enne päkapikke

_MG_1555

Just praegu lugesin ühest armsast blogist motiveerimise premeerimise juttu ja selle asemel, et sinna pikk komm jätta, kirjuta oma postituse :)

Ma panen juba järjest rohkem tähele kui kergelt tuleb üle huulte kui sa seda ei tee, siis seda ei saa. Käivad need lihtsate asjade puhul nagu jonn ja tüütu virisemine ja keeluks on arvuti või kuhugi minek…. aga ka mingi poest saadav vidin. No  ei oska ka kuiagi teistmoodi. On ju väga lihtne öelda poes ukse peal, et kui ennast viisakalt üleval pead, siis saad värviraamatu. Ma eriti ei usu, et mingi kurvaks muutumise jutt sama efektiivne oleks. Kalle siin proovis seda ükspäev, lõpptulemusena hakkas Ketlin ise lihtsalt nutma. Samas ma läheks ilma hoiatamata poes ju kolme lapsega hulluks :)

Samas ei ole nende soovid ka mingit üüratut väljaminekut nõudvad ja vaadates Ketlinit, siis päris tihti eelstab ta midagi väga mõistlikku. Värvi-või ülesannete lahendamise raamatut. Liisu küll paneb valikusse ka mõne telereklaamist tuntud maisutuse, aga täna näiteks oli soovilauses muna või beebiporgandid.

Sellega seoses ma ikka kinnitan endale, et mina ju ostan endale ka neid asju, mis ma tahan ja miks lapsed siis kehvemad on. Nii kaua kui nõudmised piire ei ületa on ju ok :)

Teine asi on taskuraha. Mina ei ole kunagi konkreetset taskuraha saanud. Ema käest ei olnud lapsena mõtet küsimagi minna – pidid pikal põhjendama milleks raha vaja on ja lõpuks tuli ikkagi välja, et seda ei ole ju vaja. Kõrvalpõikena tuleb lisada, et minu emal endal on alati raha  :)

Küsisime siis isa käest või .. mis seal pattu salata mõnikord võtsime ka ise tema rahakotist. Kusjuures seda tegime me kõik kolmekesi ja ma eriti ei taha uskuda, et ta ei teadnud seda. Kuna asi oli kontrolli all ja piirdus 3 ja 5 rublaga (rohkem lihtsalt ei julgenud) siis ma arvan, et ta tahtis lihtsalt tüli vältida :). Kusjuures vaikiv kokkulepe oli, et tühjaks rahakotti kül teha ei tohi, sest siis saab ta kindlasti aru … head mehed ikka olime…

Kokkuvõttes on see viinud sinnani, et keegi meist ei hiilga just väga hea majandusliku mõtlemisega. Minul on oma töö eest ebamugav raha küsida ja kui kellegi maksmine vibib, siis ka ebamugav uurida miks….ühesõnaga parem kui raha üldse ei oleks. Koguda mulle meeldib ja eriti ei tahaks, et raha kuhugi kaoks :). Kah ei ole ma mitte kunagi pidanud nö ise hakkama saama…alati on olnud mingi toetav instants olemas olnud. Peale meeste näiteks Saksamaal restoranis töötades oli söök ja elamine tasuta.

Kunagi ammu oli Saksamaal ka lapsehoidja ja sealses peres oli väga hea süsteem. Ma küll millegi pärast arvan, et ma olen sellest juba kirjutanud, aga ei viitsi otsida ega kontrollida. Ühesõnaga suurem koolis käiv türduk sain natuke rohkem ja väiksem lasteaia viimases rühmas käiv poiss sai nädalas natuke vähem…poissi ma mäletan, tema sai 1 saksa marga nädalas…mingi 8 krooni meie rahas oli see umbes. Tüdrukul, kes oli pubeka eelik, oli raha koguaeg otsas ja käis küll vingumas, aga samas oli alati õnnelik kui esmaspäev tuli. Poiss, kes üksi poes ei käinud kogus raha. Ükskord juhtus selline asi, et sõbraga mängides lõhkus ta ära sõbra mänguasja. Koos isaga käis ta siis poes vaatamas palju see maksis ja see raha arvutati tema taskurahast maha… umbes viieks nädalaks oli ta oma margasest sissetulekust ilma.

Mulle väga selline süsteem meeldis ja ma olen täiesti kindel, et meie peres hakkab see olemas samamoodi kohe kui mõnigi laps nii suureks saab, et numbritest jagama hakkab. Ma leian, et taskuraha on hädavajalik ja tuleb ainult kasuks. Eks siis saab ka neid premeerimisi rohkem sinna juhtida.

Seoses meie maale kolimisega ei ole ma ka ära unustanud kuidas ma kunagi ammu vihkasin igasugust rohimist ja muud sarnast vabadust piiravata mõttetut tegevust :). Ma ei usu, et minu lapsed teistsugused oleks ja ma arvan, et väike motiveerimine tuleb ka seal kasuks…et inimene varakult harjuks teadmisega mida tähendab töö ja kuidas selle eest raha saab :)

ma nüüd ei jõudnudki selleni, millest seal teises blogis juttu oli…aga ma ütlen lihtsalt, et ma olen sellega,mis seal kirjas väga nõus.

_MG_1558

see oli minu nö ümbrikusse mahtuv kingitus ühele sõbrannale juubeliks…

aga mis pealkirja püütab, siis detsembris on küll meie re eelarve tasakaalus kuigi mõlemal poolel numbrid suurenevad märgatavalt. 2 sünnipäeva ja päkapikud ja et sellest veel vähe, siis jõuluvana kah veel… ja mitte ainult kodus ju :)

 

One Response to enne päkapikke

  1. Greteliine says:

    :-) noh, nüüd pean mina ütlema, et ei hakka siia pikalt kirjutama, vaid kirjutan parem oma blogisse :-D Et see taskuraha teema veel täiesti eraldi käsitlemist nõudev. Tõepoolest, selleks, et laps hakkaks raha väärtusest midagi jagama, peaks ta saama taskuraha.
    Aga sellest fotol olevast kingitusest. Vahel, kui ma just pole midagi ise valmis nikerdanud ning ei tea ka mida võiks kinkida, kingin ma ka raha ning alati teen ma selle rahaga siis midagi põnevat. Nagu sinulgi siin. Sest lihtsalt ümbrikus raha on niiiii igav ja ei vaja üldse pingutust ja ettevalmistust. Nii ma siis olen rahasid rulli keeranud ja lisanud samas suuruses rulli keeratud paberitel häid soove ja samuti raami sisse pannud :-)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: