kasvavad lapsed

Mis te arvate, kas on mõni päev kui ma ei arva, et ma olen ikka täiesti mõttetu ema ja ei saa oma lastega hakkama. No ok iga päev vist mitte, aga neid päevi ikka koguneb.

Kui mul veel lapsi ei olnud teadsin ma täpselt kuidas neid kasvatada tuleb ja kuidas elu lastega välja hakkab nägema. Umbes-täpselt nagu filmis. Juba beebina panen nad vaikselt ja rahulikult teise tuppa oma voodisse, musi, tuli kustu ja nii nad siis magavadki rahulikult hommikuni. Päevad mööduvad samasuguses õndsuses – armas naeratav beebi, kes valdavalt saab enda lõbustamisega täiesti ise hakkama. Ühesõnaga üks laps ei hakka minu mõnusat elu kuidagi segama :)

Tegelikult ei osanud ma arvestada oma tunnetega. Ma ei teadnud ju, et ma ise ei raatsi kohe kuidagi teda oma voodisse panna, ammugi siis mitte teise tuppa magama viia. Ja see iseenda lõbustamine… kolmanda lapse juures ma juba tean, et ega nad ikka esimesel eluaastal sellega hakkama ei saa. Vähemalt minu lapsed mitte. Ikka peab keegi olema käe-jala juures ja soovitavalt ikka käe-jala küljes ka kinni.

Kuna minu lapsenutu kannatuse lävi on umbes 30 sekundit, siis nii nad meil kõik rohkem-vähem süle lapsed on olnudki. Kusjuures ükskõik kelle süles ja hetkel minu õnneks leidub neid sülesid ikka väga palju. Äkki sellepärast ongi meie viimane beebi see kõige rõõmsam ja rahulikum.

Siis söömine. Parem üldse mitte kellegi nõuandeid kuulata, sest kahte ühesugust last vist ei olegi üldse olemas ja eriti torkab see silma just esimesel aastal. Tee nii nagu mina ei toimi vist kellegi puhul. Samas kummalisel kombel on minu kolm last kõik sarnased. Andke aga see tiss siia ja küll ma hakkama saan ja mida rohkem seda uhkem. Viimane on endale lausa vahukoore tellinud ja lürbib seda ilmselege mõnuga.

Kellaja järgi söötmine. Mina ei suudaks…ikka selle sama 30 sek põhjal. Kas tal on kõht tühi, aga kust mina tean, ta ju ei ütle – kui tissi tahab, järelikult natuke ikka oli :)

Ma täiesti siiralt usun, et kui hoida beebil kõht täis, lasta tal magada nii palju kui ta tahab ja kus ta tahab (see viimane välja mõelda on vist üsna keeruline) ning ülejäänud aja talle väga lähedalt silma vaadata, siis möödub beebi esimene aasta õndas rahus. Hoopis teine asi on see, et palun näidake mulle inimest, kes seda teha suudaks.  Tahaks ju ise ka puhata ja mängida ;).

Siis kasvab beebi suuremaks ja hakkavad ilmnema ka juba suuremad “kasvatusküsimused” .Eriti siis kui nad rääkima hakkavad. Tahan, ei taha on põhilised laste küsimused, millele tuleb leida selline lahendus, et laps kunagi aastakümneid hiljem kenasti hakkama saaks. Appi kui lihtne on ikka ämbrisse astuda ja kõik ära rikkuda. No minul on küll vähemalt pidevalt selline tunne.

Nüüd sai liialt järele antud või oli see piir liiga lähedal.

Minu põhiline kasvatusmeetod olen mina ise. Mina olin ka laps ja mäletan väga hästi, kuidas oli laps olla. Millisestest asjadest oli tagantjärele mõeldes ka kasu ja millised asjad on eluaegse trotsi tekitanud.

Ükspäev kui ma oma isa koopiana jälle tuliselt mingi asja pärast põlema läksin mõtlesin välja ka selle, et kui mulle midagi enda juures ei meeldi, vaatan oma vanemate poole ja kui oma laste juures, siis vaatan pikalt endale otsa. Ja oi kui raske on midagi muuta.

Et jutt väga ümmargune ei tunduks, siis täpsemalt ka… Kas lapsele vajalik kord tähendab seda, et voodi on ilusti üles tehtud ja mänguasjad kohe mängimise järel ära pandud või  tema teadmine, et vahel on silmale ilusat voodit kenam vaadata ja kellegiga koos on mänguasju palju lõbusam ära panna.

Näiteks 20 aastat rõhutamist, et koguaeg peab kõik korras olema ei tekitanud minus mitte mingisugust harjumust, vaid pigem trotsi ja teadmise, et osadele inimestele on see vajalik. Ehk, et püüan voodi kenasti üles teha siis, kui keegi võõras seda nägema peaks juhtuma ;)

Ma ei tea kas ma nüüd söögiteemasse väga laskun, aga ma mäletan seda, et meie kodus ei söödi alati korralikult ja tervisilikult ning sellest hoolimata kulus mingil ajal kogu mu taskuraha a la põltsamaa marmelaadile, küpsistele, automaadi gaseeritud joogile ja jäätisele kui seda juhtus kuskil müügil olema.

Nii, et ma mõistan lapsi ja ei arva, et keelamine ja targutamine midagi suurt muudaks. Lihtsalt on tore kui vahel ka räägitakse, miks üks asi teisest parem on. Kalle oskab meie peres seda ülihästi ja ühtegi pulgakommi pole veel ükski laps lõpuni söönud. Loomulikult läheb neil meelest ära, kuidas täpselt kõik hambad suust ära kukuvad ja ikka leiame ka meie ostukorvist mõne pulgakommi ning kurvad kutsikasilmad seda jälgimas…

Muidugi tore, kui on selliseid vanemaid, kes kindlalt tervislikku ja ainult tervislikku rada suudavad käia … aga lugege mu seda trotsi kohta ;)

Kõige suurem vahe mis minu arvates minu kasvamise ja minu laste kasvamise vahel on rääkimine. Ma olen püüdnud neid juba sünnist alates kaasata nagu võrdseid ja kõige rohkem kardan seda, et nad äkki ei ükspäev ei räägi mulle enam midagi. Ma olen siiski arvestanud sellega, et mingil ajal mul nina alt ka uks kinni lüüakse, aga ma väga loodan, et see on lühike aeg.

Omast pubeka ajale tagant järele mõeldes, kui palju lollusi ikka oleks äkki olemata olnud, kui oleks ise julgenud kellegile rääkida ja see inimene, ilma hukkamõistuta oleks nõu osanud anda. Noh mulle vähemalt meeldib niimoodi vahel mõelda.

Samas on seda palju kergem mõelda kui teha. Võtame meie Ketlini. Kui talle anda võimalus rääkida, siis ta jääkski rääkima ja kui jutt otsa saab, siis laulab. Kui lihtne on siis öelda, et palun kas saaks väikese pausi. Kalle on mulle juba näiteks ette heitnud, et ma ei viitsi alati teiste jutte lõpuni kuulata. Kas segan vahel või lähen üldse ära. Kole ju….

Ja siis tuleb välja, et laps ei olegi näiteks nagu sina. Äkki ta tahab rääkida umbes 10 korda rohkem kui sina. Umbes selline on minu ja mu ema suhtlusvajaduse vahe. Mis ma siis teen?

Või kui ema ja isa on erinevad. Mulle meeldib hirmsasti aktiivne tegevus – lähme, teeme, oleme. Mul on igakord õhtul laste ees süümekad kui ma olen neile näiteks 10 korda öeldnud, – minge eest ära, olge tasa, ma pean tegema midagi muud ja seda ilma teieta. Kalle jälle samal ajal arvab, et piisab täiesti külgkülje kõrval omade asjade tegemisest ja kõige tähtsam on kallistada. Mine sa nüüd tea…oleks nagu mõlemal õigus, aga kas õhtu otsa arvutis istuv ema, kes mööda tuba sihitult jooksvat last korra kallistab on just see õige…

Mis mul praegu viga kirjutada… Kärt magab õues, Ketlin on lasteias ning Liisu toimetab vanaemaga õues. Ma usun, et õhtul kui nad siin kõik mul seljas elavad, oleks jutt natuke teisem.