õnnelikud lapsed

Viimane pühapäev käisime Kallega Lektooriumis Waldorfi koolist loengut kuulamas…väga huvitav..aga kummitama jäi hoopis see, et pärast loengut arutluses teaduslikult tõestatud faktideni jõudes tuli välja, et mingi uuringu põhjal olla meie koolilapsed kõige õnnetumad. Ma nüüd täpselt ei mäleta, kelle hulgast aga see polegi hetkel oluline.

Täna hommikul kui ma Ketlinit lasteaed viisin ja tagasi tulles ühest koolist mööda sõitsin ja nägin kuidas naeratavate nägudega noored tüdrukud üksteist kallistasid, siis sellise vaatepildi kohta ei paistnud nad küll üheski otsast õnnetud.

Meie küll kooliajal üksteist ei kallistanud :) ja mina küll kooliajal õnnetu ei olnud…igatahes kooli pärast küll mitte ;)

Mul ei ole küll ühtegi kooliealist last, nii et sellel teemal ma rohkem ei oska midagi öelda…aga….

mul oli nüüd 2 mätast mille otsast ma tahtsin rääkida…nii et ma alustan ühest.

Ma mäletan kui mul oli laps just sündinud ja ühed Kalle sõbrannad katsikul käisid, siis üks rääkis, et kui raske tunne see talle oli, kui tema lapsel ilmnesid sellised iseloomuomadused, mis talle üldse ei meeldi. No kõige lihtsamalt öeldes, näiteks, et ise oled selline kiire ja aktiivne ja siis laps on unistaja ja oma tegudes aeglane.

Et väga imeline on ju mõelda, et minu laps on minu moodi, aga ei tarvitse üldse olla…isegi mina ja mu vennad oleme minu arust väga erinevad.

Nüüd siis ole see ema ja mõtle välja kuidas sa peaks olema ja käituma, et sinu lapsed oleksid õnnelikud. Kas ma peaks tegema nii nagu mulle meeldib või “kasvatama” ennast ja laskma tal ilma kriitikata olla selline nagu tema tahab. Kumma raske olukord on minule kergem :)

Või tuleb üks hetk, kus tema tahab, et ma oleks tema moodi ja mina ei oska, ei taha, ei viitsi olla…. näiteks istun rahulikult terve päeva kodus, kellegiga ei räägi ja kuskile ei lähe :)…

Kuidas ja millal ma üldse aru saan, et ta ei olegi minu moodi. Äkki ma lasen selle hetke mööda ja ta ei julgegi mulle öelda…tema tahab mulle meele järele olla ja pärast tuleb välja, et on õnnetu :)))

Teine mätas oli see, et kui palju mõjutavad minu lapse õnnelikuks olemis teised inimesed.

Näiteks oli eile niimoodi. Läksime Ketliniga laulutundi. Koridoris trepi peal nuttis üks laps oma vanaema kõrval, et miks te mind siia üldse toote, kui ma ei taha siia tulla.

Uksest sees pidas üks ema on väikese väänkaelaga olelusvõitlust, mis meie sisseasutmishetkel jõudis sinna maale, et ema käratas lapsele, et küll sa oled vastik laps.

Edasi laulutunni ukse peal, tuli Ketlinile meelde, kui väga talle oli meeldinud tunnis olla koos Liisuga ja et mina pealt vaatasin :)…

Kui siis keset tundi oli õpetaja küsinud, et kas tal on kurb meel, oli Ketlin lihtsalt nutma hakanud. … Õpetaja oli ilusti lohutanud ja kurb meel oli ka üle läinud, aga õnnetuke oli ta ikka olnud. Kui ta siis tunni lõpupoole pissile tuli, siis ütles, et ta enam ei taha tagasi minna…

Koduteel rääkis, et tal ei ole seal ühtegi sõpra….aga õhtul kodus oli juba rõõmsam ja lubas järgmine kord minna. Mäletas isegi seda, et järgmine kord ei olegi tundi, sest koolivaheaeg on :)))

Ei olnud see ju kuidagi “kooli” veel vähem õpetaja süü ju :)

Kui nüüd need 2 asja kokku panna, kas siis meie õnnetud koolilapsed on ikka ainult kooli pärast õnnetud :)