lututaja

Eks kõik on kuulnud seda lauset, et lutti on lapsele vaja ema laiskusest… ja ükspäev ma nägin väga hästi, et see võib täitsa nii olla :)

Kui esimeste lastega oli NII , siis Kärdul on meil ikka üks lutt olemas. Siiamaani on see kasutusel olnud päeval õues magamisel ja autoga sõitmisel. Rohkem nagu profülaktika mõttes, et kui ta peaks hakkama nutma, siis on tropp ees ja peaks olema rahu majas. Siiamaani on nii ka edukalt toiminud kuigi vahel on ta jäänud enne magama kui ma talle luti suhu olen jõudnud toppida. Kusjuures lutte on meil üks ja imekombel pole see kaduma läinud.

Öösel pole lutiga aga midagi teha, varem sülitas niisama välja, nüüd võtab juba käega lihtsalt ära ja kui ma ei taha, et ta mulle seletama hakkaks, mis ta sellest arvab, siis on kergem talle süüa pakkuda ja edasi magada :).

Ma ikka vahel optimistlikult loodan, et meiegi peres võiksid öised söögivahed olla pikemad kui 2 tundi…

Aga sellest ema mugavusest…ükspäev kui Kärt on kohtuslikku põrandal olekut tegi, väsis ta kõhuli ära, aga selili minna veel ei osanud. Keerasin siis põrnika selja peale, lutt suhu ja vaikus majas :) ….kusjuures niimoodi toimis see kohe mitu korda. Vaatas oma lutti ja siis läks sujuvalt teiste mänguasjade uurimise peale üle… Noh ei saanud ju talle mingit mängusasi suhu toppida ja niisama kätte andes ei tõmmanud need piisavat tähelepanu ;)

kui ma nii palju naerataks kui meie Kärdu, siis mul kõik näolihased valutaks …. kindlalt üle poole tema arkvelolekust on tal nägu niimoodi naerul ja absoluutselt iga kord kui keegi tema poole vaatab…

õed

Kuigi ma võiks ju kirjutada nüüd sellise moosi jutu, kui imeliselt 2 õde omavahel läbi saavad …ei ole see ju alati nii :) Ja et ma aastate pärast neid pilte vaadates ei räägiks nende lastele, kuidas nemad kunagi ei kakelnud, tuleb teha üks väike postitus :)

Nende tülid ei olegi sellised, et nad kahekesi hoiavad ühest ja samast asjast kinni ja karjuvad või üks läheb ja paneb teisele tou. Noh ähavardanud on nad üksteist küll ja üldjuhul on see siis lasteaialaps Ketlin, kes rusikas püsti seisab…aga tülid on neil sellised naiselikud… ta läks mööda ja läks vastu mind :) …ma ei mahu siia kõrvale istuma…ma tahtsin ka just seda sama asja teha….

Juba vähehaaval võtavad nad tüli üles ka selliselt – ära vaata, vaatan, ära vaata, vaatan küll…ÄRA VAATA …VAATAN KÜLL… ja niimoodi kuni pisarateni välja :) … need on vanemate kõrvadele need kõige tüütumad ja eriti nõme kui nad seda näiteks autos teevad.

Kui me ükspäev arutasime, et millal meie küll kuskile reisile saame minna, siis pärast sellist tüli pealt kuulamist, nagu ei kisugi väga kuhugi…. ei tea mis vanuses see üle läheb ?

Mis Liisul pisara voolama võtab on see, kui ta ei saanud midagi teha …näiteks vannitoast mähet tuua või vanaemale ütlema minna, et kanal 2-st tuleb hea film ….Ketlin kuulis palvet ja juba jooskis :)

Kalle juba ütles, et varsti kui meil on suurem kodu, siis äkki Liisu ei ole alati kuulde kaugusel ja saab Ketlin ka midagi teha, ilma et teist kurvastama peaks…

Tegelikult on praegu päris raske seda kirjutada, sest juba mitmendat tundi on nad sõbralikult koos tegutsenud ja keegi pole kaebamas käinud :) Koos on neil mänge oi kui palju. Minu lemmik on see, kui Ketlin on ema ja Liisu on laps, siis poputatakse Liisut  …. ükskord vanaema rääkis, kuidas siis laps oli diivanile midagi valavama pandud ja ema omi asju ajama läinud…ja laps muudkui istus ja ootas :)

Ma ikka vaatan neid kadedusega, et nii mõnus kui sul on õde…

kodu korda 16

Põrandad…ikka veel põrandad…aga et kõige paremini näha, mis vahepeal muutunud on, peab kindlasti SEDA postitust vaatama.

Vahel on meil vaja, et lapsed kindlasti päeval magaksid. Kolma last korraga magama saab vist ainult lasteaias, no mina küll ei oska…või ma saaks vist enne vihaseks kui viimane magama jääb…aga see selleks. Siis me pakime kõik kolm auto peale ja teeme ühe ringi ja magavad nagu mishkad. Nimelt pidi  Kalle suuremate tüdrukutega õhtul Lottet vaatama minema ja mina oma nohuga nagunii kuskile seltskonda minna ei võiks ja nagu arvata võib, viis meid see väike ring meie uut kodu vaatama.

Ja täpselt õigel ajal jõudsime, sest järjekordselt sain ühe vaheetapi jäädvustada…

Nimelt on meie põrandad nii kaugel, et üks suur sussamussa on sinna tehtud. Väga öko ei paista see enam paljudest kohtadest, sest ikka väga mitu pudelit seda ehitaja lemmikvahendit, nagu mu vend ütles, on igale poole lastud. Ja penoplasti pandi serva ikka ka…

ja seda kõike minu ja tüdrukute pärast. Mina käin kodus ainult palja jalu. Mul isegi külas on raske sokkidega olla ja nii kui ilm vähegi lubab käin ilma sokkideta. See jälle tähendab seda, et tuul talla all puhuda ei tohiks. Kuna meie maja, kus kõik seinad hingama hakkavad ja küte maa seest tuleb, peab soe olema, siis tegid ehitajad kõik endast oleneva, et see soe allapoole ei läheks.

Niigi tuli seal imetrikke teha…maakividest vundamendile valati toestuseks vöö, sest ehitajad kartsid, et see muidu laiali vajub ja suure toa põranda all oli ligi meetri sügavune auk. Ja oi kui õnnelik ma tulevikus olen kui ma sellise ilmaga mõnusalt palja jalu mööda maja saan käia…. olgu siis vähem öko :)

Täna oli siis asi nii kaugel, et ainult suures toas ja koridoris on veel nats teha, aga teisipäeval tulevad torumehed ja veavad küttetorud põrandatele laiali.

Seinte mõttelised jooned on ka paigas ja külaliste tuba ei tundugi enam väike ja koridor tundub praegu suur… eks siis kui päriselt ka seinad paigas on, paistab.

vannitoa põrand…seal valati, mingi osa tuleb laud ja enamus plaadid… Õige ukse ees on plaat, selle kõrval on näha kraanikausi äravool. Vasakul kõige ees on pesumasina vesi…selle taga sauna ahju tuulutus (või kuidas iganes seda nimetatakse) ning seal kõige taga paistab veel vetsu äravool … Paremal kõige taga läheb vetsutoru üles korrusele.

Mina ise seisan praegu vist sauna nurgas…ja paremale minust jääb dush ja seal edasi veel vann ka…appi kuidas paar kuud kolma lapse ja ilma vannita nii suure igatsuse vanni järele tekitanud… see on see kui asjad on nii loomulikud, et kui neid ei ole, siis saad alles aru, mida nad tähendasid :)

köök…pool plaati ja pool lauda… mina seisan praegu külmutuskapis ;) ja see kollane masin on kellegi tool söögilaua taga

nende laudade vahele tulevadki torud

ehitusmeeste naljad ;)

mina olen külalistetoas ja vaatan kabinetti… seal nurgas saab olema minu laud…mina ei taha et päike paistaks sisse :)aga näete jah kui palju mul pistikupesi vaja on…kusjuures ma kardan, et sellest on veel vähe :)

nüüd ma seisan välisukse ees ja Kalle on kabinetis… meie vahel on külaliste tuba…

ikka seisan välisukse ees… see koridor mille lõpust saab uksest välja ei ole küll väga vengsui…aga noh….ei hakka sellepärast ka siis vahele ust panema. Uks vasakule läheb vannituppa…see esimene auk…teine läheb kinni ja paremale poole tuleb täpselt vastu külalistetoa uks..

Teisel korrusel tegi Kalle vahepeal natuke tööd ja võttis pool seina maha. Kuna sinna oleks nagunii pidanud toetuspost tulema, siis see sein, mis seal praegu alles on, nii ka jääb. See uks toetab lihtsalt seal vastu seina…

neli akent ja rõduuks…ja talvel vähemalt näeb päikeseloojangut :)

vahepeal käisin kontrollimas, kas ikka kõik magavad…

nii armas :)

mõõdujutt

Saades inspiratsiooni pulmajutust inspireeritud postitusest ühest teisest blogist….läksin võtsin mõõdulindi ja oleks endaga peaaegu tülli läinud. Kui kunagi ammu , siis kui mul veel lapsi ei olnud, olid mõõdud ümber minu ikka sellises suhtes, et burda ajakirja järgi sain ma kenasti omale ükskõik mida õmmelda.

Ja siis hakkasid lapsed tulema. Iga laps arvas, et temal on mingi õigus jätta mulle vöö ümber väike pagas. Minuarust on meil alati meeldiv koostöö olnud ja nüüd siis selline avastus. Samas ei saa neid väga süüdistada kah, sest näiteks tagumiku pealt on nad lahkesti paar sentimeetrit jälle kaasa haaranud.

Ja selle kolmanda mõõduga, sellega on neil veel omad trikid…kõige pealt lasevad nad sul uhkust tunda. Noh ikka nii palju, et mul siiani igal selga proovitud pluusil nööbid kohe eest ära ähvardavad lennata …noh kui nad üldse kinni peaks minema :)

Ja siis pärast füüsilist lahkuminekut võtavad nad kõik kaasa ja mulle ei jäta midagi…noh jätavad küll, aga ei midagi millega rinda kummi ajada ;)

Nii ma siis leidsin, et elu on väga ebaõiglane… kõige ülemine mõõt +13…noh võib uhkust tunda…järgmine on +15

No mõned lähevad sellise mõõduga sünnitama ja siis ka kurdavad, et oi kui paks ma olen. Kusjures pole ju kellegile nii väga näpuga kah näidata…heida aga pikali ja kuku vehkima. Lahked sõbrannad näitasid juutuubis kpha kah, kus 8 minutit järjest kõhulihaseid kena kuti saatel teha võib…saate aru, ma isegi ei viitsinud seda vaadata, vaid kerisin edasi, rääkimata siis ise pingutamisest….sest tagumiku ümbermõõdule võin juba miinuse ette panna ehk siis -2cm ….miks sealt ise ära läheb…aaa…sellepärast, et ma istun jah…:)

Ühesõnaga kui keegi tahab mu päästerõngast endale, siis ma võin vabalt anda…täiesti tasuta!

Emma ja Ekke

Viimased paar korda on juhtunud niimoodi, et ma olen külla sattunud koju, kus mu küsimustele lõppu ei tulegi…oo mis lahe põrand, kuidas tegite, kus te sellised uksed saite…wow milline laud…teate nagu uudishimulik naabrimutt, igat asja ajab näpuga taga ja muudkui pärib. Ja siis ma ohinn…appi kui ilus, appi kui lahe jne… jne…

Ja kui aega jääb, siis teen pilti ja ohin ikka, oi kui armas nii armas…aga siis juba laste pärast :)

Kui nüüd natuke aega tagasi tahtis külm meid ära võtta, käisin ma Emmal ja Ekkel külas. Emma on Ketlini vanune ja Ekke Kärdu….nii et mulle tuli kõik väga kodune ja tuttav ette.

Ja päike paistis ka…

ei, ei…ma ikka teen tavalisi pilte ka…ja igast pildist on mul tavaline variant ka alles…aga ma nüüd olen täitsa textuuri sõltvuses ja muudkui proovin ja katsetan ;)

näed, täitsa tavaline :)

aknavalgus ja aknavalgus ja rohkem aknavalgust :) …eriti kui oli niii suur aken :)

see on mu lemmikpilt…

Nii armas kui 5-aastane Emma oli omale erinevad kleidid kõik vood peale valmis pannud ja siis neid vahetamas käis…

nii lahe täpiline kleit…Ma kohe tahtaks kõigile oma kolmele tüdrukule sellist :) …ja seda lauda ka ;)

pulmadest….

Kui ma Kallega tuttavaks sain, siis ajas ta koguaeg mingit pulmajuttu :)…ei mitte, et ta oleks minuga abielluda tahtnud…tema tahtis hirmsasti teha firmat, kes pulmi korraldaks. Rääkis ka, et kui tema ei tee, siis teeb keegi teine selle ära ja ongi kõik. Lõpuks ta ikkagi tegi ja paar aastat nad ikkagi tegutsesid kah päris edukalt, aga kuna ta enda aeg ja energia kulus rohkem teistele jahimaadele, siis varsti jäi asi soiku…. Samas vaikselt ja ühelt paarilt teisele soovitades käib ta pulmaisaks ikka. Mina jälle sattusin aastaid tagasi koolipraktikale pulmakleidi firmasse ja jäin sinna tööle kohe paariks aastaks. No ikka piisavalt kauaks, et isegi pulmapisikuga nakatuda.Tänasel päeval on pulmad üks minu lemmiktööpäevi :)

Lõpuks kui me siis oma pulmi planeerima hakkasime, läks kogu töö nii lihtsalt, nagu näiteks mõni teine nädalavahetust suvilas planeerib. Broneerisime sobivad kontaktid ja magasime ülirahulikult kuni pulmadeni välja :)… äkki keegi veel tahab pulmadeni rahulikult magada ja loeb nüüd seda :)

Kõige pealt kuupäev. Arvestades Kalle töögraafikut, siis pidid meie pulmad tulema nädala sees..esialgu valisime kolmapäeva 07.07 …kuna aga Kallel oli sellel päeval lavavõitluse eksam ja ma arvasin, et hiljaks jääda pole ikka viisakas, lükkasime nädala võrra edasi ehk siis 15.07.

Meie mõte oli see, et kui ikka pulm on ja suvi on ja pidu lõpeb kell 12, siis sellepärast, et see neljapäeval on, ei jäta küll keegi tulemata :) … ja ei jätnud ka..

Edasi läksime kirikuõpetaja juurde ja panime kuupäeva tema juures kirja. Kuna meie kirik oli meie kodust paarikümne meetri kaugusel, siis mõtlesime, et võiks peo teha kiriku aias. Sellega, et vihma võiks sadada, me üldse ei arvestanudki :)…no ja ei sadanud ka. Aus oleks muidugi öelda, et sellel esimesena valitud päeval kallas nagu ämbrist terve päeva ja terve pulma eelnenud nädala lõpuks ja isegi meie pulmapäeva hommikul…aga õhtul paistis päike…noh nii nagu meil oli kokku lepitud :)

Nii…peol oleks süüa ka vaja…valik lange keiteringfirmale, kellega Kalle oli juba aastaid koostööd teinud ja menüü koostamine oli imelihtne…minule minu lemmikwokiroog ja Kallele tema lemmik :) …Tordi valisime olümpiast sealsete kondiitrite soovitusel ja see tort on meie lemmik siiani …

Selga….mina võtsin sõbrannal varrukast kinni ja tellisin lihtsa linasest kleidi ja Kallega käisime ostsime talle sobivad linasest püksid ja pluusi. Tema ütles, et ülikonnaga ta küll oma pulma ei lähe, siis on tal tunne nagu läheks tööle :)

Sõrmused valisime kullasepa tänavalt ja lilled ühelt oma lilleseadjalt…

Juuksur on mul tänaseks ligi 20 aastat üks ja sama olnud ja tema leidis meikari kah ja kuna ma ise olin siis just värskelt fotokursused lõpetanud, siis fotograafiks tuli meie Kaupo :)

Kutsed meisterdasin ise…tiimaris oli selleks piisavalt palju inspiratsiooni.

Pulmaisa ja bändiga oli nii, et pulmaisa ülesanded jagati lahkelt Kalle juhatusel tema sõprade vahel ära ja bändi tegi Ketlini ristiisa Dave Benton…laulis meile kingituseks paar laulu :) … Ma küll tahtsin päris bändi, aga meie pulmaeelarve ei lubanud seda, keda ma tahtsin..nii et sinna ta siis jäi…see oli ka ainuke järeleandmine.

Torti läksime sööma meie aeda ja niimoodi lõbustalt see meie päev mööduski.

Meie õnn oli see, et olles nii kaua juba asja sees olnud, et pidanud me stressama mitte ühegi valiku juures…teadsime täpselt mis ja kus ja kes ja kuidas. Ühte pulmade ajakava teha on Kalle jaoks sama lihnte nagu hambapesu…mitte liiga vara, mitte liiga palju…mitte hamabapesu, vaid pulma ikka ;). Laulatus hakkaski meil minuarust kell 6 …

Eelarve oli meil ka selline pisike, et lõpuks tulime kingituste näol ilusti nulli :)….. Nii ilusti, et mu vend ennast kokku võttis ja 2 kuud hiljem kah naise võttis :)

Kuna pulma eelarves peaaegu kõige suurema summana läheb kirja söök ja jook, siis meie tegime nö väiksema ringi külaliste nimekirja. Kutsusime ainult parimad sõbrad ja need inimesed, kellega me ka päriselt läbi käisime. Niimoodi jäid kahjuks välja kõik need sugulased, kellega me aastaid kohtunud polnud…noh tegelikult ausalt öeldes olidki meie vanemad ja õed vennad ainukesed sugulased meie peol. Kallel on näiteks vist 6 tädi-onu ja nende lastest ei suhtle ta pärast lapsepõlve mitte kellegiga ja niimoodi me nimekirja kokku tõmbasimegi. Mul üks kreeklasest sõber ühes siinses pulmas kurtis, kuidas tema pool lapsepõlve möödus tundmatute sugulaste pulmades, kus oli niiiiiii igav :) kus pulmas oli mitusada tundmatut sugulast, keda kõiki pidi pulma kutsuma.

Nüüd kus mul enamus suvest erinevates pulmades möödub, leian ma et on 2 asja, mis pulmas peavad olema. Parimad sõbrad ja pulmaisa :) Sõbrad on need, kes peost peo teevad ja pulmaisa on see inimene, kes ei lase ära unustada, miks kokku tuldi :)… ei pea ole mingeid mänge ega võistlusi, mis pruutpaarile ei meeldi…aga lihtsalt kasvõi sellepärast et juhtida külaliste tähelepanu pruutpaarile kui nad oma vanemaid tänava tahavad :) … ja jaaa sõbrad võivad ka seda teha, aga kui sõber ei saa selle ülesande pärast nädal enne pulmi korralikult magada, siis on sõbrast kahju :) … meie pulmas olid sellel ülesandel need sõbrad, kes selle eest muidu ka raha küsivad…nii et nemad ma usun, magasid nii enne kui pärast väga rahulikult :)

Kuna minu enda pulmadest on mul arvutis  ainult üks pilt, siis meie lugu  kaunistama valisin ma Marise pulma pildid… Tema pulmas käisime paar nädalat pärast Kärdu sündi ja see päev oli just täpselt selline vaba ja mõnus nagu ma siin rääkisin..noh pulmaisa neil ei olnud, sest nemad tahtisdki, et ära unustataks, mis pidu…ja et olgu ainult parimad sõbrad :) pühapäevane pärastlõuna möödus just nii nagu unistustes jakui räägitakse, et pruut saab pruutkleidiga ka pärast pulmi käia, siis Marise kleit on vist ainuke, mida ma tegelikult olen kah pärast näinud :)… no ja kes veel oskab paremini torti lahti lõigata kui kokast sõbranna…

Kohvikukultuur….

Ma juba pikemat aega olen tahtnud rääkida siis nendest söögikohtadest, kus meile meeldib käia. Ma siis panen kirja selle järgi kuidas meelde tuleb ja alustame siis tänasest.

Boheem Eks need kõik kohad, kus me käime, on ju kohad minu maitse järgi, siis ei ole mõtet seda iga kord mainida. Peale toidu on minu jaoks ka õhkkond tähtis ja seal on just see õige. Selle kõige mugavama diivani peal pole mul veel õnnestunud istuda kuigi ma olen paar korda piisavalt ühe mõttelise pilguga (palun tõuske ja minge minema) seal istuvaid inimesi vaadanud. Lastele meeldib, et seal saab ringi käia…ehk siis kohvik ise on väiksesteks läbikäidavate tubadega majas ja kui koguaeg otse minna, siis jõuab samasse kohta tagasi. Liisu leidis täna seal kastist puust raudtee ja Ketlinile pidime linnade põletamist õpetama.  Söögid on lihtsad ja vägagi taskukohased. Raske on mõnikord meie suurele perele piisavalt suur laud leida.. …

NOP … kui ma kuhugi pühapäeva hommikul sööma tahan minna, siis tavaliselt sinna. Ilus valge ja mõnus aura. Lastel oma joonistusnurgake ja see, et pood on seal samas, on asjale suureks plussiks. Kõige paremad pannkoogid on seal ka – meie laste arvates. Muud söögid on seal mõnusa kiiksuga, kodused ja omad. Kui ainult neid ahvatlevaid saiakesi teele ette ei jääks… :) Minu top 3 kuulub see kohviks kohe kindlasti…

Rucola … meie uus avastus. Esimene kord juhtusime sinna pühapäeva päeval, kus kõik lauad olid perede poolt hõivatud. Noh jah…tegemist ju pizzaga ja milline laps ei armastaks pizzat. Kui meie peres võivad lapsed friikartuleid väljas käies süüa ja Ketlin tavaliselt seda võimaluse korral kasutamata ei jäta. Kui ükskord on saanud, siis teab väga hästi kus neid pakutakse. Kuigi selles kohas on need ka menüüs, ei ole me veel seda talle öelnud ja nii palju ta lugeda veel ei oska, et selle ise menüüst välja loeks :).  Nii me siis piirdume pizzade ja pastadega. Magustoidud on seal jällegi liiga head ja isegi kui ma suudan kiusatusele vastu panna, et seal ei söö, siis koju kaasa ostan ikagi :)

Ükskord laupäeva õhtul sinna minnes küsiti, et kas meil on reserveeritud…ei olnud ja nii saime viimase vaba laua…uus koht ikkagi :)

Attimo … minuarust on see kohta alati olemas olnud… ja erinevalt teistest on seal söögid ikka ja alati täpselt sama head. Kuna itaalia köök on minu suur lemmik, siis me ikka aegajalt satume sinna linna teise otsa vägagi kummalis asukohaga kohta. Kui veab saame otse lastenurgas süüa :) …. viimasel ajal oleme sealt palju lihtsalt kaasa ostnud ja nii palju rahvast kui seal vanasti oli, kah enam pole… kahju muidugi. Äkki tuleks väike remont kasuks, aga mitte söögile :)

Babyback … neid on nüüd isegi juba kolm. Ma olen mitu korda imestanud, et milles nende kohtade fenomen seisneb ja siinkohal julgen öelda, et see on teenindus. No söögid kah, aga häid sööke on paljudes kohtades, aga vot selle teisega on kuidas on. Eht ameerikalikult tahaksid nad kohe sind ukselt lauda juhatada ja ikka ja jälle käiakase küsimas, et kuidas läheb ja kas kõik on ok… isegi kui mulle seal ükskord vale söök toodi, siis kompensatsiooniks pakuti minu lahkel loal tüdrukutele maasikakokteili. Mängunurgad on neil kah mõnusad ja kuna seal alati on ka palju teisigi peresid, siis kõige lähemat lauda pole meil veel õnnestunud saada. Peab ka ütlema, et kõige suuremad arved tuuakse meile kah just seal :)

Vapiano … kui see koht avati, oli see üks meie pere suur lemmik. Me ikka vist oleme seal ära proovinud peaaegu kõik söögid ja lapsed on seal küll vist kõik nurgad ja nurgatagused läbi jalutanud. Selle kohaga on aga nii, et selline ühtlaselt hea tase on seal puudu ja kuidagi viimasel ajal oleme seal mitu korda nagu puuga pähe saanud. Lapsed ju teada oma piiratud menüüga ja pizza peal võivad olla vaid valitud komponbendid. Kui meile ükskord saaovitati osta tavaline margarita pizaa singi lisandina, mis oli teenindajast väga armas, siis üks viimaseid kordi anti meile vale pizza. Teenindaja ütles, et tema ei näinud, kes meie oma ära võttis ja uut tegema kah ei pakkunud. Korjasime siis üleliigse lihtsalt ise pizza pealt ära. Hoopis kummalisem oli aga meie viimane käik. Käisin koos Ketlini ja Liisuga ja tellisime ühe pizza. Mina sain pool ja nemad kumbki veerandi. Liisu veerand, mis koosnes kahest viilust ootas teda päris pikalt, sest tal oli vaja kõrvallaua lapsega jutustama minna. Kui aga Ketlin tahtis pissile minna, siis oli suur meie imestus tagasi jõudes, kui meie pizza koos Liisut ootavate viiludega oli ära koristatud. Lapiga tütarlaps ütles ainult, et ta läheb vaatab, aga tagasi ta enam ei tulnudki…ma küll hüüdsin talle järele, et ega ma nüüd prügikastist seda kah ei taha…

Kui Liisu oleks protestinud, siis ma oleks ka…aga kuna meil oli nats kiire Kärdu juurde, siis tegin lihtsalt mõttes miinuse selle koha taha…

Selveri pannkook … kui me veel nõmmel elasime, siis käisime seal päris tihti. Kiireks koduseks lõunaks, kus meie Kallega valisime keskmisest sööklast omale toidu ja Ketlin oma friikaid ja Liisu paljast pannkooki moosiga sõi, sobis see küll. Aga noh seda kohta ei saa mina küll enda lemmikute hulka lugeda…rohkem oleme seal käinud just laste pärast. Eriti näiteks siis kui me lähme terve perega ja ma saan kiirelt üksi poes käia kuni nemad seal multikat vaatavad…

Neid kohti kus me käime on kindlasti veel…aga mul praegu ei tule kõik meelde …eks siis kirjutan jälle kui meelde tuleb ja üldse ma tahtsin veel paljust muust ka kirjutada…..

näiteks sellest kuidas Kärt täna boheemis menüü ära sõi :) …suure isuga ja väga kiiresti…

Perepäev

Meie peres on nii, et siis kui teised inimesed tööl käivad, meie puhkame. Näiteks nagu täna. Ketlin küll läks tema tungival palvel täna hommikul lasteaeda, aga lubas siiski koos meiega lõunast lumelinna tulla. Enne magamaminekut võtsimegi ta peale ning sõitsime balti jaama juurde. Nädalavahetusel sealt mööda sõites oli iga mäed taga järjekord, et saaks ikka rohkem ja rohkem seal jää rada mööda alla lasta. Täna oli seal küll ka lapsi, aga järekorda kohe kindlasti mitte.

Aga lapsed….alustame kõige suuremast…

Tema on meil kõige kartlikum ja naljalt kuskilt mäest alla laskma ei torma ja päris tihti on nii, et ta tuleb sealt trepist sama targalt alla. Mõnest titekamast küll jah, aga kui natukenegi tundub, et võib haiget saada, siis ei hakka ta isegi proovima mitte. No emal kerge pidada ;)

Uusi võtteid ta kaha harjutada eriti ei taha…näiteks proovis Kalle talle liulaskmist…ehk siis jooksed, võtad hoogu ja lased mööda liurada püsti seistes…ei tema ei taha. Lõpuks kui ikka proovis, siis kukkus 30cm pärast ja selleks korraks kõik…noh las laulab :)

Liisu….tema proovib küll, aga kah mitte nii hulljulgelt kui näiteks mõni poiss. Ketliniga võrreldes ikka julgelt ja Kalle ettenäidatud liugu proovis ikka kohe mitu jääraja pikkust. Pärast oli veel uhke, et oskab.

Kui Ketlinil on täiesti kama kaks, kas keegi võidab, siis Liisu on meie peres see, kes peab võitma. Kuna aga 2 aastat on nende eas veel väga suur vahe, siis peab ta kõvasti pingutama.

Ja meie Kärdu. Enne minekut magas kodus tunnikese, aga autosse tõstes ärkas üles ning vaatas ringi. Lumelinna minekuks panin ta siis kõhu peale kotti ja kui ikka polle tunni jooksul tema jaoks midagi huvitavat ei juhtunud, panin ilusti silmad kinni ja jäi magama. Ütleme nii, et iga lapsega läks emal järjest kergem pidada…

Kui mina olin täna õues Kärdu sõber ja tassisin peale tema ka kotti, kus oli fotokas…ja ma tegin niimoodi veel pilti ka…ja mis põhiline püüdsin mitte kukkuda ;)

siis Kalle pidi kõrgematest mägedest ikka koos lastega alla laskma…

head lapsed aitasid issi pärast ikka püsti ka…kui teine munakivide peal lõpuks pidama sai…

lumelinn ainult meie päralt ;)

Pisike Pepe

Pisikesele Pepele olin mina kingituseks…Jõuluvana vist tõi.

Koht ja kellaaeg kokku lepitud, olin ma kohal. Pisike Pepe oli nii armas, et magas. Ja ta magas veel nii ilusti,  et lubas ennast tõsta ja keerutada ja lõpuks isegi riided seljast ära võtta.

Noh tegelikult siis ärkas ta küll üles…

Minu suureks rõõmuks on juba täitsa valge päeval :) …. ja ma sain oma loomuliku valguse laksu ilusti jälle kätte :)

Pilte valisin selle järgi, mis minu arust nende pere kõige paremini iseloomustasid…lahedad, vabad ja jutukad…

Nagu näha võttis Pepe sessiooni ülima naudinguga ;)

perepilt ;) …minu lemmik

varbapilt …

üks nunnu ka :)

Mattias kasvab…

Mattiasel veab…me tegime diili, et samal ajal kui Mattiase isa mul hambaid parandab, käin mina vahel fotokaga vaatamas, et kuidas ta kasvab. Teate, need teiste lapsed kasvavad jube kiiresti…

Alles ta oli NIII PISIKE …. ja suur oli mu üllatus kui ta nüüd juba nii suureks oli kasvanud…. selline tunne nagu ma oleks alles eile seal käinud :)

Väga mõnus oli igatahes nii…ma juba teadsin mis neil seal kodus on ja õhtul mõtlesin välja kus ja milliseid pilte teha..

naeratus on minu jaoks üks kasvamise mõõdupuu…. just see kui see muutub juhuslikult tabatud unisest naeratusest emale otsa vaadates siiraks rõõmuks :)

Kontroll oma poja üle ;)

jou jou

minu lemmikpildid on alati need, kus keegi minu poole ei vaata ;)