Horton

 

Juba mitu nädalat on meil peres õhus lubadus, et me lähme Hortoni filmi vaatama…Kõige esimene lubadus oli see, et me lähme seda vaatama, siis kui lapsed koolis on. Film tuli kinno ju just koolivaheajal ja meil ei ole mingit põhjust minna seda just siis vaatama. Koolivaheaeg sai läbi ja nüüd tuli juba valida selle järgi, et kes ja millal Keiti valvata saab. Temale ei läheks see Horton kohe kuidagi korda.

Niimoodi planeerides ei leidnud veel ühtegi toredat kellaaega. Kuni tänaseni…

Tänaseks oli meil nukuteatrisse piletid. Juba hommikul vara hakkasin ma lapsi tagant kiirustama, et nüüd sööme ruttu ja siis riidesse veel rutem, sest muidu jääme me hiljaks. :)))) Kell 9 oli meil start ja minu arvestuse järgi pidime kodust kell 11.30 lahkuma, et teatrisse jõuda.

Kui ma siis kell 11.20 jõudsin, endal kleit seljas, tegudega sinnamaani, et sahtlist pileteid võtta, avatasin ma, et etendus mitte ei alga kell 12.00 vaid lõpeb 10 minuti pärast. Ketlin ja Keit täies vormis ukse kõrval ootamas ja mina vahin samal ajal pilteid, kus on kirjas, et etendus algas, kell 11 :)

Egas midagi… kiire telefonikõne teatrise lubas meil tulla etendust kahe nädala pärast vaatama ja käiku läks plaan B. Lähme Hortonit vaatama.

Kallel oli küll koolipäev, aga kuna ta lubas Keiti teatrietenduse ajal valvata, siis ma ikka lootsin, et äkki sobib siis filmi aeg ka. Aga ei sobinud. Natuke mossitamist telefoni otsas, aga superema ei anna ju alla, vaid läheb siis üksi kahe lapsega kinno :)

Ostsime kokteilid ja kodust võetud küpsistega varustatuna läksime kinno. Lahke küsimuse peale lubati meil kinos neljandale korrusele liftiga sõita ja peale meie vaatas hiigel suures saalis filmi veel 10 inimest :)

Keit esimesed 20 minutit oli lummatud. Istus oma tooli peal ja vaatas ekraani…. võibolla oli see ka 10 minutit, aga tundus igatahes tema elu pikim rahulik istumine :). Edasi ronis ta minu sülle ja jõi mahlakokteili. Siis leidis ta, et on palju huvitavam mööda pingirida jalutada ja üle suure saali ahhhoiii hüüda.

Ketlin vaatas rahulikult filmi, kuni tuli kole kotkas (kes aga oli minu lemmik). Siis leidis ta, et nüüd aitab ja tema tahaks ära minna.

Keit aga oli just avastanud, et tuledega valgustatud trepist on lahe üles alla ronida ja ei tahtnud kuhugi minna. Vaikselt aga võtsime suuna saali ukse poole, ise koos Ketliniga silmanurgast filmi jälgides.

Kui me alla jõudsime, tunnistas Ketlin, et tegelikult on see kotkas ikkagi hea ja juba lõppeski film ära….

Uhke näoga kõndisid mõlemad uksest välja ja Keit jäi kohe autos magama :)

Kokkuvõtte – osa filmist jäi ikkagi kahe silmavahele, aga Võigemast ei kuulu nagunii minu lemmikute hulka ;)…Liisu pidas ennast oma esimesel kinokülastusel superhästi üleval ja Ketlinile ei meeldi koledad asjad.