õnnelikud lapsed

Viimane pühapäev käisime Kallega Lektooriumis Waldorfi koolist loengut kuulamas…väga huvitav..aga kummitama jäi hoopis see, et pärast loengut arutluses teaduslikult tõestatud faktideni jõudes tuli välja, et mingi uuringu põhjal olla meie koolilapsed kõige õnnetumad. Ma nüüd täpselt ei mäleta, kelle hulgast aga see polegi hetkel oluline.

Täna hommikul kui ma Ketlinit lasteaed viisin ja tagasi tulles ühest koolist mööda sõitsin ja nägin kuidas naeratavate nägudega noored tüdrukud üksteist kallistasid, siis sellise vaatepildi kohta ei paistnud nad küll üheski otsast õnnetud.

Meie küll kooliajal üksteist ei kallistanud :) ja mina küll kooliajal õnnetu ei olnud…igatahes kooli pärast küll mitte ;)

Mul ei ole küll ühtegi kooliealist last, nii et sellel teemal ma rohkem ei oska midagi öelda…aga….

mul oli nüüd 2 mätast mille otsast ma tahtsin rääkida…nii et ma alustan ühest.

Ma mäletan kui mul oli laps just sündinud ja ühed Kalle sõbrannad katsikul käisid, siis üks rääkis, et kui raske tunne see talle oli, kui tema lapsel ilmnesid sellised iseloomuomadused, mis talle üldse ei meeldi. No kõige lihtsamalt öeldes, näiteks, et ise oled selline kiire ja aktiivne ja siis laps on unistaja ja oma tegudes aeglane.

Et väga imeline on ju mõelda, et minu laps on minu moodi, aga ei tarvitse üldse olla…isegi mina ja mu vennad oleme minu arust väga erinevad.

Nüüd siis ole see ema ja mõtle välja kuidas sa peaks olema ja käituma, et sinu lapsed oleksid õnnelikud. Kas ma peaks tegema nii nagu mulle meeldib või “kasvatama” ennast ja laskma tal ilma kriitikata olla selline nagu tema tahab. Kumma raske olukord on minule kergem :)

Või tuleb üks hetk, kus tema tahab, et ma oleks tema moodi ja mina ei oska, ei taha, ei viitsi olla…. näiteks istun rahulikult terve päeva kodus, kellegiga ei räägi ja kuskile ei lähe :)…

Kuidas ja millal ma üldse aru saan, et ta ei olegi minu moodi. Äkki ma lasen selle hetke mööda ja ta ei julgegi mulle öelda…tema tahab mulle meele järele olla ja pärast tuleb välja, et on õnnetu :)))

Teine mätas oli see, et kui palju mõjutavad minu lapse õnnelikuks olemis teised inimesed.

Näiteks oli eile niimoodi. Läksime Ketliniga laulutundi. Koridoris trepi peal nuttis üks laps oma vanaema kõrval, et miks te mind siia üldse toote, kui ma ei taha siia tulla.

Uksest sees pidas üks ema on väikese väänkaelaga olelusvõitlust, mis meie sisseasutmishetkel jõudis sinna maale, et ema käratas lapsele, et küll sa oled vastik laps.

Edasi laulutunni ukse peal, tuli Ketlinile meelde, kui väga talle oli meeldinud tunnis olla koos Liisuga ja et mina pealt vaatasin :)…

Kui siis keset tundi oli õpetaja küsinud, et kas tal on kurb meel, oli Ketlin lihtsalt nutma hakanud. … Õpetaja oli ilusti lohutanud ja kurb meel oli ka üle läinud, aga õnnetuke oli ta ikka olnud. Kui ta siis tunni lõpupoole pissile tuli, siis ütles, et ta enam ei taha tagasi minna…

Koduteel rääkis, et tal ei ole seal ühtegi sõpra….aga õhtul kodus oli juba rõõmsam ja lubas järgmine kord minna. Mäletas isegi seda, et järgmine kord ei olegi tundi, sest koolivaheaeg on :)))

Ei olnud see ju kuidagi “kooli” veel vähem õpetaja süü ju :)

Kui nüüd need 2 asja kokku panna, kas siis meie õnnetud koolilapsed on ikka ainult kooli pärast õnnetud :)

4 Responses to õnnelikud lapsed

  1. liina says:

    Vaga huvitav.

    Minu laps on vaga tundlik. Riielda ja kuri olla pole temaga pole motet, parem on asju selgitada ja peale pikka juttu saab ta asjast aru. Kiirustada pole teda motet, teeb ise asju omal kiirusel ja meie lihtsalt uritame tal lasta oma tempos asju teha. Ei tea kas selles koiges mottes on ta minu moodi voi ei, mulle vahel meeldib uimerdada, vahel kiiresti tegutseda.

    Hommikuti utleb kull sageli, et ei taha lasteaeda minna, aga ma tean, et talle seal meeldib… talle lihtsalt ei meeldi vara kodust ara kiirustamine…

    Enda kohta voin oelda, et mulle koolis ei meeldinud ja kogu aeg koht valutas. Oppisin kull normaalselt, aga olin selline vaike prillidega nohik ja moni aasta korraldasid ‘sobrannad’ ikka taielikku psuhhoterrorit :) Kui USAs keskkooli viimasesse klassi laksin sain esimest korda korralikult kiita ja hakkas tekkima tunne, et ma ei olegi taielik luuser :)

  2. karin says:

    Oi, kui koledad lood nende lastega! Kuidas saab ema lapsele öelda, et ta on vastik!?!?! Kohutav!
    Aga ma olen ka mõelnud sellele, et mis siis kui mu laps hoopis teistsugune on. Meil praegu on veel vara öelda. Tegelikult on vast ikka kõige olulisem, et laps saaks kaasa normaalse ellusuhtumise ja väärtushinnnagud. Et teeks vahet heal ja kurjal. Oskaks olla. Olgu ta siis loomult sarnane v ei.

  3. Helen says:

    Vot minu tütar on küll minust täiesti erinev. Oma arust olen pigem optimistlik ja tegutseja inimene ning olen alati tundnud, et asi mida kõige vähem kannatan, on vingumine. Aga mu tütar on hästi tundlik ja alustab tihti hala enne kui põhjus käes on. Alguses see ärritas mind iga kord,aga olen üritaanud kasvatada ennest seda tema omadust aktsepteerima. Nüüd on ta 4.5-ne ja probleem on taandunud – sarnasemaks me ilmselt muutunud pole, aga tema erinevus ei häiri mind. Mina ise arvan, et üks hullemaid vigu mida vanem saab kasvatuses teha, on püüd pidevalt last ümber kasvatada ja mitte aktsepteerida last sellisena nagu ta on, erinevana.

  4. ML says:

    minu tütar on minust absoluutselt erinev, ma ütleksin et küpsem ja targem ja tohutu empaatiavõimega ja seda juba täiesti titest peale ja mina olen aina imestanud, et kuidas on see nüüd nii läinud, et tema õpetab mind. Ta oli natuke erinev ka koolis ja keerulises vanuses oli tal natuke raske ka sest ta ei läinud vooluga kaasa, aga nohik ka ei olnud (mitte et nohik oleks paha olla), võitles endaga ja maailmaga ja tuli võitjana välja. Mina ei tea mis on pubeka aeg, ei tema ega ka oma teise lapsega – pojaga. Aga – minu poeg oli selline tüdrukute lemmik ja õpetajate lemmik ja naeratas ja rääkis vaikse ärarääkija häälega ja läks kõigest nagu võist läbi. Ei olnud rumal ega pahatahtlik aga osa elust on tal olnud puhas lobbytöö. Minuga rääkis ka nii ja rääkis aegajalt mind ära ka (täitsa nii, et ma ise olin sellest nagu teadlik aga ikka andsin mingites asjades järele). Kus ma selle pika jutuga jõuda tahan on see, et täpselt sellistena nagu nad on – on nad kohutavalt ilusad inimesed ja minu parimad sõbrad ja juba väga väikesest peale olen ma aru saanud et minu roll on olnud vaid toetada, aga mitte keerata neid ega nende mõtlemisi. samas ei tähenda see seda et vastutus tuleb neilt ära võtta – näen seda omast käest, et see, kellele on saanud osaks ka rohkem vastutust on õnnelik ja saab väga hästi hakkama, teine, kes lihtsamalt läbi on saanud jääb vahest takerduma. Sai pikk ja segane jutt.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: