idud

April 4, 2010

Eksjuu parem hilja kui mitte kunagi. Ma olen varem ka pika näoga idusid söönud, aga pole nad mulle kunagi maitsenud. Tuli välja, et ma sattusin nende lähedale alati valel ajal ehk siis liiga hilja. Ükskord ühe pisikese sõbranna sünnipäeval, kus parim söök oli põhiliselt mõeldud täiskasvanutele oli laua peal ämma tehtud leib ja suur kauss idusid. Ja need olid niiiii head.  Seejärel lugesin natuke hoolikamalt idandajate postitusi ja ikka tundus see liiga keeruline minusuguse laisa inimese jaoks.

Nüüd siis sattusin pildistama ühte perre, kus idud laua peal karbi sees oa küljes kasvasid ja korraga ei tundunudki see enam nii keeruline. Minu ülesanne on ainult vett juurde valada ja idud ära süüa. Karp on meil nüüd vist juba 2 nädalat kodus olnud ja idud lähevad nagu soojad saiad. Lapsed ka käivad ja nokivad neid. Neile meeldivad kõige rohkem sabad ja pead peame meie Kallega ära sööma :).

Ma küll ei tea, kas ma kõik õigesti teen, aga kui ma algul kasvatasin neid ühes kihis, siis nüüd panen iga päev uue kihi. No muidu lihtsalt ei jätku.

Ja seda, et ma uues kodus leiba hakkan tegema, seda tean ma ka juba…


Kiivimagustoit

April 4, 2010

Ma usun, et igas peres on mingi oma magustoit, mida kõik armastavad ja mis kaob kiirelt. Meie peres on selleks kiivimagustoit. Näiteks üleeile kuulsin kurva Ketlini häält, et tema ei saanudki. Lõpuks ikka selgus, et ta ei saanud kolmandat korda juurde :) ja kõik oli otsas. Tegelikult ei olnud, ma isegi leidsin pisikese kausikese eile hommikul ja sõin selle ruttu ja salaja ära.

Kallet ei tasu magustoidu juurde üldse lasta, sest siis on kohe otsas. Nüüd ma siis otsisn vanaema juures kõige suurema kausi ja ikka ei jätku kõigile soovijatele. Näiteks praegu oleme neljakesi suurest kaustäiest tubli 2/3 ära söönud :). Ja soolast sööki pole me veel söönudki ;). Me oleme kõik viiekesi nagu väiksed lapsed, kellega kohe varsti vanaema-vanaisa pahandama tulevad, sest meil on nüüd kõhud magustoitu ääreni täis.

Aga siis asjast ka. Kunagi, ma arvan, et mingi 15 aastat tagasi sai see alguse kräsupeakoogist. Kuskil keegi pani juurde banaane ja kiivisid ja kokku oli see imemaitsev. Järgmine samm oli kiirel ajal kräsupea küpsetatud osa vahetamine küpsiste vastu ja lõpuks kadusid küpsised ka alt ära. Nüüd käib see asi nii.

võrdselt nii kiivisid kui ka banaane lõigata kuubikuteks. Kõvad kiivid ei sobi :) ja banaani võib olla natuke rohkem.

Edasi tükeldasin kakaoküsised hulka. Mulle endale meeldivad kõige rohkem lotte omad ja üldse ei meeldi selga omad, aga parima puudumisel läksid täna kaubaks kalevi shokolaadi küpsised.  Meie tänane kogus oli 10 kiivit ja vist oli 9 banaani ja 2 pakki küpsised. Noh et suhet teada :). Segada kogu kupatusele juurde hapukoort. Mul kulus kuskil 750g.

Peale sulatasin umbes 100g shokolaadi ja piima panin nii palju juurde, et shokolaad kenasti voolas ja külmutuskapis kõvaks ei läheks.

Nüüd kõik külmutuskappi ja oodata nii kaua kui kannatust on. Meil oli umbes pool tundi. Peaasi, et küpsised hamba all ei krõmpsuks. Ütlen ausalt, et vanasti kui me Kallega kahekesi seda sõime, siis tegin seda 5-st kiivist ja väiksest pakist hapukoorest ja vahel harva jätkus seda ka teiseks hommikuks. Nüüd süüakse peeaegu korraga ära kõik. Isegi kui enam ei mahu, siis natuke ikka mahub ;)


Tordivõistlus V

March 8, 2010

Traditsioonid on jõudnud oma esimese juubelini ..jeeeeee …ajalugu on SIIN

Seekord me kallutasime oma taditsioone natukene. Kõige pealt lükkasime edasi kuupäeva, sest üks võistleja käis inspiratsiooni soojal maal kogumas ja uue koha leidsime ka, sest meie maja…nagu teada, ei ole veel eriti külalissõbralik. Leppisime siis kokku, et kui lumi on maas, lähem maale ja kui maa on must oleme linnas. Olime maal- Eveli juures.

Nagu ka eelmistel aastatel oskan ma rääkida rohkem oma mätta otsast :). Sellel aastal valmistusin ma tõsiselt. Ma kohe juba kuu aega vähemalt varem küsisin siin, et mida põnevat ma teha võiks ja piisavalt oli ka aega katsetamiseks. Ütleme nii, et kõik tordid, mida ma proovisin, olid minu arvates väga head ja kindlasti tahaks neid veel teha. Nii et kõik soovitused olid väga head.

Minu kaalukausile jäänud tordil, tegin väikesed muudatused ja minuarust tulid need ka kasuks. Ma tegin SEDA torti. Vähendasin natuke põhja ja suurendasin keskmist osa. Pealmine osa külmututatud vaarikatega oli juba nii väga hea.

Ema juurest valisin ilusa tordialuse ka kaasa..noh presentatsiooni mõttes :) ja sõitsimegi võistlustele.

Ilm oli super, vastuvõtja kodu soe ja mõnus, kõik tordid nägid väga ahvatlevad välja. Kärsitumad istusid väga kiiresti laua taha, kuigi ütleks, et nende panus söögi osas oli minimaalne.

Nii me siis asusimegi proovima…nagu ikka valida on raske ja kõik olid väga maitsvad. Kunagi me ei mäelta, kuidas eelmine aasta oli ja seekord tegime nii, et kõige pealt sai igaüks ühe väikse ampsu. Ma vaatsin, et üks aasta hääletasime kohe see järel, teisel aastal, nagu ka nüüd, sõime ikka kõhud enne täis kui hääletamiseks läks.

Enne sai veel kokkulepitud, et öeldakse ainult esimene ja teine koht. Kellegil ei ole vaja teada, kes viimaseks jäi…

Kiirelt hääled antud ja kiirelt ka kokkuloetud ja tata…tatataaa…taataaaaa…

ja võitis Kilutort.

tatataaa ja mina sain teise koha…. minu oma oli see roosa…ja ma eraldi pilti sellest ei teinudki

soolane pannkoogitort

valgeshokolaaditoorjuustutort pähklitega

Ma nüüd võiks ilusti siin kohal ära lõpetada, aga mõtlesin, et annaks loole natuke inimlikuma mõõtme ja oleks aus.  Ma pole vist kunagi teise koha pärast niimoodi kurvastanud. Pool teed koju vesistasin ja öösel ei tulnud ka und. Küll ma mõtlesin ühte pidi ja siis teistpidi ja mida rohkem ma mõtlesin, seda kurvemaks meel läks.

Kõige pealt ju see, et võistlus oli viiendat korda ja mina ei ole mitte ühtegi korda võitnud. Ma küll ei arva, et ma mingi superkondiiter oleks, sest ma ikkagi sain ju teise koha… aga kes see seda teist ikka kunagi mäletab. Kõigi võitjate nimed graveeritakse auhinna lusikale ja kui ma siis mõtlesin, kuidas Ketlin 5 aasta pärast küsib, et aga emme, miks sinu nime seal ei ole?

Kolmas mõte oli, et ma tõesti lootsin, et äkki kui ka minu tort kõigi meelest ei ole see kõige kõigem, siis vähemalt sõprus võidab. Kui keegi teine oleks meist minu asemel, siis mina oleks küll andnud oma hääle temale. Tegu on ju ikkagi täiesti subjektiivse hinnanguga ja alati on olnud kõik tordid väga head. Ei mõõda ju keegi sentimeetreid ega sekundeid. Mul on alati südames soe tunne kui Ketlin näiteks võidujooksus Liisu võita laseb ja kuidas siis Liisu üliõnnelikult hüüab – mina võitsin, mina võitsin.

Vot nii :) . Järgmine aasta ma nüüd ju ka võita ei saa, sest siis oleks see võit kuidagi eriti hale …ükskõik kui ilusti seda siis ka serveeritaks (ei ole kandiline, ei ole kandiline) …ja äkki siis seitsmendaks korraks on kõik unustatud :)

Ma just vaatasin, et enamik tordivõistluse lugusid olen ma lootusrikka noodiga, et äkki ma järgmine kord võidan, lõpetanud…nüüd ma väga loodan, et ma järgmine kord ei võida :)

Meie pere vähendatud koosseis õhtut nautimas…


Lapsed söövad

March 5, 2010

Appikene mul juba endal imelik nii palju söögijuttu :). Ni harva kui ma siin süüa teen, siis ükspäev kui me olime vanaema kinno saatnud, proovisin jälle vahelduseks. Noh, et kuidas oleks ise ja kolm last korraga söönuks saada.

Valisime pasta…kiirelt ja kergelt :) Lastega ei vaielnud, las söövad ketshupiga kui tahavad, hakkliha panin neile ka juurde. Endale tegin natuke parema…ilma ketshupita, tomati ja juustuga :). Kärt sai porgandipüreed.

Valmis olla…

Kärt nägi lusikat ;)

suuremad söövad ise…

ise teen pilti ja ise söödan. Kusjuures mul ei ole mitte kerge fotokas ja silma ees peab seda hoidma. Luiskat lükka nagu filmis, et läbi kaamerasilma vaatasin, et kuhu poole peaks minema

sõime nii, et üks amps Kärdule ja siis üks amps mulle. Mitte porgandit, aga seda minu sööki ja lõpetasime suhteliselt samal ajal. Ainuke vahe, et mina olin täiesti puhas. (lainurgaga ei tule inimestest ilusad pildid – fototehniline vahemärkus).

Ketlin võttis juurde

ja Liisu pühkis ise suu puhtaks :)


õunakoogi jutt

March 5, 2010

Juba jälle te küpsetate, kolmandat päeva järjest – ütles vend, kes pidi minema koogilõhnalisest trepist üles :)

Kui nüüd aus olla, siis tuleb alustada minust, kellel on meeletu magusaisu. Kui juba läheb üks päev mööda ilma magusata, siis ma muust enam ei mõtlegi ja nii ta lähebki.  Ema mul aitas kaasa sellega, et otsis garaazist välja viimase kasti õunu ja lihtsalt puhastas kõik nad ära. Kokku tuli ikka kõvasti üle kilo õunu ja kõik see tuli koogiks teha.

Esimese koogi mõtlesin ise välja. Vaatasin külmutuskappi, et mis seal on ja tegin koogiks. Põhi oli digiestivi küpsised võiga. Õunatükkidele pigistasin sidrunit peale ning külmutuskapis oli suur poolik purk õunakastet, see kõik läks siis küpsiste peale.

Katteks oli üks philadelphia toorjuust, üks suur pakk vahukoort ja sellele juurde panin vist 2 muna ja 1dl suhkrut. Vahukoore vahustasin veel ära ka. Segasin kõik kokku ja tunnike oli ahjus.

Ja ütleks, et tuli välja väga hea. Kalle arvates ikka kohe väga-väga hea ja tema enamuse koogist ka ära sõi. Isa mul ütles, et kui kook tuleb väga hea, siis peab kiirustama, muidu võib ilma jääda.

Kuna sellest see õunte hulk eriti ei vähenenud, siis järgmisel päeval tegin suure plaadikoogi. Sellel oli keefiriga põhi ja peal muuhulgas 2 pakki kohupiima ja kokku ei olnud see kook pooltki nii hea kui eelmine. Ma leidsin selle kokaraamatust ja kui mina oleks selle raamatu autor, ma seda kooki sinna küll sisse poleks pannud. Sellegi poolest söödi ka see ära kuigi seda jätkus isegi järgmise päeva õhtuks.

Kuna ikka polnud õunahunnik eriti vähenenud tegin veel ühe.

Otsisin siis nimelt sellist, kuhu õunu hästi palju kuluks…jaa …. just see ameerika õunakook, kus kahe imeõhukese taigna kihi vahel on nii palju õunu kui vormi mahub. Tegemine oli nii lihtne, sest õunad olid juba kooritud. Omalt poolt lisasin täidisesse valgeid sõstraid, sest need õunad polnud piisavalt hapud ja õigesti tegin.

See kook oli nüüd jälle selline, mille puhul tuli kiirustada ja lapsed sõid seda ka väga hea meelega. Kohe kindlasti teen ma seda veel ja veel. Ja seda esimest kooki ka :)

Ma juba ükspäev mõtlesin, et äkki mul oleks SEDA masinat vaja ja see küpsetamine on tegelikult täitsa mõnus tegevus


juustu palun :)

March 4, 2010

Eks iga inimene vajab oma ellu midagi sellist mida nautida. Mida iga päev ei saa, aga alati tahaks…kasvõi natukene. Mida süütum see nauding on, seda õnnelikumad on kõik teised. Ma nüüd leidsin omale ka ühe…juustu.

Kui ma veel väike laps olin, ei ostetud meil kodus peaaegu kunagi juustu. Õige võileib käis ikka vorstiga. Ma mäletan kuidas mulle meeldis, kui mul pinginaaber sõi kodus juustuleiba tomatiga. Nii ma siis kasvasin suht juustu võõralt ja nii ei saa ka öelda, et ühel päeval üles ärganud ja leidnud…wow kui maitsev.

Ma mäletan kuidas Saksamaal lapsehoidjana ühel sõbrannal külas olles vaatasin pika pilguga kuidas sealsed ema-isa õhtul pudeli veini ja suure juustuhunnikuga naerdes teise tuppa kadusid…vein küll…aga see juustu lõhn oli juba selline, et asi tundus naudingust kaugel olevat. Täpselt sama pilguga vaatasin ühte itaalia pereisa, kes igal õhtul õndsa näoga oma suure karbi lahti pakkis ja igast tükist väikese killu võttis – magustoiduks.

Mina alustasin väga leebelt. Brie juustuga. Hästi mahe ja helge maitse. Asi aga tundus siis juba kummaline kui meil Liisuga kakluseks läks ja enne rahu ei saanud, kui juust otsas oli. Kusjuures tema oli see, kes põlgas ära saia juustu alt…milleks?

Alati tahtsin kindla peale minna ja ostsin ainult ühte kuni ükspäev lõid nad mind reklaamiga pähe ja ostsin ühe teise veel…ja siis ostsin kolndat sorti ja siis neljandat. Suure itaalia köögifännina kuulub ka parmesan mu lemmikute hulka. Minu õnneks ei ole veel ma nii kaugele jõudnud, et põlgaks ära kõik alternatiivid…nii et minna veel on.

Küll aga on mul külmutuskapis väike riiulinurgake kus juba ühtteist kogunenud on.

Ükspäev tegin lastele pastat… ja kui nemad armastavad seda ketshupiga solkida, siis mina valisin hoolikalt mitu erinevat juustu lisandiks …nämmmm :)

Pisike bire juustu kera süüakse meil ühe korraga ära, aga sinihallitusjuustu võin ma veel siiani täitsa üksi ka nautida ;)


tordivõistluse eel

February 10, 2010

Kohe kohe varsti tuleb meil jälle tordivõistlus. Ja ma nüüd harjutan, kõvasti harjutan kohe. Näiteks hetkel söön ma kolmandat proovitorti.

Esimene katsetus oli täitsa ok. Kui teha põhi millestki muust, siis pealmine osa täitsa maitsev. Ja see tort oli selline, et sai kokku pandud külmutuskapis olevatest asjadest. No loomulikult, kui inimestel on niisama külmikus üks karbitäis toorjuustu.  Ja nagu toorjuustukoogiga ikka, järgmisel päeval oli palju parem :)

Teise katsetuse jaoks sobrasin internetis. No see oli nii keeruline, ma mõtles see otsimine.  Seal on niiiiiii palju võimalikke ja võimatuid variante, et kui ma lõpuks piirasin otsingu sõnad kaheni, siis ei näidanud mitte ühtegi sellist nagu ma mõtlesin :) Ühte blogi lugedes valisin tordi, mis blogipidaja sõnul pidi olema tema õe kõige lemmikum tort. Tegin küll väikseid mugandusi, aga mulle tundus, et mulle maitses see tort kõige rohkem. Kohe ütleks, et täitsa huvitav oli…eriti selles mõttes, et tordi tegemisel ei olnud vaja mitte ühtegi lusikatäit suhkrut. Kogu magus tuli shokolaadist ja sedagi ei olnud seal hirm palju. Siiamaani on silme ees üks tort, kus oli 300g shokolaadi :)

Ma arvan, et ma isegi proovin korra teha selle tordi originaalvarianti ka.

Täna siis tegin kolmanda. Magus…väga magus. Muidu aga väga hea. Samas ma ei ole kindel, kas niiiiiiiiiiii magusa tordiga sinna minna tasub :)

Aga teeme nüüd hoopis nii, et kui keegi teab mõnda sellist torti, millega mina ka ükskord võita võiksin, siis võib mulle lahkelt soovitada proovida :). Ikka päris tõsiselt sellist, mis kõigile kohe väga maitseb :) …ahjaa, et tort peab mul magus olema ja minu lemmikud on shokolaadiga..

Aitäh!