Kasvavad nagu seened

October 19, 2010

Kui ma siin oma pinginaabri kommist lugesin, et tema minu arvates alles kooli läinud laps juba 14 aastaseks saab, siis samasuguse ehmatusega pidin tõdema, et meie Ketlin saab kohe varsti kuue aastaseks. Selleks, et tulevikus kõiki asju natuke kiiksuga ja palju positiivsemalt mäletada, paneks siis vahelduseks kirja kuidas meie seened kasvavad.

Vahelduseks alustan Liisust. Tema pealt on näha, et pere teine laps ei olegi nii kerge olla. Suurem on vanem ja targem ning väike on väiksem ja nõuab kõva häälega oma. Liisu, kes nüüd sügisel lasteaeda läks on astunud väga-väga suure sammu tublimaks. Kui kodus oli ta selline vaikne ja märkamatu, kelle puhul ma ühel hetkel ehmatusega märkasin, et ta midagi ei oskagi, siis tänu lasteaiale on muutuseda kohe näha. Väga kenasti loeb ta näiteks peitusemängu jaoks numbreid ligi kahekümneni. Lõpu …teisted lähevad küll veel natuke sassi, aga alles sellel suvel ei osanud ta õieti veel kümnenigi lugema. Joonistada ta kah ei tahtnud. Ketlin oma uhkete ja lõppematute kunstitöödega, oli terve maja vallutanud. Tavaliselt valiski siis Liisu mingi muu tegevuse. Nüüd lasteaiast annab ta igal õhtul paraja portsu joonistusi ja kui ma eile tema käest küsisin, et mis talle lasteaias kõige rohkem teha meeldib, siis vastas, et joonistada. Kartulimehikesed jäidki temal vahele ja kohe ilmusid paberile ripsmete ja juustega printsessid, kellel kohevad seelikud on ühele poole kaldu. Eriti jutukas ta ei ole, aga mis mulle väga meeldib, siis see, et ta räägib vaikse ja rahuliku häälega ja igas tema lauses on mõte sees. Kallel oleks nüüd hea rinnale koputada, et näe isasse ;). Ma jälle arvan, et need teised lapsed nende esimeste plähmerdiste kõrval ongi sellised.

Iseendaga saab ta väga kenasti hakkama ja selle koha pealt on küll suuremast õest palju kasu. Tema kõrval ei saa kuidagi kehvem olla ja täpselt sama vapralt käib ta näiteks üksi vetsus ja otsib omale külmutuskapist sobivaid sööke. Uhh need kaks asja ühes lauses oli küll nats liiast, ag mis siis.

Reedeti tegime sellise diili, et pärast lasteaeda käime kommipoes ja iga laps saab omale pisikese paberkoti sisse kuni 10 kommi valida. Liisu, kes siis minu järgi karbi rosinad shokolaadis ka kotti poetab, unustas viimane korda oma ülejäänud kommid kõik autosse. Kodus ei lasknud ta ennast sellest hetkekski häirida, et Ketlin oma kotist komme pugis ja pühapäeval kui me jälle autoga sõitma läksime, jagas ta kõigile oma leitud kotist komme. Isegi täna hommikulgi veel, kui autosse minnes istme vahelt ühe kommi leidis, pakkus ta seda lahkelt Ketlinile, sest Ketlinile väga see komm maitseb.

Ma üldse ei imestagi, et teised lapsed Liisu sõbrad tahavad olla. Ükspäev just Liisu kurtis, et lasteaias koguaeg keegi tahab tal käest kinni hoida, aga et tema ei saa niimoodi jälle midagi teha :).

Samas kui tuleb nutt, siis see on ikka kõige kõvema häälega, kuid mossitama läheb vaikselt ja omaette. Ma arvan, et ma tunnen teda päris hästi ja kõiki tema mossitamisi on väga lihtne ennetada ja see ei nõud  kuigi palju minu väärtushinnangutega konflikti minekut :)

Kärdu ka siis. Kui tema ohjeldamatu söögiisu kõrvale jätta, on üks ütlemata armas nagu kaisukaru. Siiamaani eelistab ta igal võimalikul juhul nagu koaalakaru kellegi kaelas rippuda. Vahel hetkeks ta isegi jääb kuskile üksinda mängima, aga ohh seda rõõmu kui suuremad õed lõpuks õhtul koju jõuavad. Vaikselt on ta hakanud ka aru saama, et mis tema käes, see tema oma. Küll esialgu kaitseb veel oma käes olevaid asju, sest midagi ära kiskuma minna veel ei julge, aga kaugel seegi aeg on. Seda, et kõrgemalt näeb paremini, seda teab ka ja natuke ronida võiks ju ikka. Esialgu õnneks mitte väga ohtlikesse kohtadesse, kuid peab tunnistama, et on ka neid hetki ettetulnud, kus endal süda löögid vahele jätab. Muusika fänn on ja nii kui tantsuks läheb, on esimene lõvi põrandal. Naiselikult solvuda mõistab ka ja nutuvõru suu ümber veeretab kiirelt kui ta näiteks soovitamatul hetkel teda maha pannakse. Oskuses, oskused. Ma ei teagi enam, mida üks ühe aastane oskama peaks. Igal juhul ei oska ta enamus asju, mida suurema õed, aga küll ta õpib.

Viimase aja lemmiktegevused on oma mähkme prügikasti viimine ja pesu masina ja kuivati vahel sorteerimine. Ma ükspäev vaatasin, et ta kohe päris tükk aega tõstis asju ühest masinast teise ja tagasi. Kraanikausis vannis käimine on kah lemmik. Kui tropp eest ära võtta eesmärgiga, et nüüd on vannis istumisel lõpp, siis saab pahaseks ja topib kiirelt tropi ise tagasi. Riideid proovib veel suht edutult selga panna ning sama palju kui süüa, meeldib ka magada. Päeval õues ja nüüd minu soovil ka ilma söömata öösel. Magama minekul on tal meie pere üle vaja kontrolli omada ja nii kaua kui keegigi veel üleval on, tema magama ei lähe ja viimastel hommikutel koperdab poolmagades hommikul üles, et suurematale õdedele ukse pealt lehvitada.

Kassi väntsutad jubedalt, aga kass ka ei saa tema peale pahakseks. Mina kassi asemel oleks ammu juba küüned Kärdule kintsu löönud, aga näe tema ainult kannatab. Emme, aitähh ja ssss on tema piiratud sõnavara, millest täiesti piisab. Ükspäev nägin oma silmaga, kuidas ta Liisul varrukast kinni hoides vedas ta soovitud kohta ja tegi talle ilma sõnadeta selgeks, et ta tahab, et nukk vankrist välja aidataks.

Kärdu armukadedus on kah piiritu. Ainult tema loal võib mõni teine laps ükskõik millise täiskasvanud sülle minna :)

Ja siis meie Ketlin. Tema armastab kõike ja palju. Tema soovidel ei tule lõppu ei hommikul ega õhtul. Tal on nii palju lemmiktegevusi, et neid ei jõua üleski lugeda. Maailmaasjadest saab minu arust juba liigagi hästi aru, mis paneb tema õlule vahel liigagi raske koorma. Näiteks laupäeval läksime Marisega kõige väiksemaid õue magama jalutama kui äkki juba kaugel kostis nutune emmme kisa. Tuli välja, et Ketlin oli väga mures köögis gaasipliidil keeva supi pärast. Nii ei tohi ju suured inimesed ära minna, et lahtine tuli niimoodi jääb. Nüüd me oleme kohe mitu päeva järjest tema soovil harjutanud pliidi kinni keeramist. Kui õhtul teleka vaatamise limiit juba kaugelt üle ääre ajab, siis võib ta väismatult laulda ja joonistada. Viimasel ajal harjutab ta ka tshatshatshaaad, sest talle nii meeldib Jürgeni juures tantsimas käia. Kuidagi moodi on ta nüüd ennast lasteaias ise kuskile üksinda laulma sokutanud ja Thea juures laulmas oli õnnetu, et ta veel seal üksinda laulda ei ole saanud. Ta olla küll ka käe püsti tõstnud, aga teda pole veel valitud. Mul ikka vahel on raske sukuda, et see sama laps alles natuke aega tagasi ei julgenud isegi suure hulga lastega lava peale minna, rääkimata seal laulmisest. Lasteaias sai kiita, et oli oma korrapidaja ülesandeid väga tõsiselt võtnud. Samas emotsioonid käivad ju sügavate lainetena ja kurbus ja mured võtavad ikka pisara silma. Tema on see, keda mutlifilmid kurvaks teevad :).

Et nüüd kõik nii ilus ei tunduks, siis minu lendab katus ikka ära nendel hetkedel, kui kõik kolm korraga midagi tahavad ja oma soovide ning jutuga mind ära väsitavad. Nii raske on vahel olla see vahekohtunik ja anda õigus sellele, kellele seda hetkel kõige rohkem vaja oleks. Näiteks on suurematel solvumisnutt garanteeritud, kui just nemad ei saanud midagi tuua-viia-aidata. Olgu sees siis kasvõi Kärdu saabaste toomine. Üks peab saama tuua ühe saapa ja teine teise. Või siis munade katki löömine. Ühesõnaga igal sammul peab neile hüüdma, et kes tahab tuua seda või teist ja jälgima, et kõigile jätkuks :)

ahjaaa ma unustasin enne märkida, et fotoka sundis mind haarama üllatus. Üllatuseks olid Kalle ostetud uued pluusid kõigile tüdrukutele. Kusjuures ma kujutan täitsa elavalt ette müüjate imestust, kuidas üks meesterahvas nii erinevaid suuruseid valis ;)… mul jah millegi pärast raske uskuda, et nad oleksid arvanud, et tegu on kolme pisikese tütre isaga …

Kalle ise ütles, et ta raske südamega pani teised asjad riiulile tagasi, sest kui siis juba kõigile, aga kõigile on kallis :)


Hea päev… ehk lillehernes

September 30, 2010

Kui ma  järgmine aasta oma vanu postitusi lugema tulen, siis ma saaks näpuga näidata, vot küll mul oli eelmine aasta elu alles lillehernes. Lillehernes on pärit  Nele blogist, et elu nagu lill ja elu nagu hernes ja kui ikka elu on eriti tore, siis lillehernes :)

Laupäeva hommikul ärkasime vara. Terve pere oli juba peaaegu kell 9 üleval ja tubli pereema tegi pannkooke. Kuna Kalle neid ei söönud, siis ohjas tema Kärti ja kõik naised said mõnuga maasikatoormoosiga pannkooke süüa. Kusjuures ma tegin moos täiesti ilma suhkruta ja ikka on magus…ehh kui ebaoluline praegu :)

Ühesõnaga maasikad söödud tegime välisukse lahti ja imestasime, et külma ei tulegi sisse. Järgmine naiste lemmiktegevus riietevalik lausa sundis mind Diana helistama ja üks pisike sessioon välja meelitama. Pikk valimine väsitas pere noorimad tüdrukud nii ära, et teel linna jäid nad magama, et siis Dianaga kohtudes olla värske ja rõõmus. Kiire sessioon, mille käigus ma suutsin kinnitada Diana väidet, et fotograafe on ikka väga raske pildistada, kuid samas fotograafi lapsi jälle ülilihtne. Sikutasid teised Dianat varrukast, et tee minust ka ja tahan veel…. Kuna see oli selline ekspromt ja kahe töö vahele pressitud üritus, siis edasi nautisime Kadrioru parki oma pere seltsis ja kinnitasime endile, et kõik need jopedega inimesed on imelikud, mitte meie suviselt palja pea ja kleidi väel ringi jooksvad ja kastanimune korjavad tüdrukud.

Munad korjatud läksime india toitu sööma. Selleks, et Kalle päev suure plussi saaks. Seal meil läks natuke nihu, sest maja parim teenindaja teenindas meie kõrvallauda ja meile sattus kõige kehvem. Mina kui suur teenindajate nautija ei olnud üldse rahul :). Õnneks ma nägin, et koha vaimu hoidja on täiestu olemas ja ma nägin kui kerge käega kõrvallauas jootraha jäeti kui ma samal ajal 15 minutit oma ettekandjat arvega ootasin ja mõttes jotsi kahandasin ;). Sööki ma nautisin ja kõrvallaua teenindajat ka. Seda, et kolme lapsega saab väga kenasti väljas söömas käia, seda ma juba teadsin.

Kui juba, siis juba ja väike kinoskäik ikka ka… Mina läksin pileteid ostma ja täiesti juhuslikult oli just 2 tunni pärast algamas söö-armasta-ärateemidagi-ikkaoleõnnelik filmi mingi erieelseanss ja piisaval kõrgusel oli isegi 2 vaba kohta. No näete siis … kui hästi, siis ikka väga hästi.

Lapsed vanaema juurde ja ise kinno. Hea tujuga sai ka ainult filmi positiivset mõju jälgida ja nii me siis lõpuks kottpimedas koju tagasi jõudsimegi. Suuremad lapsed jäid veel ilusti autos juba magama, aga Kärt tegi veel kodus paar kiiremat jooksuringi.

Selline siis esimene päev ja teine oli eile.

Pannkooke hommikul ei söönud…üldse midagi ei söönud ja kõik tüdrukud pakiti minu auto peale, et ma nendega linna saaks minna. Kõigepealt viisime Ketlini oma vanasse lasteaeda, kus ta suurte ja rohkete kallistuste saatel vastu võeti. Tema lemmiksõbrad muudkui silitasid teda ning Ketlini väike peika õhkas õndaslt, et Ketlin, sa oled nagu maasikamoos. Ketlin ainult seisis ja naeratas ja lubas sinna vähemalt õhtuni jääda.  Järgmine peatus oli Liisu viia Paula juurde. Ovatsioonid ei olnud küll eale vastavalt nii suured, aga naeratus oli mõlema lapse näol ja nii nad mängima läksidki. Kärt, pidi minema vanaema jmuurde hoiule ja tubli lapsen jäi ta kell 11 autos magama ja vanaema juures tuli ta ainult vankrisse tõsta. Mina läksin külla 10 päevasele Killule. 1,5 tundi sain õhata ja ohata ja isegi sülle võtsin. Ma ikka väga loodan, et inimesed ei pahanda mu peale sellepärast. Pärast õhtupoole naersime, et milline eelis mul naisena on. Keegi ei kujutaks ettegi, et üks meesfotograaf tuleks beebit sülle võtma :)

Ma poleks ealeski arvanud, et hambaarsti juures käimine kuuluks mu lilleherne päevade hulka, aga kuna hambaarst on mul tore ja tema eesmärk on mulle mitte mingil juhul haiget teha, siis see pooltunnikest ei ole üldse enam nii hullud kui lapsepõlves. Hambaarstil käidud ostsin tordi ja läksin Kärdule järgi. Tema oli tubli lapsena just natukese eest ärganud ja lõpetas suurt taldrikutäit hommikuputru. Liisu leidsime külas rõõmsalt Paulaga teisel korrusel mängimast, Kärt nende sekka ja emadel 2 tundi täiesti rahulik võimalus süüa ära kolmveerand torti. Ausõna ma ei liialda kummaski punktis. Kõik neli tüdrukut mängisid nii ideaalilähedaselt kui nad vähegi oskasid. Mitte üks nutt ega kaklus ega kisa…ja jaaa poiste emad lugege ja kahelge, aga kahe kaupa tüdrukud mängivadki nii. Kui üheaastased korraga juhtusid ühest ja samast asjast haarama vaatasid nad kiirelt nõutu näoga oma emade poole ja kellel oli kurjem pilk, selle laps lasi kiirelt mänguasjast lahti :). Ütleme nii, et nii rahulikud ei meie kodused päevad kohe kindlasti mitte. Siis ripub ikka Kärt enamuse päevast mul jala küljes.

Kõht torti ääreni täis ja lõbus tunnike möödas pidime ikka Ketlini ka lasteaiast ära tooma. Kallistuste saatel ja lubadusega varsti jälle tulla, lasti ta lõpuks tulema.

Väike tõrvatilk päevas oli mütsipoes käik, sest tee peal sõi Kärt ära ühe kommi nii, et terve nägu, käed ja kõht olid shokolaadi täis ja Liisu ei kannata sooje ruume paksude riietega. Sellest hoolimata said kõik mütsid ja sallid ja kindad ostetud ja kõik lapsed elusa ja tervena ilma suurema kisata poest välja. Omale stuudiosse taustu tellima jooksin juba üksinda – lapsed jätsin paariks minutiks autosse. Kusjuures kõik kiired käigud teen ma peaaegu alati nii. Suuremad on juba piisavalt suured, et väiksemat ja ennast valvata ja autost välja ei julge neist keegi tulla..

Päev lõpetasime venna sünnipäevtorti süües ja arutledes teemal, kas harjumus on poosetamine või rutiin :) ja kas kohvi on vaja juua, viinast rääkimata :)

Ning viimane lillehernes ootas meid kodus. Kalle, kes oli terve päeva saanud üksi kodus tööd teha, oli ka terves majas kõik asjad omale kohale tagasi pannud, nii et Ketlin ainult õhkas oma toa ukse peal…ma ei usu oma silmi, niiii korras :)

Vot siis nii! Pilt on ühest stuudiopildistamiselt, kus selle pildi koha pealt tehti väike mööndus ja lubati teistele ka näidata.


Minu moodi teraapia

September 27, 2010

Kui ma täna hommikul kell 6.30 üles ärkasin. No saate aru, ma ei raatsi kauem magada, kui ma tean, et mul on võimalus täiesti rahus ja vaikuses teha natuke tööd. Teine asi, mis mind üles ajas on ikka maja. Noh, et kuidas edasi teha, et ma ei peaks pooleni tehtud asjade pärast koguaeg närvi minema. Mulle ei meeldi sellised vastused, et ahh küll me pärast teeme ja saab küll, aga homme. See hommikune vara ja üksi oli niiii lühike, et kui lapsed lasteaeda viidud said oli mul ikka veel aega Kallele ja nendele, kes msn-is  natuke tortsuda ja portsuda. Kalle võttis siis Kärdu kaasa ja jättis mind töötlema…

Ahjaa, kuna ma juba nii kirjaosav olen, siis ma kirjutan nii nagu mõte tuleb ehk siis mitte kuskile eelmise lõigu vahel, vaid järjest. Kolmas põhjus oli tortsumiseks veel. Me käisime söö-plaveta-puhka-maga-ärateemidagi filmi vaatamas.

Võib ju olla väga teraapiline, aga mina ei saa seda teha, sest 4 inimest vähemalt saaks hingelise trauma, mille pärast nad 20 aasta pärast samasuguse reisi ette peaks võtma, et mõista, miks ema/naine rahu vajas. Ja kui siis kodus komistad mänguasjade, puhaste/mustade lasteriiete ja pesemata nõude otsa, no tuleb ju torts-ports kergesti…

Ühesõnaga tegin siis oma kausta lahti ja leidsin plaadi hunnikust “mixed tape”‘i (väljend filmist, mida ei tohi kõva häälega öelda).. ma usun, et ma ise olen selle kunagi kõrvetanud. Natuke sajandivahetuse poppi ja minu 80ndate lemmiklugusid BillyIdolilt ja teistelt sarnastelt meestelt. No ikka nii, et ma kolm korda käisin makki kõvemaks keeramas ja kui siis töödelda on midagi sellist…. siis see oligi minu teraapia. Andke mulle aga beebisid!

Pisike Sebastian oli stuudios lihtsalt minu päevale kirja pandud ja nii me temaga ühel hommikul kohtusimegi.

Kuna ma väga tahtsin nunnusid beebipilte saada, siis ma olin selline väga otsekohene fotograafitädi, kes kõlas umbes niimoodi, et kes nüüd lapse üles ajab, saab peksa.

(Kes meie pere huumorit ei tea, siis päriselt kõlab selline lause meie peres iga päev :)

Ema-isa võisid ainult vaikselt turvahälli ümber jalutada. Uskuge või mitte, me suutsime magava Sebastiani turvahällist välja võtta, riidest lahti ja veel ligi pool tundi temaga pilti teha. Vahepeal tegi korra silma lahti, aga ma “karmi häälega” käskisin tal kohe edasi magada :)

need olid ainult väiksed hetked, kus ta silmad lahti tegi…ja siis edasi magas

nagu näiteks siin… siinkohal võiks ära mäkida, et pisike Sebastian sündis kodus. Mis ei ole küll magamiseks määrav, aga nagu näha paha ka ei tee :)

kui ikka kõik riided ära võeti, siis ärkas üles ka

minumoodi klassika :)…kusjuures stuudios, ütlen ausalt, on neid pilte palju, palju mõnusam ja lihtsam teha ;)

ema-isa tellimus. Meie stuudio teise fotograafi Anno poolt idee

millest elu ise tegi ühe minu lemmikpildi…

ja kui on tunne, et varbapildi ideed on otsas, tuleb uus kohe jälle asemele…

Oi kuidas mulle meeldib, kui pisikeste vanemad mind usaldavad ja usuvad.

Ja see ei olnud üldse vihje, vaid täitsa otse öeldud :)


uus, uus septembrikuus

September 8, 2010

Meil on ka midagi uut. Mina vana kooli hull, ei saa jälle sellel sügisel kooli minna. Ma usun, et ma kukuks siis ikka täiega kokku kui keegi mind veel kooli ka lubaks. Selle eest läksid rohkem kui pooled lapsed lasteaeda. Minu käekõrval ja kenasti. No nii kenasti, et esimesel päeval ei tahtnud kumbki must sentimeetri kauguselegi minna. Istusin siis nagu kukupai  ja silma nurgast piidlesin teisi emasid, kes aitasid oma mähkmetega beebisid püsti, samal ajal kui minu omad jalgu kõlgutasid ning arutlesid teemal, kas vestiga on nõme ja palav või täitsa ok. Liisu käis mitu korda küsimas, et kus näiteks Paula või Mikk on ja ok kui neid ei ole, siis äkki Maria ikka on. Terve aasta on räägitud, et nad on lasteaias ja nüüd kui Liisu lõpuks kohal on, pole neid kuskil?

Teisel päeval käis Kalle lasteaias. Talle ka meeldis, väikesed tüdrukud sebisid ümberringi ja hüüdsid – mängime veel peitust. Ahjaa ja kui keegi veel märganud ei ole, siis televiisoris ja Tallinna linnas iga posti peale presenteerib Kalle oma uut peret :)

Kolmandal päeval jäin mina haigeks. No teate küll, mida need lapsed sealt lasteaiast kõike kaasa tuua võivad. Hädaldasin ja kobisesin ja vaatasin päeva jooksul nii palju telekat, et silmad hakkasid lõpuks valutama. Tööle ka ei läinud. Keegi ei oleks lubanud mind oma titte kallistama.

Esmaspäeva hommikul olin terve. Ma näiteks kategooriliselt keeldun olemast haige rohkem kui ühe päeva ja seekordne poolteist oli äärmiselt ebaõiglane. Kallel oli ülesanne lapsed üksinda lasteaeda jätta. Jättis siis karjuva Liisu ukse kõrvale ja tuli koju. Pärast Liisu rääkis, et natuke nutsin, aga pärast mängisin Kirkega.

Mis päev täna on…aa eile läks Liisu lasteaeda juba nagu vana kala ja lubas, et tema küll enam nutma ei hakka ning täna juba magas ka. Pole mingit hellitamist, ikkagi kohe varsti neli. Õpetaja küll ütles, et enne magamaminekut oli korra olnud oht, et tuleb kisa, aga…..ei tulnud. Istus ja mõtles pikalt järele, kas minna magama või mitte. Nende õnneks oli otsustanud siiski minna.

Ketlin – temal läheb kenasti. Ma arvan, et ma ise pabistan tema pärast rohkem kui asi väärt on. Ma nimelt kardan, et äkki ta ei leia sealt sõpru, aga ma näen kõrvalt kuidas ta teistega sõbralikult rääkima läheb ja kindlasti on seal tüdrukuid, kes siiamaani veel lasteaia parimat sõpra leidnud ei ole ja nüüd siis leiavad. Igatahes täna oli perespordipäev ja ühe oma rühmakaaslasega olid nad viimased lapsed, kes lasteaia väravast välja lükati.

Otsustasime ka, et üks meie laps võiks ühes ringis käia küll ja loosi tahtel astub siis nüüd Ketlin esimesed sammud kuulsaks lauljaks saamise teel. Kusjuures laulurühma saamiseks pidi iga laps üksinda ühe laulu laulma. Vastu võeti küll kõik, aga nimetati seda julguseprooviks. Summa, mis tuleb väikese laulja koolitamise eest välja käia on juba väärt mitte Tallinas elama. Ütleme nii, et siin saab käia sama raha eest suveni ja Tallinnas ei veaks isegi jõuluni välja ;)

Kärdust siis ka. Tema kõnnib ja püüab hüpata.  Püsti tõusta ei oska. Naljakas vaadata, kuidas ta ikka käpuli esimese seinani läheb kui samm on juhuslikult sassi läinud ja kiire maandumine tagumikule toimunud :)

Püüab elust ja asjadest sotti saada ja riideid selga proovida või uusi maitseelamusi koguda. Minust paremat veel leidnud ei ole ;) Vingumist ja virisemist naudib ka, eriti siis kui vastpidiselt tema soovile ta põrandale pannakse või laua pealt maha tõstetakse.

Selline septembrialgus siis…


Siirast rõõmust

May 20, 2010

Sissejuhatus :
Juba üleeile õhtul hakkas Ketlin rääkima, et tädi Tiinal on lasteaias sünnipäev ja tema tahab lilled viia. Nagu lapsevanemal ikka – infot liiga palju – läks meil see meelest ära. Eile lõunaajal helistab siis Kalle mulle, et kuule, tädi Tiinale pead sa nüüd lilled ostma, soovitavalt roosad roosid – Ketlin käskis!. Udupea nagu ma vahel olen, jõudsin ma lasteaeda ikkagi ilma lilledeta. Täna hommikul oli meil Ketliniga mõlemal meeles ja nii me siis käisimegi Nõmme turul hommikul vara lilli ostmas. Õnnelikult viis siis Ketlin need tädi Tiinale ja arvake ära, mida tädi Tiina ütles. Ah mis sa nüüd, poleks vaja olnud jne jne…

Ketlin siis seisis oma kolm roosat roosi peos ja ei osanud nagu midagi öelda ega teha. Mina jälle hakkasin mõtlema, et kust ja millal tuleb see aeg, kus inimesed enam siiralt ja ausalt rõõmustada ei oska.

Sellist tädi Tiina ütlust on ma arvan iga minuvanune inimene kuskilt kellegi suust kuulnud. Valdavalt just vanema põlvkonna omast. Ei tea kas siis on nii raske öelda – oi kui armas, aitäh!

Kui ma nüüd kodus oma pisikest beebit vaatan, siis temal läheb nägu laia naeru täis iga kord kui keegigi tema poole vaatab. Ja naerulagistamiseks piisab täiesti kõhu peale blurri tegemisest.

Suuremad lapsed rõõmustavad meil ka kasvõi poest ostutd kõrremahla üle nagu oleks maailma suurim õnne nende õuele saabunud. Ketlin ohh jesss emme just seda ma tahtsin – toob alati naeratuse ka minu näole.

Millal siis juhtub see – ahh misa nüüd, pole vaja. Minul pole kindlasti see aeg veel käes. Mina söön alati hea meelega seda, mida pakutakse ja kõik kingitused võtan väga hea meelega vastu. Ja nagu kass, meeldib mulle veel eriti kui mind pikikarva silitatakse ehk siis kui keegi mind mu hea töö eest tänusõnaga meeles peab.

Mul näiteks on üks väga hea sõbranna, kellele mulle alati meeldib oma töid näidata, sest ta ei ole kunagi kiitusega kitsi. Ma usun, et tegelikult meeldib see kõigile… eksju? :)

Vahel kadedusega loen käsitööblogisid, kus kiitustega kohe mitte kuidagi tagasi ei hoita. Eks see selline salapärane oma ring ole, et vastatastikku peetakse üksteist hea sõnaga meeles, aga ikka mõnus ja ilus ja mis põhiline – innustav.

ühed pisikesed sugulased :)


Lasteaiast

May 11, 2010

Mis te arvate, et maale elama minna on lihtne. Et seal on kõike vabalt ja ruumi kõigile ja kõigele. Tuleb välja, et ei ole. Lasteaeda saada on seal veel raskem kui Tallinnas.

Alustasime kohe varakult, ehk et vedasime vist nädalase Kärdu oma tulevasse lasteaeda ja panime kirja. Kui ma õigesti mäletan, siis järgmine päeva pärast maja omanikuks saamist. Kohe seal samas öeldi meile, et Kärt võib-olla kolme aasta pärast isegi saab lasteaeda, aga need suuremad…nemad küll vaevalt.

Võtsin siis kõne valla haridusinimesele ja pika vestluse tulemusel oleks küll Ketlin kuskilegi kohe koha saanud, aga Liisu mitte. Kuna me aga kohe kolima ei hakanud, siis leppisime kokku, et eks kevadel kui sügiseks lapsi jagama hakatakse, vaatame uuesti.

Kirjutasin siis igaks juhuks veel kolme lasteaeda avaldused ja jäime kevadet ootama. Täna tuligi siis telefonikõne, mis teatas, et kahjuks lapsed kuskile ei mahu.

Jälle kõne valda, et kuidas ei saa ja mis siis nüüd saab. Ütleme nii, et olukord on keeruline. Ketlin, kes saab sügisel kuue aastaseks saab lasteaeda ainult sellisel juhul, kui mõni tema vanune laps lasteaiast ära peaks minema. Näiteks kolib perega minema või vanemad arvavad, et ta lapse enam lasteaias käima ei peaks. Mingisugune järjekord meid mitte kuidagi ei päästa, sest kolme aastaste rühma ta nagunii ju ei läheks.

Nagu ka ajakirjanudses räägitud on, siis nüüd on lasteaedade rühma suurust suurendatud, aga lasteaia hoolekogud ei ole sellega nõus.  Täna siis rääkisin pikalt ka ühe lasteaia juhatajaga ja ta lubas, et kuhugi rühma Ketlin nende lasteaias äkki ikka 22 lapseks saab. Ma nüüd väga loodan, et kuskil keegi lapsevanem väga suurt vastuvõitlust pidama ei hakka, aga ma ei oska ka muud midagi välja mõelda.

Liisuga on olukord veel raskem, sest tema ei ole ainuke omavanune laps ukse taga ja temale ei lubanud juhataja kohta enne järgmist sügist. Siis lubas juhataja ja Kärdu sinna lasteaeda vastu võtta :) Ehk et siis äkki tulebki nii, et Kärt ja Liisu, kellel vanusevahet 2 aastat ja 8 kuud lähevad koos lasteaeda. Kärt on siis 2 aastane :)

Sain ka teada, et on olemas 2 päevahoidu, ühes 4 ja teises 6 last, aga need lapsed on seal vanuses 1,5-2,5. Ma nüüd küll ei kujuta ette, kui lõbus meie Liisul seal oleks. Samas mine tea, üksi tegutsejana äkki ongi mõnus.

Ma tean, et sellistel olukordadel on kombeks ise laheneda nii,et mine tea, äkki lähevadki Ketlin koos Liisuga sügisel käsi-käes koos lasteaeda :)

ükspäev oli Ketlini lasteaias lahtine tund ;) … mina kui kodune ema käisin sii vaatamas…viimast korda, mis neil seal tehakse. Ma olin ka juba teist korda ainuke, kes vaatama läks., aga see selleks.See vist minu kiiks, et mulle meeldib osa võtta :)

Selle lasteaia kasvataja küll Ketlini ära lasta ei taha ja tal oleks väga hea meel kui Ketlin seal edasi käiks ;) Oleks, et me Tallinnas iga päev tööl käima peaks, polekski muret ju :)


Liisu on parem

May 10, 2010

Eks ta ju ikka nii on, et see keskmine on nii keskel, et teda ei pane üldse tähelegi. Eriti veel siis, kui ta on selline nagu meie Liisu. Kui ma Ketlini puhul pühapäeva õhtul ikka mõtlen, et küll on tore, et ta homme lasteaeda läheb, siis Liisu ju ei käigi veel lasteaias ja pole nagu veel tundnud ka, et peaks.

Tema saab ise hakkama. Ta teab mida ta teha tahab ja siis ta teeb. Vaikselt ja märkamatult ja omaette. Ja kõrvalt vaadates on täitsa kade tunne, et tal nii mõnus elu. Peale selle on veel tegelikult palju asju, milles ta Ketlinist tublim on. See on kõik, mis puudutab füüsilist tegevust. Eelmine nädal käisime neljakesi batuudimaal. Ette olgu öeldud, et polnud ma seal üldse mitte ainuke kolme lapsega. Ühel emal oli küll ka mees kaasas, aga teine ema oli veel eriti tubli, sest tal paistis neljas kõhus :). Ja seal batuudimaal, siis Ketlin sättis ennast ikka pidevalt minu kõrvale Kärdut valvama ja niisama inimesi vaatama, samal ajal kui Liisu ühest saali otsast teise tuhises. Ja seda ikka koguaeg joostes või siis jalgarattaga. Jalgrattaid on seal palju ja erinevaid ning päris lahe oli vaadata kui Liisu sõitis sellise jalgrattaga, mis temast suurem oli :)

Liisu õnneks, pole Ketlinil ka suurt võidutahet, nii laseb ta Liisul rahulikult kõik võidujooksud võita. Tegelikult ütleks, et Liisu õnneks on meil Ketlin ka suure empaatiavõimega ja ei unusta kunagi ära, et uhkustada ei tohi. Niimoodi ei panegi Liisu tavaliselt tähele, mida Ketlin oskab või mitte…veel :)

Viimasel ajal on Liisu ka ikkagi puslesid panema hakanud ja paneb ta neid kuidagi omamoodi. Mitte nii nagu Ketlin või mina, aga kokku ta need saab ja päris suured juba.

Kui Ketlin räägib hirmus palju ja kõva häälega, siis Liisu räägib vaikselt ja targalt. Tal on kenad pikad laused ja muigama võtab tema keeruliste sõnade valik.

Teisi lapsi vaadates on hea tõdeda, et Liisu sõber on mõnus olla. Tema ei käsuta ega õienda ja kuulab ja teeb kõike kaasa. Mida veel ühelt sõbralt tahta :). Ma usun, et tänu sellele, et Ketlinile meeldib just täpselt neid teisi asju teha, sobivad onad omavahel hästi ja tülitsevad nad ikka väga harva.

Ja siis ükskord kui me läksime Kadriorgu miia-milla-mandasse, siis ühe poisi ema hüüdis pojale ukse peal juba, et näe Liisu tuli ja mulle selgituseks, et poiss on Liisu väike fänn. Ma ei ole üldse nii tubli blogilugeja viimasel ajal, et ma teaks, kes see armas poiss on, aga kui keegi ta omaks tunnistab, siis mul on veel mõni pilt temast ja võin lahkelt jagada ;)


Perepäev

February 1, 2010

Meie peres on nii, et siis kui teised inimesed tööl käivad, meie puhkame. Näiteks nagu täna. Ketlin küll läks tema tungival palvel täna hommikul lasteaeda, aga lubas siiski koos meiega lõunast lumelinna tulla. Enne magamaminekut võtsimegi ta peale ning sõitsime balti jaama juurde. Nädalavahetusel sealt mööda sõites oli iga mäed taga järjekord, et saaks ikka rohkem ja rohkem seal jää rada mööda alla lasta. Täna oli seal küll ka lapsi, aga järekorda kohe kindlasti mitte.

Aga lapsed….alustame kõige suuremast…

Tema on meil kõige kartlikum ja naljalt kuskilt mäest alla laskma ei torma ja päris tihti on nii, et ta tuleb sealt trepist sama targalt alla. Mõnest titekamast küll jah, aga kui natukenegi tundub, et võib haiget saada, siis ei hakka ta isegi proovima mitte. No emal kerge pidada ;)

Uusi võtteid ta kaha harjutada eriti ei taha…näiteks proovis Kalle talle liulaskmist…ehk siis jooksed, võtad hoogu ja lased mööda liurada püsti seistes…ei tema ei taha. Lõpuks kui ikka proovis, siis kukkus 30cm pärast ja selleks korraks kõik…noh las laulab :)

Liisu….tema proovib küll, aga kah mitte nii hulljulgelt kui näiteks mõni poiss. Ketliniga võrreldes ikka julgelt ja Kalle ettenäidatud liugu proovis ikka kohe mitu jääraja pikkust. Pärast oli veel uhke, et oskab.

Kui Ketlinil on täiesti kama kaks, kas keegi võidab, siis Liisu on meie peres see, kes peab võitma. Kuna aga 2 aastat on nende eas veel väga suur vahe, siis peab ta kõvasti pingutama.

Ja meie Kärdu. Enne minekut magas kodus tunnikese, aga autosse tõstes ärkas üles ning vaatas ringi. Lumelinna minekuks panin ta siis kõhu peale kotti ja kui ikka polle tunni jooksul tema jaoks midagi huvitavat ei juhtunud, panin ilusti silmad kinni ja jäi magama. Ütleme nii, et iga lapsega läks emal järjest kergem pidada…

Kui mina olin täna õues Kärdu sõber ja tassisin peale tema ka kotti, kus oli fotokas…ja ma tegin niimoodi veel pilti ka…ja mis põhiline püüdsin mitte kukkuda ;)

siis Kalle pidi kõrgematest mägedest ikka koos lastega alla laskma…

head lapsed aitasid issi pärast ikka püsti ka…kui teine munakivide peal lõpuks pidama sai…

lumelinn ainult meie päralt ;)


Liisu elu

January 26, 2010

Mõned postitused allpool jäi mul kommidest silma, et nii mõnigi valiks omale meie Liisu elu…mina ka :) Ja üldse võiks ma temast rohkemgi eeskuju võtta :)

Minu arust on kõik meie pere lapsed emale kerged pidada, aga mulle tundub, et Liisu on veel eriti kerge. Eriti kolmeaastasena. … Andke talle ainult rohkem nukke ja päev on täiesti muretu. Käib oma mängu ajal mulle ainult teatams, et nüüd tuleb vaikselt olla, sest mõni järjekordne tema titt on magama jäänud või tahab mõni neist süüa… Täitsa tavaline on vaatepilt, et üks titt on tal tissiotsas ja teist veab kättpidi järel. No mul kahjuks ei ole sellist fotokat, et selliseid hetki tabada, aga see selleks.

Kui kõik tema nukud eluga rahul on, siis vaatab ta nüüd vahepeal isegi multikat. Näiteks muumisid. Teleka vaatamises on ta nats minu moodi. Kunagi ei tule telekast midagi nii põnevat, et midagi muud samal ajal teha ei saaks. Kalle ja Ketlin on selles suhtes teistsugused.

Näiteks praegugi…muumid mängivad, aga tema on ametis apelsini söömisega ja teleka poole üldse ei vaatagi…tubli tüdruk :)

Söögiga on ka lahe…tema teab mida tema tahab ja kuidas tahab ja oskab täpselt iga täiskasvanu meel järele süüa…hommikuti koos vanaemaga putru ja õhtul koos Kallega suppi ja minu lemmikmagustoidu leiab külmutuskapist ise üles, võtab sahtlist kaks lusikat ja tuleb minu kõrvale sööma.  Kui nüüd saaks sellest hilisõhtusest söömisest ka lahti, siis oleks super…

Magama jääb siis kui uni tuleb. Mõnikord varem ja mõnikord hiljem…aga kuna sellist väsimuse pärast jonni eriti ei ole, siis pole ka tema magamistele tähelepanu pööranud.

Et nüüd ta päris inglike ei tunduks, siis natuke ta ikka jonnib ka. Näiteks siis kui tema ei saa kedagi aiadata ja keegi teine toob selle asja, mida paluti.  Siis viskab kõhuli maha ja on tõsiselt pahane. Tavaliselt piisab siis minust või tema rahule jätmisest…noh minu panus on ka tema rahule jätmine ;)

Pushida ei tohi või tema eest midagi lahendama hakata ja mis veel hullem tähelepanu kõrvale juhtima…no ja siis kui keegi talle mõne mänguasjaga piki pead paneb või kuidagi muud moodi tema arvates ebaõiglaselt käituti.

Tema enda pahandused piirduvad aga tavaliselt, kas enda või äärmisel juhul tooli või kapi täisjoonistamisega…aga alati on ta valmis siis enda järel koristama…noh peaaegu alati…ja ega ta siis iga päev ei joonista…

Häbelik on ta ka ja mingisse lastekarja ta pimesi kah ei jookse…samas oli Ketlin ka samas vanuses selline, nüüd juba natuke julgem ja see käima tõmbamine ei võta nii palju aega.

Kellegiga kahekesi mängib aga Liisu väga hea meelega ja mõne sõbra ta ikka omale vahel leiab. Need kõik sõbrad käivad muidugi tema lasteaias, aga praegu ise ta seal ei käi, sest see lasteaed jäi talle väikseks :)… aga muidu on seal tore :)

Koduse lapse jutud ;) …

Kas Liisu midagi oskab ka…ja kõike…muidugi võrreldes tema sõpradega, kes on valdavalt pere esimesed lapsed, suurt midagi. Tähtedest pole tal õrna aimugi, puslesid paneb alles neid kõige titekamaid ja jutud on tal lihtsad. Põhiliselt teeb nalja ;)…isasse. ja mõned laulud on meil siiski ka telefoni salvestatud…

Liisul ikka veab, saab olla täpselt selline laps nagu ta ise tahab ja keegi ei segagi eriti vahele…keskmise lapse asi  :)


Elu kolme lapsega

January 14, 2010

Ma ikka vaheapeal pean selliseid jutte ka kirjutama…et siis kas kunagi hiljem tõdeda, et oi küll oli kerge või vastupidi. Kõigepealt ütlen ära, et hetkel on Ketlin lasteaias ja ülejäänud 2 magavad… minuarust juba2 tundi :)

Et siis meie päevaplaan

Ütleme nii, et hommik on siis kui esimene inimene voodist välja tuleb ja see on meil nädala sees Kalle ja tema ärkab natuke peale kaheksat. Mööda minnes haarab ta koos tekiga kaasa ka Ketlini ja viib teise tuppa teleka ette ärkama. Nii on kõige kindlam, et edasine toimuks ilusas vaikuses ja rohkem ükski laps üles ei ärka. Ketlin tuleb kuni kinnaste-saabasteni riidesse panna. Mõnikord teen mina seda, praegusel ajal väga tihti vanaema…aga ennem tegi alati Kalle ja kui ära kolime, eks siis jagame jälle Kallega seda tööd.

Nemad läinud…nii 8.30, et Ketlin ikka lasteaias süüa saaks, lähen mina tagasi magama. Magame kuni järgmise ärkajani. Ütleme, et see on Liisu. Kärt ei loe, sest nii kaua kui temale “ette kantakse” võib ta kuni lõunani magada. Ükspäev magas siin näiteks kella poole kaheni. Kui Liisu üles ärkab, siis tema on hästi vaikselt. Otsib omale sahtlist uued riided ja paneb kindlasti sussid jalga. Nii on kindlam vanaema otsima minna…muidu saadetakse tagasi :)

Noh ja kaua ma siis sealgi pikutan…muidu ma tavaliselt lugesin esimese ärkajani, aga praegu on veel nii pime, et ma parem magab… Ahjaa Liisu ärkab kümne ajal aga on ka ette tulnud, et kell 11….

Kui nüüd väga niheleda, siis ärkab Kärdu ka üles …kui ei, saab vaikselt kööki hiilida.

Igaüks sööb, mis tahab. Liisul on kindlad soovid ja lihtsam on neid järgida. Kuigi teed me enam talle teha ei taha. Talle meeldib ainult tegemise protsess, aga juua ta seda eriti ei armasta. Vanaema teeb talle siis kas putru, mõnikord tahab võileibu…mõnikord ei taha midagi :). Mina putru ei söö, aga vanasti ikka tegin vahel..

Nüüd tuleb vaadata, mis meil päevaplaanis on. Kui ma pean tööle minema, siis tuleb Kärduga ajatada. Et saaks natuke enne üleval olla, kui jälle magama pannakse. Tavaliselt tunnikesest pooleteisest piisab. Kui mul kohtamine on hiljem, siis laseme vabalt kulgeda…sest Kärdu võib vabalt ka 15 minutit peale ärkamist uuesti magama jääda..nagu täna näiteks.

Kui ma kuskile pean minema, siis tavaliselt jääb Liisu vanaemaga…Kärt õue magama ja mina pean tagasi jõudma enne kui Kärt ärkab. Kui Kärt oli noorem, siis ma jõudsin peaaegu alati…nüüd tal vahel läheb varem uni ära, aga selle eest ei nõua ta kohe peale ärkamist süüa. Kogu tema söök on ju minuga kaasas. Üle kolme tunni ma ära küll korraga ei julge kunagi olla. Liisuga on minuarust väga lihtne kodus olla. Tema toimetab oma nukkude või asjadega ise või käib niisama vanaemal järel ja püüab teda siis aidata. Õues püüame temaga ikka igapäev käia, aga kuskil ringis ega lasteaias ta praegu ei käi.

Kui ma Kärduga võimlema või beebipeole lähen, siis ma ikka püüan Liisu ka kaasa võtta, kui tal nohu pole. Täna käisime näiteks kolmekesi Kärdu massaazis. Pärast küll oli väike jonn, aga sellest saime üle arutledes teemal – Paula sünnipäev ja jonnivad lapsed ning minekuvõimalused ja rahu saabus. Natuke pidin tänaval ikka vanamutte ka närvi ajama, sest Liisu tuli kätt pidi vedada…no aga kuulge, mul oli mingi 15 kilone turvahäll teises käe otsas ja ma tõesti ei saa teda opa võtta ;)

Edasi on kell ütleme 3. Mina olen kodus ja lapsed üleval. Ega me siis midagi tarke ei teegi…vaatame niisama ringi. Kärt niimoodi omaette tegutseb väga vähe ja temal peab ikka seltsi pakkuma. Minul tööasju on alati ja iga kell teha,nii ma siis püüan neid koos temaga teha või vanaema justustab temaga.

Selles mõttes on minu elu hetkel väga lihtne, et söögitegemisega ma tegelen siin ainult rohkem oma lõbuks ja kuna minu söögid saavad kõik 30 minutiga valmis, siis ei saa ka öelda, et see mingi määratu aja mu päevast võtaks. Kas läheb midagi ahju või mõni wok ja paar korda olen siin suppi ka teinud….aga kuna meie peres kõik armastavad tooreid asju, siis päris tihti krõbistame siis võidu progandeid :). Iagapäevaselt sooja sööki teeb ikka meil vanaema ja isegi kui ma ütlen, et me ausõna midagi ei taha täna, siis vanaisale teeb ta ikka. Meie maksame siin söögiraha ja lisaks sellele käin ma veel poes, et tuua seda, mida ise tahame :) … Natuke need meie söömisharjumused erinevad, aga sinna ei saa midagi parata, et minu ja Kalle aravates ei ole liha ja kartul põhilised asjad, mis kõhtu täidavad …. aga vanaisa teab seda kindlalt ja nii see siin majas ka jääb.

Ketlin tuleb lasteaiast ära tuua mingi kell…kas lähen mina või toob Kalle ja mõnikord ka vanaisa. Kui lähen mina…ütleme, et need on umbes pooled korrad, siis võtan vähemalt Kärdu kaasa ja tavaliselt tahab siis Liisu ka tulla… Nemad siis magavad jälle autos. Poolel teel helistan lasteaeda ja palun Ketlinile edasi öelda, et ta riidesse hakkaks panema ja kohel jõudes toon ta lihtsalt rühmast ära. Kui Liisu on üleval, siis ta “valvab” Kärdut.

Kodus käib siis tants ja trall ja tagaajamine kuni õhtuni välja. Mängitakse teiste sugulastega või omavahel ja kui Kärdu tahab veel õhtul väikese uinaku teha, siis ajan nad lihtsalt teise tuppa. Natuke arvutit Ketlinile ja telekast vaatab ta oma näomaalingu saadet, mis kestab 5 minutit :) …ahjaaa…päeval Liisu mõnikord vaatab ka telekat kui näiteks mina kodus tööd teen ja Kärt parasjagu õues magab…ja mõnikord jääb ta isegi siis magama :)

Õhtune tants lõpeb meil aga päris tihti kurjaga…a la …kohe marss magama …ja seda tuleb öelda kurja häälega. Lõbusalt öeldes on nalja kui palju. Kuna me kõik ühes toas magame, siis on see nats keeruline ja võtab ikka päris mitu tundi aega…aga ega me enne 10.30 ei alusta ka…aga kell 12 ikka kõik magavad juba. Noh Kärduga ei saa kunagi kindel olla…ta võib kell 10 magama jääda ja 10.30 jälle rõõmsalt üles ärgata.

Kohustuslikud musi-kalli-paid ja mööda voodeid ronimine on ikka igaõhtune ja kui siis kõik rahulikult voodis on, tõuseb Liisu üles ja läheb sööma. Tahaks natuke midagi süüa on lause, millega ta siis vanaema juurde jõuab. Me oleme juba loobunud tema takistamisest, sest sellest tuleb ainult nutt ja hala…Lihtsam on talle see võileib või porgand või natuke mahla anda kui temaga vaielda sellel teemal. Kusjuures on ka juhtunud, et ta suure kausitäie suppi veel ära sööb. Aga iga õhtu peab tema natuke midagi sööma.

Kui siis vaikseks on jäänud vaatame me veel Kallega mõnda filmi …näiteks sellist mis kell 12 hakkab :) …. Kalle kui esimene ärkaja jääb küll alati kohe magama, aga mina olen ikka mõne lõpuni vaadanud. Samas nädalavahetusel kui Kalle südaööl töölt tuleb, siis vaatab ta isegi kauem kui mina.

Ketlin magab väga ilusti hommikuni välja. Liisu ikka näeb vahel halba und ja temaga tuleb siis pissile minna, et ta ilusti üles ärkaks. Läheb aga rõõmsalt pärast seda uuesti magama ja iga öö ta seda kah ei tee.

Kärduga on nii, et tema sööb raudselt iga kahe tunni tagant…ja alguse poole ööd võtab tal magama jäämine ikka rohkem aega. Ma nüüd paar ööd olen enda asemel talle lutti pakkunud. kell 2 ja kell 4 ta tahtis ikka natuke süüa, aga enne veel kui ma ise magama jäin, oli ta nõus minu luti vastu vahetama ja ma saan nüüd ka lõpuks kõhuli magada :)

Täna hommikul kell 6 võttis ta küll luti ilusti vastu, aga tõmbas siis selle suust ära ja tegi tadaaaa…ja jutustas kuni kella kaheksani :)… ja kuna täna pidi Kalle varem minema, siis aitasin ka Ketlini temaga kaasa ja nii nad läksid ära juba pool 8. Siis Kärdu kaissu ja ärkasime kell pool kümme kui Kalle suure pauguga ukse lahti tegi :). Kui ma oleks ta kell 6 kaissu võtnud, oleks ta küll ka kohe uuesti magama jäänud, aga mul oli valida, kas ise kõhuli magada ja lasta tal jutustada või külili…siis ma valisin esimese…vahelduseks :)

Vot siis selline lill elu…. nüüd on vahepeal pool tundi mööda läinud, aga keegi üles pole veel ärganud  ja kell on 4 :)

Probleemid on meil siin puht naiselikud…ei suuda keegi oma järjekorda oodata või tahab ise teha või ei ole mingit lubadust täidetud jne…aga keegi pikka viha ei pea :) ja nagu naistega ikka on, alati on kergem nende soove täita, eriti veel siis kui tegelikult need ju tükki küljst ära ei võta :) näiteks Liisut vetsu ukse peal valvata…

Minul kulub raudselt liigapalju aega arvutis, aga mulle nii meeldib mu töö ja kuna praegu tänu vanaemale on see võimalus, siis ma ausõna võtan sellest kõik. Eks siis kui ära kolime paistab, kuidas asjad minema hakkavad.

Ahajaa…pesumasin peseb pesu ja kuivati kuivatab ja ainuke tüütu tegevus on pesu ja kõigi muude asjade ära panemine. Kusjuures Liisu eile üllatas kõiki, kuidas ta ilma kellegi tähelepanu juhtimiseta kõik asjad ära pani ja Ketlin üllatas sellega, et läks ise varem magama…. ok…aitab muidu ma jäänig siis kirjutama. Liisu ärkas nüüd 5 minutit tagasi üles, aga Kärdu ikka magab veel …küll see massaaz oli ikka mõnus…aga sellest teine kord :)