Hea päev… ehk lillehernes

Kui ma  järgmine aasta oma vanu postitusi lugema tulen, siis ma saaks näpuga näidata, vot küll mul oli eelmine aasta elu alles lillehernes. Lillehernes on pärit  Nele blogist, et elu nagu lill ja elu nagu hernes ja kui ikka elu on eriti tore, siis lillehernes :)

Laupäeva hommikul ärkasime vara. Terve pere oli juba peaaegu kell 9 üleval ja tubli pereema tegi pannkooke. Kuna Kalle neid ei söönud, siis ohjas tema Kärti ja kõik naised said mõnuga maasikatoormoosiga pannkooke süüa. Kusjuures ma tegin moos täiesti ilma suhkruta ja ikka on magus…ehh kui ebaoluline praegu :)

Ühesõnaga maasikad söödud tegime välisukse lahti ja imestasime, et külma ei tulegi sisse. Järgmine naiste lemmiktegevus riietevalik lausa sundis mind Diana helistama ja üks pisike sessioon välja meelitama. Pikk valimine väsitas pere noorimad tüdrukud nii ära, et teel linna jäid nad magama, et siis Dianaga kohtudes olla värske ja rõõmus. Kiire sessioon, mille käigus ma suutsin kinnitada Diana väidet, et fotograafe on ikka väga raske pildistada, kuid samas fotograafi lapsi jälle ülilihtne. Sikutasid teised Dianat varrukast, et tee minust ka ja tahan veel…. Kuna see oli selline ekspromt ja kahe töö vahele pressitud üritus, siis edasi nautisime Kadrioru parki oma pere seltsis ja kinnitasime endile, et kõik need jopedega inimesed on imelikud, mitte meie suviselt palja pea ja kleidi väel ringi jooksvad ja kastanimune korjavad tüdrukud.

Munad korjatud läksime india toitu sööma. Selleks, et Kalle päev suure plussi saaks. Seal meil läks natuke nihu, sest maja parim teenindaja teenindas meie kõrvallauda ja meile sattus kõige kehvem. Mina kui suur teenindajate nautija ei olnud üldse rahul :). Õnneks ma nägin, et koha vaimu hoidja on täiestu olemas ja ma nägin kui kerge käega kõrvallauas jootraha jäeti kui ma samal ajal 15 minutit oma ettekandjat arvega ootasin ja mõttes jotsi kahandasin ;). Sööki ma nautisin ja kõrvallaua teenindajat ka. Seda, et kolme lapsega saab väga kenasti väljas söömas käia, seda ma juba teadsin.

Kui juba, siis juba ja väike kinoskäik ikka ka… Mina läksin pileteid ostma ja täiesti juhuslikult oli just 2 tunni pärast algamas söö-armasta-ärateemidagi-ikkaoleõnnelik filmi mingi erieelseanss ja piisaval kõrgusel oli isegi 2 vaba kohta. No näete siis … kui hästi, siis ikka väga hästi.

Lapsed vanaema juurde ja ise kinno. Hea tujuga sai ka ainult filmi positiivset mõju jälgida ja nii me siis lõpuks kottpimedas koju tagasi jõudsimegi. Suuremad lapsed jäid veel ilusti autos juba magama, aga Kärt tegi veel kodus paar kiiremat jooksuringi.

Selline siis esimene päev ja teine oli eile.

Pannkooke hommikul ei söönud…üldse midagi ei söönud ja kõik tüdrukud pakiti minu auto peale, et ma nendega linna saaks minna. Kõigepealt viisime Ketlini oma vanasse lasteaeda, kus ta suurte ja rohkete kallistuste saatel vastu võeti. Tema lemmiksõbrad muudkui silitasid teda ning Ketlini väike peika õhkas õndaslt, et Ketlin, sa oled nagu maasikamoos. Ketlin ainult seisis ja naeratas ja lubas sinna vähemalt õhtuni jääda.  Järgmine peatus oli Liisu viia Paula juurde. Ovatsioonid ei olnud küll eale vastavalt nii suured, aga naeratus oli mõlema lapse näol ja nii nad mängima läksidki. Kärt, pidi minema vanaema jmuurde hoiule ja tubli lapsen jäi ta kell 11 autos magama ja vanaema juures tuli ta ainult vankrisse tõsta. Mina läksin külla 10 päevasele Killule. 1,5 tundi sain õhata ja ohata ja isegi sülle võtsin. Ma ikka väga loodan, et inimesed ei pahanda mu peale sellepärast. Pärast õhtupoole naersime, et milline eelis mul naisena on. Keegi ei kujutaks ettegi, et üks meesfotograaf tuleks beebit sülle võtma :)

Ma poleks ealeski arvanud, et hambaarsti juures käimine kuuluks mu lilleherne päevade hulka, aga kuna hambaarst on mul tore ja tema eesmärk on mulle mitte mingil juhul haiget teha, siis see pooltunnikest ei ole üldse enam nii hullud kui lapsepõlves. Hambaarstil käidud ostsin tordi ja läksin Kärdule järgi. Tema oli tubli lapsena just natukese eest ärganud ja lõpetas suurt taldrikutäit hommikuputru. Liisu leidsime külas rõõmsalt Paulaga teisel korrusel mängimast, Kärt nende sekka ja emadel 2 tundi täiesti rahulik võimalus süüa ära kolmveerand torti. Ausõna ma ei liialda kummaski punktis. Kõik neli tüdrukut mängisid nii ideaalilähedaselt kui nad vähegi oskasid. Mitte üks nutt ega kaklus ega kisa…ja jaaa poiste emad lugege ja kahelge, aga kahe kaupa tüdrukud mängivadki nii. Kui üheaastased korraga juhtusid ühest ja samast asjast haarama vaatasid nad kiirelt nõutu näoga oma emade poole ja kellel oli kurjem pilk, selle laps lasi kiirelt mänguasjast lahti :). Ütleme nii, et nii rahulikud ei meie kodused päevad kohe kindlasti mitte. Siis ripub ikka Kärt enamuse päevast mul jala küljes.

Kõht torti ääreni täis ja lõbus tunnike möödas pidime ikka Ketlini ka lasteaiast ära tooma. Kallistuste saatel ja lubadusega varsti jälle tulla, lasti ta lõpuks tulema.

Väike tõrvatilk päevas oli mütsipoes käik, sest tee peal sõi Kärt ära ühe kommi nii, et terve nägu, käed ja kõht olid shokolaadi täis ja Liisu ei kannata sooje ruume paksude riietega. Sellest hoolimata said kõik mütsid ja sallid ja kindad ostetud ja kõik lapsed elusa ja tervena ilma suurema kisata poest välja. Omale stuudiosse taustu tellima jooksin juba üksinda – lapsed jätsin paariks minutiks autosse. Kusjuures kõik kiired käigud teen ma peaaegu alati nii. Suuremad on juba piisavalt suured, et väiksemat ja ennast valvata ja autost välja ei julge neist keegi tulla..

Päev lõpetasime venna sünnipäevtorti süües ja arutledes teemal, kas harjumus on poosetamine või rutiin :) ja kas kohvi on vaja juua, viinast rääkimata :)

Ning viimane lillehernes ootas meid kodus. Kalle, kes oli terve päeva saanud üksi kodus tööd teha, oli ka terves majas kõik asjad omale kohale tagasi pannud, nii et Ketlin ainult õhkas oma toa ukse peal…ma ei usu oma silmi, niiii korras :)

Vot siis nii! Pilt on ühest stuudiopildistamiselt, kus selle pildi koha pealt tehti väike mööndus ja lubati teistele ka näidata.