Ostureis

Ma vaatan, et oma lastele ostan ma asju vist ainult paarist kohast. Uued asjad H&M-ist, kasutatud asjad Humanast või mõnest muust kaltsukast, talveriided Lennest ja jalanõud…noh need vist kokku kahest-kolmest erinevast poest. Ma küll käin aegajalt teistes poodides ka, aga see on ikka mõni üliharv kord, kui ma sealt midagi ostnud olen. Näiteks Lindexist oleme kunagi ostnud hommikumantlid ja ükskord Liisule trussikud. Ütleme nii, et sellise varustusega ta kaugele ei jõuaks :). oooo…ma oleks Okaidi poe unustanud….seal ma käin ka…see meeldib mulle ka, aga ainult siis kui allahindlused on…. ma olen nii kergesti mõjutatav, et ikka kui pool on maha tõmmatud, siis mulle sobib. Samas popi poodi pole ma sellel ajal kunagi sattunud, aga sinna ma vist juttude järgi ei mahuks ka ;)

Aga H&M. Ma ei saa aru, miks meil seda poodi ei ole. Mina ise avastasin selle kunagi…..16 aastat tagasi (apppikene :) ja lemmikuks on ta siiamaani jäänud. Enamuse on garderoobi rahast olen ma neile sinna jätnud. Kui Ketlin sündima hakkas, siis tegime paar kuud enne sõbrannadega väikese ostureisi lähimasse ehk siis Helsinig omasse ja ma mäletan kuidas me terve tee koju, laevas, neid pisikesi armsaid riideid imetlesime. No ja ütleks, et väga õige valik oli.  Minu lemmiklasteriided alates beebiomadest on H&M-i omad. Nende beebibodyd on kõige paremad ja mida vähem kirjud nad on seda parem.

Lapsed aga muudkui kasvavad ja nii me siis ikka vähemalt korra aastas oleme võtnud ette väikese ostureisi.

Seekord vaatasin väga kriitilise pilguga juba olemas oleva mustikale jääva varu üle ja leidsin, et reis tuleb teha. Roosasid ja selgelt tüdrukute riideid on suuremate tüdrukute garderoobist ikka liiga vähe olnud. Kui, siis juba ja nüüd ma ostan ainult roosat ja valget. Millegi pärast on ka väike auk body varudes kõige väiksemas suuruses….

Ketlin on ka millegi pärast poole aastaga nii palju kasvanud, et kõik varrukad on lühikesed ja seelikud lähevad järjest minimaks.

Liisuga on küll nii, et tema kummut on esialgu ääreni täis, sest noor ketlini ema arvas, et lapsel on palju rohkem riideid vaja kui ta kanda jõuab ja Liisu pole veel sinna pikkusesse jõudnud, kus mul mõistus pähe tuli ;)

Nii ma siis keskendusingi Ketlini lasteaia riietele ning mustika roosadele bodydele. No ja kui ikka on võimalik leida 2 ühesugust kleiti, siis sai Liisu ka endale ühe.

Viisakusest teiste poodide vastu, astusin veel mõnesse teise ka sisse…aga psühholoogiliselt ei mõjunud need hinnad seal eriti innustavalt…eriti veel Lindexis, kus hinnasildil ka meie hind ilusti kirjas oli. Ma võin ju südame rahuga h&M-ist tüdrukutele 5 eurosed kleidid osta, sest need maksavad niiiiii vähe…ainult 5 raha ;)….aga kui Lindexis asjad üle saja maksavad, siis nad on ju niiiii kallid :)

Ja tagasi tulles selle juurde, et ma pean H&M-i jaoks vähemalt 5 tundi tühja aega varuma, olid seal poes peale minu umbes 10 inimest veel, kellest 8 rääkisid eesti keelt. Niimoodi on see lastepoes küll peaaegu alati olnud, et vähemalt 1 inimene räägib su kõrval eesti keelt :) aga näe … me ostame ikka liiga vähe…. ja seda poodi meil veel ikka ei ole….

Kalle ostis endale ka pluusi…kuna see talle nii väga meeldis, siis ta ostis kohe kolm tükki, erinevat värvi, et oleks järgmine aasta hooletu. Temaga on lihtne…

Minuga ei ole nii lihtne…mina kavatsen ju varsti ilusaks ja peenikeseks hakata ;) …. mina ostsin 2 t-särki, mis üle kõhu ulatuks ja ma neid igal sammul alla poole sikutama ei peaks ….

ja nende kleitidega läksime me maasikaid ostma ;)

Lenna ja Paula ka

Ma ju ei üllata kedagi kui ma ütlen, et aeg läheb nii kiiresti…. see kui pisike Lenna alles kõhus oli, oli nii alles, et ma pole jõudnud isegi postitust selle kohta teha ;) …..

Nii et siin on Lenna kõhus

Kui Lenna kõhust välja tuli, siis läks aeg veel kiiremini… et kui ma lõpuks talle külla jõudsin oli ta juba 3 nädalaseks jõudnud saada….  Kui ma oma vabal ajal mööda netiavarusi kolan, siis mul on ikka päris suur hulk fotograafe lemmikute alla kogunenud. Ühe fotograafi töid vaadates olen ma imestanud, et kuidas ta küll need beebid alati magama saab ja peale selle veel endale sobivasse asendisse sätib. Minu beebisid tavaliselt küll keegi puutuda eriti ei julge, sest kõige parem laps on magav laps ja niisama keegi teda küll keerama ei lähe.

Aga noh ükskord on ikka esimene kord ja nii ma siis proovisin ema lahkel loal magavale Lennale käed pea alla sättida. Kuna ta oli mind pikalt oodates juba tunde üleval olnud, siis lasi ta üllatuseks kõigel rahulikult sündida ja magas aga muudkui edasi.

koguaeg ei maganud ka ;)

emaga

ja õega

ja emaga ja õega

Lõpuks lubasime tal rahulikult magada ja vaatasime hoopis, mis suur õde teeb ;)

ei jäänud magama ;)… ta on ju 2-aastene ;)

ja jaaa, see suurem jalg on 2-aastase oma ;)

Palju õnne pisikesele Lennale ja tal on juba suur hulk sõbrannasid olemas ja varsti sünnib veel juurdegi ;)

3 venda

Sellest on juba rohkem kui pool aastat mööda läinud kui kolmas vend sinna perre sündis ja tegime väikese õuepildistamise :)

Kui ma siis olin ära imestanud kui suureks üks väike mees vahepeal kasvanud on, asusin suuremaid poisse taga ajama :). Kui talvel toas panime nad laua peal istuma ja pilti oli imelihtne teha, siis nüüd oli ruumi laialt ning jooksimesele ja müramisele piire polnud. Samas nii lahe, et lapsed saavad olla lapsed ja mürgeldada nii palju kui isu on. No ja pilte tuli ka vist 3 korda rohkem….:)

Eks ma ütlen ausalt, et sellist pilti kus kolm venda ilusti reas istuvad ja kaadrisse vaadataes naeratavad ma ei saanudki… aga kui ema hoiab ühte kinni ja isa hoiab teist, siis on lootus, et vähemalt 2 venda on korraga pildil…isegi terve pere sai pildile… ning kalad koos kalameestega lendasid ka ning kuud sai näha ainult siis kui isa süles istuda ;)

ok… ma nüüd natuke liialdan ka…ilusaid ja rahulikke pilte on ikka ka ;)

aga neid kolme venda vaadates tekkis tunne, et neil on super lapsepõlv ning lahe koos kasvada.

Ketlin läks külla…

Ükspäev kui Ketlin mööda maja mingit asja taga otsis, siis mööda minnes mainisin, et äkki see on autos. Nimelt on neil mõlemal komme, alati midagi kaasa võtta kui uksest välja minnakse ja siis see asi autosse unustada. Rõhk on sõnal alati.

Natuke läks aega mööda ja Ketlin ilmus jälle silmapiirile ja teatas, et ei ole autos. Minu küsimuse peale, et kust sa teada, vastas ta, et käis vaatamas. Käis vaatamas…mis mõttes käis vaatamas. Meil käib värav umbes minu silmade kõrguselt kinni ja kuidas saab üks vaevu üle meetrine sellise värava üldse lahti. Vaatas mind kui lolli ja ütles, et noh võtsin tooli ja tegin lahti…appi, mis rumal küsimus :)

Me Kallega arvasime, et ta tegi nalja ja sinna see asi jäigi.

Ükspäev kui töölt tulin, nägin siis ise kuidas Ketlin oli tooliga värava lahti teinud ja naabritele külla läinud….

Õnneks on nii, et autosid ta kardab ja seletas ise ka juurde, et ta enne piilub meie auto tagant, et ega seal ühtegi autot ei tule ja siis läks ruttu naabri värava juurde. No ja silma alt ära minna ei julge tema kohe kindlasti. No ta ei taha üksi teisele korrusele minnagi, mis siis veel kuskile kaugemale minekust  rääkida.

Eks meil tuleb nüüd natuke pikem jutuajamine ka maha pidada, et nii ikka ei saa ja ei tohi jne…aga ikkagi ma ei saa kuidagi salata, et natuke loogilist mõtlemist Ketlinil juba on ;)

Liisu kardab autosid veel rohkem….nimelt ei julgenud ta isegi Kalle garaazi koridoris kõndida, et äkki mõni auto tuleb…ja kodus on tema tool nö maja pool, et ta ümber auto ehk siis võimalikust õhust mööduma ei peaks.

Samas ma tean, et kindel ei saa siin milleski olla ja ikka peab koguaeg vaatama, et kuhu ja kuidas nad nüüd läksid….

Ketlin naabriaias ;)

Väike vennake

No ma arvan, et eelmine aasta oli üks teguderohke aasta, sest lapsi sünnib meie sõpruskonnas ikka hulgim. No ja puhas minu rõõm, sest ma jõudumööda käin ja pildistan nad siis kõik üles :)

Nagu allpool olevast Laura-Liisu jutust tuleb välja, siis ka GT katsikukingituse tegime siin meie juures ühel õhtul pizzat süües.

Seejärel sai ta natuke kasvamisaega ja üks hommikupoolik läksin jälle oma tüdrukutega neile külla.

Vahepeal oli ta minuarust täpselt poole suuremaks kasvanud ja magas õiglase mehe und…

aga kui ikka 6 naist majas mürgeldab, siis ei saa ju magada…

eriti kui kõik maja naised koos temaga pilti tahaksid :)

samas on tal näost näha, mis ta arvab, kui 3 naist korraga teda musitada tahavad…

üks minu lemmikpilte…suur õde ja väike vend…

tegime siis pilte suuremate õdedega…

ja musipilte emaga ka ;)

kui ühte kahe aastast tuleb piltide peale püüda…

siis kaheksa aastane (ma nüüd ikka tükk aega mõtlesin, et ta ju ikka on alles 8 …. nii vanadel lastel on juba kombeks paar aastat vahele jätta :))))) on nagu supermodell :)

ja Georg jõudis enne ikka magama jääda kui isa korra kodust läbi jooksis ja pildi peale jäi…

Kui mul oli 1 laps, siis tundus, et enamikul on 1 laps. Kui oli 2, siis loomulikult on ühes tavalises peres 2 last.

Ja mis siis nüüd…ükskõik kuhu vaatad…igas peres on 3 last :)

Laura-Liisu

Aega võttis, aga nüüd olen ma jõudnud ikka tõsiselt sinnamaani, et kinnitada endale, ma ei pea küllakutse puhul poodi ju minema. Näiteks sündis mu juba ülikooliajast sõbrannal imearmas tüdruk. Nii kaua kui me ametlikku katsikukutset ootame, võtsin lihtsalt ühel vihmasel ja külmal laupäeval Ketlini ja Liisu kaasa ning läksime katsiku kingitust tegema.

Sättisime paarinädalast preilit nii ja naa pidi ja kingitus olemas :)…nüüd siis varsti saame ametlikult ka minna :)

aga ta oli ka nii armas. Tegi oma suured silma ilusti lahti…

või siis pani kinni….ja ikka oli armas…

küsis süüa ja kui kõht sai täis, siis kuulas niisama, mida naised räägivad :). Nende peres oli enne meesteülekaal…nüüd ilusti kõik võrdselt. Mehed olid aga samal ajal tööl ja pildi peale ei saanudki;)

Varbapilt ikka ka :)

Kui ma ükskord meie pere Liisu jalga vaatasin ja siis võrdluseks kätte võtsin, et mis seal siis ikka nii väga on…aga näe oli küll….meie Liisu jalg on täpselt minu käelaba pikkune. Selle pisike Liisu oma pole veel pooltki….

Vaikus majas

Kui meie peres tükk aega vaikus majas on, siis ei tee keegi mitte pahandust, vaid tublid tüdrukud on lihtsalt magama jäänud :)

No eks meil oli ka täna tegus hommikupoolik. Kõigepealt tegin mina natuke tööd, nii et meie hommikusöök oli alles kell pool kaksteist. Seejärel koristasime kolmekesi peaaegu terve alumise korruse ära. Põhiline koristus on asjade ära panek. Minu jaoks maast üleskorjamine on ikka tubli trenni eest ja terve barbimaailm oli alumisele korrusele kolitud.

Natuke kaklust pesulappide pärast, sest kõik tahtsid oranzi, aga kuna mina olen kõige tugevam, siis sain mina selle endale ja nemad pidid leppima rohelise ja sinisega.

Siis sõitsime polikliinikusse mustikat kontrollima. Kohtusin järjekordselt uue ämmaemandaga…aga noh vererõhku mõõtis täpselt samamoodi nagu kõik teised. Kui ma proovisin talle rääkida, et mul vahel jalust nõrgaks läheb, siis rebis märkmepaberihunnikust sobiva magneesiumi reklaami mulle. magneesiumi söön ma juba 4 tabletti päevas ja küll mitte seda…nii et ma arvan, et suurt vahet pole.Kusjuures ma ise olen väga kehv tablettide sööja…pole seda järjekindlust…ja kui õhtul on ikka hea olla, siis loomulikult unustan ma tabletti võtta….luban olla järjekindlam :). Siis ütles lihtsalt, et sööge värskeid asju ning Ketlini ja Liisu valvsa pilgu all kuulati mustika südametööd ka.

Järgmise arstiaja lasksin rahulikult nädala tema pakutust hilisemaks tõsta ja käidud see käik saigi.

Edasi valisime toidupoeks tee peale jääva Rimi ning ostsime siis värskeid asju :)…5 kilose arbuusi, mis saab olema meil õhtusöögiks ning nektariine ja apelsine….need on juba otsas :)

Jäätist ostsime ka….seda me vist hakkame siis sööma kui neil uni ära läheb ;)

Aasta aias – juuni

Kõik , mis möödas on SIIN. Kui ma nüüd ise seda maikuud vaatan, siis võrreldes selle ajaga on meie aiast saanud tõsine dzungel. Nüüd on siis meie aia taimed jõudnud oma kasvuga nii kaugele, et kitsaks jääb neil. Tegelikult juba eelmine aasta võtsin paar põõsast vahelt ära, et kuidagi kitsas on ja juba on nad selle vahe kõik täis kasvatanud. No ja naabiraiast võin näha kui suureks need põõsad tegelikult kasvada kavatsevad.

Üks kurb uudis on meie aias ka…Nimelt meie imeilus kuldvihm otsustas poolenisti ära kuivada. Kuna meil pole õrna aimugi kui vana ta võiks olla, võib olla ka tegu vanadussurmaga. Kalle ütles ainult, et hea et kuidagi ei ole seda puud oma isiklike asjadega sidunud, nüüd oleks ikka väga kahju olnud. Nimelt see puu on nii kenasit juba algusest peale kahest puust kokku keerdunud. Aga pole midagi…meil juba värava kõrval kasvab uuus tubli tegelane ;)

Kui ma nüüd seda kuldvihma linki otsisin (suvekodu panin otsingusse) tuli sealt eelmiste aastate pilte suvisest aiast, kus ikka taimed olid vähemalt poole väiksemad. Ma kevadel juhtusin ühest ajakirjast lugema aiaga seotud müütidest ja sealt võis lugeda, kuidas enamik aiaga seotud soovitustest on ilmselgelt liialdatud. Näiteks kasta tuleb ainult esimesel aastal, edaspidi peaksid taimed juba ise väga hästi hakkama saama…. ja saavadki. Palju vett jääb alles ;)

see on meie aia kõige ilusam osa :)

No siin kohas näiteks üks paari aasta tagune pilt oli SELLINE … see pilt kus maasikakorv on ka pildil…no kõik need okaspõõsad on vahepeal nii suureks kasvanud, et vahet enam polegi. Lisaks on mõned naabri vaarikad kah kampa löönud, aga kuna neil see aasta marjad külge tulevad, siis sügiseni võivad nad jääda…

Kuna seda nö välikööki ei ole me praktiliselt mitte ühtegi korda sihtotstarbeliselt kasutanud. No me ei ole grilli-tsilli inimesed lihtsalt. Siis nüüd tekkis mõte ehitada see üldse kinniseks suve-töö-tahanollaüksi-toaks. Ahi sisse ja saab Kalle äkki talvel ka mõnikord naistest rahus raamatut lugeda ;)

lastetool ja toalilled.

söödav lillepeenar.

hostadest ma kirjutan ükskord kohe pikemalt…

Mina olen ka pildi peal…mul on aias kaks lemmikkohta- võrkkiik ja see valge pink seal taga…

Kalle  tegi selle pildi…meie hommikusöögipiknik :)

suvel vanaema juures…

Ma ikka pidevalt loen ja kuulen, kuidas enamiku kõige ilusamad lapsepõlvemälestused on pärit maalt vanaema juures, siis mõnes mõttes võin ma öelda sama. Ainult, et minu lemmikvanaema elas hoopis linnas. Küll mitte suures, aga ikka päriselt linnas.

Mulle meeldis selle vanaema juures palju rohkem olla, kui teise, päris maal, elava juures. Ma muidugi olin ka seal, aga linnas meeldis rohkem.

Vanaema käis tööl…lasteaias. Suvel ka natuke. Ahjaa..ma ütlen kohae alguses ära, et see vanaema võttis ainult ühe lapse korraga hoida ja kuna mina olin tema 6-st lapselapsest ainuke tüdruk ;)…siis ma sain seda üksioleku privileegi minuarust kõige rohkem kasutada.

Ühesõnaga lasteaias…mõnikord ta võttis mind kaasa. Siis sõitsime bussiga linna keskele ja seal majade vahelt polikliiniku kõrvalt läksimegi Buratiino lasteaeda. Pärast jalutasime mööda peatänavat, käisime mõnes poes või trul ning ostsime kilekoti see kulinaariast kartulisalatit :)

Bussipeatus oli meil täpselt akna all. Kui aken oleks lahti, siis ma oleks käega saanud katsuda peatuses seisvaid inimesi. Aga aken oli kinni ja siis ma vahtisin neid läbi puuvillase pitsist kardina.Mõnikord käisime vanaemaga bussiga ringi sõitmas. Istusime akna all bussi peale ja sõitsime terve ringi ära ja tulime jälle akna all busii pealt maha :)

Kah oli vanaemal lahe rohelise kaleviga laud, kus sahtlites põnevad asjad ning karbitäied vanu pilte. See laud on nüüd minu töölaud :) ja enamus pilte siinsamas sahtlis. Kah oli tal üks välismaal elav sugulasest sõbranna, kellega nad kirju ja liiga ilusaid kaarte vahetasid. Neid ma siis imetlesin seal ka kindlasti rohkem kui üks kord.

Veel meeldis mulle vanaema juures õmmelda. Õmblusmasin käis jalaga, aga õmbles ainult ühte pistet. Vanaema ikka siis õpetas mind kah…aga ma ei mäleta et seal minu käe alt mõni lahe õmblustöö oleks väljunud…eks ta rohkem selline niisama pusserdamine oli.

Vanaemal oli maja taga ka väike aed-pikk aga kitsas ning aia keskel valge laud, mille taga siis ilusate ilmadega tööd sai teha. Ma küll ei tea mis tööd, sest mina käisin aias põhiliselt vaarikaid või tikreid söömas.

Õhtul vaadati televiisorit ja söödi värsket kartulit ning oma ööuned veetsin tigudiivani peal. Kusjuures seda diivanit tahaks ma ka hirmsast endale saada ;)…nagu kaasavaraks või nii…minuarust peaks ta veel siiamaani oma vana koha peal seisma…

Eks need suved vanaema juures olidki sellised nagu mina siin oma nõmmekodus veedan ja meelde tuli see tänu valgetele roosidele.

Need roosid on kuidagi nõmme omad. Ise nad siia aeda on kasvama tulnud ja igapäev kui ma oma koduväravast sisse tulen, tunnen seda sama lõhna, mis vanaema juures.

Vanaema juures see valge roosipõõsas asus täpselt keset hoovi ja isegi pissile ei saanud niimoodi minna, et sellest mööda poleks läinud. Vanaema põõsas oli hiiglasuuur :))))…äkki ei ei olnud ka…aga ma loodan, et meie 2 põõsast kasvavad ka ükspäev sama suureks.

Lõhnas ta imeliselt ja see roosilõhn ongi minu lapsepõlve suvede lõhn!

Kodukontor

Minul on oma tuba. Mis siis, et terve sein on Kalle raamatuid täis. Mina teen juba ammu kodus tööd ja minu arvutit ei tohi siin maja mitte üks inimene peale minu puutuda…Ühesõnaga kuri olen :)

Kõik Kalle töötajad otsustasid seoses või ka mitte seoses masuga sellel aastal lapsed saada. Noh nagu ta ise ka ;) ja kõik kodus tööle hakkasid, siis otsutas Kalle mõneks ajaks kontorist loobuda ja kah mulle seltsiks koju tööle tulla. Täitsa hästi toimib see meil. Ainuke miinus asja juures on see, et tema võttis olude sunnil oma töölauaks söögilaua. Ja kui tema teeb tööd, siis on terve laud tema asju täis.

Kah tundus talle, et lapsed on siis koguaeg all, kui tema seal tööd teeb ja nii me siis mõtlesimegi välja, et tema töökoht võiks olla kuskil mujal :)

Esialgne plaan oli panna tema laud sinna, kuhu tulevikus peaks tulema tüdrukute koolilauad. Kuna minu vaimusilmas oli just see ülemisel pildil olev laud, siis see koht ei sobinud selleks kohe üldse. Samas oleksime siis ühel korrusel ja siis oleks kohe kindlasti lapsed koguaeg meid mõlemat segamas :)

Lubasin siis magamistoast väikse kummuti, mis siiamaani õiget sisu polnud leidnud, eest ära viia ja kolisime laua magamistuppa. Kuna tema tööarvuti on pisike ja käib kotis ja ei tee pooltki sellist häält, mis minu oma, siis polnud sellega probleemi. Nagu ei töötaks ta siis seal kui mina näiteks magada tahan, sest siis oleks ju ülemine tuba vaba ;)

Ainuke asi on nüüd aga selles, et ei koli ta sealt söögilaua tagant kuhugi ;)…ikka laiutab seal, sest tegelikult talle meeldib seltskonnas olla ja ma võin juba kihla vedada, et ta sinna oma töölaua taha ei koli ka ;).

Aga hea teada, et alati ju võib…  ja laud mulle meeldib ;)