Kasvavad nagu seened

October 19, 2010

Kui ma siin oma pinginaabri kommist lugesin, et tema minu arvates alles kooli läinud laps juba 14 aastaseks saab, siis samasuguse ehmatusega pidin tõdema, et meie Ketlin saab kohe varsti kuue aastaseks. Selleks, et tulevikus kõiki asju natuke kiiksuga ja palju positiivsemalt mäletada, paneks siis vahelduseks kirja kuidas meie seened kasvavad.

Vahelduseks alustan Liisust. Tema pealt on näha, et pere teine laps ei olegi nii kerge olla. Suurem on vanem ja targem ning väike on väiksem ja nõuab kõva häälega oma. Liisu, kes nüüd sügisel lasteaeda läks on astunud väga-väga suure sammu tublimaks. Kui kodus oli ta selline vaikne ja märkamatu, kelle puhul ma ühel hetkel ehmatusega märkasin, et ta midagi ei oskagi, siis tänu lasteaiale on muutuseda kohe näha. Väga kenasti loeb ta näiteks peitusemängu jaoks numbreid ligi kahekümneni. Lõpu …teisted lähevad küll veel natuke sassi, aga alles sellel suvel ei osanud ta õieti veel kümnenigi lugema. Joonistada ta kah ei tahtnud. Ketlin oma uhkete ja lõppematute kunstitöödega, oli terve maja vallutanud. Tavaliselt valiski siis Liisu mingi muu tegevuse. Nüüd lasteaiast annab ta igal õhtul paraja portsu joonistusi ja kui ma eile tema käest küsisin, et mis talle lasteaias kõige rohkem teha meeldib, siis vastas, et joonistada. Kartulimehikesed jäidki temal vahele ja kohe ilmusid paberile ripsmete ja juustega printsessid, kellel kohevad seelikud on ühele poole kaldu. Eriti jutukas ta ei ole, aga mis mulle väga meeldib, siis see, et ta räägib vaikse ja rahuliku häälega ja igas tema lauses on mõte sees. Kallel oleks nüüd hea rinnale koputada, et näe isasse ;). Ma jälle arvan, et need teised lapsed nende esimeste plähmerdiste kõrval ongi sellised.

Iseendaga saab ta väga kenasti hakkama ja selle koha pealt on küll suuremast õest palju kasu. Tema kõrval ei saa kuidagi kehvem olla ja täpselt sama vapralt käib ta näiteks üksi vetsus ja otsib omale külmutuskapist sobivaid sööke. Uhh need kaks asja ühes lauses oli küll nats liiast, ag mis siis.

Reedeti tegime sellise diili, et pärast lasteaeda käime kommipoes ja iga laps saab omale pisikese paberkoti sisse kuni 10 kommi valida. Liisu, kes siis minu järgi karbi rosinad shokolaadis ka kotti poetab, unustas viimane korda oma ülejäänud kommid kõik autosse. Kodus ei lasknud ta ennast sellest hetkekski häirida, et Ketlin oma kotist komme pugis ja pühapäeval kui me jälle autoga sõitma läksime, jagas ta kõigile oma leitud kotist komme. Isegi täna hommikulgi veel, kui autosse minnes istme vahelt ühe kommi leidis, pakkus ta seda lahkelt Ketlinile, sest Ketlinile väga see komm maitseb.

Ma üldse ei imestagi, et teised lapsed Liisu sõbrad tahavad olla. Ükspäev just Liisu kurtis, et lasteaias koguaeg keegi tahab tal käest kinni hoida, aga et tema ei saa niimoodi jälle midagi teha :).

Samas kui tuleb nutt, siis see on ikka kõige kõvema häälega, kuid mossitama läheb vaikselt ja omaette. Ma arvan, et ma tunnen teda päris hästi ja kõiki tema mossitamisi on väga lihtne ennetada ja see ei nõud  kuigi palju minu väärtushinnangutega konflikti minekut :)

Kärdu ka siis. Kui tema ohjeldamatu söögiisu kõrvale jätta, on üks ütlemata armas nagu kaisukaru. Siiamaani eelistab ta igal võimalikul juhul nagu koaalakaru kellegi kaelas rippuda. Vahel hetkeks ta isegi jääb kuskile üksinda mängima, aga ohh seda rõõmu kui suuremad õed lõpuks õhtul koju jõuavad. Vaikselt on ta hakanud ka aru saama, et mis tema käes, see tema oma. Küll esialgu kaitseb veel oma käes olevaid asju, sest midagi ära kiskuma minna veel ei julge, aga kaugel seegi aeg on. Seda, et kõrgemalt näeb paremini, seda teab ka ja natuke ronida võiks ju ikka. Esialgu õnneks mitte väga ohtlikesse kohtadesse, kuid peab tunnistama, et on ka neid hetki ettetulnud, kus endal süda löögid vahele jätab. Muusika fänn on ja nii kui tantsuks läheb, on esimene lõvi põrandal. Naiselikult solvuda mõistab ka ja nutuvõru suu ümber veeretab kiirelt kui ta näiteks soovitamatul hetkel teda maha pannakse. Oskuses, oskused. Ma ei teagi enam, mida üks ühe aastane oskama peaks. Igal juhul ei oska ta enamus asju, mida suurema õed, aga küll ta õpib.

Viimase aja lemmiktegevused on oma mähkme prügikasti viimine ja pesu masina ja kuivati vahel sorteerimine. Ma ükspäev vaatasin, et ta kohe päris tükk aega tõstis asju ühest masinast teise ja tagasi. Kraanikausis vannis käimine on kah lemmik. Kui tropp eest ära võtta eesmärgiga, et nüüd on vannis istumisel lõpp, siis saab pahaseks ja topib kiirelt tropi ise tagasi. Riideid proovib veel suht edutult selga panna ning sama palju kui süüa, meeldib ka magada. Päeval õues ja nüüd minu soovil ka ilma söömata öösel. Magama minekul on tal meie pere üle vaja kontrolli omada ja nii kaua kui keegigi veel üleval on, tema magama ei lähe ja viimastel hommikutel koperdab poolmagades hommikul üles, et suurematale õdedele ukse pealt lehvitada.

Kassi väntsutad jubedalt, aga kass ka ei saa tema peale pahakseks. Mina kassi asemel oleks ammu juba küüned Kärdule kintsu löönud, aga näe tema ainult kannatab. Emme, aitähh ja ssss on tema piiratud sõnavara, millest täiesti piisab. Ükspäev nägin oma silmaga, kuidas ta Liisul varrukast kinni hoides vedas ta soovitud kohta ja tegi talle ilma sõnadeta selgeks, et ta tahab, et nukk vankrist välja aidataks.

Kärdu armukadedus on kah piiritu. Ainult tema loal võib mõni teine laps ükskõik millise täiskasvanud sülle minna :)

Ja siis meie Ketlin. Tema armastab kõike ja palju. Tema soovidel ei tule lõppu ei hommikul ega õhtul. Tal on nii palju lemmiktegevusi, et neid ei jõua üleski lugeda. Maailmaasjadest saab minu arust juba liigagi hästi aru, mis paneb tema õlule vahel liigagi raske koorma. Näiteks laupäeval läksime Marisega kõige väiksemaid õue magama jalutama kui äkki juba kaugel kostis nutune emmme kisa. Tuli välja, et Ketlin oli väga mures köögis gaasipliidil keeva supi pärast. Nii ei tohi ju suured inimesed ära minna, et lahtine tuli niimoodi jääb. Nüüd me oleme kohe mitu päeva järjest tema soovil harjutanud pliidi kinni keeramist. Kui õhtul teleka vaatamise limiit juba kaugelt üle ääre ajab, siis võib ta väismatult laulda ja joonistada. Viimasel ajal harjutab ta ka tshatshatshaaad, sest talle nii meeldib Jürgeni juures tantsimas käia. Kuidagi moodi on ta nüüd ennast lasteaias ise kuskile üksinda laulma sokutanud ja Thea juures laulmas oli õnnetu, et ta veel seal üksinda laulda ei ole saanud. Ta olla küll ka käe püsti tõstnud, aga teda pole veel valitud. Mul ikka vahel on raske sukuda, et see sama laps alles natuke aega tagasi ei julgenud isegi suure hulga lastega lava peale minna, rääkimata seal laulmisest. Lasteaias sai kiita, et oli oma korrapidaja ülesandeid väga tõsiselt võtnud. Samas emotsioonid käivad ju sügavate lainetena ja kurbus ja mured võtavad ikka pisara silma. Tema on see, keda mutlifilmid kurvaks teevad :).

Et nüüd kõik nii ilus ei tunduks, siis minu lendab katus ikka ära nendel hetkedel, kui kõik kolm korraga midagi tahavad ja oma soovide ning jutuga mind ära väsitavad. Nii raske on vahel olla see vahekohtunik ja anda õigus sellele, kellele seda hetkel kõige rohkem vaja oleks. Näiteks on suurematel solvumisnutt garanteeritud, kui just nemad ei saanud midagi tuua-viia-aidata. Olgu sees siis kasvõi Kärdu saabaste toomine. Üks peab saama tuua ühe saapa ja teine teise. Või siis munade katki löömine. Ühesõnaga igal sammul peab neile hüüdma, et kes tahab tuua seda või teist ja jälgima, et kõigile jätkuks :)

ahjaaa ma unustasin enne märkida, et fotoka sundis mind haarama üllatus. Üllatuseks olid Kalle ostetud uued pluusid kõigile tüdrukutele. Kusjuures ma kujutan täitsa elavalt ette müüjate imestust, kuidas üks meesterahvas nii erinevaid suuruseid valis ;)… mul jah millegi pärast raske uskuda, et nad oleksid arvanud, et tegu on kolme pisikese tütre isaga …

Kalle ise ütles, et ta raske südamega pani teised asjad riiulile tagasi, sest kui siis juba kõigile, aga kõigile on kallis :)


natuke talve moodi

October 19, 2010

Mis kuu praegu on? Aga mis nädal? Mitu päeva veel minu sünnipäevani aega on? – Need on Ketlini igapäevased küsimused. Et talle vastuseid kergemini mõistetavaks teha, siis üheks märksõnaks temale oluliste asjade saabimisel, on lume tulek. Kindel on see, et tema sünnipäev ei tule kindlasti mitte enne seda kui lund on sadama hakanud. Ohh seda rõõmu kui siis ühel hommikul oligi esimene õhuke lumekiht alla sadanud :).

Ei jõudnud nad isegi süüa, kohe kiiresti oli vaja õue minna. Ma arvan, et esimene lumi ongi vist ainuke põhjus, millegi lapsed isegi unepealt on võimalik õue saada :).

kaugemalt…

misse? mis teha kui inimene ei mäleta, mis asi lumi on :) Endal oli ikka päris kummaline tunne küll kui ma juba järjekordsele lapsele täpselt seda sama talvekostüümi selga panema hakkasin . Kui ikka päris lumi maha tuleb, siis tuleb kollektsiooni ka SELLE pildiseeria jaoks täiendada (appi, mis koledad punased uduraamid, hea et ikka inimene on võimeline arenema)…

maal ikka mõnus, keegi ei vaata kui ka pidzaamas õue lähed :). Samas ükspäev ma niimoodi Kärti jalutasingi magama ja kuna meil siin kõrval on sõdurpoiste taasturavi keskus, siis ühed poisid kiirel sörgil ikka päris muigel näoga vaatasid mind :)

viimane telling langeb kah kohe, sest viimane ümmargune akne sai ka oma liistu ümber.

kass ikka ka :)


uus, uus septembrikuus

September 8, 2010

Meil on ka midagi uut. Mina vana kooli hull, ei saa jälle sellel sügisel kooli minna. Ma usun, et ma kukuks siis ikka täiega kokku kui keegi mind veel kooli ka lubaks. Selle eest läksid rohkem kui pooled lapsed lasteaeda. Minu käekõrval ja kenasti. No nii kenasti, et esimesel päeval ei tahtnud kumbki must sentimeetri kauguselegi minna. Istusin siis nagu kukupai  ja silma nurgast piidlesin teisi emasid, kes aitasid oma mähkmetega beebisid püsti, samal ajal kui minu omad jalgu kõlgutasid ning arutlesid teemal, kas vestiga on nõme ja palav või täitsa ok. Liisu käis mitu korda küsimas, et kus näiteks Paula või Mikk on ja ok kui neid ei ole, siis äkki Maria ikka on. Terve aasta on räägitud, et nad on lasteaias ja nüüd kui Liisu lõpuks kohal on, pole neid kuskil?

Teisel päeval käis Kalle lasteaias. Talle ka meeldis, väikesed tüdrukud sebisid ümberringi ja hüüdsid – mängime veel peitust. Ahjaa ja kui keegi veel märganud ei ole, siis televiisoris ja Tallinna linnas iga posti peale presenteerib Kalle oma uut peret :)

Kolmandal päeval jäin mina haigeks. No teate küll, mida need lapsed sealt lasteaiast kõike kaasa tuua võivad. Hädaldasin ja kobisesin ja vaatasin päeva jooksul nii palju telekat, et silmad hakkasid lõpuks valutama. Tööle ka ei läinud. Keegi ei oleks lubanud mind oma titte kallistama.

Esmaspäeva hommikul olin terve. Ma näiteks kategooriliselt keeldun olemast haige rohkem kui ühe päeva ja seekordne poolteist oli äärmiselt ebaõiglane. Kallel oli ülesanne lapsed üksinda lasteaeda jätta. Jättis siis karjuva Liisu ukse kõrvale ja tuli koju. Pärast Liisu rääkis, et natuke nutsin, aga pärast mängisin Kirkega.

Mis päev täna on…aa eile läks Liisu lasteaeda juba nagu vana kala ja lubas, et tema küll enam nutma ei hakka ning täna juba magas ka. Pole mingit hellitamist, ikkagi kohe varsti neli. Õpetaja küll ütles, et enne magamaminekut oli korra olnud oht, et tuleb kisa, aga…..ei tulnud. Istus ja mõtles pikalt järele, kas minna magama või mitte. Nende õnneks oli otsustanud siiski minna.

Ketlin – temal läheb kenasti. Ma arvan, et ma ise pabistan tema pärast rohkem kui asi väärt on. Ma nimelt kardan, et äkki ta ei leia sealt sõpru, aga ma näen kõrvalt kuidas ta teistega sõbralikult rääkima läheb ja kindlasti on seal tüdrukuid, kes siiamaani veel lasteaia parimat sõpra leidnud ei ole ja nüüd siis leiavad. Igatahes täna oli perespordipäev ja ühe oma rühmakaaslasega olid nad viimased lapsed, kes lasteaia väravast välja lükati.

Otsustasime ka, et üks meie laps võiks ühes ringis käia küll ja loosi tahtel astub siis nüüd Ketlin esimesed sammud kuulsaks lauljaks saamise teel. Kusjuures laulurühma saamiseks pidi iga laps üksinda ühe laulu laulma. Vastu võeti küll kõik, aga nimetati seda julguseprooviks. Summa, mis tuleb väikese laulja koolitamise eest välja käia on juba väärt mitte Tallinas elama. Ütleme nii, et siin saab käia sama raha eest suveni ja Tallinnas ei veaks isegi jõuluni välja ;)

Kärdust siis ka. Tema kõnnib ja püüab hüpata.  Püsti tõusta ei oska. Naljakas vaadata, kuidas ta ikka käpuli esimese seinani läheb kui samm on juhuslikult sassi läinud ja kiire maandumine tagumikule toimunud :)

Püüab elust ja asjadest sotti saada ja riideid selga proovida või uusi maitseelamusi koguda. Minust paremat veel leidnud ei ole ;) Vingumist ja virisemist naudib ka, eriti siis kui vastpidiselt tema soovile ta põrandale pannakse või laua pealt maha tõstetakse.

Selline septembrialgus siis…


päike ja heinamaa

August 5, 2010

Teate küll mis kodus on…meil on ka :)))) ja imeilus kollane viljapõld kah. Käime ja imetleme iga päev ja eile õhtul vaatasin, et ikka peab fotoka võtma, muidu niidetakse veel maha enne kui keegigi seal poosetada saab.

vot heina sisse suuremad küll ronida ei thatnud :) ..poosetasid tee ääre peal…

Kallega koos läksid viljapõllu sisse ja Kalle näitas kuidas teri süüakse…

ma usun, et kõikidel emadele tunduvad nende lapased jube armasd :)

oma peret on ikka hea pildata…midagi ütlema ei pea..käisin enamuse aega lihtsalt ümber nende ja klõpsutasin…

edasi läksid nemad viljapõllu sees olevat saart avastama ja mina koju kooki kontrollima…

saar

teel tagasi…

näe emmmmeeeee :)))))

Just meil seal omas fotofoorumis oli teemaks klientidele tehtavad pildid. Kas teha selliseid nagu endale meeldib või selliseid nagu kliendile meeldib. Vot need pildid on need, mis mulle endale näiteks väga meeldivad, aga kliendile ma veel neid teha ei julge. Mõni võib vaadata, et kogu see hunnik on kõik nässu läinud ja sobiks pürgikasti. Samas ma kohe varsti lähen pildistama tellimise peal just sarnaseid…

Aga selle päikeseloojanguga olen ma ikka hädas olnud küll…Mida madalamale päike langeb, seda rohkem ta inimesi värvima hakkab. Oleks siis, et ilusti ühte värvi…aga kõik on ju päikeseloojangut näinud…nii palju värve ja kõik need näo peale joonistatuna  :))))

Vot järgmisena tahakski hirmsast minna sellisele workshopile kus õpetataks päikeseloojangul inimesi piltama. Lõunamaa päikeseloojangust pole kasu…neil seal päike niimoodi ei looju ;)


Mis me teeme…

July 8, 2010

Mis me teeme, mis me teeme…. maal elame :) Naljakas on küll, aga ütleks, et täitsa ära olen juba harjunud. Lapsed harjuvad ka vaikselt. Ahh, et mille järgi ma näen. Näiteks ei kilju Ketlin südant lõhestavalt enam sääskede peale ja rahulikult on isegi tema õhtu lõpuks küllaltki must :)

Põhiliselt tegeleb ta aga kunsti tegemisega. Ükspäev jõudis juba sinnamaani, et otsustas oma kunsti müüma hakata. Et paneb tee äärde välja ja siis inimesed tulevad ja ostavad. Ütleme aga nii, et meie maja juurest sõidab päevas mööda umbes üks 3 autot :)…ei ole just kõige suurem ostjaskond. Meisterdab kah. Ma ei oska enam ammu tema meisterdustele nimetusi anda. Näiteks kleepis vetspaberi papirullile lõngajupid külge ja neile otsa veel paberist välja lõigatud käpad ja sellest tuli mingi loom. Ühele paarile sokkidele kleepis kah silmad peale ja joonistas suu ja kulmud. Ühesõnaga tegevused mida võib ka maal teha :). Meie nõudmisel peab ta vahepeal õues joonistama :)

Molbert ei ole mitte talle ostetud, vaid Kalle rekvisiitide laost laenatud :)

Just paar päeva tagasi sai ta teada, et Leena ema on kusntiõpteja. Selle teadmisega tõusis Leena ema nüüd tähtsaimate inimeste hulka ja talle anti kaasa nimekiri milliseid kunstitarbeid Ketlinile ostma peab…aga see on üks teine jutt :)

Liisu on meil kõige rohkem maalapse moodi ja tema on siin kõigega rahul. Noh samas on ta üldse koguaeg kõigega rahul :)

Tema on see, kes Kallel laudu aitab tõsta ja üleüldse vist Kalle järel kõige rophkem aega õues veedab. Kui kellegiga mängida on, siis mängib, aga saab ka ülihästi üksinda hakkama.

Kärduga on nats raskem, sest kui ikka käia ei oska, siis õue ei saa. Meil maja ümbes nii palju klaasikilde, et roomata pole siin küll kuhugi veel. VEEL :)

Tema üldse vist natuke harjub veel selle suure majaga. Ehmatab ära kui kõik kuskile kadunud on ja teeb kohe hädakisa. Õue üritab ka minna, aga trepist kaugemale pole veel riskinud minna. Kui keegi ainult tassiks, tema oleks nõus süles ükskõik kuhu minema. Ütleme nii, et sellele oleks pidanud varem mõtlema, nii 3 kilo tagasi ;)

Kalle on nüüd päris palju kodus olnud ja tema teeb koguaeg tööd. Nende tööde nimekirja, mis siin kõik teha tahavad on niiiiiiiiiiiiiiiiii pikk, et lõpp paistab seal kuskil kolme aasta taga. Ärkab hommikul vara ja siis kui meie juba magame värvibe tema ikka veel kuskil midagi. Ütlemata tubli!

Mina…mina istun arvutis ja teen tööd. Kodus või kodust kaugemalt. Unistan järgmisest suvest kui ma aeda saan kujundama hakata. Vaikselt tegelikult loodan, et juba sellel aastal. Kodust kirjutan ka üks teine kord….


uued autfitid :)

May 11, 2010

Meie lähme homme terve perega pildi peale. Seda imet juhtub meil harva ja nii me siis valmistume päris tõsiselt. Näiteks kukkus Kärdu eile põsega vastu lauda nii, et suur sinikas on keset põske ja kõik lapsed on väikest viisi silmapõletikus, mis tähendab, et hommikuti on silmad rähmased. Õnneks punased pole. Pooled lapsed vajavad ka vahel taskurätiku abi, aga küll me hakkam saame ;)

Eks selline asi käibki minu väikese ärevusega kaasas. Mina omakorda loobusin kolme päevasest kiirest dieedist ja enda kilesse mässimisest ning sõin emadepäeval isuga kooki ja loodan photoshopi peale. Küll aga panin endale homseks aja meikari juurde, sest nii ma säästan mitu tundi pshotoshoppaja aega ja ma tean, et tema suudab minust palju ilusama inimese teha, kui ma tegelikult olen. Vaadake või seda ülemist meie pisikest peret ;)

Täna siis võtsime Ketlini ja Liisuga ette väikese poetreti, et leida midagi kolme tüdrukule. Kõige pealt alustame sellest, et unise peaga hommikul lubasin ma oma auto Kallele ja tema unise peaga võttis jälle mõlema auto võtmed kaasa. Laste suureks rõõmuks tuli meil jälle kasutada ühistranspordi teenuseid ja kui ma 11.47 vaatasin pidzaamas kella, siis 11.54 istusime kolmekesi bussis nigu mishkad. Kuidas see võimalik on…näete on… õnneks oli Liisul vaja selga panna ainult dressikas ja Ketlinil tossud ja dressikas, nii et põhiaur läks mul endale ja jooksusammudele :)

Poes valisime päris pikalt ja korjasin ikka mitu eirnevat komplekti välja. Lapsed olid nõus kõigega, aga minuarust polnud see ikka veel see… kuni siis Liisu mind allahinnatud vestideni juhatas. Vot näed ongi kolm tükki ja mis siis, et suurused pole päris need, sobivad ikka.

Kui meil lubatakse kostüümivahetust teha, siis praegu Ketlin valib kõigile kolmele juba kolmanadat varianti nii et terve diivan on riideid täis. Rõhutas ka, et fotograaf peaks tema nime küsima, et siis ta saab aru, mis ta tegema peab :)

Kodus tagasi proovisime siis veste selga ka ja kui juba kolm ühesugust pätti olemas on, siis kuidas ma neid ei pildista :).

Piltide pealt on ka näha, et meie Kärdut tuleb nüüd käte ja jalgadega kinni hoida. Ei mõista tema enam, et mis nauding see ühe koha peal istumine on….ikka kiirelt mingi kõrgema asjani ja püsti!


väike kunstnik

May 6, 2010

Mitu pilti ma pean joonistama, et ma telekat vaatama võiksin minna?

Täpselt niimoodi küsis Ketlin kui ma ta ühel õhtul arvuti tagant ära ajasin. Ma talle ikka räägin, et peale teleka ja arvuti tuleb teha ka palju muud ja ta noogutab ja toodab hämmastavates kogustes pilte. Joonistamine on raudselt tema üks lemmiktegevusi ja kaarte saavad siin meil kõik pereliikmed kõigiks võimalikeks ja võimatuteks elujuhtumisteks.

põhiline teema on meie pere…

eriti meie Kallega

uus asi on tal nüüd pilt valmis joonistada ja siis välja lõigata

see on hobune

neid külgvaates inimesi nägin ma eile esimest korda.

lugeda ja kirjutada oskab ta ka. Isegi kirjatähti. Raamatuid veel ei loe, aga kõikvõimalikke silte ja lühikesi lauseid küll. Ükspäev võttis dvd-de hunniku ette ja kirjutas seal pealkirju maha. Pealkirjad enamused kirjatähtedega aga ma vaatan, et paberile tulid kõik trükitähed.

Selle kirjutamisega on natuke keeruline. Esimese andeka lapsena tahab ta ju kõike väga hästi teha ja kui ta siin oma kirjutamist näitama tuleb ja seal mõni viga sees on, siis saab kohe pahaseks. Ma nüüd ei teagi, äkki ei peakski ütlema, et seal vead sees on. Kuigi ta küsib, kas nii on õigesti? No ta valib ka raskeid sõnu. Ükspäev tegi nimekirja, mis kokteili sisse käib – valge jäätis, külmutatud marjad, jogurt. Need ei ole ju just kõige lihtsamad sõnad kirjutama õppimisel :).

Siin üks Liisu töö ka. Ükspäev ta ka proovis ta Ketlin kõrval lõigata, aga hakkas siis nutma, sest ta ei osanud nii hästi. Tema tugevaim külg on värvimine ja värviraamatuid värvib ta küll väha kenasti ja püüdlikult.

Vahel on ka näinud mõnda kartuliinimest, aga ütleme nii, et nukud on tema eelistatuim tegevus :)