Perepäev

Meie peres on nii, et siis kui teised inimesed tööl käivad, meie puhkame. Näiteks nagu täna. Ketlin küll läks tema tungival palvel täna hommikul lasteaeda, aga lubas siiski koos meiega lõunast lumelinna tulla. Enne magamaminekut võtsimegi ta peale ning sõitsime balti jaama juurde. Nädalavahetusel sealt mööda sõites oli iga mäed taga järjekord, et saaks ikka rohkem ja rohkem seal jää rada mööda alla lasta. Täna oli seal küll ka lapsi, aga järekorda kohe kindlasti mitte.

Aga lapsed….alustame kõige suuremast…

Tema on meil kõige kartlikum ja naljalt kuskilt mäest alla laskma ei torma ja päris tihti on nii, et ta tuleb sealt trepist sama targalt alla. Mõnest titekamast küll jah, aga kui natukenegi tundub, et võib haiget saada, siis ei hakka ta isegi proovima mitte. No emal kerge pidada ;)

Uusi võtteid ta kaha harjutada eriti ei taha…näiteks proovis Kalle talle liulaskmist…ehk siis jooksed, võtad hoogu ja lased mööda liurada püsti seistes…ei tema ei taha. Lõpuks kui ikka proovis, siis kukkus 30cm pärast ja selleks korraks kõik…noh las laulab :)

Liisu….tema proovib küll, aga kah mitte nii hulljulgelt kui näiteks mõni poiss. Ketliniga võrreldes ikka julgelt ja Kalle ettenäidatud liugu proovis ikka kohe mitu jääraja pikkust. Pärast oli veel uhke, et oskab.

Kui Ketlinil on täiesti kama kaks, kas keegi võidab, siis Liisu on meie peres see, kes peab võitma. Kuna aga 2 aastat on nende eas veel väga suur vahe, siis peab ta kõvasti pingutama.

Ja meie Kärdu. Enne minekut magas kodus tunnikese, aga autosse tõstes ärkas üles ning vaatas ringi. Lumelinna minekuks panin ta siis kõhu peale kotti ja kui ikka polle tunni jooksul tema jaoks midagi huvitavat ei juhtunud, panin ilusti silmad kinni ja jäi magama. Ütleme nii, et iga lapsega läks emal järjest kergem pidada…

Kui mina olin täna õues Kärdu sõber ja tassisin peale tema ka kotti, kus oli fotokas…ja ma tegin niimoodi veel pilti ka…ja mis põhiline püüdsin mitte kukkuda ;)

siis Kalle pidi kõrgematest mägedest ikka koos lastega alla laskma…

head lapsed aitasid issi pärast ikka püsti ka…kui teine munakivide peal lõpuks pidama sai…

lumelinn ainult meie päralt ;)

5 Responses to Perepäev

  1. Mari says:

    Kas oli juba väga muhku sõidetud? Kahju, et kelkudega radu lõhutakse, kui kõik pepuli sõidaks, püsiks kauem sile.
    Me käisime kolmandal päeval ja rahvast oli ikka päris palju. Esimese viie minuti jooksul suutis Remi ühest kohast pea ees alla tulla ja see koht ei olnud sugugi mitte liurada, vaid pigem trepp. Peale seda (õnneks õnnelikku) kukkumist olid mul pidevalt närvid pingul. Liiga tihti sattusid kobakad lumesaapad ja õrnad näod lähestikku ja koguaeg keegi kuskil nuttis ka. Aga ma hoidsin ennast vaos ja ei keelanud, sest lapsed tegelikult hullult lustisid. Meil on ka väiksem laps julgem. Mia ikka kogus tükk aega julgust mõne suurema mäe eest ja ootas Remi kinnitust, et üldse pole valus :)

  2. maris says:

    meie oleme kaks korda lumelinnas käinud. elame ju siinsamas nurga taga. eelmisel nädalal käisime teisipäeva hommikupoolikul ja siis oli tõesti iga atraktsiooni jaoks üks laps. järgmisel korral, laupäeval, oli hullumaja. aga leevikesele ikka meeldis. kuigi laupäevaks tundus tõesti juba tiba räsitud see linn. ma ise muidugi otsa ei roninud ja kõigutasin eemal vankrit. kas stroomi rannas on ka juba lumelinn valmis?

  3. trollike says:

    Hehee:) Ei või olla, me olime täpselt samal ajal seal (kolm last, kaks ema, üks isa – mina helehalli mantliga) ja ma isegi nüüd piltide järgi suudan meenutada, et nägin Sind ja hetkeks tekkis isegi silmside :) Aga ma tõesti ei osanud ära tunda. Ma muide veel mõtlesin põgusalt, et nii äge fotokas, kindlasti profikas!

    Meie meelest oli küll väga äge lumelinn. Tartu raekoja platsi oma jääb kahjuks pika puuga alla… Paar lossi/mäge oli küll katki sõidetud ja ohtlikuvõitu ning mõne liu alumine ots lõppes kividel, aga ikkagi! Kui ilm on hea, läheks küll uuesti.

  4. krista says:

    trollike – ehheeee jah :) mul on juba kõiki inimesi vaadates tunne, et ma neid tunnen. Ükspäev poes apelsine kotti pannes naeratasin enda kõrval tuttavale näole ja oleks tere ka öelnud, kui poleks meelde tulnud, et see on see naine, kes telekas alati spordist räägib :)
    eile lumelinnas ma ütlesin ühele emale enne tere ja alles hiljem mõtlesin välja, kes ta oli … Marise sõbranna ja tema Leena sünnipäeval näinud…

    aga nüüd teinekord kui sa mind hunniku lastega näed, siis tead ja tule ütle ikka tere :)

  5. trollike says:

    Haha. Ma olen ka kunagi Tartu linnapeale tuttavlikult tere öelnud ja pärast tükk aega häbenenud… Aga ma usun, et ta on selliste olukordadega harjunud, nagu ka kõik telediktorid ja muud kuulsused.

    Ma püüan edaspidi meeles pidada, et ka Tallinnas võib rahva seast tuttavaid nägusid otsida ;) Üldiselt olen sellest loobunud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: