kasvavad lapsed

Mis te arvate, kas on mõni päev kui ma ei arva, et ma olen ikka täiesti mõttetu ema ja ei saa oma lastega hakkama. No ok iga päev vist mitte, aga neid päevi ikka koguneb.

Kui mul veel lapsi ei olnud teadsin ma täpselt kuidas neid kasvatada tuleb ja kuidas elu lastega välja hakkab nägema. Umbes-täpselt nagu filmis. Juba beebina panen nad vaikselt ja rahulikult teise tuppa oma voodisse, musi, tuli kustu ja nii nad siis magavadki rahulikult hommikuni. Päevad mööduvad samasuguses õndsuses – armas naeratav beebi, kes valdavalt saab enda lõbustamisega täiesti ise hakkama. Ühesõnaga üks laps ei hakka minu mõnusat elu kuidagi segama :)

Tegelikult ei osanud ma arvestada oma tunnetega. Ma ei teadnud ju, et ma ise ei raatsi kohe kuidagi teda oma voodisse panna, ammugi siis mitte teise tuppa magama viia. Ja see iseenda lõbustamine… kolmanda lapse juures ma juba tean, et ega nad ikka esimesel eluaastal sellega hakkama ei saa. Vähemalt minu lapsed mitte. Ikka peab keegi olema käe-jala juures ja soovitavalt ikka käe-jala küljes ka kinni.

Kuna minu lapsenutu kannatuse lävi on umbes 30 sekundit, siis nii nad meil kõik rohkem-vähem süle lapsed on olnudki. Kusjuures ükskõik kelle süles ja hetkel minu õnneks leidub neid sülesid ikka väga palju. Äkki sellepärast ongi meie viimane beebi see kõige rõõmsam ja rahulikum.

Siis söömine. Parem üldse mitte kellegi nõuandeid kuulata, sest kahte ühesugust last vist ei olegi üldse olemas ja eriti torkab see silma just esimesel aastal. Tee nii nagu mina ei toimi vist kellegi puhul. Samas kummalisel kombel on minu kolm last kõik sarnased. Andke aga see tiss siia ja küll ma hakkama saan ja mida rohkem seda uhkem. Viimane on endale lausa vahukoore tellinud ja lürbib seda ilmselege mõnuga.

Kellaja järgi söötmine. Mina ei suudaks…ikka selle sama 30 sek põhjal. Kas tal on kõht tühi, aga kust mina tean, ta ju ei ütle – kui tissi tahab, järelikult natuke ikka oli :)

Ma täiesti siiralt usun, et kui hoida beebil kõht täis, lasta tal magada nii palju kui ta tahab ja kus ta tahab (see viimane välja mõelda on vist üsna keeruline) ning ülejäänud aja talle väga lähedalt silma vaadata, siis möödub beebi esimene aasta õndas rahus. Hoopis teine asi on see, et palun näidake mulle inimest, kes seda teha suudaks.  Tahaks ju ise ka puhata ja mängida ;).

Siis kasvab beebi suuremaks ja hakkavad ilmnema ka juba suuremad “kasvatusküsimused” .Eriti siis kui nad rääkima hakkavad. Tahan, ei taha on põhilised laste küsimused, millele tuleb leida selline lahendus, et laps kunagi aastakümneid hiljem kenasti hakkama saaks. Appi kui lihtne on ikka ämbrisse astuda ja kõik ära rikkuda. No minul on küll vähemalt pidevalt selline tunne.

Nüüd sai liialt järele antud või oli see piir liiga lähedal.

Minu põhiline kasvatusmeetod olen mina ise. Mina olin ka laps ja mäletan väga hästi, kuidas oli laps olla. Millisestest asjadest oli tagantjärele mõeldes ka kasu ja millised asjad on eluaegse trotsi tekitanud.

Ükspäev kui ma oma isa koopiana jälle tuliselt mingi asja pärast põlema läksin mõtlesin välja ka selle, et kui mulle midagi enda juures ei meeldi, vaatan oma vanemate poole ja kui oma laste juures, siis vaatan pikalt endale otsa. Ja oi kui raske on midagi muuta.

Et jutt väga ümmargune ei tunduks, siis täpsemalt ka… Kas lapsele vajalik kord tähendab seda, et voodi on ilusti üles tehtud ja mänguasjad kohe mängimise järel ära pandud või  tema teadmine, et vahel on silmale ilusat voodit kenam vaadata ja kellegiga koos on mänguasju palju lõbusam ära panna.

Näiteks 20 aastat rõhutamist, et koguaeg peab kõik korras olema ei tekitanud minus mitte mingisugust harjumust, vaid pigem trotsi ja teadmise, et osadele inimestele on see vajalik. Ehk, et püüan voodi kenasti üles teha siis, kui keegi võõras seda nägema peaks juhtuma ;)

Ma ei tea kas ma nüüd söögiteemasse väga laskun, aga ma mäletan seda, et meie kodus ei söödi alati korralikult ja tervisilikult ning sellest hoolimata kulus mingil ajal kogu mu taskuraha a la põltsamaa marmelaadile, küpsistele, automaadi gaseeritud joogile ja jäätisele kui seda juhtus kuskil müügil olema.

Nii, et ma mõistan lapsi ja ei arva, et keelamine ja targutamine midagi suurt muudaks. Lihtsalt on tore kui vahel ka räägitakse, miks üks asi teisest parem on. Kalle oskab meie peres seda ülihästi ja ühtegi pulgakommi pole veel ükski laps lõpuni söönud. Loomulikult läheb neil meelest ära, kuidas täpselt kõik hambad suust ära kukuvad ja ikka leiame ka meie ostukorvist mõne pulgakommi ning kurvad kutsikasilmad seda jälgimas…

Muidugi tore, kui on selliseid vanemaid, kes kindlalt tervislikku ja ainult tervislikku rada suudavad käia … aga lugege mu seda trotsi kohta ;)

Kõige suurem vahe mis minu arvates minu kasvamise ja minu laste kasvamise vahel on rääkimine. Ma olen püüdnud neid juba sünnist alates kaasata nagu võrdseid ja kõige rohkem kardan seda, et nad äkki ei ükspäev ei räägi mulle enam midagi. Ma olen siiski arvestanud sellega, et mingil ajal mul nina alt ka uks kinni lüüakse, aga ma väga loodan, et see on lühike aeg.

Omast pubeka ajale tagant järele mõeldes, kui palju lollusi ikka oleks äkki olemata olnud, kui oleks ise julgenud kellegile rääkida ja see inimene, ilma hukkamõistuta oleks nõu osanud anda. Noh mulle vähemalt meeldib niimoodi vahel mõelda.

Samas on seda palju kergem mõelda kui teha. Võtame meie Ketlini. Kui talle anda võimalus rääkida, siis ta jääkski rääkima ja kui jutt otsa saab, siis laulab. Kui lihtne on siis öelda, et palun kas saaks väikese pausi. Kalle on mulle juba näiteks ette heitnud, et ma ei viitsi alati teiste jutte lõpuni kuulata. Kas segan vahel või lähen üldse ära. Kole ju….

Ja siis tuleb välja, et laps ei olegi näiteks nagu sina. Äkki ta tahab rääkida umbes 10 korda rohkem kui sina. Umbes selline on minu ja mu ema suhtlusvajaduse vahe. Mis ma siis teen?

Või kui ema ja isa on erinevad. Mulle meeldib hirmsasti aktiivne tegevus – lähme, teeme, oleme. Mul on igakord õhtul laste ees süümekad kui ma olen neile näiteks 10 korda öeldnud, – minge eest ära, olge tasa, ma pean tegema midagi muud ja seda ilma teieta. Kalle jälle samal ajal arvab, et piisab täiesti külgkülje kõrval omade asjade tegemisest ja kõige tähtsam on kallistada. Mine sa nüüd tea…oleks nagu mõlemal õigus, aga kas õhtu otsa arvutis istuv ema, kes mööda tuba sihitult jooksvat last korra kallistab on just see õige…

Mis mul praegu viga kirjutada… Kärt magab õues, Ketlin on lasteias ning Liisu toimetab vanaemaga õues. Ma usun, et õhtul kui nad siin kõik mul seljas elavad, oleks jutt natuke teisem.

9 Responses to kasvavad lapsed

  1. greteliine says:

    Mina arvan ka, et ei ole tarvis lastega tingimata igale poole jõuda ja igal pool käia ja kogu aeg teha ja näha. Mina isiklikult väärtustan seda Kalle mainitud varianti. Nii mõnus on kodus olla, kõik koos ühes toas: pereisa loeb diivanil ajalehte, kutt mängib põrandal oma autodega, emme on arvutis ning plix sama laua taga joonistab või teeb muud sellist. Üks näide lihtsalt.
    Teisalt ka kuskil käimine võib olla lahe ja tore, kui see lähtub samavõrra laste soovidest kui lapsevanema omadest (mitte nii, et vanem tahab tingimata anda lapsele väärtuslikke muuseumi ja kontserdi kogemusi, seda täiesti vastu lapse tahtmist). Kuid see käimine ei pea ju olema eesmärk omaette, et oi me polegi täna või sel nädalal kuskil käinud …

    Mulle meeldivad need sinu kirjutatud lihtsad igapäevaelu lood ja kirjeldused. Tervitusi teile kõigile!

  2. Lintsik says:

    Tegelikult ikka nii kasulik post minu jaoks, kuna püüan ka välja mõelda, kuidas ja mida oma vastsündinud beebiga teha :) Neid nõuandeid on nii seinast seina ja kahjuks kuulen rohkem ikka seda, et pange laps kusagile voodisse ära ja harjutage võimalikult varakult last eraldi olema. Asi, millest mina aru ei saa paraku, miks meie ühiskond on nii individualistlik ja seda kohe sünnihetkest peale. Tuleb ju laps turvalisest ja soojast emaüsast – no miks peakski ta tahtma minna sinna teise tuppa külma voodi.

    Väga värskendav on lugeda, et ikka on veel neid maalähedasi emasid, kes oma lastele lähedust ei karda pakkuda ja ise seejuures ka õnnelikud-rahulikud on. Ei ole ka mul südant last endast kaua eemal hoida – sama teema, et magagu mul enne kõhu peal kui et nutku ja ärkvel olles vaataks samamoodi sügavalt silma sisse :)

  3. Lintsik says:

    PS! Jube armsad jalapildid – kas need on Ketlini ja pisikese jalad?

  4. Ingrid says:

    Mõtteid Su jutu peale tekkis palju, aga …
    vot see koht, kus on hinges hirm, et jätkuks aeag, mil lapsed ikka tuleks ja räägiks oma muredest, jamadest, probleemidest. Ma väga-väga proovin alati rahulik olla jamade juures ja koos asjad ära klaarida. Veel on see, et tullakse ära rääkima või vähemalt ollakse niiiii süüdlasliku näoga, et ma panen ta rääkima. Loodan, et nii jääb. Aga juba minnakse lihtsalt nurga taha või öeldaks, mine sina nüüd ära, et näiteks õues lund süüa ;-)
    Mina siin üritan säilitada usku, et kui ma ikka kõike rahulikult võtan, olen see kaisuloom, see hea soe emme … et siis ehk ikka kuulatakse ka mind vajalikult hetkel … et kui ma siis “käratan”, siis on see juba asja eest. Kuigi pean tunnistama, et 4,5 aastase allumatus teatud olukordades … ohh-uhh-ahh.

  5. Eva says:

    Tere!

    Olen juba mõnda aega Su blogi lugenud ja mitmeski asjas tundnud, et mõtlen samamoodi. Praegu aga kohe ei saa jätta sõna võtmata ja pean ütlema, et see postitus oli, nagu oleksin selle ise kirja pannud! Ka minu arvates ei tohi lastega suheldes unustada, mis tunne oli ise laps olla :), pakkuma neile palju lähedust ja austama nende arvamust.

    Mul endal on üks 2a tütar ja mulle meeldib ka pildistada (küll hobi korras ning harvemini kui tahaksin). Lisaksin hea meelega selle lingi oma lapse blogisse. :)

    Kõike hääd!

  6. luize says:

    Kasvatad tütreid, seega on ehk naiselikus liinis kergem ette kujutada, milline elu hakkab edaspidi olema. Ja vastavalt sellele oma plaane ka seada siis, et mida teha kui…
    Omast kogemusest ütlen, et see aeg, kus sulle enam kõike ei räägita, tuleb ikka. Selles mõttes, et ühel hetkel on vaja lapsel omavanust sõpra, kes temaga sarnaselt maailma asjust aru saab. Kes mõistab täpselt, kui tähtis on mingi asi või koht või tegevus laste endi seisukohast. Või kes näiteks kuulaks sind ja räägiks kaasa teemal, kui hea või siis vastupidi halb ja nõme on mõni õpetaja, poiss või tüdruk, trennikaaslane või muidu tuttav. Kui on kohe VAJA midagi salajast teha vanemate eest. Muidugi, ema võib olla sõber, annaks taevas, et nii läheks, aga ma hästi ei usu sõbranna-suhtesse ema-tütre vahel. Rollid on erinevad.
    Sellised tähelepanekud on mul oma varateismelisega kooselust tekkinud. Ja mõtlen ka järjest sagedamini, mis siis saab, kui laps leiab ühel hetkel, et mulle oma mõtete usaldamine või üldse rääkimine on täiesti välistatud, sest ema lihsalt ei mõista. Praegu hakkab tekkima periood, kus teismelise mina-tean-kõiki-asju-maailmas-kõige-paremini teinekord välja lööb, aga see on lihtsalt ealine iseärasus ja ma mäletan täpselt, mis tunne see on. Õnneks on mul igavesti meeles väikese tüdruku siiras ülestunnistus, et kui mitmed tema sõbrad räägivad oma emadest halbu asju, siis temal küll ei ole põhjust midagi halba rääkida.

    Aga see on sul väga hea mõtisklus, ehkki meie seisukohad elus ja kasvatusmeetodite osas ilmselt ei kattuks. Ma kuulun samuti inimgruppi, kes kallite inimestega koos olemiseks ei pea ilmtingimata midagi tegema. Tähtis on olla.

  7. krista says:

    Kuna mul mees selle teise lastekasvatamise teema lõppu kirjutas ka oma kommentaari ja meie seisukohad selles vallas paljuski ei kattunud, siis ma eile mõtlesin kohe pikalt selle peale…

    Üleeile, enne tema kommentaari kirjutamist oli meil selline intsident. Kärt magas minu süles ja järsku tõusis köögis tüli Ketlini ja Kalle vahel ikka selliste detsibellideni, nagu vanaema väitel veel kunagi enne ei olnud tõusnud. Kärt ärkas üles ja mina olin pahane ja Ketlin täiesti endast väljas ning pidi vannitoas järele mõtlema….
    Ma ei teagi, milles probleem oli ja vaikselt ta rauges, aga….

    Sealt ma mõtlesingi välja, et kui oluline on ikka see kui palju aega lapsega koos veedetakse. Just nimelt selle jaoks, et sa teda tunneksid. Ma usun, et mida paremini sa oma last tunned, seda lihtsam, kergem ja õnnelikum on meie vaheline suhe. Eriti veel kui lapsed on väiksed.

    Näiteks, tahab Liisu peale magamist hästi rahulikku ja natuke teda ignoreerivat kohtlemist. Ei tohi temaga väga rääkida või teda midagi tegema meelitada, sellest tuleb ainult tüli. Või siis ei tasu kodusel Liisul keelata riideid vahetada kui ta näiteks teisele korrusel vennaperele külla läheb (teised inimesed ju teevad ka nii) Täpselt samamoodi tahab Ketlin, et kõik tema jutud lõpuni kuulatakse ning tema ideede ja teooriate peale vähemalt noogutatakse, ükskõik kui tobedad need siis ka ei tundu.

  8. Aet says:

    Väga armas blogi Sul – kirjutad nii soojalt ning pildid on väga imelised. Hea blogi tunneb kohe hetkega ära, kui sellistesse sattuda. Tore on sellistesse blogidesse piiluda – elad võõrastele inimestele kaasa, tead nendest nii palju, aga reaalses elus ei tunne. Osalt tunnen, et see on veidi eetikapiiril käimine, kui loed mittetuttavate inimeste väga isiklikke blogisid, aga samas peaks iga blogija endale teadvustama, et salasõnadega kaitsmata blogid on avalik ruum ning võivad olla kättesaadavad (st loetavad) kõigile. Kuigi ma ise pean toidublogi, kirjutan ma ka sageli nii, et lugeja teab minu elust, tegemistest ja perekonnast. Minu arust nii on põnevam kirjutada ja põnevam ka lugeda, ma ei näe põhjust enda identiteeti salajases hoida.

    Ise blogiva inimesena olen harjunud ka oma mõtteid teiste blogide kommentaarides jagama. Ikka on blogi autoril hea teada, kes tema kirjutisi loevad. Elan ka edaspidi kaasa Sinu toredale perele.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: