kellele lapsed

Täna jäin siis mõtlema, et mis vahe on emal ja isal kui neil nagu ei olegi vahet. Ja jõudisn järeldusele, et ikka on suur-suur vahe.

Mul ei ole küll Kallele isana mitte kui midagi ette heita. Tema on see, kes näiteks Ketlini igal hommikul lasteaeda viib ja kui ta kodus on, siis ega ta suurt muud teha ei saagi kui nende soove täita. Küll on ühel peldiku ukse taga valvurit mängida ja kõige pisema pepupesu võib ka vabalt tema hookeks jätta. Unejuttu ei ole mina lastele ka kunagi lugenud. Oleks ju kõik nagu superluks…aga väike aga on ka.

Kõike seda teeb ta siis kui ta kodus on. Ja vot sealt ma selle suure erinevuse leidsingi. Ega nüüd tema oma tegemistes laste pärast piiranguid küll ei tee. Olgu need lapsed siis kasvõi viie aastased juba ja poleks nagu ema küljes väga kinni. Ikkagi on nii, et kui on oma asju vaja teha, siis teeb. Kuidas muidu saakski olla nii, et pärast Ketlini sündi otsustas ta teist kraadi tegema hakata ja nüüd järgmise aasta jooksul plaanis kolmaski kätte saada. Muudest “töövõitudest” rääkimata.

Mina võin samas ka kõike seda teha, aga kõik oma sammud pean arvestama lastega. Kuhu ja kuidas ja kui kauaks ja miks ma nad jätan, et mina saaks midagi teha. Kas ma saan kooli minna…ja ikka saaks. Organiseerin lastele hoidja ja vabalt saaks käia. Tööd…sama lugu. Näiteks ma võin ju praegu näida väga tubli, et näe nii pisikese kõrvalt tööd teen, aga ilma oma ema abita ma seda mitte kuidagi teha ei saaks. Eriti veel siis kui me ei elaks siin. Niigi napile Kärdu unele peaks lisama, siis tema vanaema juurde transport ja töötunnid kaovadki käest… Ma usun, et Kalle võiks ju ka natuke aidata, aga mitte nii palju kui mul vaja oleks. Keegi peab lihtsalt olema kodus, kui Kärt õues magab ja see juba piirab ju :)

Näiteks käis Kalle eile Tartus tööl. Sõitis juba varavalges minema, et ühendada mitu meeldivat, vajalikku ja muidu tähtsat asjatoimetust ja koju tagasi jõudis täna pärastlõunal. Kui mina suvel Tartus tööl käisin, siis kodust ära läksin viimasel minutil ja koju tagasi lendasin esimesel võimalus – lapsed ju olid kuskil hoida ja ruttu oli vaja nende juurde jõuda…. ikkagi ema ju :)

Samal ajal meeldib talle rääkida kuidas meile võiks veel lapsi tulla…. nii mõnus on ju koju tulla, natuke laste naeru kuulata ja siis öelda, et ma nüüd lähen teen tööd ja õhtul voodis teki all unistada kuidas veel üks laps võiks sündida :)))

Mina arvan, et lapsed ikka ema omad ja isa on nagu pühapäev …olemas küll, aga palju harvemini ;)

24 Responses to kellele lapsed

  1. Erru says:

    Aga eks ta nii ju olegi. Meil on küll selline issi, kes 9-17 (või sageli pigem isegi 10-16 vms viisil tööl käib) ning muu aja üldiselt võimalusel veedab perega, siis ema ja isa vahe on tegelikult siiski sama. Ainuke asi, mis mind kohati selle asja juures häirib on see, et lapsed (vähemalt suurem – väiksemale issi piima pakkuda ei saa) kipuvad isa poole hoidma. Just seetõttu, et mina olen nendega suurema osa ajast kodune ning seetõttu ka keelan-käsen rohkem ning olen tihedamini muidu ebapopulaarne kuju. Seda enam, et ma pole suurem asi lastega koos mängija. Aga issi tuleb töölt koju ning tema jaoks on hea vaheldus lastega koos aja veetmine ning nende lõbustamine. Seega vahepeal polnud meil kodus sugusi harv ütlemine: “Sina ei ole minu sõber, issi on.”

  2. maris says:

    jah meil ka. väljaarvatud see, et isa tööl 10-16. tema ikka kauem ja läheb pigem hiljem või on üldse välismaal või mis iganes. aga mõnikord on ainult kodus ka. ja kui kodus on, siis 100% lastega. leevike minuga kodus olles mängib kogu aeg üksi tundide kaupa. aga nii kui issi saabub, väntsutatakse too päris ära. päriselus üpris lugupeetud mehike roomab mööda põrandaid ja allub leevikese korraldustele. ja nii kuni magamaminekuni. ja meil ei minda kell 21 magama.
    aga sellepärast me ingridiga soetamegi kaksikute käru. et emad peavad üksteist aitama. ja nii saame kordamööda lastega jalutada ja teine sel ajal tööd teha. ja siis koos lõõgastuda tassi lattega.
    aga erru, see sõbravärk on meil tavaline asi ja ei maksa kurvastada. sest kui on haigus või misiganes, siis on ju ikka emme see, keda kõige rohkem vaja on. emad polegi mingid sõbrad. nad on emad. las isad teevad sõpra ja roomavad diivanite taga.

  3. vivian says:

    Sa Krista panid minu mõtted kirja! Kuigi mul on veel see “aga”, et mul pole kedagi lastega jätta. Teen omad asjad kas koos lastega (suurem saab küll juba üksi hakkama) või siis kui isal on õhtul aega lapsi vaadata. Oma esimest last olen ma 9 aastat nii “üksi” kasvatanud. Ausalt öeldes, ma ei oskagi enam väljas käia, ilma, et ma muretseks laste pärast. Ma tavaliselt lohutan end, et tuleb veel minu aeg…
    Sama teema juurde tasub veel märkida minu endise juhataja sõnad, et peres on lapsi täpselt niipalju, et naine jõuab nad üksi üles kasvatada.
    Ja seda juttu ei kirjutanud üldse virisemisena või nii. Ei, lihtsalt räägin kuidas asjad on :)

  4. nelladella says:

    Oi kui kahju, Maris, et ma just meie kaksikute käru maha müüsin.

  5. Erru says:

    Maris, tegelikult ma saan aru küll, et ema ei ole sõbranna. Aga meie majas pole emmet ka haiguste vms puhul väga tarvis. Suuremal tüdrukul on just tuulerõuged ning paar ööd olid väga rasked. Issi magas lapsega koos ning püüdis teda kratsimast takistada. Emmet oli tarvis alles mitme tunni möödudes, kui issi oli “kiusamisega” lapse välja vihastanud. Ju siis loodeti, et äkki mina lasen rahus kratsida :)
    Aga see sõbrannade teema on ilmselt ikka fantastiline.

  6. Liina says:

    Meil kaib issi ikka ka taiskohaga tool, aga nadalavahetustel ei mangi terved paevad golfi voi istu pubis nagu paljud inglise mehed (no ta pole tegelt ju inglane ka :). Laup/puhap teeb tema suua, koristab, arkab vaiksega vara, rassib suuremaga oues, jne. Siiamaani olen aga mina ikka veel laste lemmik :) (issi on teisel kohal ja vanaema, kes neid nadala sees passib, sest mina olen ju ise ka 7-5:30ni ara, on millegi parast kolmandal kohal)

  7. patsifist says:

    Mnajhh, see on kohe selline teema, mis sunnib sõna võtma:))
    Meil kah issi ikka suht-koht enne 6 igal õhtul kodus ja tegeleb lapsega – nii lasevad nad mul miskeid päeval tegemata jäänud toimetusi teha. Nädalavahetused on viimasel ajal läinud küll majaehitusega mässamise peale, aga enne seda sain ennast alati laupäeval välja magada ja mehed tegutsesid kahekesi. Aga see on küll 100% ka meie majas reegel, et ega issi oma plaane lapse pärast ümber ei säti. Just ühel õhtul ütlesin mehele, et emade-isade erinevus selles, et ema läheb siis wc-sse ja dushi alla kui laps laseb (st meie nats üle aastane käib minuga neis kohtades kaasas:), aga isa läheb siis, kui tahab:)) Sama kehtib ka selliste labaste tegevuste kohta nagu söömine või magamine. Nii olen ka mina sunnitud alles õhtul peale 9 tööd tegema (kui aju on juba üsna pehme päevasest rassimisest) ja ma kardan, et see peegeldub ka minu toodetava teksti kvaliteedis:))
    Ja kuna välismaal elamise üks varjukülgedest on see, et last POLEGI absoluutselt mitte kellelegi hoida jätta, siis ilmselt kestab selline (t)ööjaotus meie majas veel kaua – mina olen see, kes kõige viimasena voodisse kobib, tegeleb öösel korduvalt ärkava lapsega ja päeval püüan ühe käega last ja teisega kodukorda ohjata. Isale jäävad õndsad roosad hetked rahuliku ja heatujulise lapsega, kes jookseb talle uksele vastu, külvab kallide/musidega üle ja vaatab mind nagu miskit mõttetut tüüpi:))
    Ja siis nad veel julgevad järgmisest ja järgmisest ja järgmisest lapsest rääkida…:)))

  8. patsifist says:

    Hissand, millise romaani ma kirjutasin, vabandan, et Su blogi enda väljaelamiseks kasutasin:)))

  9. Krentu says:

    Minu meelest lastega kodus olles ongi kõige raskem see, et sul pole ühegi töö jaoks ettenähtud spest aega. Ikka pead süüa tegema või koristama samal ajal lastel silma peal hoides või neid assisteerides. Pideval käib jooksmine nt söögitegemise ja lastetoa vahel, et kontrollida, miks sind parasjagi appi hüütakse või miks keegi nutab. Selline hekseldatus teeb närviliseks.
    Aga issid ju teevad seda tööd, mille eest palka makstakse ja mis perele toidu lauale toob. Ma arvan, et neil pole ka sugugi kerge, sest ikkagi vastutuskoorem on õlgadel, et pere vaja toita ja kodulaen maksta. Ja ma arvan, et paljud neist oleks nõus ise lastega kodus olema (sest nad ei aima, kui raske töö see on) kui naine oleks võimeline peret üleval pidama. Aga tihti teenib mees ikkagi rohkem ja kus see nii ei ole, seal vahel ongi mees lastega kodus.

  10. inga says:

    vägisi meenub ütlus: naine võib muretseda nii palju lapsi, kui ta üksi üles kasvatada jaksab…
    tõde on aga muidugi see, et nende samade isadeta ei taha me kuidagi oma elu ette kujutada. Ja loodetavasti ei peagi.
    Olen just viimasel ajal täheldanud, et elades nö traditsioonilises peremudelis (ema-isa-lapsed)ja oma majas, loksuvad soorollid kuidagi eriti paika. Kui meil veel pisikest ei olnud ja korteris elasime, siis me kokkasime koos, meisterdasime riiulit koos jne. Piirid oli hajusamad. Nüüd on ikka nii, et sel ajal kui emme süüa teeb ja koristab, tassib issi õues puid ja kütab maja. Ei saa kuidagi öelda, et tahaksin väga kohti vahetada ja ise õue minna:) ehk siis me laseme teisel olla just rohkem see, kelleks loodud.
    Eks ta ole emade-isadega ka nii. Ema on tavaliselt suht igav ja korralik tegelane. Isa seevastu põnev.
    Eks meil emadel, tuleb seda lihtsalt aksepteerida. Seni kuniks ei teki situatsioone, kus ema keelab ja isa lubab, peaks asjad laabuma.

  11. Age says:

    Täpselt, täpselt. Kuna meie isa käib kaugel tööl, siis minu najal püsib see tsirkus enamus ajast koos. See on väga raske….aga see selleks.
    Sest kui isa on kodus, siis on ta olemas 100 %, juhul muidugi kui ta kuskil mujal olema ei pea. Mina olen südame mõnel korra rindu võtnud ja öelnud, et mina nüüd lähen sinna ja tulen….tagasi ja sina oled nendega kodus. On. Aga ma rõhutan endale, et tegelikult on selliseid isasid vähe, kes kodus olles ka lastega tegelevad (ma mõtlen siin, suuremaga kodutööde tegemist, väiksema vannitamist jne) ENAMUS sööb kõhu täis ja lihtsalt puhkab raskest päevast.
    Krista, meil on tegelikult vedanud.

  12. maris says:

    jah, age, ma olen ka mõelnud. et missiis, kui on mõnikord ära. aga kui kohal on siis on kohal ja on tore. hullem oleks, kui oleks kogu aeg kohal, aga midagi ei teeks, nõuaks süüa ja pikutaks ja küsiks kus mu ajaleht on.

  13. Marje says:

    Ma küll ei ole kodune ema, aga võtan ikka sõna:) kui laps juba nii suur, et pole vahet, kas ema või isa, siis võib olla ka nii, et isa sätib ema järgi oma asju;) mina näiteks olin nädal aega Tartus komandeeringus ja isa tegi sel ajal kõik toimetused, mis vaja. Nimekiri oli alates sellest, et saa selle teise lapse emaga kokku ja osta lapse esinemise kleit välja, lõpetades sellega, et organiseeri lapse sünnipäeva kutsed vajalike külaliste postkasti või riidekappi.. söömistest, pesemistest ja unejuttudest rääkimata:) Ja kui mul on vaja piltidega tööd teha, siis leiavad nad ka alati kahekesi tegevust… ja hommikul ja õhtul käib lasteaias enamasti issi. Õnneks on meil ikka enam-vähem normaalne tööaeg mõlemal ja saame ka väga palju kolmekesi tegutseda… aga olen muidugi igati tänulik, et issi minu plaanide ja tegevustega alati arvestab:)

  14. Ma siinsete superemade ja -naiste lisandustele midagi eriti ei lisakski. Meie isa on ka kohal olles super, aga kuna teda tihti pole, on laps, kes põhimõtteliselt peaks üles kasvama kahekeelsena, ikka veel ainult eestikeelne.

    Aga pilti kommenteeriks küll – Tillich on väga hea lugemine, ent emadel sellesse süüvimiseks eriti aega ei jää…;)

  15. p6rgukiz says:

    Kui me veel Eestis elasime, siis käis ka minu mees hommikust õhtuni tööl ja vahel lausa 7 päeva nädalas.
    See ei olnud hea.
    Aga Soome kolides tundub, et elame nagu valged inimesed, tööpäev tal 06-14:30 ja aega maa ja ilm :)
    Ja ta on põhimõtteliselt lastele alati olemas, kui ta pole tööl ja vahel jõusaalis trennis.
    Kodus mängib nendega (sest mulle ei meeldi mängida :P), käib väljas jalutamas kui vaja (enamasti käime me perekondlikult), dussitab neid õhtuti, annab süüa ja asjatab nii sama. Paneb ka tekki peale ja kui suuremal tekib isu unejutu järgi, loeb ka seda Issi :)
    Mina olen rahul :)
    Emme meie lastel ikka see kuri-kole-paha, kes keelab, käseb, poob ja laseb :P

  16. krista says:

    kusjuures ma pidin täna lastel pead pesema ja minu arust pole ma seda elu sees enne teinudki… nii harva kui meil peapesuks läheb, on Kalle seda alati teinud :)

  17. p6rgukiz says:

    Jaa aga tead, tüdrukud kasvavad ja varsti tuleb see aeg “ära vaata mind Issi” :P Siis pesevad ise ja Emme aitab, Issit ei lubata enam vannitoa ligidalegi :P

  18. mh, esimest korda käriseb….õige pisut su blogi,
    väike inimlikkuse mõõde tuleb sellega juurde.

    mind on tegelikult ka alati pahandańud, et miks naiste tahtmised on vähem tähtsad, kui meeste omad.
    ajab ikka hinge täis küll, et määravaks saab rahanumber. nagu selle pärast minu soovid ja tegemised vähem tähtsad peaksid olema. sest olgem ausad, just need ju mind püsti ja tuju üleval hoiavadki.

    samas, korra elus on minu elus olnud periood, kus mees jäi tööta ja oli 4 kuud kodus. alul mõtlesin küll, et huh, lõpuks ometi, saan mina ka natule rohkem hingata.
    aga mida edasi, seda närvilisemaks mees kodus muutus ja lõpuks ma juba mõtlesin – appi, läheks ta juba tööle:)

  19. Külli says:

    millal enne pullil vasikaid on olnud.. :)

  20. piret says:

    nii et see haaremi idee polegi nii väga keff…
    lapsed hoitud, naestel selts olemas!

    (salaja olen siin hiilinud su blogi, rasedusvõimlemisest, rimember)

  21. kalle says:

    tunda on tõepoolest väikest kärisemist…
    Täiuslikus elus on aga kõike (ka kerget kärsahaisu):)

  22. triin says:

    Mu mees ütleb ikka, et naine pole kunagi päriselt rahul :).
    Sest olgem ausad, selline mees (inimene), kes teenib perele piisavalt raha ja kodus olles teeb ära kõik ripakil olevad kodutööd ja siis veel rõõmsal meelel mängib lastega ja ärkab öösel kui laps ärkab ja kussutab magama – see ei saa ju olla üks tavaline inimene meie hulgast. Ja ikka on põhjust olla rahulolematu ka sellise inimesega ;).
    Ilmasambaks olemisest. On jah enamikul juhtudel see pere ilmasammas ema. Aga mulle tundub, et see on selline roll, mida ei saa jagada. Selle võib käest ära anda. Ja on ju mehi, kes ka selle asja enda kanda võtavad (neid pole küll palju). Aga mina emana ei tahaks seda nt ära anda. Kuigi mind ka aegajalt tüütab, et ma ei pea küll kõike ise tegema kodus, aga ma pean siis vähemalt jagama ülesandeid – et tee see asi ära, kas sa märkasid, et meil on see asi halvasti jne :). Et õige naine leiab ikka võimaluse nuriseda ;). Teisest küljest see just elu edasi viib :).

  23. krista says:

    Kusjuures nii naljakas kui see ka ei ole, ei olnud minu postitus üldse mõeldud nurisemise või kurtmisena või mis veel, et ma kuidagi rahulolematu olen. Rohkem nagu arutelu teemal, et näe inimesed on erinevad :))))

    Ja sellest olen ma juba ammu aru saanud, et ühest kirjatükist on võimalik täiesti erinevalt aru saada.
    Minu klaas on ikka alati pool täis :)

    Näiteks lugesin eile kokku kõik tööd, mis ma olen pärast Kärdu sündi teinud ja kõiki neid olen saanud teha tänu oma emale. Lihtsalt meie pere tööd on tänasel päeval kõik veel sellised, et isegi lasteaed ei aita meid (õhtused ajad, nädalavahetused või lihtsalt linnast kaugel) ja alati peab olema keegi, kes lapsi valvab…

    Kalle tahaks tulevikus lihtsalt teha tööd niimoodi, et me ei peaks korraga kuskil kaugel ära olema :)))

  24. patsifist says:

    No ma ei tahtnud ka tegelikult ju kurta, aga kukkus välja nagu alati:) Ja Sinu blogi nn üldise meelestatuse taustal ei võtnud ma Su postitust samuti mitte kurtmisena. Niet tegelikult peab vist ikka hoopis tänulik olema, et need isad TULEVAD peale tööd koju ja TEGELEVAD siis tõesti ka lastega. Ja neil pead pesevad:))

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: