Kärt 9 kuune ehk kolmveerand

Onju oarem hilja kui mitte kunagi. Mis siis, et meil suur pidu ja tähistamine toimus juba mitu-mitu päeva tagasi, siis kirjutama peab ikka.

Ma just eile õhtul lugesin Liisust sama vanalt ja võiks täitsa kopi-peist siia teha. Hoolimata sellest, et ma ise ei mäletanud üldse, et need asjad niimoodi olid. Kärt magab täpselt samamoodi ja sama palju ja sama kaua. Üldse on mul kõik kolm kuidagi väga ühesugused. Noh peaaegu.

Näiteks Kärdule meeldib süüa ja kui mind pole silmapiiril, siis saavad nad vanaemaga peaaegu hommikust õhtuni kenasti hakkama. Kaubaks lähevad erinevad püreed ja keefir. Ei söö ta neid küll mingites suurtes kogustes, aga ikkagi kõvasti rohkem kui Liisu omal ajal. ahjaaa kamapallid on meie peres jälle au sisse tõusnud. Sealt on muidugi näha, et meie Kärdu pintsetthaare pole veel mitte see, mis ta olla võiks. Igaks juhuks korjab ta kohe mitu palli kätte ja topib mõlemad käed suhu – tõenäosus, et niimoodi mõni pall suhu jõuab on kordi suurem kui ühe kaupa üritades.

Liikumisega on nii, et ükskõik mille najale, aga püsti peab saama. Natuke asjade najal läheb edasi ka, aga käest kinni hoides käia küll ei taha või ta ei teagi, et niimoodi saab ka edasi. Üles ega alla kuskilt eriti ei roni kui siis meie voodist ja pea ees. Madala astme ees on ta ikka alati suhteliselt skeptiline.

Mis need tited veel teevad…jutustavad. Portsesti jutt on tal väga emotsionaalne. Sama sühtegi arusaadavat sõna ma küll veel ei erista, aga mingi pomin sealt ikka tuleb.

Ma ikkagi usun, et süles meeldib talle kõige rohkem olla ja inimesed talle meeldivad ka. Minu üks vend, kes veel kuu alguses talle pisara silma tõi on nüüd juba jälle sobivate hulka loetud. Küll teeb ta venna nähes näo, nagu ta ei märkaks teda, aga kõva häälega nutma ka ei hakka.

tort on meil iga kuu olnud ja seekord küll kahjuks päev hiljem :), aga selle eest jäi ainult pisike tükk järgmiseks päevaks. Nimelt oli meil kiivimagustoidutort. Ketlin ei hakanud näiteks üldse hellitama, vaid tõstis kohe endale 2 tükki korraga taldrikule :)

me Kärdule panime ka tüki, aga kahjuks ei ulatunud ta selleni :). Tegelikult ulatus küll…pildil üritab ta ennast püsti upitada, aga kui ta püsti sai, siis oli tort juba kadunud …

Ütleme nii, et kolmveerand aastast on ikka jube kiirelt möödunud ja Kärt on ikka väga suureks juba kasvanud. Numbreid pole, sest arsti juures pole me käinud…

7 Responses to Kärt 9 kuune ehk kolmveerand

  1. Inga says:

    Palju õnne 3/4 puhul!
    Paistab nii asjalik ja toimekas:)
    ja on ikka tõesti suur tüdruk juba – mulle tundub, et ta tuleb kaalult juba meie peaaegu 3 aastasele Toomasele kandadele:)

  2. Katariina says:

    Lahe! Õnne!

  3. Kas on võimalik, et Ketlin ja see armas poiss kolme plika hulgas on ühte nägu?

  4. krista says:

    kusjuures minuarust on ka ja seda oleme juba ammu tähele pannud. Ta on mu vennapoeg ja muidu täpselt oma ema nägu :) no ja Ketlin peaks Kalle nägu rohkem olema…

  5. patsifist says:

    Oh, need Kärdu michelinimehikese käsivarred on nii vapustavalt armsad ja pehmed:) Õnne kolmveerandise tirtsu puhul!

  6. A says:

    lapsed on vahel nii kummaliselt mõlema vanema moodi, et täpselt ei saa aru, mis ja kuidas. aga ketlin on minu meelest jälle väga krista moodi :)))

  7. Daam koerakesega says:

    Kuna lastest on ikka tavaks suguvõsa sarnasust otsida, siis mul tekkis küsimus, et kui Ketlin on sinu nägu ja Liisu Kalle nägu, siis kelle nägu on Kärt? :)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: