siis tuleb kollektsiooni ka SELLE pildiseeria jaoks täiendada (appi, mis koledad punased uduraamid, hea et ikka inimene on võimeline arenema)…

maal ikka mõnus, keegi ei vaata kui ka pidzaamas õue lähed :). Samas ükspäev ma niimoodi Kärti jalutasingi magama ja kuna meil siin kõrval on sõdurpoiste taasturavi keskus, siis ühed poisid kiirel sörgil ikka päris muigel näoga vaatasid mind :)

viimane telling langeb kah kohe, sest viimane ümmargune akne sai ka oma liistu ümber.

kass ikka ka :)


kodu korda 45 … aknalauad

September 24, 2010

Teate see ehitus siin ei saagi mitte kunagi valmis. Ahhaaaa nüüd kõik naeravad :) Nimelt isegi kui sein on valmis tehtud, siis tuleb välja, et pärast seda kui aknalauad paika pannakse, tuleb hakata uuesti seinu parandama. Aga mis me siis tegime sellised munakoorest seinad.

Teine ja hoopis kehvemini läks meil pistikupesadega. Meie alles rohelised savikrohvi vallas püüdsime sellest hoolimata võimalikult palju uurida ja puurida.

Ikkagi leidus palju sellist, mida kas keegi ei osanud meile öelda ja meie osanud ka küsida. Tarmo, kes on tavaline küproki-ehitamise-mees, kasvab ja õpib ka koos meiega. Ja niimoodi tuligi välja, et isegi kui krohvitud sein on kenasti kindel, siis pistikupesadesse voolab liiv sisse ja üllatu-üllatus, pistikud lakkavad töötamast.

Kalle siis uuris, et kas kellegil pole kunagi siis sellist muret ette tulnud ja mis lahendused selleks oleks. Enamus vaatas imestunud näoga, aga lõpuks soovitati pesaauk seestpoolt ka ära värvida. Ma nüüd pole täitsa kindel, et kas see ongi see parim lahendus…äkki keegi targem teab, kuidas neil tehtud on?

Kindluse mõttes otsustasime, et teisel korrusel püüame lihtsalt vältida savi sisse pistikute panemist…igaks juhuks :)

Aga aknalauad… need tegi meile S ja meie uhkest lauavirnast võetud laudadest. 7cm paksud ja väike soon sees nagu vanasti.

Värvimise osas lähevad meil S-iga arvamused veel lahku. Tema nimelt paneks värvi nii vähe kui võimalik ehk siis üldse mitte ja kohe kindlasti mitte nii paksult nagu mina tahan. Puumeeste asi :)

Vannituppa ostsin ka “vaasikesi” ehk siis kastid kuhu laste mänguasjad sisse käivad.

Hetkel aga pannakse õue akendele …ümber. Kuidas neid nimetataksegi liiste?

Lõpuks saab siis tellingud maha võtta ja maja näeb päris maja moodi välja :)

ja selle esimese pildi kohapealt ei saa jätta märkimata kodus töötamise võlusid – sellist valgust sügisel õhtul koju tulles enam ei näe ;)


kodu korda 44 minu tuba

September 8, 2010

Nii tasakesi kui meil siin ka asjad ei liigu, siis vahepeal ikka midagi juhtub. Just saabusid meile esimesed puutöö tulemused – esimese korruse aknalauad ja minu tuppa minu töölaud. Mulle just nii meeldib, et hommikul umbes 10 minutit enne seda kui me kodu uksest välja astusime, helistas S, et ta nüüd tuleb paigaldama ja sai valmis poolt tundi enne seda kui me koju tagasi jõudsime. Oootamise aeg tundus niimoodi eriti lühike.  Lapsed jäid kõik autos magama ja meie käisime toast tuppa ja imetlesime uusi aknalaudu.

Mina muidugi kõige rohkem oma lauda.

Tegelikult on veel päris palju teha, aga mingigi õrn ettekujutus toast hakkab juba kujunema. Kui esialgu oli plaan, et me jagame Kallega tuba, siis nüüd me otsustasime, et kabinet ja külaliste tuba on mõlemad natuke ühte ja natuke teist. Minu kabinetis on  lahtikäiv diivan ja Kalle kabinetis on kushett. Praegu on seal ka kogu laste mänguasjade tagavara, aga jõuludeks pidid need kõik teisele korrusele kolima….

Kui maja ostsime, siis aia ääres seisis suur hunnik palke. Ühel hetkel siis Kalle kutsus traktori ja lasi sealt umbes 20 palki lehtedeks lõigata või kuidas iganes seda nimetatakse. Minu kõrgune laua virn seisab nüüd meil keset õue ja sealt omakorda valiti laiemad lauad, millest siis tehtigi aknalauad ja ka minu laud.

Laud on 90 cm lai ja koosneb kolmest plangust, millest kõige laiem on 35cm…

näete jah mul on ruumi süüa nii,et ma ei peaks muretsema, et piim klaviatuuri vahele läheb. Ja ma söön peaaegu alati arvuti juures. Peale selle mahuvad ka kõik lapsed laua peale, ilma et nad millegile olulisele peale ei istuks. Kärdul veab veel eriti, ta saab oma klaviatuuri ja hiirega mängida….

see kummut tuleb nüüd ainult üle värvida ja uued nupud panna ja siis võib öelda, et laud on valmis. Natuke kõrgust tuleb jalgadele ka lisada…

Siis on vaja aknapõsed värvida, liistud akendele ja natuke värviparandusi. Natuke riiuleid kah ja loomulikult pilte seinte peale. Üks, mis kindlasti tuleb on ENNE pilt…näed see


kodu korda 43

August 25, 2010

Kuidagi suvisel kiirel ajal see asi meil ei edene. No põhirõhk on ka maja välisvoodril. Kalle peaks seda üksinda värvima, aga elu meil siin ei võimalda tal seda kohe mitte. Kui Kalle on tööl, siis ted pole kodus. Kui Kalle on kodus, siis olen kas mina kodust ära tööl või teen kodus tööd ja tema peab Kärdut valvama. Arvutage nüüd siis ise välja, et millal tal see värvimise aeg on :)

Majas sees on jälle kõik toad nii poolikud, et midagi lõplikku ei saagi kohe kuidagi paika. Õnneks on nüüd aknalauad töösse antud ja kohe kui need paigas saab vaasikest sättima hakata. Esik on ainuke ruum kuhu aknalaudu ei tule ja seal saab nüüd natuke juba sättida.

Meie pere ei ole eriti suur riiete kappi panija ja nii on esikus nagid meil asendamatud. Ma tean ka kui palju üleriideid 5 liikmelisel perel võib olla – umbes nagu oleks 10 parimat sõpra korraga külas. Nii et tavalise nagiga tekiks meil iga nagi otsa suur kuhi ja ma ei viitsiks iga kord pahaseks saada kui just see asi, millega ma õue tahan minna on 5 jope all. Ksukilt netiavarustest jäi mulle silma rnagi, kus konksud rippusid allapoole ja igale jopele on ruumi piisavalt. Riiuli tegi Kalle vanadest põrandalaudadest. Ikka nendest kõige vanematest, mida ta Massult jao pärast siia toob. Kandurid leidsime Mustrist ja konksud tellisime sepa käest. Värviti meie jaoks kenasti valgeks ka.

Nad küll lubasid konksud kollasemaks kõrvetada, aga natuke vähe kõrvetasid…eks siis aeg peab oma töö tegema. Üks riidepuuga mantel varjab ka neasti koleda elektrikilbi ära. Nende korvide koha pealt ma veel kindel ei ole ;)

Üks nädalavahetus käis Kalle lastega Lõuna-Eestis minu vanavanemate maha jäetud maju uurimas. Kuigi talle kinnitati, et ega seal midagi väärtuslikku ei ole, arvas ta, et vot sellel kellal on meie jaoks küll väärtust rohkem kui rubla eest. Kahtlen, kas ta kunagi käima ka hakkab, aga oma koha ta juba leidis!

õhtune täiendus…

Kalle sai mu hommikusest postitusest innustust või siis õigemine kasutas ära Kärdu uneaja ja tegi riiuli lõplikult valmis. Kutsus mu pilti tegema ja puha…

järjekorras on ka selle ukse valgeks värvimine…

ühest küljest ja teisest…

ma küsisin, et kas see neljas lastekonks on mingi vihje või…

ainuke, kes seal tegelikult istuda tohib…igaks juhuks :)

imetleb oma kätetööd…


päike ja heinamaa

August 5, 2010

Teate küll mis kodus on…meil on ka :)))) ja imeilus kollane viljapõld kah. Käime ja imetleme iga päev ja eile õhtul vaatasin, et ikka peab fotoka võtma, muidu niidetakse veel maha enne kui keegigi seal poosetada saab.

vot heina sisse suuremad küll ronida ei thatnud :) ..poosetasid tee ääre peal…

Kallega koos läksid viljapõllu sisse ja Kalle näitas kuidas teri süüakse…

ma usun, et kõikidel emadele tunduvad nende lapased jube armasd :)

oma peret on ikka hea pildata…midagi ütlema ei pea..käisin enamuse aega lihtsalt ümber nende ja klõpsutasin…

edasi läksid nemad viljapõllu sees olevat saart avastama ja mina koju kooki kontrollima…

saar

teel tagasi…

näe emmmmeeeee :)))))

Just meil seal omas fotofoorumis oli teemaks klientidele tehtavad pildid. Kas teha selliseid nagu endale meeldib või selliseid nagu kliendile meeldib. Vot need pildid on need, mis mulle endale näiteks väga meeldivad, aga kliendile ma veel neid teha ei julge. Mõni võib vaadata, et kogu see hunnik on kõik nässu läinud ja sobiks pürgikasti. Samas ma kohe varsti lähen pildistama tellimise peal just sarnaseid…

Aga selle päikeseloojanguga olen ma ikka hädas olnud küll…Mida madalamale päike langeb, seda rohkem ta inimesi värvima hakkab. Oleks siis, et ilusti ühte värvi…aga kõik on ju päikeseloojangut näinud…nii palju värve ja kõik need näo peale joonistatuna  :))))

Vot järgmisena tahakski hirmsast minna sellisele workshopile kus õpetataks päikeseloojangul inimesi piltama. Lõunamaa päikeseloojangust pole kasu…neil seal päike niimoodi ei looju ;)


Kodu korda 42 enne…..

August 3, 2010

Kuna mul tuline suvine hooaeg ja pruudid ja peigmehed ja lapsed jne jne mul enamuse päevast omale nõuavad, siis suuri tegusid meil kodus tehtud pole. Küll oleme vaikselt omale nö ajutise elamise sisse seadnud…

minu tuba, kus mina ja Kärt enamuse oma päevast veedame. Mõnusalt põhja poole, nii et isegi kõige kuumematel päevadel ei olnud palav. Õhtune päike ainult piilub mulle vastu…

Raamaturiiulisse sai paigutatud köömes meie raamatutest. Eks me siis vaatame kuhu me ülejäänud raamaturiiulid teeme.

Töölaud on mul ajutine, aga selle eest vana ja uhke. Mulle aga liiga väike :). Õige laua idee ja vahendid on juba olemas, asi teostuse taga…

Tõe huvides olgu lisatud, et see põrand on nii puhas umbes 5 minutit peale koristamist. Kärdul kulub teine 5, et see täita söögi ja mänguasjadega ning kõige muuga, mis ma talle siit laua pealt tegevuseks leian. Isegi kommi on ta paar korda saanud…Aga ma usun, et seda teavad kõik emad, kes väikeste laste kõrvalt tööd teevad, kuidas jalgade ümber mängivale lapsele järjest “mänguasju” ette tuleb anda ;)

Noh ega meil kaua ei läinudki, kui suuremad lapsed meie juurde magama tagasi kolisid. Neil oli valida, kas kahekesi ühes voodis ja meie toas või teises toas kumbki eraldi voodis. Silmagi pilgutamata valisid nad ühes voodis magamise. Nii armas on neid vaadata. Tavaliselt hommikul ärkavad nad ühe padjaga ja ühe teki all :). Või siis näiteks Ketlin kasutab Liisut oma padjana. Ma olen täiesti kindel, et nende omavahelisele suhtele tuleb see ainult kasuks. Eks nad ikka nagelevad ka omavahel, aga minuarust saavad nad ikka väga-väga hästi omavahel läbi.

Ketlin ja Liisu magavad siis seal parempoolsel kushetil ja meie ülejäänud siin vasakul pool.

Selle diivani peale seal otse ees Kalle küll turtsus, et sealt ei saa telekat vaadata. Kuna aga tema ise sealt peaaegu mitte kunagi telekat vaatama ei hakka ja mina ka mitte, siis mulle meeldib see diivan seal palju rohkem kui keset tuba…

Mina voodiinimene saan vabalt jälle voodis elada….

Ma nüüd ei teagi, miks meil nii suurt maja vaja on..me ikka mahume ainult ühte tuppa ära :)…ok mänguasju on üks teine tuba äärest ääreni täis, aga näed magamis-elutuba on meil ikkagi üks….

Kalle teeb meil koridori riiulit…nii et esimene ruum majas peaks varsti valmis saama…päriselt valmis :)


välk ja pauk

July 31, 2010

Ma nüüd esimest korda elus saan öelda, et päriselt ise nägin :). Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kuskil kella kuue ajal varahommikul kuulsin kuidas vihm sajab otse tuppa. Vähemalt tunne oli selline. No me magame ju kõik aknad pärani lahti ja see poleks ka mingi ime. Ühesõnaga tõusin üles et aknaid kinni panna ja jäin siis suurt äikesetormi niisama aknast välja vaatama. Läksin veel ekstra koridori akna juurde, et kuulata, kas see on torm, mis vannitoas mühises või midagi muud ja kus siis käis korraga kõmakas. Nagu mingi suur pomm oleks vastu maja seina, nii minust umbes meetri kaugusele visatud. Signa hakkas tööle, aga nii vaikselt, et suuremad lapsed ei ärganud isegi üles mitte.

Kalle siis proovis signat maha saada. Selleks oli esimene käik suvaliste nuppude plõksimine, aga see ei aidanud. Kuna korgid oli välja löönud, siis järgmine käik oli tormis peakilibi juurde minek. Ühesõnaga pikk jutt, aga signa pidi ikkagi signameeste juhendamisel maha võtma.

Täiesti rahulikult läksime magasime edasi ja paanikat haakasime alles hommikul tegema kui üks arvuti ei läinud käima ja teises arvutis internetti ei tulnud. Kui siis selgus, et sooja vett ka ei ole, siis hakkasid Kallel juba numbrid silme ees jooksma. Järgmised tunnid veetsime telefonide ooteliinidel ja lõunaks oli selge, et kahjud tulevad mitme nulliga.

Mina võtsin oma arvuti ja viisin kohalikku parandusse. Silmade volksutamise peale lubati tunniga hakkama saada. Mul nimelt oli järgmine hommik töö ja mul polnud õrna aimugi kliendi telefoninumbrist ja kui asi on ainult arvutis, siis on ju jama :)

Kalle käik Elioni päädis kahe tutika karbiga ja soojast veest ikka veel mitte mõhkugi. Vot see soe vesi, tuli meile tagasi alles täna hommikul ja see, kas see nii ka jääb on veel küsimärk :)

Igatahes tuleb kindlustus kiirelt ümber teha, sest teist korda ma küll ei taha, et äike meile mingi jama siin korraldab. Ja nädalane uurimustöö on näidanud, et 100% aitab ainult kõikide juhtmete seinast välja tõmbamine, aga mõned juhtmed peavad koguaeg seinas olema ;)

Aga muust….

Majal võeti järgmine sein kile alt välja ja nüüd on jäänud ainult natukene ülemisi laudu veel panna. Seejärel on Kallel austav ülesanne maja lauad neljanda kihiga katta. Ta täna just mainis kuhu maani tal nende laudade värvimisest on, aga lõpuks on uhke tunne küll, et ta üksinda terve maja ära on värvinud :)

Meie tüdrukud leidsid endale ka esimese sõbra. Meil on 2 naabrit  ja ühel neist käib vanaema juures suvitamas kohe kooli minev Karoliine. Täpselt 5 minutit läks neil aega tutvumiseks ja nüüd on nad juba 2 päeva käinud kambakesi kahe maja vahet.

Täna hommikul tuli siis ka soe vesi meie majja ja algatuseks panin kohe kolm tüdrukut vanni ja küürisin kohe harjaga puhtaks…  ja lõpuks lõikasin isegi juukseid :)…aga hästi natukene…ise nad tahtsid :)

Pärast vanni meeldib tüdrukutel muna olla. Selleks tuleb käterätik kõvasti ümber kerid ja otsa kaelavahelepanni ning siis istuma tõsta. Kärdu ei tahtnud enam väga muna olla kui ma teise tuppa fotokat otsima läksin :)

Aga muidu näete jah…mulon selline vannituba, kus on ruumi suurele potilillele ja kolmele tüdrukule vanni kõrvale…oi kuidas mulle mu vannituba meeldib. Kui see nüüd ainult lõplikult valmis ka saaks ;)