kaks õde

Keit sööb

 

Kui Keit sündis, siis ta otsustas, et talle meeldin mina. Et ma olen koguaeg olemas ja kui tema tahab, siis tema saab kohe süüa. Näiteks öösiti iga tunni aja tagant või õhtul tund aega järjest. Ja noh kui ma algul olin sellega nõus, siis hiljem oli temaga raske sellel teemal vaidlema hakata. Nii meil see elu siis käis. kuud läksid kuude järel ja koguaeg ühte moodi. Ma arvan, et rekordmagamine öösel järjest oli vist 3 tundi. Ja hommiku poole sõi ta ikka kindlalt iga tunni järel. Või mis sõi, lihtsalt olin mina tal väga lühikese rihma otsas :). Aga sellist asja, et laps läheb õhtul magama ja mina saan rahulikult omi asju teha, sellist asja meie peres pole.

Tuli raamatute järgi lisasöögi andmise aeg… ei midagi. Tema oli valinud minu ja mida ma nüüd siis talle topin… ei taha ja kõik. Aga raamatus ju öeldakse, et laps peab sööma. Kui laps ei taha, siis ta ka ei söö…. ja nii sai ta aastaseks. Ja mitte midagi ei muutunud.

Ükskord käisime ühel sünnipäeval kus oli palju pisikesi koos. Mõni natuke suurem kui tema ja mõned natuke väiksemad. Ja kui siis emad seal omavahel arutasid, et ei tea kas peaks andma juba süüa, et ta kolm tundi tagasi sõi… äkki on juba näljane…. ja kui meie Keit samal ajal juba viimase tunni jooksul teist korda rinda nõudis, siis tekkis minul kuri plaan.

Tema järgi ei anna, järelikult pean mina lihtsalt veel kangem olema :)…. ja ütlesin Ei… me hakkame seda nüüd koomale tõmbama ja sinul ei ole muud teha kui leppida. Ma jään enda arvamuse juurde, et neid lapsi, kes ise vabatahtlikult rinnast loobuvad on tunduvalt vähem kui neid teisi ja Keit kuulub kindlasti nende teiste hulka, aga mina olen väsinud.

Esimene plaan oli lõpetada öine söömine. Läks päris edukalt… vahepeal oli küll tagasilöök ja minu poolne allaandmine, aga me jätkasime ikkagi. “Leppisime kokku”, et hommikul vara saab. Aga kuna tema kella ei tunne, siis hakkas järjest varem ärkama ja Samueli ema soovitusel lõpetasime ka hommikuse söömise. Nüüd jäi meil veel õhtune ja peale lõunane…. ja nendega saime ka nüüd paari nädala jooksul vaikselt ühele poole. Ja nagu Ketlinigagi, oli see üksi minu ülesanne. Kui Keidi meel läks kurvaks, siis võtsin ta sülle ja lohutasin ja nii me siis istusime mõnikord öösiti mõnikord õhtuti päris pikalt kahekesi koos…

Ja milline on nüüd elu pärast seda.

Laps sööb nagu näljahädaline. Hommikul vähemalt sama palju kui mina ja peaaegu 3 korda rohkem kui Ketlin näiteks. Lõunaajal kah ja õhtul käib pidevalt külmutuskapi kallal valimas mida küll süüa. Lühikese ajaga on tal tekkinud oma lemmikud – kartulipuder, makaronid, woki porgandid, krõbinad, jogurt, õunamahl, juust, piimasee (ei oska seletada mis asi see on)… ma ei oska isegi kohe öelda, mida ta kindlasti ei söö. Pead raputab küll väga energiliselt kui rohkem ei taha või kui suu on veel täis ja midagi toppida niisama ei lase, tuleb panna talle käe ulatusse ja ta ise võtab kui tahab.

Ja kui ma esimestel päevadel olin mures, et ta ei joo, sest pole joomise oskust ega ka harjumust, siis selle likvideeris ta kohe vanaema sünnipäeval morssi juues ja nüüd on nii, et andke mu kõrs ja ma joon palju vaja on. Isegi tassist joob juba ja õhtul enne magamaminekut joovad mõlemad Ketliniga vett.

Ja magab ilusti hommikuni pea kahe padja vahel. Hommikupoole ärkab korra üles, aga siis ronib ise kaissu või lepib sellega, et käe talle selja peale panen.

Elu nagu hernes :)