sünnipäevasessioon

Kui Kärt 1-kuuseks sai, siis ma mõtlesin, et võiks iga kuu teha sellise kolmekesi tüdrukud reas pildi. Siis oleks kohe selgelt näha kuidas kõige pisem kasvab.

Eile siis tegime jälle…

Kuna nad ise juba nagu koolitatud supermodellid on, siis tuli pilte rohkem ja valida oli juba raske…

Kodu korda 7

Sellist aega meil Kallega, kus oleks olnud suur magamistuba ainult meie päralt, ei ole eriti palju olnud. Nõmmel elasime aastaid köök-magamistoas :) ning päris magamistuba sai valmis alles natuke enne Ketlini sündi. Pool aastat pärast seda tuli juba voodi kolida madalaks, et lapsed maha ei kukuks ja nii on ta meil jäänud. Vahepeal oli küll ka Nõmmel lahendus, et voodi oli kolmest küljest piiratud, aga siis juhtus tihti seda, et tüdrukud vallutasid voodi nii palju ära, et Kalle ei mahtunudki :)

Nüüd siis magame jälle põrandal. Ja ma siis unistan – meil saab olema suur magamistuba,kus on hele raudvoodi…piisavalt lai, et vähemalt 5 inimest sinna mahuks, aga samas mõlemalt poolt saab voodist maha.

Uues majas valisimegi need 2 tuba oma magamistoaks. Päike hommikul tuppa ei paista ja kui seina vahel pole, on ruumi ka piisavalt.

ja nüüd siis näeb see tuba välja selline….noh päris selline ta enam välja ei näe, sest nagu sealt näha on laes mingi väike jama. Selle jama pärast tuli sealt natuke lage maha võtta ja kui me ükspäev seal seisime ja vaatasime, siis otsustasime, et võtame ikka kõrgemaks ja nüüd  tuleb lagi pea meeter kõrgemale ja talad jäävad näha. Õnneks saab voodi paigutada kõike halba ennetades ilusti kahe tala vahele. Kuskil küla peal räägiti, et tala ei tohiks keset voodi joosta…sellepärast siis…

Sinna peaks tulema meie garderoob. Mingi teise katusejama pärast pidi Kalle selle sealt kõik tühjaks tegema ja see vasakul olev sein läheb kõik maha.

aknast paremale tuleb sein minu poole ja selle taha garderoob. Toast vaadates pole siis arugi saada, et voodi taga midagi peale seina on. Seda ma ei mõlenud ise välja…seda ma olen enne näinud :)

Milline magamistuba tuleb… hele-hele ja veel rohkem hele :)

Inspiratsiooni kogun ma oma raamatuhinnikust ja ajakirjadest… kui aga keegi teab lahedaid blogisid, siis võib mulle soovitada.

SELLEST soovitatud blogist olen ma juba palju ideid leidnud…. näiteks võiks meie magamistuba olla peaaegu samasugune nagu viimases postituses seal.

SEE oma kodumaine blogi on mul ka igapäevane külastus.Nimelt seal lammutamise käigus käin ma pidevalt ringi ja kogun asju, millest äkki saab midagi lahedat teha. Näiteks on alles vineertahvel koos kunagise omaniku nimega ;) …

SIIT käin värvi inspiratsiooni kogumas ja silma torkab ka muud ja koguaeg….

No juutuubis olen ka tuhat õpetust ja ideed juba leidnud, aga ilusaid kodupilte….

Kuhu ma veel võiks kolama minna?

Kärt 3 kuud ehk veerand

On kaks asja mida kolme kuune Kärt üle kõige armastab – süüa ja magada. Söögiga on nii, et pole veel olnud sellist hetke, kus ta ei ütleks…alati mahub natuke veel. Iga teine söömine lõpeb mõnusa uinakuga. Loomulikult on seda näha ka figuurilt. Tõeline michelini mehike, aga nii armas :)

Magamisega on nii, et magus uni tuleb kell 2 öösel…tema lemmikasend on lusikas :) ja tema lusikas peab olema minu lusika sees…kui ei ole, siis vehib käega, et tule kohe tagasi…ja süüa tahab ka öösel. Kui ma siin algul arvasin, et äkki tema ei taha igal öösel terve aasta aega iga kahe tunni tagant süüa, siis ma eksisin rängalt. Meie käbid on kõik selle ühe ja sama kännu kõrvale kukkunud ja täpselt üksteise otsa.

Ma arvan, et kui ma teda hommikul vägisi üles ei ajaks, magaks ta kella kaheni päeval. Mul on aga selline tunne, et hommikul ikka peaks olema selline silmad lahti aeg ja siis ta tuleb mulle vastu ja püüab neid peaaegu tund aega lahti hoida. No ja see tund on ikka tõsine maksimum…edasi kolib voodist vankrisse ja põõnab seal mõnuga lõunani.

Nädalas ikka paar korda oleme me sellel ajal ka külas käinud…noh et teised ka näeks kui tubli magaja ta on ;)…või siis mina näiteks sutsu tööl…

Pärast sellist mõnusat päevaund, mille kohta ma ise tegelikult arvan, et see on suure nihkega ööuni ;) on ta lihtsalt rõõmus ja roosa…noh kui keegi teda muidugi pilla-pall pikutama ei unusta. Niisama ilma põhjenduseta pole tema meil küll veel kunagi nutnud. Kui on olemas mina ja söök ei ole ju mõtet ka tühja viriseda.

Õhtupoole magab siis kui lastakse…näiteks kui ma Ketlinile lasteaeda järele lähen või kui suuremad tüdrukud naabripoisile külla lähevad ja majas korraga vaikne on…

Tegudest….tegusid pole :) Naeratab kõigile, aga meelitada tuleb. Samas neratab ka omaette, nii et endaga saab väga hästi läbi. Vehib käte ja jalgadega no ja kui mingi asi käe külge haardub, siis kohe lahti ei lase. Ise veel oma käsi esemeni ei siruta :) Aga kõrgemalt vaadata tahaks küll. Kui kätest kinni võtta, siis utsitab kohe pead üles ja kui valida kas pikutada või olla lamamistoolis siis kindlalt eelistab viimast.

Kuskile ei pööra…kui aidata ta näiteks külili, siis sinna ta jääbki :)…aga nats aega kõhuli olla pole probleem, sest tagasi selili kukutada saab alati…laseb lihtsal käed nõrgaks ja pea on nii raske, et kukub ilusti ümber …

Võimlemas käime ka ja seal juba ühekorra pidas ta ilma söögipausita lõpuni vastu. Ujumas pole veel käinud, aga vannis meeldib. Viisaka tütarlapsena ta sela eriti ei vehi, vaid vahib niisama ringi. Riidesse panek…ta on ju tüdruk…väga meeldib :)…no ja riidest lahti võtmine isegi rohkem

Kokkuvõttes elu olekski väga lill kui ta natukene varem magama jääks. Või noh…teleka mehed võiks siis panna ööseks ka mõne laheda saate mida vaadata…muidu passi pimedas niisama…. ei , ei …ta ei nuta…tema sööb, aga magama ei jää …aga minuarust oli see eelmine kuu samamoodi…

Igataehs on meil väga vedanud, et Kärt just meie perre anti :)

Palju õnne elu esimese veerandi puhul!

just käisime võimlemas ja saime natuke tehnilisi andmeid ka…noh tegelikult ainult kaalu…täpselt 7 kilo.

 

üks “pisike” sünnipäev

Ükspäev sain sellise meili, et kas ma tuleks ühe aasta sünnipäeva pildistama…no miks mitte…

Tuli aga välja, et sünnipäevalapsi on kokku üle kahekümne :) …no seda toredam ju …. Kui algul oli kokkulepitud, et ma pildistan niisama melu…

siis pärast esimese pere pildistamist tekkis kohe järjekord…meie ka…meie pere ka palun :)

Ma valisin need oma lemmikud musitamisepildid :)

mis nende eestlaste kohta öeldigi :) … näe kuidas musitavad kõik…ja üks musi aitab kõige puhul :)

 

õues…

Te pole õues käinud…meie oleme :) Päeval käisime Liisuga. Noh selle eelmise loo valguses me kohe pikalt jalutasime kahekesi. Näitasin talle kuidas inglit teha. Vaatas küll mind natuke kummaliselt kui ma ennast pikali maha viskasin. Proovisime edutult lumememme teha. Ma ei tea miks, aga lagunes laiali ja siis mõõklesime niisama :)

Praegu käisin mina autost ühte asja toomas ja no patt oleks olnud jätta jäädvustamata. Statiivi mul pole, nii et suurt kohti valida ei saanud..autokapott oli piisavalt kindel alus ja teisel pildil elektrikapp.

Liisu ootab nüüd, et Ketlin sünnipäevalt koju jõuaks, et siis õue minna :)

lasteaiast…

Oleks nagu juba kogemust lasteaiaga ja oleks nagu juba piisavalt kaua ema olnud…aga ikkagi.

Nagu ma juba rääkisin on nüüd Liisul lasteaia koht olemas. ahh ma hakkan natuke kaugemalt pihta. Liisu on selline laps, kes on kasvanud ise. Ise omad mängud leidnud ja ise neid ka mänginud. Ei ole mina temaga puslesid pannud ega tähti ja värve õpetanud. Mööda minnes ikka küsin , mis ta nimi on või kui vana ta on ja noh tegelikult värvide kohta ka. Võrrelda oskan ainult temast kaks aastat vanema õega, kes vähemalt kolmanda klassini on temast targem.

Eks ma ikka tunnen süümekaid ka…et äkki tema oma vanuses peaks oskama ja teadma midagi rohkemat kui ta teab…tobe, aga kui ei meisterda kodus lapsega, siis on ju tunne, et äkki ikka peaks. Ketlin on see, kes teda oma tegemistesse ikka vahel kaasa haaras ja käsib Liisut ka joonistada. Kaval…siis peab aitama ka koristada…aga selles valguses mulle tunduski, et äkki talle meeldiks lasteaias…

Ketliniga läks lasteaeda mineks kuidagi kergelt kah, nii me siis läksimegi Liisuga lasteaeda.

Esimesel päeval jõudsime kohale siis kui lapsed olid õues. Minul väga tuttav tunne, sest kasvatajad ju samad, kes Ketlinilgi olid. Õuest tuppa minekul tekkis esimene kummaline tunne.

Kõik see vägi lapsi, mis tänu Savisaarele on nüüd suurem kui enne, pandi ühte ruumi ja kolma kasvatajat hakkasid neid riidest lahti võtma. Teised pidid samal ajal rahulikult oma järge ootama. Keegi ootajatest ei hakanud ise lahti riietuma.

Järgmiseks mindi laua taha ootama kuni õpetaja ükshaaval lastel käed ära pesi. Jälle mitte nii, et nad oleks ise pusinud. Seal on ju ainult üks kraanikauss ja ise tehes oleks seal järgmise hommikuni läinud.

Söök ees, sõid nad küll kõik ise. Kõik käis tempoga ja unistajad jäidki unistama…söögiaeg sai läbi. Meie tulime koju.

Järgmine päev jõudsime natuke varem ja jõudsime tuppa ka. Toas pidi lapsed ootama vaikselt ja rahulikult kuna õue hakatakse minema ja nüüd panid õpetajad neid jälle ükshaaval riidesse… Samal ajal siis need, kel juba riided seljas nihelesid mööda ruumi ringi… Seekord oli tööl see õpetaja, kes meie tüdrukuid ka kodus hoidmas on käinud ja Liisul oli päris turvaline tunne…nii et õue jäi ta juba üksi ja 2 protsu suppi sõi ka lõunaks ära. Mina käisin vahepeal ära…

Täna seda õpetajat ei olnud ja Liisu natuke kurvastas …. Ei olnud tahtnud tuppa tulla ja oli isegi eest ära jooksnud …

Nüüd ma siis ei teagi. Äkki Liisu polegi totukas, sest tema oskab ise ennast ilusti riidesse panna. Ütleks, et see on tema lemmiktegevus. Potil käia, mis on nagu elementaarne. Noh seal lasteaias olid mõnel lapsel mähkmed. Ise süüa oskab kah. Noh ja värve tunneb ka. Äkki ta ikka ei peaks seal lasteaias ootamas käima. Saab siin kodus ilma ootamata palju rohkem teha. Samas need lapsed seal ei tundunud pooltki nii õnnelikud kui näiteks kohe viieseks saava Ketlini rühmas.

Kodus paistab Liisu küll õnnelik.

Ega ma ei oskaks ka kuidagi paremini seda Liisu rühma ootamist lahedada. Ikkagi nad vastutavad terve selle kamba eest ja ma saan aru, et keegi ei tohi laua peale ega puu otsa ronida…noh mitte, et seal keegi puu otsa ronida oskakski…

Ma ei taha ka , et ta kurvastaks kui ta seal peab olema…sest ta ju ei pea olema :)

kohvik meile

Mulle ei meeldi süüa teha. Paljas mõte sellest, et ma peaks perele igaks õhtuks mingi söögi valmistama, ei vaimusta mind kohe üldse mitte. Kahjuks ei ole ka Kalle selline kokk, kes perele õhtusööke valmistaks…nii me siis laveerime selle vahel. Teeme harva, aga siis midagi, mis saab kiirelt valmis, aga pole ka päris kartuljakaste. Lastega on jälle see, et nemad just tahaks seda kartuljakastet… ning mul on väga hea meel, et Ketlin lasteaias korralikult süüa saab. Vähemalt lasteaia poolt on see võimalus olemas. Liisuga on natuke kehvemini..aga ta kasvab ja saab ka lasteaeda…

Praegusel hetkel on meil aga vanaema, kes süüa teeb ja see on super ;)

Mina olen kohvikute sihtgrupp. Kui tehakse mõni lahe kohvik, siis nad on mõelnud minu peale. Mina ei ole selline, kes läheb kohvikusse ja teeb näo, et tal ei ole kõht tühi ja näksib siis ainult natuke. Samas ma kohvi ju üldse ei joo… Kalle ka mitte… järelikult peab olema kohvikus midagi ahvatlevat süüa. Kohvilõhn mulle väga meeldib.

Kusjuures me päris tihti unistame Kallega sellest, kuidas meil on oma kohvik. Ma tean juba päris täpselt milline see olla võiks ja meie uue kodu lähimas linnas sellist kohta veel ei ole :). Äkki me siis teemegi ükskord sinna kohviku.

Mis siis peab kohviku olema…kõige pealt uksest sisse tulles see õige tunne. Nagu oleks koju tulnud. Kõik mis silma jääb on läbimõeldud. Ei ole midagi juhuslikku ja kindlasti ei ole firmad oma kampaaniatega sealt üle käinud…näiteks coca-cola külmik nurgas. Mul kodus ju seda ei ole.Lõhn peab olema…kohvilõhn või värske saia lõhn…

Kindlasti ei ole ka mu lemmikkohvikus õlleankrut leti peal…seal on armsad teenindajad, kes suhtuvad sinusse kui parimasse sõpra, keda nad pole ammu näinud ja nüüd meelitada tahavad.  Meil läheb veel natuke aega kui täiesti tavaline on, et küsitakse su käest siiralt ja naeratades kuidas maitses ja kas midagi saaks veel…

Minu lemmikkohvikus istub leti ääres ka alati mõni püsikunde. See näitab, et see kohvik on veel kellegi lemmik :). Ma ei tea…minuarust on see kuidagi eestlaslik, et tahetakse kuuluda. Uksest tuleb sisse keegi, kes rõõmsalt tervitab ja tale hüütakse, et tema lemmikud tulevad kohe ahjust :)

Ahh… mis ma ikka seletan, igas filmis on sellised kohvikud.

ja miks meil ei võiks olla…kasvõi üks selline, kus hommikul saab värske pika saia osta. Ma mäletan, et näiteks Prantsusmaal puhates piisas tänavale minna ja ninaga nuusutada, et kummal pool see saia pood on…

No ja loomulikult on ju meie tüdrukud sünnist saati kohvikutes käinud. Küsige Liisu käest kuhu ta uksest välja minnes minna tahab…kohvikusse :) Tellivad ise…mis siis et friikaid. See on küll üks teine teema, aga kohvikus käimise mõte ju selles ongi, et saad seda, mida igapäev ei saa ;)

pidulik riietus ei olnud mitte kohviku, vaid teatri jaoks ;)

 

Kodu korda 6

Kui me selle maja ostsime, siis arutlesime Tarmoga ka teemal – pahad inimesed. Meie, kes me ikka veel naiivselt usume, et kõik inimesed on ilusad ja head ei võtnud midagi suurt ette peale selle pisikese sildi. Ja nüüd on see siis käes.

Ühed pahad inimesed arvasid, et neil läheb meie asju rohkem vaja kui meil. Mis siis, et meie nende eest maksime. Ega nad palju ei saanudki. Tarmo nimelt ei arva, et kõik inimesed on head ja vajalikku materjali ostetkase sinna ainult nii palju, kui ära jõutakse kasutada…aga ikkagi.

Kusjuures need inimesed ikka väga täpselt olid jälginud kuhu ja miks nad tulevad. Otse üle põllu ja pimedas. Mina küll kardaks üle põllu sõita..eeriti söötis põllu…aga noh, mina ei läheks ka kellegi majja ka niimoodi….kurjad mõtted peas.

Nüüd siis võeti igaks juhuks kõik ettevaatusabinõud koos kindlustega ette ja Kalle juba ütles, et peaks vist ikka need valve juhtmed majja sisse ka vedama. Noh kui peab, siis peab…

Muidu..väike jalutuskäik ümber maja, mis täna enam selline välja ei näe :))))

väikesed, aga tublid :) …igaüks vastavalt oma võimetele…

maja räästas…kusjuures tuulekasti värv on roheline…ausõna..ükskõik kuidas ma ka neid värve oleks keeranud…no ei läinud pildi peal õiget värvi :)

järjekordne mõmmik

Tuli jälle talv ja mis ma nüüd siis tegin…otsisin jälle meie mõmmiku kombe välja. No mis ma siis pean tegema kui näeb teine välja nagu uus. Ainult magatud on temaga…plekke pole ja moest vist väljas kah mitte. Vähemalt eelmine aatsa veel müüdi sellist.

Näed Ketlin on sellega käinud… SEDA pilti vaadates pole ma enam ise ka nii väga kindel, kes seal sees on…äkki oligi Ketlin.. aga kus siis Liisust selline pilt on?

Kusjuures see mõmmik pole üldse ainuke asi, mis kolmandale ringile läks. Pisikesi bodysid on päris mitu ja osad, mis nüüd Kärdule väiksed on, sobivad väga hästi ka järgmisele. Kusjuures plekkide suhtes ei ole minus mingit tolerantsi…iga plekiga asi läheb prügikasti…Meil lihtsalt on sellised korralikud tüdrukud :)

pisike peigmees

Eriti armas on kui pärast suviseid beebid kõhus fotosessioon, neid samu beebisid ka päriselus pildistada saab. Minu kodusessioonide pildistamise kõrval meeldivad mulle ju ka kodud väga. Nii ka pisikese Sandri kodus käisin ja ohkisin…oi kui lahe põrand ja ooo kui kõrged laed ja milline sein…vannitoas nägin, et ma ei olegi ainuke imelik, kes vannituba plaatida tahab nii vähe kui võimalik :) …ja igas kodus on midagi lahedat ja ükski kodu pole liiga väike…

No ükskord keegi küsis, et kust me sisustusideid saame…näed ma töölt korjan :) …aga Sander ka…

Kui ma praegu seda isaga pilti vaatasin, siis tuli meelde, kuidas ma eile meie Kärdut niimoodi hoidsin ja ütlen ausalt, et 10 minutit on max..nii rakse…ja alles ta oli sama udusulg nagu Sander…

mõne uue nurga alt…minu lemmikpilt

mis siis, et tool tundus kuidagi väga suur ja Sander pisike…ikka ei mahtunud :)

kõige armsamat nägu teevad nad ikka siis kui emale-isale otsa vaatavad.

kadedust tekitav…

Nagu kõik beebid jäi ka Sander magama….

nad on nii armsad kui nad magavad… ja nagu näha on ka Sander nagu POP beebi ;)….

Ja pisikese Sandri sai veel täitsa nässuks teha :) …Nässu on nii armas sõna, et me oma Kärdut kutsume ka vahepeal nässuks…..