Ketlin on meil suur tüdruk. Kõike teeb ja kõike oskab. Ma küll ei tea kust see piir läheb, aga võrreldes Liisuga, on ta ikka tegija :)
Nüüd kus meil on suvevaheaeg (vaheaeg on küll ainult Ketlinil :)), veedame me enamuse ajast koos, nii et ma saan nüüd jälle teada, mis ja kuidas jne :). Lasteaias käies on ikka nii, et osad oskused tulevad mulle märkamatult.
Mitte et ta nüüd kodus olles mingi slimnähtava arengulise hüppe oleks teinud, ohh….. jutt läheb keeruliseks…
Hommikul ärkab Ketlin üles siis, kui keegi on juba üleval. Kui kõik magavad alles, siis ronib ta minu kaissu, keerab minu juuksed ümber sõrme ja teeb näo, et ta magab edasi. Kui keegi üles tõuseb, siis tõuseb ka team hea meelega :)
Kuna ma Liisu jutu kirjutasin enne valmis, kuigi see on nüüd all pool, näitab ta hommikusöögi suhtes Liisule eeskuju. Ise teab mis tahab ja ütleb ja teeb. Team teab väga hästi, et alati tuleb enne soolast süüa ning eriline maiasmokk pole ta üldse. Väga tihti on nii, et kui ma talle kommi või shokolaadi pakun, siis ta ei taha.
Kui ma talle riided valin, siis ta paneb need, kui ei valis, siis valib ta ise. Pole probleemi. Üldse tegutseb ta väga arukalt täiesti ise ja mina ei pea teda kuskilt aitama.
Mängib ta oma mänge kodus olles üksi ja eriti kedagi kampa ei kutsu. Ma olen mõnikord kõrvalt vaadanud, et mis ta siis seal teeb - mängib kodu või poodi või haiglat ja tal on seal omad tegelased, kes tavaliselt mingil teemal viisakalt vestlevad.
Samas on ta minu laps ja küsib juba hommikul, et kuhu me lähme ja mida me teeme. Minule kohe meeldib temaga koos kuskil käia. Kui kõik on enne kokkulepitud, siis ei pea ka poes temaga vaidlema hakkama.
Kui Liisu on meilt sportlikum, siis Ketlinile meeldib laulda ja rääkida ja ühe koha peal mängida. Samas võib ta korraldada endale ka võidujooksu :).
Teiste lastega on nii, et ise ta väga esimesena kuhugi ei jookse ja tavaliselt hoiab minu lähedale. Kui aga keegi teda kutsub, siis läheb hea meelega ja täitsa vabalt võib ta mõne lapsega tuvudes temaga 15 minutit hiljem käest kinni mööda linna jalutada nagu parimad sõbrad.
Aga inimesed talle meeldivad. Aitab väiksemaid ja eriti hoiab ta Liisut, võtab alati käest kinni ja aitab seal kus vaja. Liisuga räägib ta hoopis teistsuguse häälega. Ja kui sellistel hetkedel teda vaadata, siis on ta väga Kalle moodi. Suure empaatia võimega.
Et nüüd väga illikuku ei tunduks, siis ta vahel jonnib ikka ka. Siis ta ütleb ise ka et ei saa aru, mis ta tahab, aga nutab hästi kõva häälega.
Nagu ma Liisu jutus juba kirjutasin, siis turvaja ja keelaja ma ei ole nii et nad mõlemad võivd suhteliselt vabalt ennast tunda.
Ahjaa… veel rohkem kui lapsed meeldivad Ketlinile kõik sõbralikud täiskasvanud, eriti sellised vanaema moodi tädid. Ise olen mitu korda näinud kuidas ta täiesti võõrale inimesele sülle istub või tal käest kinni võtab ja kaasa kutsub. Aga seda siis nende inimestega, kellega mina olen juba eelnevalt positiivse suhtluse alustanud :). Ainult sõbralikkusest ikka ei piisa ;)
Minu arsut on Ketliniga kõike koos väga tore teha ja nii me olemegi leidnud need oma tegemised. :).
Õhtuti paneb Ketlinit Kalle magama. Kalle loeb talle raamatuid… kõik Ketlini valitud ja järjekorras. Kui Kallet kodus ei ole, siis võib Ketlin minu kõrval magama jääda ja siis ta teab, et minu voodis loeb igaüks oma raamatut ise :)
Kuna ma kunagi ammu käisin Gordoni perekoolis, siis ma võin küll öelda, et tänu sellele saame me väga hästi läbi ja uksed meil küll ei paugu. Kui ta mõnikord ikkagi saab pahaseks, siis ta ütleb, et ta praegu ei ole minu sõber, aga varsti jälle on :)
Lugeda ja kirjutada ei oska ja arvab, et sendid on numbrid ja kui ta suureks kasvab, siis tahab teha sama tööd, mis minagi, aga enne läheb ta kunstikooli, mis asub Kalle kooli kõrval. :)
Vot selline on meie armas Ketlin ja mul on väga hea meel, et mul selline tütar on :)
Ketlin on praegu 3 aastane ja 7 kuune.
