Siirast rõõmust

Sissejuhatus :
Juba üleeile õhtul hakkas Ketlin rääkima, et tädi Tiinal on lasteaias sünnipäev ja tema tahab lilled viia. Nagu lapsevanemal ikka – infot liiga palju – läks meil see meelest ära. Eile lõunaajal helistab siis Kalle mulle, et kuule, tädi Tiinale pead sa nüüd lilled ostma, soovitavalt roosad roosid – Ketlin käskis!. Udupea nagu ma vahel olen, jõudsin ma lasteaeda ikkagi ilma lilledeta. Täna hommikul oli meil Ketliniga mõlemal meeles ja nii me siis käisimegi Nõmme turul hommikul vara lilli ostmas. Õnnelikult viis siis Ketlin need tädi Tiinale ja arvake ära, mida tädi Tiina ütles. Ah mis sa nüüd, poleks vaja olnud jne jne…

Ketlin siis seisis oma kolm roosat roosi peos ja ei osanud nagu midagi öelda ega teha. Mina jälle hakkasin mõtlema, et kust ja millal tuleb see aeg, kus inimesed enam siiralt ja ausalt rõõmustada ei oska.

Sellist tädi Tiina ütlust on ma arvan iga minuvanune inimene kuskilt kellegi suust kuulnud. Valdavalt just vanema põlvkonna omast. Ei tea kas siis on nii raske öelda – oi kui armas, aitäh!

Kui ma nüüd kodus oma pisikest beebit vaatan, siis temal läheb nägu laia naeru täis iga kord kui keegigi tema poole vaatab. Ja naerulagistamiseks piisab täiesti kõhu peale blurri tegemisest.

Suuremad lapsed rõõmustavad meil ka kasvõi poest ostutd kõrremahla üle nagu oleks maailma suurim õnne nende õuele saabunud. Ketlin ohh jesss emme just seda ma tahtsin – toob alati naeratuse ka minu näole.

Millal siis juhtub see – ahh misa nüüd, pole vaja. Minul pole kindlasti see aeg veel käes. Mina söön alati hea meelega seda, mida pakutakse ja kõik kingitused võtan väga hea meelega vastu. Ja nagu kass, meeldib mulle veel eriti kui mind pikikarva silitatakse ehk siis kui keegi mind mu hea töö eest tänusõnaga meeles peab.

Mul näiteks on üks väga hea sõbranna, kellele mulle alati meeldib oma töid näidata, sest ta ei ole kunagi kiitusega kitsi. Ma usun, et tegelikult meeldib see kõigile… eksju? :)

Vahel kadedusega loen käsitööblogisid, kus kiitustega kohe mitte kuidagi tagasi ei hoita. Eks see selline salapärane oma ring ole, et vastatastikku peetakse üksteist hea sõnaga meeles, aga ikka mõnus ja ilus ja mis põhiline – innustav.

ühed pisikesed sugulased :)

17 Responses to Siirast rõõmust

  1. zelly says:

    aga mina ju kyll kiitsin…”nii ilusaid pilte tegevat fotograafi ei saa mitte kutsuda kui majas on …..”.
    eks me eestlased ole sellised jahedamat sorti kujud.

  2. Sinitihane says:

    Vot komplimentide või kiitusega on tõesti sama lugu kui ootamatute kingitustega. Mulle on siin saksas ikka vahel tehtud kompliment hea keeleoskuse kohta ja ma rumal olen ikka hakanud tagasi ajama, et oh mis, ma kasutana alati valesid artikleid jne. Ja siis märkan, et tegelikult on nõme niimoodi tagasi ajada.
    Eile kiitis üks mulle suht võõras töökaaslane mu seelikut. Kergelt tundsin taas kihku öelda: Ah, mis…! Aga sain sõnasabast kinni ja ütlesin laia naeratusega, AITÄH!
    No ja nii tore oli!

  3. Kristi says:

    Ma nüüd kiidan sind :) Sa oled uskumatult mõnusalt positiivne inimene, tubli ema ja osav fotograaf :)

    Aga ma loodan, et kui praegused lapsevanemad pensioniikka jõuavad, siis on see “mis sa nüüd” kadunud. Et osatakse siiralt rõõmustada ja teistele rõõmu valmsitada :)

  4. Heleena says:

    Ma olen siis nagu Ketlin, ma olen alati nii elevuses, kui midagi kingin ja tahan nii näha kingisaaja nägu ja rõõmu tunda, et talle meeldib. Kuigi esimesest reaktsioonist on alati näha, kas tegelikult ka meeldib, siis ikkagi on tore, kui inimene vähemalt ütleb, et oh küll on tore.
    Ma mäletan, kuidas ma pidin ükskord jõulude ajal kasvatajale viima nö. rühma poolt jõulukingid. Ma ise olin nii elevil ja rõõmus ja kui kasvataja siis selle paki võttis – ei tulnud isegi seda “ah mis te nüüd”. Siirast rõõmust rääkimata. Ja ma olin siis nagu laps, täiesti pettunud. :)

  5. Marmelaad says:

    mina ka hurjutaks natuke neid “oh-mis-te-nüüd” “poleks-vaja-olnud-tüli-teha-ja- kulutada” …ütlejaid.
    ma ise olen samuti sedasorti inime, kes valib hoolikalt kinki ja lille (kui ära ei unune:D) ja siis ma olen ise rõõmus (et ära ei unustanud) ja tahaks hirrmsasti ka kingi-lillesaajat rõõmustamas näha.
    …huvitav, kui teha ükskord selline lüke, et kes ütleb: ” oh poleks vaja olnud”, võtaks temalt kingitud asja tagasi ja ütleks “kuidas arvad”…
    tea kas siis järgmine kord mõjub :D
    iseasi on muidugi vanaemad – nemad PEAVAD selle lause ütlema (aga nende poolt öeldu on armas – nemad tõesti hoolivad, et sul ikka raha jätkuks).

    piltidest…
    kui tüdrukud hoo sisse saavad, siis tagasihoidlikuse all nad ei kannata:D
    Vahva!

  6. Anne-Mai says:

    Mõned inimesed häbenevad jah komplimente. Võibolla on nende üle kunagi nalja tehtud või naeruvääristatud kuidagi. Halvad kogemused ikkagi. Aga nii ilus kui keegi sulle heast südamest midagi toredat ütleb või teeb. Sinu loos on siiras rõõm nende kahe pisikese näos:)

  7. Köögikata says:

    Nõustun Sinuga 100-protsendiliselt. Ja selles pole kahtlustki, et Sina kuhjaga kiitust ära teeninud oled.:o) Imelised lapsed, imelised pildid, imeline kodu kujunemas!

  8. marit says:

    Kõige nõmedam on see “poleks vaja olnud” – suhtumine lapse suhtes. Lapsele on ju kinkimise rõõm veel tähtsam ja tema tahab siirast südamest kinki teha ja siis selline reaktsioon. Kahju Ketlinist kohe.

  9. Katariina says:

    Ahh teate. Nende kinkidega on keeruline.
    Aga kiitmise osas küll – ikka kipub kohe meelest minema vahel. Aga kindel on, et kui emotsioon on tekitatud, tuleb kindla peale ka kiitus :)

  10. Ingrid says:

    Ma arvan, et tädi Tiina oli ikkagi väga rõõmus ja mäletab veel kaua neid lilli. Mis siis, et ta seda välja näidata ei osanud. Nii tore siiski, et teda meeles pidasite:)

  11. kadri says:

    Jah, täitsa tõsi jutt. Kõige kurvemaks teevad inimesed, kelle sünnipäeva kingi puhul oled näiteks pingutanud, ise vaeva näinud, kuid kes isegi kingikotti sinu nähes lahti ei tee, vaid asetavad selle kuhugi kapi taha ja hakkavad siis marulise hooga söögiga toimetama. Tänamine on lihtne asi, kuid paljud ei oska seda teha nii, et rõõm oleks mõlema poolne. See teeb ikka väga nõutuks kohe…

  12. A says:

    see on üks asi, mida minagi korduvalt imeks olen pannud. et ei osata head öelda ega ka vastu võtta. veel hullem on kiitusega – seda ollakse ikka nii imekitsid andma… ja eriti ju ei sobi ise ennast tunnustada, kui miskit hästi läinud. seevastu halvasti öelda ei ole üldse häbi :D. selline äraspidine ellusuhtumine .. aga siis pole imestada, et eesti on depressiooni ja suitsiidide poolest maailmas esirinnas. muidugi, kui head häbenetakse ja halba mitte.

    aga mis puutub näiteks kingituse vastuvõtmisesse, siis mina küll tänan ja näitan oma rõõmu välja… aga mulle mitte ei lähe see teiste nähes kingi lahtitegemine ja siis “rõõmustamine”. ma tahan kingi pärast omaette lahti teha.. seda vaadata.. katsuda.. nuusutada…vaikselt silitada ja tunda seal selle kinkija mõtet ja tunnet. ja kui ma pean selle siis vägisi teiste nähes lahti võtma, siis sellega varastatakse mult kogu see tegelik sõgav sisemine rõõm ja jäetakse alles ainult selline ameerikalik “kärinal paber lahti ja oooomaigaaad-kiljumine”. nii et see, kui kingi saaja paneb kingi kõrvale esialgu, näitab pigem just sügavust ja seda, et kingist palju enam peetakse. mina ei ole võimeline korraga tegelema külaliste, kingi ja siis veel miski organiseerimisega (söögid-värgid) ka. sellisel juhul ei saa ükski neist mu tähelepanu ega siiraid tundeid.
    küll aga olen ma tihti pärast v järgmisel päeval kinkijat veel eraldi tänanud.

  13. A says:

    ja tunnustan ma teisi ja oma rõõmu väljendan vist kül alati. ja üsna siiralt :). üldiselt hakkab asi veidi muutuma ja inimesed juba oskavad palju rohkem tunnustust ja tänu vastu võtta.. :)

  14. Kui sa oleks tahtnud tädi Tiinat veel täbaramasse olukorda panna,siis oleksid pidanud avaldama soovi temast pilti teha:)

  15. Inga says:

    Mulle tundub, et see “poleks vaja olnud” on seotud häbelikkusega ja selle kasvatussuunaga, et tagasihoidlikkus on voorus. Vanasti ju kästi alandlik, tagasihoidlik ja hirmus vooruslik olla ning mõned pered kasvavad ikka veel selles vaimus. Kindlasti oli kasvatajal tegelikult väga hea meel, aga teda oli õpetatud nii vastama.
    Ma olen ka selle poolt, et rohkem positiivseid lauseid eetrisse läheks, rõõmu ja komplimente jne :) Unuks juba käibelt ära need vanasõnad, et pill tuleb pika ilu peale ja kes kannatab, see kaua elab jne.

  16. Inga says:

    eks see komplimendi vastuvõtmine ole üks keeruline kunst eestlase natuurile. vaikselt hakkame üle saama – oskame juba teisele ilusasti öelda ja oskame ka vastu võtta, kui meile kenasti öeldakse.
    olen viimasel ajal mõned korrad jäänud bussis (läbi päikeseprillide) silmitsema mõnd vanaprouat, kes on end kenasti üles vuntsinud – maitsekalt, stiilselt ja eakohaselt ning on tekkinud tahtmine minna ja öelda, et “te näete väga kena välja”. Ent siis olen end tabanud mõttelt, et kuidas võiks see kena proua sellele reageerida ja olen otsustanud, et ma pigem ei pane teda ebamugavasse olukorda. tagantjärele muidugi mõtlen ikka, et ehk ikkagi oleks võinud – võibollaet oleks see tema päeva rõõmsamaks muutnud:)
    meile kõigile meeldib, kui meile kenasti öeldakse ja meile kõigile meeldib, kui ka öeldu eest osatakse ka “aitäh” öelda:)

  17. lennuk says:

    Mina tulen “Ah, mis sa nüüd!”-maalt. Ja arvan, et olen peaaegu kohal “Oi, kui armas!”-maal.
    Arutelu on tuttav.
    Kiituste vastu võtmine on üks asi, aga kiituste andmine ja tänulikkus on kunst, mida mõni inimene ei õpi elu lõpuni ära.
    Tänulikkus on südantsoojendav. Meelespidamine meeliülendav!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: