Kasvavad nagu seened

October 19, 2010

Kui ma siin oma pinginaabri kommist lugesin, et tema minu arvates alles kooli läinud laps juba 14 aastaseks saab, siis samasuguse ehmatusega pidin tõdema, et meie Ketlin saab kohe varsti kuue aastaseks. Selleks, et tulevikus kõiki asju natuke kiiksuga ja palju positiivsemalt mäletada, paneks siis vahelduseks kirja kuidas meie seened kasvavad.

Vahelduseks alustan Liisust. Tema pealt on näha, et pere teine laps ei olegi nii kerge olla. Suurem on vanem ja targem ning väike on väiksem ja nõuab kõva häälega oma. Liisu, kes nüüd sügisel lasteaeda läks on astunud väga-väga suure sammu tublimaks. Kui kodus oli ta selline vaikne ja märkamatu, kelle puhul ma ühel hetkel ehmatusega märkasin, et ta midagi ei oskagi, siis tänu lasteaiale on muutuseda kohe näha. Väga kenasti loeb ta näiteks peitusemängu jaoks numbreid ligi kahekümneni. Lõpu …teisted lähevad küll veel natuke sassi, aga alles sellel suvel ei osanud ta õieti veel kümnenigi lugema. Joonistada ta kah ei tahtnud. Ketlin oma uhkete ja lõppematute kunstitöödega, oli terve maja vallutanud. Tavaliselt valiski siis Liisu mingi muu tegevuse. Nüüd lasteaiast annab ta igal õhtul paraja portsu joonistusi ja kui ma eile tema käest küsisin, et mis talle lasteaias kõige rohkem teha meeldib, siis vastas, et joonistada. Kartulimehikesed jäidki temal vahele ja kohe ilmusid paberile ripsmete ja juustega printsessid, kellel kohevad seelikud on ühele poole kaldu. Eriti jutukas ta ei ole, aga mis mulle väga meeldib, siis see, et ta räägib vaikse ja rahuliku häälega ja igas tema lauses on mõte sees. Kallel oleks nüüd hea rinnale koputada, et näe isasse ;). Ma jälle arvan, et need teised lapsed nende esimeste plähmerdiste kõrval ongi sellised.

Iseendaga saab ta väga kenasti hakkama ja selle koha pealt on küll suuremast õest palju kasu. Tema kõrval ei saa kuidagi kehvem olla ja täpselt sama vapralt käib ta näiteks üksi vetsus ja otsib omale külmutuskapist sobivaid sööke. Uhh need kaks asja ühes lauses oli küll nats liiast, ag mis siis.

Reedeti tegime sellise diili, et pärast lasteaeda käime kommipoes ja iga laps saab omale pisikese paberkoti sisse kuni 10 kommi valida. Liisu, kes siis minu järgi karbi rosinad shokolaadis ka kotti poetab, unustas viimane korda oma ülejäänud kommid kõik autosse. Kodus ei lasknud ta ennast sellest hetkekski häirida, et Ketlin oma kotist komme pugis ja pühapäeval kui me jälle autoga sõitma läksime, jagas ta kõigile oma leitud kotist komme. Isegi täna hommikulgi veel, kui autosse minnes istme vahelt ühe kommi leidis, pakkus ta seda lahkelt Ketlinile, sest Ketlinile väga see komm maitseb.

Ma üldse ei imestagi, et teised lapsed Liisu sõbrad tahavad olla. Ükspäev just Liisu kurtis, et lasteaias koguaeg keegi tahab tal käest kinni hoida, aga et tema ei saa niimoodi jälle midagi teha :).

Samas kui tuleb nutt, siis see on ikka kõige kõvema häälega, kuid mossitama läheb vaikselt ja omaette. Ma arvan, et ma tunnen teda päris hästi ja kõiki tema mossitamisi on väga lihtne ennetada ja see ei nõud  kuigi palju minu väärtushinnangutega konflikti minekut :)

Kärdu ka siis. Kui tema ohjeldamatu söögiisu kõrvale jätta, on üks ütlemata armas nagu kaisukaru. Siiamaani eelistab ta igal võimalikul juhul nagu koaalakaru kellegi kaelas rippuda. Vahel hetkeks ta isegi jääb kuskile üksinda mängima, aga ohh seda rõõmu kui suuremad õed lõpuks õhtul koju jõuavad. Vaikselt on ta hakanud ka aru saama, et mis tema käes, see tema oma. Küll esialgu kaitseb veel oma käes olevaid asju, sest midagi ära kiskuma minna veel ei julge, aga kaugel seegi aeg on. Seda, et kõrgemalt näeb paremini, seda teab ka ja natuke ronida võiks ju ikka. Esialgu õnneks mitte väga ohtlikesse kohtadesse, kuid peab tunnistama, et on ka neid hetki ettetulnud, kus endal süda löögid vahele jätab. Muusika fänn on ja nii kui tantsuks läheb, on esimene lõvi põrandal. Naiselikult solvuda mõistab ka ja nutuvõru suu ümber veeretab kiirelt kui ta näiteks soovitamatul hetkel teda maha pannakse. Oskuses, oskused. Ma ei teagi enam, mida üks ühe aastane oskama peaks. Igal juhul ei oska ta enamus asju, mida suurema õed, aga küll ta õpib.

Viimase aja lemmiktegevused on oma mähkme prügikasti viimine ja pesu masina ja kuivati vahel sorteerimine. Ma ükspäev vaatasin, et ta kohe päris tükk aega tõstis asju ühest masinast teise ja tagasi. Kraanikausis vannis käimine on kah lemmik. Kui tropp eest ära võtta eesmärgiga, et nüüd on vannis istumisel lõpp, siis saab pahaseks ja topib kiirelt tropi ise tagasi. Riideid proovib veel suht edutult selga panna ning sama palju kui süüa, meeldib ka magada. Päeval õues ja nüüd minu soovil ka ilma söömata öösel. Magama minekul on tal meie pere üle vaja kontrolli omada ja nii kaua kui keegigi veel üleval on, tema magama ei lähe ja viimastel hommikutel koperdab poolmagades hommikul üles, et suurematale õdedele ukse pealt lehvitada.

Kassi väntsutad jubedalt, aga kass ka ei saa tema peale pahakseks. Mina kassi asemel oleks ammu juba küüned Kärdule kintsu löönud, aga näe tema ainult kannatab. Emme, aitähh ja ssss on tema piiratud sõnavara, millest täiesti piisab. Ükspäev nägin oma silmaga, kuidas ta Liisul varrukast kinni hoides vedas ta soovitud kohta ja tegi talle ilma sõnadeta selgeks, et ta tahab, et nukk vankrist välja aidataks.

Kärdu armukadedus on kah piiritu. Ainult tema loal võib mõni teine laps ükskõik millise täiskasvanud sülle minna :)

Ja siis meie Ketlin. Tema armastab kõike ja palju. Tema soovidel ei tule lõppu ei hommikul ega õhtul. Tal on nii palju lemmiktegevusi, et neid ei jõua üleski lugeda. Maailmaasjadest saab minu arust juba liigagi hästi aru, mis paneb tema õlule vahel liigagi raske koorma. Näiteks laupäeval läksime Marisega kõige väiksemaid õue magama jalutama kui äkki juba kaugel kostis nutune emmme kisa. Tuli välja, et Ketlin oli väga mures köögis gaasipliidil keeva supi pärast. Nii ei tohi ju suured inimesed ära minna, et lahtine tuli niimoodi jääb. Nüüd me oleme kohe mitu päeva järjest tema soovil harjutanud pliidi kinni keeramist. Kui õhtul teleka vaatamise limiit juba kaugelt üle ääre ajab, siis võib ta väismatult laulda ja joonistada. Viimasel ajal harjutab ta ka tshatshatshaaad, sest talle nii meeldib Jürgeni juures tantsimas käia. Kuidagi moodi on ta nüüd ennast lasteaias ise kuskile üksinda laulma sokutanud ja Thea juures laulmas oli õnnetu, et ta veel seal üksinda laulda ei ole saanud. Ta olla küll ka käe püsti tõstnud, aga teda pole veel valitud. Mul ikka vahel on raske sukuda, et see sama laps alles natuke aega tagasi ei julgenud isegi suure hulga lastega lava peale minna, rääkimata seal laulmisest. Lasteaias sai kiita, et oli oma korrapidaja ülesandeid väga tõsiselt võtnud. Samas emotsioonid käivad ju sügavate lainetena ja kurbus ja mured võtavad ikka pisara silma. Tema on see, keda mutlifilmid kurvaks teevad :).

Et nüüd kõik nii ilus ei tunduks, siis minu lendab katus ikka ära nendel hetkedel, kui kõik kolm korraga midagi tahavad ja oma soovide ning jutuga mind ära väsitavad. Nii raske on vahel olla see vahekohtunik ja anda õigus sellele, kellele seda hetkel kõige rohkem vaja oleks. Näiteks on suurematel solvumisnutt garanteeritud, kui just nemad ei saanud midagi tuua-viia-aidata. Olgu sees siis kasvõi Kärdu saabaste toomine. Üks peab saama tuua ühe saapa ja teine teise. Või siis munade katki löömine. Ühesõnaga igal sammul peab neile hüüdma, et kes tahab tuua seda või teist ja jälgima, et kõigile jätkuks :)

ahjaaa ma unustasin enne märkida, et fotoka sundis mind haarama üllatus. Üllatuseks olid Kalle ostetud uued pluusid kõigile tüdrukutele. Kusjuures ma kujutan täitsa elavalt ette müüjate imestust, kuidas üks meesterahvas nii erinevaid suuruseid valis ;)… mul jah millegi pärast raske uskuda, et nad oleksid arvanud, et tegu on kolme pisikese tütre isaga …

Kalle ise ütles, et ta raske südamega pani teised asjad riiulile tagasi, sest kui siis juba kõigile, aga kõigile on kallis :)


natuke talve moodi

October 19, 2010

Mis kuu praegu on? Aga mis nädal? Mitu päeva veel minu sünnipäevani aega on? – Need on Ketlini igapäevased küsimused. Et talle vastuseid kergemini mõistetavaks teha, siis üheks märksõnaks temale oluliste asjade saabimisel, on lume tulek. Kindel on see, et tema sünnipäev ei tule kindlasti mitte enne seda kui lund on sadama hakanud. Ohh seda rõõmu kui siis ühel hommikul oligi esimene õhuke lumekiht alla sadanud :).

Ei jõudnud nad isegi süüa, kohe kiiresti oli vaja õue minna. Ma arvan, et esimene lumi ongi vist ainuke põhjus, millegi lapsed isegi unepealt on võimalik õue saada :).

kaugemalt…

misse? mis teha kui inimene ei mäleta, mis asi lumi on :) Endal oli ikka päris kummaline tunne küll kui ma juba järjekordsele lapsele täpselt seda sama talvekostüümi selga panema hakkasin . Kui ikka päris lumi maha tuleb, siis tuleb kollektsiooni ka SELLE pildiseeria jaoks täiendada (appi, mis koledad punased uduraamid, hea et ikka inimene on võimeline arenema)…

maal ikka mõnus, keegi ei vaata kui ka pidzaamas õue lähed :). Samas ükspäev ma niimoodi Kärti jalutasingi magama ja kuna meil siin kõrval on sõdurpoiste taasturavi keskus, siis ühed poisid kiirel sörgil ikka päris muigel näoga vaatasid mind :)

viimane telling langeb kah kohe, sest viimane ümmargune akne sai ka oma liistu ümber.

kass ikka ka :)


uus, uus septembrikuus

September 8, 2010

Meil on ka midagi uut. Mina vana kooli hull, ei saa jälle sellel sügisel kooli minna. Ma usun, et ma kukuks siis ikka täiega kokku kui keegi mind veel kooli ka lubaks. Selle eest läksid rohkem kui pooled lapsed lasteaeda. Minu käekõrval ja kenasti. No nii kenasti, et esimesel päeval ei tahtnud kumbki must sentimeetri kauguselegi minna. Istusin siis nagu kukupai  ja silma nurgast piidlesin teisi emasid, kes aitasid oma mähkmetega beebisid püsti, samal ajal kui minu omad jalgu kõlgutasid ning arutlesid teemal, kas vestiga on nõme ja palav või täitsa ok. Liisu käis mitu korda küsimas, et kus näiteks Paula või Mikk on ja ok kui neid ei ole, siis äkki Maria ikka on. Terve aasta on räägitud, et nad on lasteaias ja nüüd kui Liisu lõpuks kohal on, pole neid kuskil?

Teisel päeval käis Kalle lasteaias. Talle ka meeldis, väikesed tüdrukud sebisid ümberringi ja hüüdsid – mängime veel peitust. Ahjaa ja kui keegi veel märganud ei ole, siis televiisoris ja Tallinna linnas iga posti peale presenteerib Kalle oma uut peret :)

Kolmandal päeval jäin mina haigeks. No teate küll, mida need lapsed sealt lasteaiast kõike kaasa tuua võivad. Hädaldasin ja kobisesin ja vaatasin päeva jooksul nii palju telekat, et silmad hakkasid lõpuks valutama. Tööle ka ei läinud. Keegi ei oleks lubanud mind oma titte kallistama.

Esmaspäeva hommikul olin terve. Ma näiteks kategooriliselt keeldun olemast haige rohkem kui ühe päeva ja seekordne poolteist oli äärmiselt ebaõiglane. Kallel oli ülesanne lapsed üksinda lasteaeda jätta. Jättis siis karjuva Liisu ukse kõrvale ja tuli koju. Pärast Liisu rääkis, et natuke nutsin, aga pärast mängisin Kirkega.

Mis päev täna on…aa eile läks Liisu lasteaeda juba nagu vana kala ja lubas, et tema küll enam nutma ei hakka ning täna juba magas ka. Pole mingit hellitamist, ikkagi kohe varsti neli. Õpetaja küll ütles, et enne magamaminekut oli korra olnud oht, et tuleb kisa, aga…..ei tulnud. Istus ja mõtles pikalt järele, kas minna magama või mitte. Nende õnneks oli otsustanud siiski minna.

Ketlin – temal läheb kenasti. Ma arvan, et ma ise pabistan tema pärast rohkem kui asi väärt on. Ma nimelt kardan, et äkki ta ei leia sealt sõpru, aga ma näen kõrvalt kuidas ta teistega sõbralikult rääkima läheb ja kindlasti on seal tüdrukuid, kes siiamaani veel lasteaia parimat sõpra leidnud ei ole ja nüüd siis leiavad. Igatahes täna oli perespordipäev ja ühe oma rühmakaaslasega olid nad viimased lapsed, kes lasteaia väravast välja lükati.

Otsustasime ka, et üks meie laps võiks ühes ringis käia küll ja loosi tahtel astub siis nüüd Ketlin esimesed sammud kuulsaks lauljaks saamise teel. Kusjuures laulurühma saamiseks pidi iga laps üksinda ühe laulu laulma. Vastu võeti küll kõik, aga nimetati seda julguseprooviks. Summa, mis tuleb väikese laulja koolitamise eest välja käia on juba väärt mitte Tallinas elama. Ütleme nii, et siin saab käia sama raha eest suveni ja Tallinnas ei veaks isegi jõuluni välja ;)

Kärdust siis ka. Tema kõnnib ja püüab hüpata.  Püsti tõusta ei oska. Naljakas vaadata, kuidas ta ikka käpuli esimese seinani läheb kui samm on juhuslikult sassi läinud ja kiire maandumine tagumikule toimunud :)

Püüab elust ja asjadest sotti saada ja riideid selga proovida või uusi maitseelamusi koguda. Minust paremat veel leidnud ei ole ;) Vingumist ja virisemist naudib ka, eriti siis kui vastpidiselt tema soovile ta põrandale pannakse või laua pealt maha tõstetakse.

Selline septembrialgus siis…


Kärt 1 aastane

August 13, 2010

Ja ongi meie pesamuna ühe aastane. Ikka jube kiirelt läks vähemalt see teine pool küll. Võtame siis viimase kuu ka kokku :)

Emme-emme ja rohkem emmet. Mina olen vaieldamatult tema lemmikinimene. Kuigi ei saa kuidagi kurta, et ta kellegi teisega olla ei tahaks. Väga hea meelega on, aga kui nii kui mina silmpiiril olen, siis valib ta minu…nii armas :) Üks tema lemmikmänge näiteks on minu sülest Kalle sülle ronimine ja tagasi.

Alustame sii näiteks hommikust, nagu alati. Kui vaikselt olla, siis on ta üks viimaseid, kes meie perest ärkab. Natuke enne kümmet näiteks. Tasakesi asjatab voodist välja ja suundub kedagi otsima. Kui oleks nüüd jube tubli ema, siis oleks väga kasulik ta umbes minut peale ärkamist potile saada, aga kuna ma igat viimastki minutit tööks kasutan, siis ei taha teda sinna veel segama minna ;)

Edasine tegevus kulgebki tal vaba graafiku järgi. Vaatab, mis teised teevad ja nõuab oma. Hommikusöögi ajal on ta tavaliselt põrandal, sest üllatus, õüllatus, lastetoolist ronib ta välja. Söögiga on nagu on ja kui talle anda valida, siis raudselt olen nii esimsele, teisel kui ka kolmandal kohal mina. Edasi tulevad sellised hitid nagu – tomat ja leib ja juust, liha ja kõikvõimalikud marjad, arbuus, banaan, porgandid. Ühesõnaga kõik, mida saab kätte võtta ja ise süüa. Sanas ühest korralikust pastast ei ütle ta ka mitte ära. Marmelaadi ja batoonikese kommi on ka juba saanud ja piim ei meeldi.

Kui ei taha lükkab ikka käega eest ära.

Söögiga ühel pool, võtame siis füüsilise poole ette. Käia ei oska. Paar sammu järjest ikka teeb ja isegi omal algatusel, aga raudeslt on tema lemmiktegevus minu ühest sõrmest kinni hoides käimine. Ühest toast teise ja tagasi ja jälle ja jälle…ja mina ei viitsi kunagi nii kaua käia kui tema. Mõnikord on nõus Ketliniga ka jalutama, aga kahega korraga mitte. Kuskile ta eriti roni. Ükskord küll läks trepist üles, kui teised lapsed ees läksid, aga ise ei üksi ei tunne nagu huvi. Nagu ka teised lapsed, on ka Kärt suhteliselt alalhoidlik ja ma ütlen ausalt, et mina küll ei jälgi teda eriti. Kuskilt eluohtlikult tegevuselt ma teda veel tabanud ei ole. Kuigi peab tunnistama, et osad pistikupesad mel küll väga lapsesõbralikud pole.  Tavaliselt eelistabki ta kuskil sellises kohas olla, kus mina näha olen, nii et polegi muret :)

Tuju on tal hea ja naeratab kõigile ja peaaegu alati kui tema nimi hüüda. Pahandab kõva häälega kui tema käest midagi ära võtta ja kui natuke aega tagasi sai veel ta jäätisepaberiga ära osta, siis nüüd nõuab ikka jäätist ka. Sellist nuttu, mis sekundiga minu sülle jõudes ei lõpeks, vot sellist ei mäletagi. Kuna tema soovid piirduvadki tavaliselt sülle saamise ja mõne mänguasjaga, siis kokkuvõttes on tal peaaegu alati hea tuju.

Magab päeval õues ja kuumade ilmadega üldse mitte palju. Jällegi täpselt nagu teised lapsedki, siis vähene uni tema tuju tavaliselt küll ei riku ja lõunaunne läheb ta tavaliselt kuskil 2 ajal ja siis kukub ka jala pealt ja pikalt jalutama (kahjuks) ei pea.  Õhtul on ta enne mind üks viimaseid, kes magama jääb. Kuna ma aga olen väga kehva magama panija, siis niimoodi ta ronibki mul seal seljas kui ma voodist telekat vaatan.

Öise söömisega on meil…kuidas võtta. Ikka käib ja otsib oma tissi üles ja seda mitu korda öö jooksul. Ma ikka vahel mõtlen, et peaks ära lõpetama, aga ei viitsi :). Eks me vaata kuidas meil läheb. Äkki on viimane, siis on natuke kahju kui ta nii ruttu suureks ja iseseisvaks saab :)

Arsti juures käisime ka. Meil on nüüd ju uus perearst ja 1 aastane laps on ju väga mõnus võimalus temaga tutvuda. Väga-väga positiivne esmane mulje jäi igatahes. Mittevaktsineerimise kohta ei teinud mitte ühtegi etteheitvat märkust ja küsis, et kas teeme avalduses risti ka kohe 2 aastase mittevaktsineerimise kohta. D-vitamiini kohta ütlesin ka ausalt, et pole kunagi andnudki ja jälle – mitte ühtegi etteheitvat kommentaari. Öise söömise kohta ütles ainult seda, et eks te vaadake enda pealt, et kui ennast väga ära väsitab, siis tasub koomale tõmmata, aga lapsele on see hea küll. Isegi kui ma ütlesin, et lisasöögiga on nii ja naa ja kogused on ikka imeväikesed, ütles, et praegu on ta teil nii rõõmus ja paksuke, et me isegi ei hakka talt vereproovi võtma. Poole aasta pärast kui ta ikka veel äkki liiga suurt rõhku tissile paneb, siis võiks vaadata. Vot siis nii tore elu meil.

Mõõdud saime ka pikkust 76.5 ja kaalu 11.5 – kõike rohkem kui õdedel aastaselt. Kusjuures naljaks küll kuidas iga järgmine laps peaks olema ju ema rohkem kurnanud ja nõrgem, siis meie peres on küll vastupidi. Iga järgmine pikem ja tugevam :)

Igatahes on te meile kõgile väga armas ja palju õnne pesamunale!

Pildid on eilehommikuselt kiirelt ja  pisikeselt perekondlikult sünnipäevahommikult. Pidu tuleb hiljem :) Kingitus oli meil tõsiselt kaua valitud ja täitsa kümnesse. Juba teist päeva on meil kolmel tüdrukul graafikujärgne mängimine väikese lisamärkusega, et Kärdul on alati eesõigus :)


päike ja heinamaa

August 5, 2010

Teate küll mis kodus on…meil on ka :)))) ja imeilus kollane viljapõld kah. Käime ja imetleme iga päev ja eile õhtul vaatasin, et ikka peab fotoka võtma, muidu niidetakse veel maha enne kui keegigi seal poosetada saab.

vot heina sisse suuremad küll ronida ei thatnud :) ..poosetasid tee ääre peal…

Kallega koos läksid viljapõllu sisse ja Kalle näitas kuidas teri süüakse…

ma usun, et kõikidel emadele tunduvad nende lapased jube armasd :)

oma peret on ikka hea pildata…midagi ütlema ei pea..käisin enamuse aega lihtsalt ümber nende ja klõpsutasin…

edasi läksid nemad viljapõllu sees olevat saart avastama ja mina koju kooki kontrollima…

saar

teel tagasi…

näe emmmmeeeee :)))))

Just meil seal omas fotofoorumis oli teemaks klientidele tehtavad pildid. Kas teha selliseid nagu endale meeldib või selliseid nagu kliendile meeldib. Vot need pildid on need, mis mulle endale näiteks väga meeldivad, aga kliendile ma veel neid teha ei julge. Mõni võib vaadata, et kogu see hunnik on kõik nässu läinud ja sobiks pürgikasti. Samas ma kohe varsti lähen pildistama tellimise peal just sarnaseid…

Aga selle päikeseloojanguga olen ma ikka hädas olnud küll…Mida madalamale päike langeb, seda rohkem ta inimesi värvima hakkab. Oleks siis, et ilusti ühte värvi…aga kõik on ju päikeseloojangut näinud…nii palju värve ja kõik need näo peale joonistatuna  :))))

Vot järgmisena tahakski hirmsast minna sellisele workshopile kus õpetataks päikeseloojangul inimesi piltama. Lõunamaa päikeseloojangust pole kasu…neil seal päike niimoodi ei looju ;)


Kärt 11 kuud

July 17, 2010

Aeg läheb nii kiiresti, et lapsel jäävad juba kuud ka vahele. Ausalt tuleb tunnistada, et me kõik- kõhuli-pilti ei jõudnudki teha ja torti ka polnud. Eks see viimane väike tähtpäev olegi selline ootusärevus järgmise suurema ees. Selle nimel käivad meil siin tõsised ettevalmistused, aga selllest üks teine postitus.

Aga meie Kärdu.

Minul on kõik lapsed esimesel eluaastal ühesugused. Magavad, söövad ja ka käituvad suht sarnaselt. Nii on ka meie Kärdu seal samas kännu kõrval. Lemmikkoht on kellegi süles. Pikalt ei vali, kui mina olen olemas, siis olen ma esimene valik, aga ei põlga ka ära mitte kedagi muud. Nii kaua kui need peale Kalle ja Kakumäe vanaisa on naised. Need 2 on ainukesed mehed, kelle süles ta hea meelega on. Kui näiteks mõni mu vend ta sülle võtab, siis vaatab kõrvale, aga nutma ja protestima ei hakka. Äärmisel juhul sirutab käe välja kellegi teise suunas…

Kui siis ikkagi maha pannakse, millele kodus järgneb solvumiskisa, siis paluks võtta vähemalt kahest käest kinni ja jalutada. Kodus võime näiteks köögisaarele niimoodi mitu ringi peale teha. Ühest käest kinni hoides võib ka juba natuke kõndida, aga ise ei seisa ja ammugi siis mitte ei kõnni.

Suuremad õed on hakanud küll selleks ajaks kõndima, aga Kärt püüab anda endast parimat. Kõik on hakanud kõndima nii, et püsti seistes ühe asja juurest teiseni liikudes. Ise seisma tõusmine on kõigil hiljem tulnud.

Kui Kärt tähele ei pane, siis võib ta hetkeks unustada, et inimesed on talle kõige tähtsamad ja natuke isegi üksi mängida. Soovitavalt peaks ikka mõni usaldusväärne täiskasvanu kuskil lähedal olema. Ma siis kodus hiilin vaikselt mina ja umbes 10 minuti pärast on ta mulle juba järele kobistanud.

Söögiga on meil kenasti. Tema on omaarust juba suur inimene ja mingit titetoitu ta ei taha…samas kui mind ikka ei ole läheduses, siis lähevad ka vanad lemmikud kaubaks. Eelistab aga seda, mis teised söövad. Ja süüa tuleb tihti ja palju :) Minuarust sööb ta ikka koguaeg midagi. Loodame, et see ei jää tal harjumuseks.

Öösel on ta nüüd õnneks natuke tagasitõmmanud ja üks öö vaatasin kella ja kella 5 ajal nihverdas ennast esimest korda nii, et lihtsam söök ette kanda. Magamisega on nii, et õhtul ronib ikka kell 12-ni mööda mind, aga samas magab viisakalt kella 10-ni. Peaaegu… Päeval vankris 2 korda kui pannakse ja kui ei panda, pole ka probleemi. On siis isegi päeval kolme-neljani üleval olnud, aga kui ikka uni peale tuleb, siis paneb silmad kinni… 2 sekundiline protest on kui vankrisse pikali suruda, aga muidu mingit nuttu magamisele küll ei eelne…

Oskused, oskused… osav on :) Kui jaanipäeval veel rõngaid ei osanud panna, sest keegi polnud temaga neid pannud, siis tänaseks paneb vabalt. Ristiema sõnul oskab ta ka topsikuid üksteise sisse panna, aga mina ei ole seda näinud :) Mingeid sõnu ütleb ka, aga minuarust suvalisi ja suvalises kohas. Muigui meeldib mulle mõelda, et ta ütleb aitäh ja emme ja anna täiesti teadlikult, aga kolmanda lapse kogemusega ma nüüd küll kõva häälega hõiskama ei hakka :)

Muidu on ta meie armas pontsik, kes alati naeratab kui talle kuku hüüda ja tundub, et on oma eluga igati rahul :)


Mis me teeme…

July 8, 2010

Mis me teeme, mis me teeme…. maal elame :) Naljakas on küll, aga ütleks, et täitsa ära olen juba harjunud. Lapsed harjuvad ka vaikselt. Ahh, et mille järgi ma näen. Näiteks ei kilju Ketlin südant lõhestavalt enam sääskede peale ja rahulikult on isegi tema õhtu lõpuks küllaltki must :)

Põhiliselt tegeleb ta aga kunsti tegemisega. Ükspäev jõudis juba sinnamaani, et otsustas oma kunsti müüma hakata. Et paneb tee äärde välja ja siis inimesed tulevad ja ostavad. Ütleme aga nii, et meie maja juurest sõidab päevas mööda umbes üks 3 autot :)…ei ole just kõige suurem ostjaskond. Meisterdab kah. Ma ei oska enam ammu tema meisterdustele nimetusi anda. Näiteks kleepis vetspaberi papirullile lõngajupid külge ja neile otsa veel paberist välja lõigatud käpad ja sellest tuli mingi loom. Ühele paarile sokkidele kleepis kah silmad peale ja joonistas suu ja kulmud. Ühesõnaga tegevused mida võib ka maal teha :). Meie nõudmisel peab ta vahepeal õues joonistama :)

Molbert ei ole mitte talle ostetud, vaid Kalle rekvisiitide laost laenatud :)

Just paar päeva tagasi sai ta teada, et Leena ema on kusntiõpteja. Selle teadmisega tõusis Leena ema nüüd tähtsaimate inimeste hulka ja talle anti kaasa nimekiri milliseid kunstitarbeid Ketlinile ostma peab…aga see on üks teine jutt :)

Liisu on meil kõige rohkem maalapse moodi ja tema on siin kõigega rahul. Noh samas on ta üldse koguaeg kõigega rahul :)

Tema on see, kes Kallel laudu aitab tõsta ja üleüldse vist Kalle järel kõige rophkem aega õues veedab. Kui kellegiga mängida on, siis mängib, aga saab ka ülihästi üksinda hakkama.

Kärduga on nats raskem, sest kui ikka käia ei oska, siis õue ei saa. Meil maja ümbes nii palju klaasikilde, et roomata pole siin küll kuhugi veel. VEEL :)

Tema üldse vist natuke harjub veel selle suure majaga. Ehmatab ära kui kõik kuskile kadunud on ja teeb kohe hädakisa. Õue üritab ka minna, aga trepist kaugemale pole veel riskinud minna. Kui keegi ainult tassiks, tema oleks nõus süles ükskõik kuhu minema. Ütleme nii, et sellele oleks pidanud varem mõtlema, nii 3 kilo tagasi ;)

Kalle on nüüd päris palju kodus olnud ja tema teeb koguaeg tööd. Nende tööde nimekirja, mis siin kõik teha tahavad on niiiiiiiiiiiiiiiiii pikk, et lõpp paistab seal kuskil kolme aasta taga. Ärkab hommikul vara ja siis kui meie juba magame värvibe tema ikka veel kuskil midagi. Ütlemata tubli!

Mina…mina istun arvutis ja teen tööd. Kodus või kodust kaugemalt. Unistan järgmisest suvest kui ma aeda saan kujundama hakata. Vaikselt tegelikult loodan, et juba sellel aastal. Kodust kirjutan ka üks teine kord….