kuidas neli?

4 töökohta:

* kasvataja abi
* juriidilise osakonna spetsialist
* müügisekretär
* juht

4 filmi, mida ikka uuesti ja uuesti vaataksin:
(petuga pooleks, kõik filmid kus nad mängivad)

* Mel Gibson
* Russell Crowe
* Tom Hanks
* Meg Ryan

4 kohta, kus ma olen elanud:

* Õismäel
* Saksamaal
* Nõmmel
* Nõmmel ühes teises tänavas :)

4 teleseriaali, mis meeldivad

* CSI
* CSI Miami
* hetke kõige popim naistekas :))))
* Vaprad ja ilusad – vaatamise staazi 15 aastat :)

4 websaiti, mida iga päev külastan:

* eestifoto
* perekool
* fotodiip
* sõbrad ja muu igapäevane lugemine

4 kohta, kus olen käinud puhkamas:

* Kreekas
* Itaalias
* Prantsusmaal
* Singapuris

4 lemmiktoitu:

* Krinsli tehtud kräsupeakook
* kõik söögid, mida Dave Benton teeb
* Eveli tehtud fetajuustu-köögivilja pirukas
* ema tehtud kartulisalat

4 kohta, kus praegu tahaksin olla:

* spas massaazi laual
* kärbsena profifotograafi õlal
* Itaalia mägikohvikus kakaod joomas
* Vahemeres sõpradega jahi peal

4 blogijat, kes veel võiksid neljast asjast kirjutada:

* Maris
* Marje
* Ingrid
* Merike

kuidas meie peres jänestega on

ükskord ammu ma lugesin Leevikese jäneste kohta ja täna kui ma koristasin Ketlini mänguasja kasti tuli mul see meelde.
Vaatan, siis Ketlini jänesed ka üle, panen ilusti põrandale ritta, teen pilti ja kirjutan jutu juurde. Kui ma aga olin kõik Ketlini jänesed üles leidnud, siis vaatasin, et see jutt jääb mul küll kirjutamata. See tuleks selline paks raamat, mitte jutt. Ja sellest ma nüüd ei räägi :)))
Ma parem seletan ära, miks neid jäneseid Ketlinil nii palju on.
Kui mina olin väike tahtsin ma hirmsasti endale karvast looma saada. Alati kui me poodi läksime jonnisin mina kuskil riiuli vahel, et miks mulle seda karvast looma ei osteta. Pärast poest välja tulekut, loomulikult ilma karvase loomata, kõndisin ma demonstratiivselt teisel pool tänavat, et kõik ikka aru saaksid, kui õnnetu ma ilma karvase loomata olen.
Igal sünnipäeval ma ootasin, et mulle nüüd kingitakse mõni karvane loom. Emal ja isal pidi ometigi meeles olema kõik need demonstratsioon esinemised. Aga ei :(. Tegelt mul ikka müni loom oli, aga ilmselgelt oli seda liiga vähe…. Kui ma suureks kasvasin ja ma oma raha sain…. vot nüüd võisin ma osta karvaseid loomi täpselt nii palju ja tihti kui tahtsin.

Ja ilmselgelt on neid nüüd liiga palju :) Õnneks pole mul mingit vajadust neid hommikuti voodi peale ritta seada ja minu põtrade kollektsioon on riiuli peale kokkusurutuna väga rahul. Aga Ketlin ei pea küll kunagi muretsema, et tal liiga vähe jänesed on :)

kuidas palun? mii, mii

ohh kui armas, kui need oma sõnad tulevad…. ütles vanaema, kui Ketlin talt nõudliku häälega mii, miid nõudis.
Aga anna siis talle mii, miid!…. ei ole mina enam üldse nii armas. Kusjuures ma ei tea mis see mii, mii on :)))
Algul ma arvasin, et see on mulle. et noh, andke mulle seda asja. Kui ma siis talle laua pealt pakkusin seda, mille poole Ketlin minu arust oma käega näitas, ei sobinud see asi. Järelikult mii, mii ei tähenda seda.
Siis ma arvasin, et see on piim. Kusjuures piima tähenduseks sobib see väga hästi. Ja alati kui ma piima pakun, on ta rahul. Järelikult ongi mii, mii tegelikult piim.
Aga ükspäev oli meil mii, mii (loe: piim) otsas ja andsin Ketlinile vett. Ja väga hästi sobis see ka. Järelikult ei ole mii, mii piim vaid lihtsalt jook. Kah sobiks väga hästi, kui ta keefiri kohta ka mii, mii ütleks. Aga ei ütle. Peale selle oskab ta öelda juua.
Nii et oleme jälle alguses tagasi.
Täna hommikul vaatas ta raamaturiiulit ja nõudis jälle käsi pikalt välja mii, mii.
Ja ikka ta ei tahtnud sealt ühtegi raamatut. Mina ka ei tea.

Mulle meeldib ikka et mii, mii on piim ja nii kaua kui ta alati mii, miitamise piimaklaasi peale ära lõpetab, tähendab mii, mii – piima :)))

Minul endal on meeles lapsepõlvest sõnad kungu – nukk ja vanalema – vanaema.
Väga mõnus oleks, et kes iganes, nüüd seda juttu loeb, kirjutaks mulle mõned omaenda sõnad :)))

kuidas Ketlin emmega vannis käib

Ma nüüd ei tea kumba juttu ennem rääkida emme juttu või vanni juttu.
Räägime emme jutu.

Oma järjekordse arenguetapina on Ketlin ettevõtnud rääkimise. Esialgu on tema sõnavara veel väike, aga seda aktiivsemalt ta neid sõnu kasutab. Hommikul voodis on põhirõhk sõnadel nina ja naba ja tudu. Kõik saavad ju aru, et nina näitamiseks tuleb mulle või Kallele näpud ninna toppida, naba näitamiseks tekk pealt ära kiskuda ja see järel imestunud näoga küsida- tudu?
Ja edasi läheb emme! Emme olen loomulikult mina :)))…. aga ka Kalle ja enamus täiskasvanud inimesi. Kusjuures kõikidel naistel on hea meel, kui Ketlin neile emme ütleb, aga Kallel millegipärast mitte :))).

Küll ta siis püüab Ketlinile selgeks teha, et ta ei ole emme. Selle kurejutu oleme esialgu välja jätnud, aga biitsepsit näitab ta oma issiduse rõhutamiseks küll.
Aga ei midagi.
Üliõnnelik Ketlin küsimuse peale, kus on emme?, näitab ikka Kalle peale :))

Ja Ketlinile meeldib kõike koos emmega teha. Eriti meeldib talle vesi. Eks me ole teda ju sünnist saati ujutanud ka. Vannis meie pere tihti aga ei käi ja seda suurem on Ketlini rõõm, kui ta sinna saab. Ja emme läheb teda sinna hea meelega valvama ;)
Mina parem vannituppa siis ei roni, sest vesi on põrandal põlvini, kõik asjad segamini ja ohhhh…. las nad siis mässavad seal. Igatahes on neil seal väga lõbus…

kuidas me tordivõistlust korraldasime

Mulle meeldivad igasugused traditsioonid. Kõige rohkem meeldivad need, mis ei ole täpselt nii nagu teistel. Nende teiste all ma mõtlen näiteks sünnipäeval tordisöömine või 24-ndal detsembril jõuluvana käimine.

Seega tuleb ju traditsioonid ise välja mõelda. Seekord mõtlesime Vabariigi aastapäevale pühendatud tordivõistluse.
Iga pere (st. mina ja minu 3 sõbranna pered) teeb ühe tordi. Saame kokku, sööme need tordid ära :)))… valime parima ja hurraaa!
Esimese võistluse kohta võib öelda, et läks väga libedalt. Väga lihtsalt, põhimõttel kes ees, see mees, valisime välja soolaste ja magusate tortide tegijad. Tegelikult tähendas see seda, et ükspäev lihtsalt üks meist alustas oma valiku välja ütlemist ja keegi ei vaielnud vastu, et…. ei mina tahan magusat teha… :)

23. veebruari õhtul mässasin mina oma magusa tordiga. Perekonna ühine otsus oli tordiraamatu retseptidest valitud Napoleoni tort (kindla peale minek :))))
Selle tegemine, aga ei olnud üldse kindel :))).

Nii kaua peab tegema… nii õhukeseks ma seda tainast küll rullida ei suuda…. ka meil üldse tainarulli on?… ei ole…. millega ma siis rullin?…. veinipudeliga?…. väga hea…. seda kreemi on küll liiga palju….. ma jäängi siia küpsetama…. terve paki võid kavatsed sinna sisse panna… ja, ja see on juba teine pakk…. võta Ketlin ära, siin on kuum…. Ketlin anna mu tainarull tagasi, see läheb katki…. ei või seda konjakit juua, see läheb ka koogi sisse…kas natuke proovida ka saab?…. loomulikult ei saa….

Aga vastu ööd sain ma igatahes valmis. Hommikuks jäi koristamine :))) Kella järgi jooksime kolmekesi mööda maja, kusjuures Ketlinist ei olnud mingit abi, tema ajas kõik koguaeg jälle sassi. Aga punkt kell 12 istusime kolmekesi reas ja ootasime külalisi.
Kell pool 2 jõudis kohale viimane tort, panime need siis ilusti kõrvuti, tegime pilti ja mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm

Kui kõik söödud oli…. vot alles nüüd hakkasime arutama, et kuidas me siis hääletame? Keegi ei taha viimaseks jääda! Kuidas me punkte paneme? Mile eest? Kui palju? Mis auhinnaks on?

Otsustasime nii, et igaüks panem esimese, teise ja kolmanda koha. Enda oma ei pane. Hääletame salaja, vaadata võib ainult üks inimene ja välja öeldakse ainult võitja.

Edasi läks asi veel lihtsamaks. Seitsmest inimesest pani 5 ühe aja sama tordi esimeseks ja sellega oligi võitja teada :))))
Võitis Marie tort!!!! Kusjuures üks hääletaja ei olnud seda torti üldse proovinud, kuna eelmine tort tappis ta ning üks hääletaja ütles, et see on jogurtitort, kuigi seal jogurtit polnud.

Kui võistlus läbi sai, tekkis hasart…. järgmine aasta tuleb ikka rohkem pingutada… ohh ma tean mis järgmine aasta teen…. kas mehed võivad järgmine aasta ka osa võtta…. mis siis, et pole elu sees torti teinud…. tead küll see algaja õnn….

Igatahes, kui Helena (kes see aasta võitis ja kellel veel perekonda ei ole) peaks võtma endale kondiitrist mehe, kaovad meie võiduzansid täielikult. Nii kaua on meil kõigil veel lootust.

kuidas mul päkapikud käivad

Teema ei ole küll eriti päevakohane, aga ma loodan, et ma järgmiste päkapikkude tulekuks saan sellest üle :))).

Nimelt mul enam ei käi päkapikud ja täna hommikul sain ma ka sellele seletuse.
Päkapikud ei käi mul enam sellepärast, mida te näete pildil.
Ükskord, paar aastat tagasi tulin ma õhtul koju ja mul oli käinud selline päkapikk, kes ma arvan ennast minu koorma alla päris ära nikastas.
Kõik minu jalanõud (ausõna mul ongi neid nii vähe), isegi suveomad oli ta kappidest üles korjanud ja asju täis toppinud. Ise oli ohkinud, et olgu see viimane kord.

Ja see oligi viimane kord. Sest mida iganes päkapikud ka teeks, üllatada mind, pärast sellist käiku on ikka päris raske. Kuna neil käed-jalad tööd täis, siis ega nad eriti ei pinguta ka. Nii ma siis jäängi lihtsalt vahele.

Aga ega ma lootust veel kaotanud ei ole. Ma püüan olla leplik ja rõõmustan ka ühe õuna üle! Ausõna!

kuidas Kalle olümpiamänge vaatab

Kallele ei lähe televiisor absoluutselt korda. Samas lähevad talle inimeste teod väga korda. Mida tõsisemalt, tublimalt jne inimene oma tegu teeb, seda kõrgemalt Kalle seda hindab.
Kõige ehedam näide on ju Olümpiamängud. Ja siis on ta valmis sportlastele tulihingeliselt kaasa elama. Ainuke nõrk koht on nüüd televiisor.
Millal neid sportlasi näidatakse, kust kanalilt, miks nii kehv pilt on, kuidas see telekas käima käib?
Kui kõik need küsimused positiivse vastuse saavad, on Kalle täielikult sportlaste päralt :))))
Eile juhtus näiteks selline lugu.
Õhtul parajasti kui meil oli käsil ühine voodipesu vahetus, otsustas Ketlin televiisorit vaatama hakata. (ta alati imestab, kui mingile nupule vajutamisest telekas käima läheb – Kallesse)

Telekast tuli jäähoki! Ja Kalle kangestus!

Kalle: Ta lõi värava!!!
Mina: Kes lõi värava?
Kalle: Ma ei tea, see punases mees!!!
Mina: Kes see punases mees on ?
Kalle: Ma ei tea, aga ta lõi värava!!!!
Mina: Kes üldse mängivad?
Kalle: Ma ei tea, need punases ja valges omavahel… oota ma vaatan…. miks neil pole riiginime kõhupeal kirjas?
Mina: Miks sa siis vaatad, kui sa isegi ei tea, kes mängivad?
Kalle: Aga nad lõid ju värava…. näe Tsehhi ja Slovakia mängivad
Mina: Aga kumb see punases on?
Kalle: Ma ei tea… tal pole kõhupeale ju kirjutatud.

Ja tekki koti sisse ta ei olnud nõus enam panema, sest muidu….

Vot selline tubli spordisõber on mul siin kodus :))))

kuidas ma vihkan joodikuid

et algusest peale oleks kõik selge, ei vihka ma mitte joomist, vaid joodikuid.
Ma arvan, et ma ei ole ei esimene ega viimane inimene ja oma kuulutusega ei ole mul ka kuhugi hüppama minna.
Aga mida mina selleks teen :)

1. mitte ise olla joodik – kui ma oleks joodik, siis mul oleks joodikud sõbrad ja siis ma vihkaks oma sõpru.
2. mitte elada koos joodikuga – minu kõige targem otsus. Mitte et mul oleks kogemus joodikuga elamisest, aga mitte joodikuga on väga mõnus koos elada. Miks mitte elada koos joodikuga – kunagi ei tea, mida ta teeb, millal ta teeb, miks ta teeb, kusjuures ta ise ka ei tea. Ja teadmatus on raske.
4. mitte omada joodikutest sõpru – siis sa ei pea oma sõpru mõnikord vihkama ja saad nendega alati arvestada ja nendele loota. Ja kui sa tahad nendega juua üks klaasike veini, ei avasta sa neid kunagi hommikul saunalavalt või lukus peldikust.
5. minna alati peole autoga – siis sa saad alati minna peolt ära siis, kui ise tahad ja ei pea nägema mitte ühtegi joodikut, vaid ainult mõnusalt vindiseid tüüpe. Sa ei pea mitte kunagi ise joodikuks hakkama ja mitte ükski joodik ei taha ka sinuga semutseda. ja kui mitte ükski joodik sinuga ei semutse, ei saa sa ka keelegi peale vihaseks.
6. kodus suurt pidu ei pea – alati on kuskil seltskonnas mõni joodik, või kes alles avastab enda uut poolt. ja siis ta ikka tahaks sinu saunalaval või peldikus magada.

mida ma ei saa teha :(

1. joodikud sugulased – eriti lähedased ja need kes on sündinud enne mind
2. joodikud naabermajas – nii kaua kui asi kurjaks ei lähe, ei juhtu ka midagi hullu.
3. joodikud tänaval – alati saab minna suurema ringiga

Praegu on mul elus üks joodik ja minu jaoks on seda palju!

kuidas me vastlapäeva ootame

Siis kui Ketlin sündis, sain ma tagasi õiguse olla titekas :). See tähendab rõõmu tunda kõigist nendest asjadest, mis lastele meeldivad, aga täiskasvanuid imelikult vaadatakse ;)
Võib-olla ei vaadata ka, aga mul on selline tunne :)
Ühesõnaga – vastlapäev kuulub kindlasti sinna hulka. Ma nüüd enam ei teagi, kumma üle rohkem rõõmustada, kas kelgutamise võis kuklite, aga ………… mmmmm :)))

Millal vastlapäev täpselt on, seda ma ei teagi, teisipäev kindlasti… ja vist ikka järgmine nädal on. Aga kui poes kukleid müüakse, siis see tähendab, et varsti:)
Ja kui ilma on ka selline super, siis kelgutamist ei takista ju keegi.

Eile me siis alustasime. Läksime Ketliniga kahekesi mäele. Meil siin kodu lähedal üks paras titemägi on, aga esimese hooga ei julgenud mina sealt alla lasta. Eriti veel sellepärast, et üks isa seal oma pojaga kõrval kelgutas. Kus ma siis ronin koos lapsega kelgule ja kukud ümber :)))Aga kaua sa seal künkal ikka põrnitsed ja memmekat mängid, Ketlin ka vaatab… Läksime mäe teisele küljele, mis veel titekam, julgust koguma. Istusimegi siis kelgu peale ja pidurdasime mäest alla.
Tuttav tunne tuli :)))… Teine kord juba panin jalad ka kelgu peale, käed jätsin veel maha… aga kolmas kord võtsime juba “mäest” viimast :)… ja siis olime juba lõvi täis ning läksime isade-poegade poolele alla laskma.

Õhtul poetuuril kõndisin kolm korda kuklitest mööda… ei nii palju vahukoort ühel saial… see on paha ;)… ei osta… ostan parem kräsupeakooki… kui ma juba kräsupead olen valmis ostma, siis võin ju kukleid ka osta…. ei osta… ahh, vastalpäeva puhul ikka võib… millal see vastalpäev siis on… varsti järelikult, kui kukleid müüakse… kui müüakse siis ikka võib ju osta…ostan… ei osta…. ikka ostan…

4 kuklit karbis olime teel kodupoole.
Mina sõin ära 2 ja Kalle 2… ausõna! Ja Ketlin sai ka oma osa. Tema tahab kõike, mida meie sööme, isegi siis kui ei mahu :)))

Igatahes olime täna hommikul vara jälle valmis kelgutama minema. Ja nüüd ei mingit titemäge. Nüüd lähme suurele mäele. Lauluväljakule kohe! Seal on piisavalt suur mägi :)))
Kutsusime Ketlini sõbrannad ka kaasa ja kelgutasime. Ja mis viga Ketlinil kelgutamist nautida. Sõidetakse mäest üles ja mäest alla… nii lahe!
Ja mitu korda…
Aga alla lasta oli sealt palju mõnusam… kohe pikalt sai sõita… mmmmmm…. homme lähme jälle…
Nii kaua käime kuni vastlapäev ka lõpuks tuleb :)

kuidas ma ei tea

Praegu kus telekast näidatakse suures eufoorias võitjaid on üks väike enesehinnangu kriis kerge tulema.

Mida mina siis hästi oskan?
Kas ma midagi üldse hästi oskan?
Mis see võiks küll olla, milles mina teistest parem olen?
Ka ma üldse olen millegis teistest parem?
Ka ma peaks olema milleski teistest parem?
Milles?

Oma mure saan ma ju alati teistega jagada… ja nii ma siis rääkisin Kallele ka.
Ja Kalle ütles… see on pikk jutt, aga keskmised inimesed elavad kauem :)
Nendel on vähem pingeid, rahulikum elu ja lõpuks võivad nad õnnelikumad olla.

Kas ma siis ei peagi midagi hästi oskama?
Kas siis peakski homme olema nagu täna?
Mis mõte siis üldse on?

igatahes, ma lähen nüüd ja mõtlen välja, mida ma võiks teha paremini ;)