kuidas minu itaallased elavad

Üliõpilasi saab jagada igat moodi: targad ja rumalad, virgad ja laisad, ilusad ja koledad jne. Mina jagaks nad praegu ka aktiivsed ja passiivsed. Aktiivsed just üliõpilaselu mõistes. Need on tavaliselt need, kes isegi aastaid hiljem räägivad ohhh millised need aastat olid… ohhhh…. millised mälestused.
Mina sattusin ka sellisesse seltskonda ning oma passiivsusest hoolimata leidsin endale palju huvitavaid sõpru üle terve euroopa.

Erinevate kultuuri ja teadmiste ja muud vahetuste nime all sai paari aastaga euroopale ring peale tehtud ja elust mõnu tuntud.
Igaüks leidis omale lemmik maa ja lemmik maalased. Minule meeldisid itaalia ja itaallased.
Kummaline küll, aga kõik itaallased, keda mina tunnen (ok peaaegu kõik) … ei ole üldse sellised nagu oleks arvanud. Olid sellised tagasihoidlikud ja pikad poisid :)))
Sõbralikud ja abivalmid ning supervestluskaaslased.
Ja ei ole mina näinud ühtegi itaalia meest, kes süüa teha ei oskaks.
Ja kuidas nad veel süüa teevad… ja mida nad veel süüa teevad….. mmmmmmmmmmm

Aga ühe itaallase ema oleks palju parem olla kui naine ;)…. sest oma sõpru nad ei unusta… ja jalgpalli nad ei unusta… ja kui need veel koos on :)))… siis nad unustavad kõik muu.

Ja unustada nad oskavad väga hästi. Või siis on lihtsalt udupead. Andreale (pildi peal keskel) meeldib ilma passita reisile minna ja siis kuskil slovakkia või eesti piiril imestunud nägu teha, et ei lastagi või?

Aga itaallastele meeldib eestis ka käia. Eesti on nende jaoks paradiis. Siin on nende arvates nii palju “vaadata”… eriti huvitav vaatamisväärsus oli Moskva kohvik.
tõeline paradiis…..

Kokkuvõte… kui mul on paha tuju, siis tasub ainult paar sõna msn-ida kui päike nende positiivsest suhtumisest ka mulle paistma hakkab.

PS: tõehuvides olgu öeldud, et üks on kreeklane, mis tegelt teeb sama välja ;)

kuidas Ketlin sõbrannadega möllab

Ketlinil on palju sõpru ja sõbrannasid. Kohe kindlasti rohkem kui minul ja Kallel kokku :)))
Osad on suuremad ja osad on temast väiksemad. Suuremad võivad ta kogemata ümber lükata ja väiksemad võiks Ketlin kogemata ümber lükata… noh kui nad püsti seista oskaksid.
Aga 2 suurt sõbrannat on peaaegu täpselt Ketlini vanused. Ja need on tema sõbrannad olnud juba peaaegu sünnist saati.
Peaaegu on siin öeldud äärmise täpsuse huvides, sest näiteks Margared on Ketlinist 9 tundi noorem ja Ketlin oli juba peaaegu 24 tundi vana, kui nad esimest korda kohtusid!
Teine sõbranna on Grete… ehk Krätsu. Krätsu on vanem! Nädal aega!… Aga seda ei unusta ta kunagi rõhutamast. Kõiki asju hakkas Krätsu enne Ketlinit tegema, sest ta on ju vanem.

Ja kolmekesi koos nad nüüd siis juba möllavad.
Algul nad ainult lamasid kõrvuti! Panime nad ikka jälle kõrvuti lamama… ja tavaliselt lamasid nii kaua kui keegi nutma hakkas.
Siis nad pöörasid kõrvuti. Lahe oleks nüüd ju ette kujutada, kuidas nad nagu silgud reas kõik korraga ümber sama külje pöörama hakkasid… aga nii see ei olnud. Mõnikord nad pöörasid üksteisele peale.

Noh… siis läks vahepeal palju aega…. istusid… roomasid… kõndisid….
ja igakord kui kokku said möllasid.
Loomulikult tahavad nad teha täpselt seda sama, mida teine teeb, mängida just selle sama mänguasjaga. Kõht läheb neil alati korraga tühjaks… ja kui Krätsu jonniks, siis nad jonniks ka kõik ühel ajal. :))))
Nüüd na kallistavad teineteist ja musitavad.. mõnikord liiga suure hooga…. aga suur rõõm tuleb ikka suure hooga.

Igatahes on neil alati hea meel kui nad teineteist näevad, sest nii hästi kui Krätsu ja Margared ei mõsita Ketlini arvates mitte keegi teda.

kuidas me Londonis käisime

lähme , ei lähe, lähme , ei lähe…..
Mina tahan minna ja nii me siis läksimegi.
Nagu meie peres ikka on, ajame me kõiki asju viimasel minutil. 2 päeva enne väljasõitu polnud meil ööbimist. Lähme Theresa juurde…äkki peaks talle ikka enne teatama ka… äkki tal on ainult üks tuba ja 2 kassi…. äkki…
Igatahes olime esmaspäeval lennujaamas kaasas kaart noolega Theresa kodu!

Lennukiga ei sõitnud Ketlin esimest korda, aga nüüd on ta ju suur laps ja kindlasti ei kavatsenud ta kolm tundi lennukis magada.
Ei kavatsenudki – ronis ja kiskus ja asjatas…. ja oli ikkagi üks hea laps.

Lonely planet kaasas (mida me kahjuks eriti lugeda ei saanud – näitan nüüd näpuga Ketlini peale) jõudsime väga lihtsalt Victoria rongijaama.
Nii palju inimesi ja nii palju lahedaid taksosid.
niii…. valida on taksosõit (hahaahaaa haaa) või jalutuskäik. Valisime jalutuskäigu! Natuke aega kaarti edasi-tagasi pöörates jõudsime omaarust õigele tänavale ja hakkasime jõe poole kõndima. Kaardi järgi tundus, see kohe järgmisel tänaval…. aga sinna me jõudsime alles poole tunni pärast :))))) … ja see oli alles poolel teel Theresa juurde.

täitsa hullud – oli Theresa esimene reaktsioon kui ta kuulis et me jala tulime.
Jala tulime küll meie Kallega, Ketlin magas kärus ja talle oli see puhas nauding.
bussiga tuleb Londonis sõita – oli Theres järgmine lause.

Ja bussiga me siis järgmine päev ka sõitsime.
Busse on palju, väga palju…. bussid on kahekordsed ja sõidavad valel pool teed. ja peatusi on veel rohkem.
Suure kõhklusega istusime vales suunas sõitvale bussile :)))… ja jõudsimegi õigesse kohta.
Üle tee on vaja minna. Selle jaoks on igale poole maha kirjutatud, kuhu sa vaatama pead.
Ok. vaata paremale… vaatan paremale…. ja enne kui üle tee hakkame minema vaatan veel igaksjuhuks vasakule ka… noh kindlusemõttes… kuidas ma hakkan üle tee minema kui ei vaata vasakule?

Meie Londoni reisil oli kaks eesmärki – vahakujude muuseum ja mänguasjade pood :)))
ja 1-aastase lapsega on isegi need eesmärgid liiga suured :)))

Vahakujude muuseumis võeti meil kõige pealt magava Ketlini alt käru ära :(!!!! Käru võtab palju ruumi ja siis mahuks ju vähem inimesi muuseumisse… ja lisaks võib ju keegi protestida kui ta koos käruga trepist üles ei saa….
noh see selleks…. piletiraha küsiti meilt peaaegu 1000 (loe: tuhat) eesti krooni…. kokku :)))… aga ikkagi.
Kuna enamus muuseumi pidi Londonis tasuta olema, siis näe selle ühe eest küsitakse nii palju :)))
Kujud olid nagu kujud ikka… hästi tehtud ja tõetruud… silmis tühi pilk :)

Vahmärkusena olgu öeldud, et seal Voctoria rongijaamas sain ma endale linnugripi ja valmistusin muuseumis oma siit ilmast lahkumist ette.
Eks seegi vähendas minu vaimustust. Aga valida, kas surra Mel Gibson või Brad Piti käte vahel aitas mind seal muuseumist läbi.

ülejäänud päeva veetsime kõik koos teki all!
ja nüüd üks kummaline asi. Kuna ma olin Londonis esimest korda, ei suutnud ma ära imestada nede veekraanide süsteemi. sooja ja külma vee kraanid on eraldi teine teises kraanikausi servas!!!! mis kuradi moodi ma seal käsi pesen… ok käed pesen külma veega… aga mismoodi ma seal Ketlini peput pesen?????
Nemad lasevad kraanikausi vett täis… aga no kuulge… ma tahan ju Ketlini peput pesta… ja mitte ilu pärast!!!… igatahes… nii mõttetut süsteemi annab ikka hoida!!!!

Järgmisel päeval… kuna ma õnneks ei olnud linnugrippi surnud…. läksime siis mänguasjade poodi. 5 korrust mänguasju!!!!
poiste korrus ja tüdrukute korrus ja tite korrus ja karvaste mänguasjade korrus ja…
ja… hinnad :)))))
Hinnad on Londonis lahedad, numbrid on samasugused nagu euromaades… aga kui korrutama hakkad, siis hakkab endast kahju.
Kuna Ketlin oli mänguasjade poes väga tubli sai ta endale mõmmi Joonatani.
ja Kalle endale rekvisiidid (seda mängu on mul töö jaoks väga vaja)

kui nüüd aktiivne pool välja jätta, siis….

1. Ilm oli super! Vihma sadas siis kui meie ei olnud välja ja päike paistis kui me olime. Sooja oli kuskil 10 kraadi…. ma arvan.
2. stiilseid üksikuid inimesi ei ole mina korraga nii palju näinud
3. kõik inimesed oli stiilsed
4. vanad inimesed kõndisid kõik käest kinni ja olid ikka stiilsed.
5. talveriietega käisid inimesed sellepärast et kalendri järgi oli talv
6. teised inimesed tulid vastu t-särgi väel, mis siis et on talv.
7. mütsiga oli ainult meie laps… ok ühte beebit nägin veel.
8. minul oli talvemantliga külm.
9. autod sõidavad valel pool
10. kraani juttu ma ei hakkagi kordama.
11. torud on neil väljaspool maja seina peal!!!!

vot selline reis oli meil.

kuidas Ketlinil kolmas! hammas tuli

Kahe esimese eluaasta juurde kuulub hammaste tulek. Räägitakse sellest kui piinarikkast sündmusest ja seda mitte ühekordsest vaid 20!
Kuidas tuleb palavik ja valud ja lapsed nutavad jne.
Kuna keegi meist ise ei mäleta kuidas see tegelikult oli, siis valmistuvad, ma arvan, enamus emasid ennast selleks katsumuseks ette.

Nii ka mina. Juba kolmandast elukuust alates tähendas ikka nutt ja tatt ja palavik hammastetulekut. Tegelikult oli küll ainult tatt, aga see ju väga kindel sümptom.
Esimene hammas tuli meil alles pärast 8-kuuseks saamist. Ei mingit nutt, tatti ega palavikku!!
Ega alati polegi- lohutasin teised kogenud emad … aga see ei tähenda et järgmistega ei ole :)))
täpselt kuu aega hiljem tuli teine hammas… samamoodi!

ja kolmas…. ei tule… e tule….
jõulude ajal üks 3 lapse ema vaatab Ketlini suhu ja ütleb… siit tuleb kohe hammas. …. ei tule…. ei tule… ei tule
Juba 5 (loe: viis) kuud on möödas teisest hambast, aga kolmandat ei ole.
Teistel juba 10 hammas suus… meil ikka kaks!!

2 päeva tagasi ütles Marje, et vaata tal tuleb kohe hammas!… ja,ja… nii nad räägivad juba 5 kuud!!!!

ja siis eile: arutasime just Marjega, et Ketlin kuidagi pahas tujus, et ei tea mis tal viga on.. ei nutnud ka, aga kuidagi selline pahane oli.
Jutt läks jälle Ketlini kahele hambale ja siis ma ütlesin, et teeks ennustusvõistluse, kes kõige täpsemalt ennustab, millal hammas tuleb, saab suure shokolaadi!
Marje kui esimene pakkuja ütles, et nädala jooksul kindlasti!

Aga et võistlus aus oleks, katsusin igaks juhuks järgi, et ega ju ikka ei ole seda hammast.
JA OLI!!!! Ketlini kolmas hammas!!!!
ja võistlus jäi ära ;)
nii… 17 hammast on veel nüüd siis tulla :)))

kuidas ma Johnny Cashiga kohtusin

Iga näitlejal on minu jaoks mingi kindel image. Tavliselt on nii, et ükskõik mida ta siis ka ei mängiks, ikka lööb see kuskilt läbi. Julia Roberts näiteks oma suure laia naeratuse ja kõva naeruga, Meg Ryan armas abitu udupea jne.
Kui aga mõni nendest suudab olla üle selle, on see minu jaoks super.
Niimoodi oli Reese Whtierspoon olnud alati blondiin, selline ambitsioonikas, külm ja tark ja kaalutlev.
Ning Joaquin Phoenix on alati olnud paha mees. südametu ja õel.

Eile kinos käies, aga ma ei näinud selliseid inimesi. Kinos ma nägin Johnny Cashi ja June Carterit. ja ma ei oskagi öelda mis tunne mul on :)))
Segadus, soe tunne, armastus …. kus juures huvitav mille või kelle vastu?
näiteljate, tegelaste, muusika, loo?

Mina ei tea… aga igatahes, see mida nad mulle öelda tahtsid, see neil õnnestus ja mul on hea olla.
Kuidas ikka mõned inimesed oskavad selliseid asju teha?
Kuidas?

Kuidas Kalle tööl käib

Kui ma väike olin, siis teadsin seda, et inimesed käivad tööl. Tööle minnakse viisakate riietega homikul hästi vara, istutakse oma kabinetis, kus on kindlasti laud ja telefon, ning pärast tööd tullakse koju.
Kui ma suuremaks sain, siis ma loomulikult sain teada, et kõik inimesed ei käi niimoodi tööl, aga mina selliseid inimesi ei tundnud.

Ja siis ma sain Kallega tuttavaks. Ja Kalle käib teistmoodi tööl.
Hommikuti ta magab. Mitte kaua, aga väga väga harva ärkab ta äratuskellaga üles. Selle eest ei tule ta ka õhtul kell viis kunagi koju. Ja kui tuleb, siis kindlasti mitte töölt.
Kui Kalle tööle läheb, siis viisakad ei ole tema riided ka mitte. Mõnikord on need väga pidulikud ja teine kord läheb näiteks maika väel.

Kabinet, koos laua ja telefoniga, on tal ka, seal ta teeb pakkumisi ja kirjutab arveid. Alati kui ma küsin, et mis ta teeb, teeb ta neid kahte asja. Ja alati on tal mõni pakkumine vaja teha või arve kirjutada. Alati!!!

Portfell on tal ka. Sellepärast, et tööl käivatel inimestel on portfell. Portfellis on märkmik ja pakkumised. Märkmik on tema elu, sest mälu on tal kehva.
Kui portfell vanaks saab, siis ei viska ta seda ära, vaid see läheb rekvisiidiks.
Rekvisiidiks lähevad meie peres peaaegu kõik asjad.

Ja rekvisiidid saab alati pakkumisse kirja panna.
Ketlini kelk on ka tegelikult rekvisiit ja sellega peab ettevaatlikult sõitma, aga see selleks.

Kalle käib tööl õhtuti ja öösiti ja nädalavahetusel ja Tallinnas ja Tallinnast kaugel.

Kui ma ei ole mossitav naine, kes vana-aastaõhtul üksi kodus istub, siis ma ütlen, et Kallel on lahe töö!

Kalle ja tema töökaaslased

Kalle tööl :)

kuidas Ketlin esineb

Vastupidiselt leevikese ja Maibriti võimleja karjäärile, sai Ketlini aktiivsportliklaulevesinev (ühesõnaga: pioneeri) karjäär alguse juba esimesel elukuul.
Esimene kord ma küll mõtlesin, et kuhu ma küll sellise pambuga lähen ja mis ma siis teen kui ta nutma hakkab. Kuna ta aga nutma ei hakanud, siis ei mõelnud selle peale enam eriti.
Nii on siis Ketlin käinud võimlemas juba kaua. Ja võimlemisgrupis on ta teinud järgmised järeldused:
1. Kes ees, see mees.
2. Julge hunt on kõige ees.
3. Kes kõige kõvemini räägib, seda kõik vaatavad.
4. Kes kõige kõrgemal on, on kõige suurem.
5. Kes on kõige suurem, see on kõige tähtsam.

Neid järeldusi nüüd oma kasuks keerates ronib Ketlin igal võimalikul juhul ja võimalikus kohas kõige kõrgemale. Kui ise ei saa, siis nõuab aitamaist.
Ja seal kõige kõrgemalt ta esitab tavaliselt julge ja kõva häälega oma kava.

Kõigepealt ta ajab ennast püsti. Siis peab kõne, milles varieeruvad nii “sõnad” kui hääletooni kõrgus ja tugevus. Seejärel mõned kohustulikud tantsusammud. Saateks muidugi naeratused paremale ja vasakule. Ja kui teised palksutavad, siis ta plaksutab ka.
Kui kõik on ära plaksutanud, siis ta hea meelega kordab oma eeskava.
Ja kordab oma kava
ja kordab oma kava

ja kordab oma kava mõne teise puki otsas :)))

Pildil on Ketlin oma kava esitamas, siis kui ta samm ei olnud veel kõige kindlam aga hoiak oli juba käes ;)

kuidas meil sass elab

Ma ei hakka pikemalt seletama kes sass on… ma arvan, et kõik teavad seda isegi. Ma räägin parem kuidas ta meil elab.

Sass tuleb meile kohe pärast koristamist. Mõnikord juba koristamise ajal. Kui ta tuleb, siis ta ei viiiiitsssiiiiiii enam ära minna. Lösutab koos meiega igal pool majas ja nii ongi.
Hommikuti jääb sass meist voodisse magama. Ise ta ütleb, et hoiab meile õhtuks voodit soojas ja nagunii me tuleme varsti ju tagasi.
Söögilauas sööb sass kõige kauem, aga samas ei ole ju viisakas nõusid enne ära koristada, kui viimane lõpetanud on. Nii siis jokutabki sass mõnuga söögilaua taga.
Peale selle on sass veel kohutavalt kärsitu ja uudishimulik. Ta tahab koguaeg midagi vaadata ja samas kaob ta huvi sama kiiresti. Siis tuleb jälle sassi laiskus peale… ja ta jääb näiteks ajakirjade vahele magama.
Ma ei hakka parem rääkimagi kuidas ta naudib puhast triikimata pesu. Ta võib seal sees unistada isegi nädalaid. Ja ma ei hakka ju teda ometi segama.

Aga sassile meie juures meeldib. Teda koheldakse ilmselge viisakuse ja respektiga. Talle jäetakse alati piisavalt ruumi omaette olemiseks, olgu see siis kasvõi pimedas kapis. Tavaliselt on tal muidugi palju rohkem ruumi.

Kõige rohkem meeldib talle aega veeta minu laua peal ja Ketlini mänguasjadega. Ta võib sinna jäädagi.
Täna näiteks sättis sass koos Ketliniga papud nii ilusti muu rägastiku vahele ja minu laua kompositsiooni ta ka ei luba muuta.

kuidas Ketlin ei taha

Ketlin on meie pere esimene laps. Üllatus, üllatus :). Ja kõik inimesed teavad, et esimese lapsega tegeletakse kõige rohkem.
Meie tegeleme ka. Käime võimlemas ja loovumas ja vanaemal külas jne.

Lisaks sellele istun ma palju aega Ketliniga kahekesi kodus. Ja siis ma õpetan teda :).
Õpetada tuleb palju erinevaid asju, sest ta ei oska veel midagi. Ma olen pidevalt kahe vahel – õpetada vajalikke asju või õpetada mõnusaid asju.
Vajalikud asjad oleks näiteks ise söömine, potil käimine ja ilusti ise magama jäämine.
Nende vajalike asjadega on meil kehvasti ;) ja nendele me ka erilist rõhku ei pane…praegu.
Mõnusad asjad on sõnad ja tegevused ja neid ma siis õpetangi.
Ja tulmused on sellised.

Kus on nina? Ketlin püüab oma sõrmega minu ninale pihta saada ja kui hästi läheb, siis ka sõrme ninna toppida.
Kus on naba? Ketlin koorib või ennast paljaks, aga naba peab välja tulema.
Kus on varbad? Ketlin mõtleb ja vaatab mõtliku näoga oma sokkide ja kingadega jalgu… ja siis mind imestunud näoga. Palju edukam on see küsimus palju jalu ja istudes.
Kus on kõrvad? Ketlin lehvitab kõikide sõrmedega mööda kõrvu.

Ei taha? Ketlin raputab kiiresti pead.
Onju sa ei taha magama minna? Ketlin raputab kiiresti pead
sa ei taha rohkem süüa? Ketlin raputab kiiresti pead.

Ketlin raputab pead nii kiiresti, et kui ta püsti seisab, siis võib ümber kukkuda.

kuidas inimesed televiisorisse said

Ketlin on juba nii suur tüdruk, et tunneb huvi juba suuremate asjade vastu. Oma esimeseks suureks asjaks valis ta televiisori. Televiisoreid on meil kodus 2. Üks on minu oma ja teine Kalle külaliste jaoks.
Mina oma televiisorit vaatan küll. Hommikuti terevisiooni, seda kordust muidugi … ja sedagi poole pealt. ja see on meil voodi kõrval kõrgel seina peal.

Teine televiisor on meil esimesel korrusel ja see peab seal olema. Kallel võivad tulla sõbrad külla ja siis nad võivad äkki tahta televiisorit vaadata. Kaheksa aasta jooksul ei ole seda veel juhtunud. Mitte seda, et sõbrad poleks käinud, aga televiisorit ei ole nad tahtnud vaadata. Aga neverseinever…. nii et see televiisor peab seal olema!

Ketlinile meeldib Kalle televiisor. Kui see käima pannakse, tavaliselt siis kui vaja pudru keetmise ajal terevisiooni vaadata, vaatab Ketlin ka seda.
Algul ta vaatas salaja, tegi sellise näo, et tegelikult ei näe ;)
Nüüd vaatab julgemalt ja lähemalt.
Kõige huvitavam on vajutada nuppe. Vajutab kiiresti ja kõvasti nuppu ja jookseb eemale ja vaatad mis juhtub :)Tavaliselt juhtub see, et onu või tädi televiisorist hakkab kõva häälega karjuma.

Täna aga hakkas mõtlema. Kohe oli näha kuidas kulm läks kortsu ja mõtles.
Siis ronis teleka kapi peale ja sealt teleka taha.
Otsis sealt midagi ja tuli sama nõutu näoga tagasi.

Ma tean küll mis ta otsis…. kuidas need inimesed sinna telekasse said?