Kasvavad nagu seened

Kui ma siin oma pinginaabri kommist lugesin, et tema minu arvates alles kooli läinud laps juba 14 aastaseks saab, siis samasuguse ehmatusega pidin tõdema, et meie Ketlin saab kohe varsti kuue aastaseks. Selleks, et tulevikus kõiki asju natuke kiiksuga ja palju positiivsemalt mäletada, paneks siis vahelduseks kirja kuidas meie seened kasvavad.

Vahelduseks alustan Liisust. Tema pealt on näha, et pere teine laps ei olegi nii kerge olla. Suurem on vanem ja targem ning väike on väiksem ja nõuab kõva häälega oma. Liisu, kes nüüd sügisel lasteaeda läks on astunud väga-väga suure sammu tublimaks. Kui kodus oli ta selline vaikne ja märkamatu, kelle puhul ma ühel hetkel ehmatusega märkasin, et ta midagi ei oskagi, siis tänu lasteaiale on muutuseda kohe näha. Väga kenasti loeb ta näiteks peitusemängu jaoks numbreid ligi kahekümneni. Lõpu …teisted lähevad küll veel natuke sassi, aga alles sellel suvel ei osanud ta õieti veel kümnenigi lugema. Joonistada ta kah ei tahtnud. Ketlin oma uhkete ja lõppematute kunstitöödega, oli terve maja vallutanud. Tavaliselt valiski siis Liisu mingi muu tegevuse. Nüüd lasteaiast annab ta igal õhtul paraja portsu joonistusi ja kui ma eile tema käest küsisin, et mis talle lasteaias kõige rohkem teha meeldib, siis vastas, et joonistada. Kartulimehikesed jäidki temal vahele ja kohe ilmusid paberile ripsmete ja juustega printsessid, kellel kohevad seelikud on ühele poole kaldu. Eriti jutukas ta ei ole, aga mis mulle väga meeldib, siis see, et ta räägib vaikse ja rahuliku häälega ja igas tema lauses on mõte sees. Kallel oleks nüüd hea rinnale koputada, et näe isasse ;). Ma jälle arvan, et need teised lapsed nende esimeste plähmerdiste kõrval ongi sellised.

Iseendaga saab ta väga kenasti hakkama ja selle koha pealt on küll suuremast õest palju kasu. Tema kõrval ei saa kuidagi kehvem olla ja täpselt sama vapralt käib ta näiteks üksi vetsus ja otsib omale külmutuskapist sobivaid sööke. Uhh need kaks asja ühes lauses oli küll nats liiast, ag mis siis.

Reedeti tegime sellise diili, et pärast lasteaeda käime kommipoes ja iga laps saab omale pisikese paberkoti sisse kuni 10 kommi valida. Liisu, kes siis minu järgi karbi rosinad shokolaadis ka kotti poetab, unustas viimane korda oma ülejäänud kommid kõik autosse. Kodus ei lasknud ta ennast sellest hetkekski häirida, et Ketlin oma kotist komme pugis ja pühapäeval kui me jälle autoga sõitma läksime, jagas ta kõigile oma leitud kotist komme. Isegi täna hommikulgi veel, kui autosse minnes istme vahelt ühe kommi leidis, pakkus ta seda lahkelt Ketlinile, sest Ketlinile väga see komm maitseb.

Ma üldse ei imestagi, et teised lapsed Liisu sõbrad tahavad olla. Ükspäev just Liisu kurtis, et lasteaias koguaeg keegi tahab tal käest kinni hoida, aga et tema ei saa niimoodi jälle midagi teha :).

Samas kui tuleb nutt, siis see on ikka kõige kõvema häälega, kuid mossitama läheb vaikselt ja omaette. Ma arvan, et ma tunnen teda päris hästi ja kõiki tema mossitamisi on väga lihtne ennetada ja see ei nõud  kuigi palju minu väärtushinnangutega konflikti minekut :)

Kärdu ka siis. Kui tema ohjeldamatu söögiisu kõrvale jätta, on üks ütlemata armas nagu kaisukaru. Siiamaani eelistab ta igal võimalikul juhul nagu koaalakaru kellegi kaelas rippuda. Vahel hetkeks ta isegi jääb kuskile üksinda mängima, aga ohh seda rõõmu kui suuremad õed lõpuks õhtul koju jõuavad. Vaikselt on ta hakanud ka aru saama, et mis tema käes, see tema oma. Küll esialgu kaitseb veel oma käes olevaid asju, sest midagi ära kiskuma minna veel ei julge, aga kaugel seegi aeg on. Seda, et kõrgemalt näeb paremini, seda teab ka ja natuke ronida võiks ju ikka. Esialgu õnneks mitte väga ohtlikesse kohtadesse, kuid peab tunnistama, et on ka neid hetki ettetulnud, kus endal süda löögid vahele jätab. Muusika fänn on ja nii kui tantsuks läheb, on esimene lõvi põrandal. Naiselikult solvuda mõistab ka ja nutuvõru suu ümber veeretab kiirelt kui ta näiteks soovitamatul hetkel teda maha pannakse. Oskuses, oskused. Ma ei teagi enam, mida üks ühe aastane oskama peaks. Igal juhul ei oska ta enamus asju, mida suurema õed, aga küll ta õpib.

Viimase aja lemmiktegevused on oma mähkme prügikasti viimine ja pesu masina ja kuivati vahel sorteerimine. Ma ükspäev vaatasin, et ta kohe päris tükk aega tõstis asju ühest masinast teise ja tagasi. Kraanikausis vannis käimine on kah lemmik. Kui tropp eest ära võtta eesmärgiga, et nüüd on vannis istumisel lõpp, siis saab pahaseks ja topib kiirelt tropi ise tagasi. Riideid proovib veel suht edutult selga panna ning sama palju kui süüa, meeldib ka magada. Päeval õues ja nüüd minu soovil ka ilma söömata öösel. Magama minekul on tal meie pere üle vaja kontrolli omada ja nii kaua kui keegigi veel üleval on, tema magama ei lähe ja viimastel hommikutel koperdab poolmagades hommikul üles, et suurematale õdedele ukse pealt lehvitada.

Kassi väntsutad jubedalt, aga kass ka ei saa tema peale pahakseks. Mina kassi asemel oleks ammu juba küüned Kärdule kintsu löönud, aga näe tema ainult kannatab. Emme, aitähh ja ssss on tema piiratud sõnavara, millest täiesti piisab. Ükspäev nägin oma silmaga, kuidas ta Liisul varrukast kinni hoides vedas ta soovitud kohta ja tegi talle ilma sõnadeta selgeks, et ta tahab, et nukk vankrist välja aidataks.

Kärdu armukadedus on kah piiritu. Ainult tema loal võib mõni teine laps ükskõik millise täiskasvanud sülle minna :)

Ja siis meie Ketlin. Tema armastab kõike ja palju. Tema soovidel ei tule lõppu ei hommikul ega õhtul. Tal on nii palju lemmiktegevusi, et neid ei jõua üleski lugeda. Maailmaasjadest saab minu arust juba liigagi hästi aru, mis paneb tema õlule vahel liigagi raske koorma. Näiteks laupäeval läksime Marisega kõige väiksemaid õue magama jalutama kui äkki juba kaugel kostis nutune emmme kisa. Tuli välja, et Ketlin oli väga mures köögis gaasipliidil keeva supi pärast. Nii ei tohi ju suured inimesed ära minna, et lahtine tuli niimoodi jääb. Nüüd me oleme kohe mitu päeva järjest tema soovil harjutanud pliidi kinni keeramist. Kui õhtul teleka vaatamise limiit juba kaugelt üle ääre ajab, siis võib ta väismatult laulda ja joonistada. Viimasel ajal harjutab ta ka tshatshatshaaad, sest talle nii meeldib Jürgeni juures tantsimas käia. Kuidagi moodi on ta nüüd ennast lasteaias ise kuskile üksinda laulma sokutanud ja Thea juures laulmas oli õnnetu, et ta veel seal üksinda laulda ei ole saanud. Ta olla küll ka käe püsti tõstnud, aga teda pole veel valitud. Mul ikka vahel on raske sukuda, et see sama laps alles natuke aega tagasi ei julgenud isegi suure hulga lastega lava peale minna, rääkimata seal laulmisest. Lasteaias sai kiita, et oli oma korrapidaja ülesandeid väga tõsiselt võtnud. Samas emotsioonid käivad ju sügavate lainetena ja kurbus ja mured võtavad ikka pisara silma. Tema on see, keda mutlifilmid kurvaks teevad :).

Et nüüd kõik nii ilus ei tunduks, siis minu lendab katus ikka ära nendel hetkedel, kui kõik kolm korraga midagi tahavad ja oma soovide ning jutuga mind ära väsitavad. Nii raske on vahel olla see vahekohtunik ja anda õigus sellele, kellele seda hetkel kõige rohkem vaja oleks. Näiteks on suurematel solvumisnutt garanteeritud, kui just nemad ei saanud midagi tuua-viia-aidata. Olgu sees siis kasvõi Kärdu saabaste toomine. Üks peab saama tuua ühe saapa ja teine teise. Või siis munade katki löömine. Ühesõnaga igal sammul peab neile hüüdma, et kes tahab tuua seda või teist ja jälgima, et kõigile jätkuks :)

ahjaaa ma unustasin enne märkida, et fotoka sundis mind haarama üllatus. Üllatuseks olid Kalle ostetud uued pluusid kõigile tüdrukutele. Kusjuures ma kujutan täitsa elavalt ette müüjate imestust, kuidas üks meesterahvas nii erinevaid suuruseid valis ;)… mul jah millegi pärast raske uskuda, et nad oleksid arvanud, et tegu on kolme pisikese tütre isaga …

Kalle ise ütles, et ta raske südamega pani teised asjad riiulile tagasi, sest kui siis juba kõigile, aga kõigile on kallis :)

14 Responses to Kasvavad nagu seened

  1. Heleena says:

    Küll on ilusad pildid!!! Ilus töötlus! Ohhhh!!!!!

  2. Inga says:

    neid pilte tahaks ma veel ja veel vaadata… ja suuremalt ja rohkem ja…
    tundub, et nüüd klikivad Sinu jaoks asjaolud eriti mõnusasti kokku – uue kodu võimalused (valgus, avarus) ja imearmsad preilid, valge (loe fotogeeniline) kass! ja muidugi Sinu enda liikumine/areng ikka paremuse poole:)
    mmmmõnus;)

  3. ritsik says:

    Vahvad “seened”!
    Off topic- palun, ära lase lastel kassi ohjeldamatult väntsutada, kass läheb niruks kätte. Meie kass Vedru tuli meie koju siis, kui pesamuna oli Kärduvanune, haiget nad ei teinud üksteisele kunagi. Olen lubanud silitada ja patsutada, aga mitte mingil juhul süles tassida ja kõhust venitada, sest noore kassi seedesüsteemile võib nii häda teha.

  4. Agne says:

    jeerum Krista – need on vaieldamatult kõige ilusamad pildid mis sa kunagi teinud oled!!!! ma ju teadupärast sellest fotoasjast midagi ei tea ja kunagi teie selleteemalisi jutte kuulata ei viitsi … aga ausõna, järgmine laste pildistamine toimub meil, eks :) pole vahet et mul selliseid inglinäoga lapsi pole.
    need Liisu pildid võtavad lausa jalust nõrgaks.

  5. Kristiina says:

    Jah, mina ka jäin täiesti heldinult neid pilte vahtima, imearmsad lapsed imeilusatel piltidel. :) Kadedaks teeb nende väike vanusevahe – mängukaaslased kogu aeg olemas, ja see, et kuidas sina kogu aeg nii tubli jaksad olla ;)

    Aga kassidest veel – meie noorem kass sai ka Martini (kes oli sel ajal 2-aastane) käest kõvasti väntsutada ja tulemuseks on nii taltsas kass, kes kellelegi kunagi liiga ei tee. Eks jälgima peab, aga üldiselt saavad koos kasvanud lapsed ja loomad omavahel ideaalselt hakkama.

  6. Katariina says:

    Krista, IMEILUSAD pildid! Ja NII ILUSAD lapsed! Eriti imeilus on nendel piltidel seekord Liisu. Selline sume ilu ning hingestatus.
    Pildid annavad väga tõese kuvandi su mõisapreilidest. Seda te ju olete :)
    Loodetavasti tõi Kalle sulle ka ühe sellise pooltoonides kauni pluusi. Imeline isa :)

  7. Katrin says:

    No kiiduseeria jätkub piltidele :) Tõeliselt ilusad, kahju ainult, et nii väiksed :)

  8. mäemamma says:

    tere Krista.
    Minu meeletu lemmik on Liisu poisipea!!!! No nii stiilne olla on lihtsalt relvituks tegev ;-)
    Aga muidu on nii, et küll on hea, et emme on fotograaf, sest seda ILU lihtsalt peab jäädvustama. Ilus Eesti pere (no nüüd tuli veel kananahk kah ihule ;-)

    PS – sain su kommikesele kah oma lehel jälile. Kolisin nüüd wordpressi üle ja seal panen kindlasti osad jutud lukku. Saadan siis völusöna su meilile.

  9. Kadi says:

    Jalgin teie armast blogi huviga, saan alati uued postitused meilile, kuid vahetasin meiliaadressi ja registreerin nyyd uue. PS- kaks nadalat tagasi syndis ka endal tytar, esimene :)

    Kadi Jaapanist

  10. A says:

    ohh, see esimene pilt liisust (kokku siis kolmas pilt algusest) on ikka täiesti…sõnulseletamatu!

  11. Evelin says:

    Võrratu ülivõrdes….võimalik? Jah!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: