Üks tavaline päev Ketliniga

 

Tavaline päev on küll tegelikult selline, kus Ketlin enamuse lasteaias veedab ja sellest pole palju rääkida, nii et võtame ette viimase laupäeva.

Laupäeva hommikul minu suure nihverdamise ja pildistamise peale ärkasime üles kell 9.45. Kui Ketlin üles ärkab on ta valmis kohe tegudele asuma ja nõuab, et kõik koos temaga alla läheksid ja sööma hakkaksid. Ketlin sööb tavaliselt seda, mida keegi teine ees sööb ja kuna mina siin söön krõbinaid, siis sööb tema ka…. kuigi umbes 4 korda vähem kui mina. Kui Kalle on kodus ja tema müslit jogurtiga sööb, siis on nõus Ketlin ka natuke jogurtit sööma. Müslit ei söö, sest mina ütlesin, et see on vastik :).

Edasi valib ta kas ise riided või lepib sellega mis mina pakun. Mõlemale meile sobivad mõlemad variandid, nii et riietumisega meil probleeme ei ole. Ja mina olen hetkel Ketlini silmis kunn ja nii tuleb teha nagu mina olen öelnud :)

Laupäev hommikuti kell 11 on meil Meero Muusikus laulutnd. Kuigi meile väga meeldis kukupais käia, ei meeldinud mulle mõte, et ma peaks kahe lapsega nädala sees tipptunnil peale lasteaeda teise linna otsa sõitma ja nii me siis valisimegi koha kus saab laupäeviti käia. Laulutunnis käib ta üksinda ja mina valvan koos Keidiga või üksi mängutoas seal kõrval. Igatahes on ta hetkel laulutnnist vaimustuses ja tahaks iga hommik sinna minna.

Sellel laupäeval pidin ma pärast laulutundi minema kangakudmise kursusele, nii et Keidi saatsime vanaema juurde ja läksime koos Ketliniga. Ilm oli jube ja päris kiire oli kah, nii et me kärutasime vanalinna käruga.  Käimisega on meil nii, et ega ta eriti ei viitsi… või noh samas mis hindaja mina olen, et kui pikka maad just kolmeseks saanu käima peaks. Lasteaiast koju, mis on umbes 500 meetrit, ta päris jala tulla ei viitsi aga pool maad tuleb küll. Samas olen ma ise piisavalt kärsitu ja ei viitsi niiiiiiii aeglaselt käia nagu ta tahaks.

Nii et kärutasime Pikale tänavale kudumise kursusele, kus me käärisime vaibalõime ja Ketlin sõi shokolaadi ja eputas niisama. Kaua me seal olla ei saanud, sest Ketlinil hakkas igav ja ta küsis juba mitu korda, et millal me minema hakkame, aga muidu oli ta seal väga tublilt. Edvistas kui keegi temaga juttu tegi, aga nagu Ketlin ikka, ei pea teda jälgima, et kuhu ta läheb või mida ta teeb, sest ta ei puutu tavaliselt midagi. Kui me ära läksime, siis ütles ta, et talle meeldis seal kursusel, aga seda ülteb ta kõikide käimiste kohta.

 

Pärast kudumise tundi…. kell oli siis mingi 2 vist läksime me poodi koogimaterjali ostma ja leppisime autos kokku, et Ketlin saab ühe kleepsulehe. Kleepsulehe valimine läks meil väga kiirelt ja üldse oli ta poes väga tubli. Kui talle ettelugeda, mida me poest peame ostma, siis ta tuletab vajalikul hetkel mulle meelde, kui midagi meelest ära läheb. Igatahes kõik tuli meil meelde ja kõik saime ka välja valitud. Ja sellistel hetkel kui laps käitub nagu ingel läheb mul tavaliselt süda hellaks, nii et me ostsime veel lisaks ühe muumimultika ja Ketlin valis külalistele Lotte küpsised.

Edasi sõitsime Kakumäele, et ma saaks kooki teha ja tee peal Ketlin laulis mulle. Tal on päris pikk laulude nimekiri juba. Ja ma vaatan, et tal juba jäävad laulud plaatide pealt ka meelde. Hetkel on meil kuulamisel Tabatinna plaat ja sealt ta mulle laule esitaski. Autos meil muusikat ei ole ja siis on Ketlinil hea laulda.

Vanaema juures Keit alles magas ja siis Ketlin aitas mul kooki teha. Aitab segada või vaatab niisama kõrvalt. Kuna laupäeval oli Kakumäe majas kõik vanaema lapselapsed, siis enamuse aega mängis ta teistega – Helena 10a, Markus 7a, Rasmus 5a, Mikk kohe 2a no ja Keit oli ka veel. Tassis aga oma muumimultika plaati kaenlas ja pakkus küpsiseid.

Tavaliselt on nii, et kui vanaema juures oleme, siis pole Ketlinit ei näha ega kuulda. Käib poistel järel ja mängib nendega või paneb puslet või nukusid magama. Poistega mängivad nad esimesel korrusel kodu või teisel teab mida. Teisel elab minu venda perega ja Ketlin on neil seal raudselt nagu kolmas laps. Seekord oli Helena külas nii et enamus tähelepanu läks Ketlinil talle.

 

Kella 9 ajal hakkasime koju minema. Koju minekuga on natuke raske, sest tavaliselt Ketlin ei taha sealt ära minna. Siis me peame jälle kokkuleppima, et ta natuke veel mängib ja siis kohe lähme. Õnneks on tema natuke tavaliselt tõesti natuke ja siis tuleb ta hea meelega. Kui öelda, et lähem nüüd ja kohe, siis ta hakkab kindlasti vastu puiklema.

Teel koju laulsime jälle ja minu ettekujutus kuidas mõlemad lapsed kohe autos magama jäävad, läks vastu taevast. Ketlin polnud päeval maganud ja minu arust oleks ta pidanud täitsa väsinud olema, aga õnneks on ta selline, kes väsides küll kuidagi tujul langeda ei lase. Kolmekesi lauldes jõdusime ka koju ja magamaminekust ei olnud siin mingitki juttu veel.

Ketlin ja Keit hakkasid aga laste(magamis)toas mängima hoolimata sellest, et kell juba peaaegu 11 oli. Ega ma ka siis väga neil järgi ei käinud ja lasin rahulikult olla. Ketlin pani aga kõik nukud kodus ka magama ja riidesse jne.

Kui kell juba peeaegu 12 saama hakkas tuli ikka magama ka minema hakata. Siis me lugesime veel raamatust ühe juttu ja kui tule ära kustutasime, siis nad varsti ka mul kaisus magama jäid.

Vot selline päev siis…. üldiselt ongi ta selline, et kodus tegutseb omaette ja tegevust tal jätkub ja vahepeal tuleb lihtsalt ja tahab süles istuda. Kõikide oma asjadega saab ta ise hakkama… noh peaaegu. Ja teab täpselt kuidas mingid asjad olema peavad. Kuna Keit paistab meil siin korralikum olevat, siis kas lasteaiast või tõesti pisikeselt õelt eeskuju võttes, on ta hakanud ka ise asju ära panema.

Ja nagu sujuvalt on tulnud sellised reeglid, et enne tuleb ühed asjad ära panna kui teisele tegevusele minna. Näiteks ei saa enne arvutisse kui nukumajandus kokku on korjatud. Mõnikord on siis nii, et unustab nukke koristades ennast mängima ja ei jõuagi arvutisse.  Eile õhtul näiteks hakkas ise legosid kasti tagasi panema, et saaks teisest kastis nõudega mängima hakata. Kui ma siis küsisin, et tahad ma aitan sind, siis ütles jah, mingu ma ja pangu tema nukuvoodid korda :)))

Puslede panemine kuulub ka kindlasti tema lemmiktegevuste juurde. Aga siinkohal on mul oma arusaam puslede panemise oskusest ja vanuse numbrist karbi peal. Kui karbi peal on kirjutatud 3+, siis tähendab see seda, et Ketlin võtab pusle karbist välja pusib selle ise ka kokku panna. Kui ta seda järgmine kord teeb, siis läheb tal see juba päris kiirelt ja edaspidi paneb seda hea meelega, aga enam üldse ei mõtle seal juures. Kui karbi peale on kirjutatud näiteks 5+. Siis esimesed korrad pean ma raudselt tal seal kõrval istuma ja näitama kuidas see käib. Siis edaspidi pean natuke ikka aitama ja tal vähemalt seal suures hunnikus korda looma. Ja kui me siis oleme seda puslet juba 10 korda vähemalt pannud, siis ta paneb selle ise kokku, aga minu arust käib see siis rohkem mälui järgi kui selle, et ta tõesti oskab seal ise näha kuidas asjad käivad.. Nii et mina jään oma arvamuse juurde. Mina laps ise paneb ise eakohaseid puslesid.

Juttu räägib ta palju ja küsimused on kohati kummalised, aga enamus tarkusi leiab ta Jussi juurest. Näiteks nõudis ta ükspäev, et meil peaks ka suitsuandur magamistoas olema, sest muidu võib ei tea mis juhtuda….või küsis täiesti lambist, et kus meil muruniiduk on. Ja Kallele rääkis ta pikalt kuidas ta sõbrapäeval omale sõbrad külla kutsub ja mis ta siis nendega teeb ning vanaemale rääkis kuidas sibulakoortega mune värvitakse, et paned sukka siis ja siis seod paelaga kinni jne.

 

Ükspäev tegime siin ise kleepekaid. Ma lõikasin talle apollo kataloogist raamatute pilte välja ja tema kleepis need kahepoolse fotokateibiga paberile :)

Vot selline on siis kolmene Ketlin!