Meil on ka midagi uut. Mina vana kooli hull, ei saa jälle sellel sügisel kooli minna. Ma usun, et ma kukuks siis ikka täiega kokku kui keegi mind veel kooli ka lubaks. Selle eest läksid rohkem kui pooled lapsed lasteaeda. Minu käekõrval ja kenasti. No nii kenasti, et esimesel päeval ei tahtnud kumbki must sentimeetri kauguselegi minna. Istusin siis nagu kukupai ja silma nurgast piidlesin teisi emasid, kes aitasid oma mähkmetega beebisid püsti, samal ajal kui minu omad jalgu kõlgutasid ning arutlesid teemal, kas vestiga on nõme ja palav või täitsa ok. Liisu käis mitu korda küsimas, et kus näiteks Paula või Mikk on ja ok kui neid ei ole, siis äkki Maria ikka on. Terve aasta on räägitud, et nad on lasteaias ja nüüd kui Liisu lõpuks kohal on, pole neid kuskil?
Teisel päeval käis Kalle lasteaias. Talle ka meeldis, väikesed tüdrukud sebisid ümberringi ja hüüdsid – mängime veel peitust. Ahjaa ja kui keegi veel märganud ei ole, siis televiisoris ja Tallinna linnas iga posti peale presenteerib Kalle oma uut peret :)
Kolmandal päeval jäin mina haigeks. No teate küll, mida need lapsed sealt lasteaiast kõike kaasa tuua võivad. Hädaldasin ja kobisesin ja vaatasin päeva jooksul nii palju telekat, et silmad hakkasid lõpuks valutama. Tööle ka ei läinud. Keegi ei oleks lubanud mind oma titte kallistama.
Esmaspäeva hommikul olin terve. Ma näiteks kategooriliselt keeldun olemast haige rohkem kui ühe päeva ja seekordne poolteist oli äärmiselt ebaõiglane. Kallel oli ülesanne lapsed üksinda lasteaeda jätta. Jättis siis karjuva Liisu ukse kõrvale ja tuli koju. Pärast Liisu rääkis, et natuke nutsin, aga pärast mängisin Kirkega.
Mis päev täna on…aa eile läks Liisu lasteaeda juba nagu vana kala ja lubas, et tema küll enam nutma ei hakka ning täna juba magas ka. Pole mingit hellitamist, ikkagi kohe varsti neli. Õpetaja küll ütles, et enne magamaminekut oli korra olnud oht, et tuleb kisa, aga…..ei tulnud. Istus ja mõtles pikalt järele, kas minna magama või mitte. Nende õnneks oli otsustanud siiski minna.
Ketlin – temal läheb kenasti. Ma arvan, et ma ise pabistan tema pärast rohkem kui asi väärt on. Ma nimelt kardan, et äkki ta ei leia sealt sõpru, aga ma näen kõrvalt kuidas ta teistega sõbralikult rääkima läheb ja kindlasti on seal tüdrukuid, kes siiamaani veel lasteaia parimat sõpra leidnud ei ole ja nüüd siis leiavad. Igatahes täna oli perespordipäev ja ühe oma rühmakaaslasega olid nad viimased lapsed, kes lasteaia väravast välja lükati.
Otsustasime ka, et üks meie laps võiks ühes ringis käia küll ja loosi tahtel astub siis nüüd Ketlin esimesed sammud kuulsaks lauljaks saamise teel. Kusjuures laulurühma saamiseks pidi iga laps üksinda ühe laulu laulma. Vastu võeti küll kõik, aga nimetati seda julguseprooviks. Summa, mis tuleb väikese laulja koolitamise eest välja käia on juba väärt mitte Tallinas elama. Ütleme nii, et siin saab käia sama raha eest suveni ja Tallinnas ei veaks isegi jõuluni välja ;)
Kärdust siis ka. Tema kõnnib ja püüab hüpata. Püsti tõusta ei oska. Naljakas vaadata, kuidas ta ikka käpuli esimese seinani läheb kui samm on juhuslikult sassi läinud ja kiire maandumine tagumikule toimunud :)
Püüab elust ja asjadest sotti saada ja riideid selga proovida või uusi maitseelamusi koguda. Minust paremat veel leidnud ei ole ;) Vingumist ja virisemist naudib ka, eriti siis kui vastpidiselt tema soovile ta põrandale pannakse või laua pealt maha tõstetakse.
Selline septembrialgus siis…
Posted by krista 
krista300.wordpress.com 