Mis on oluline

Kui ma tavaliselt sellistel umbluu teemadel eriti kirjutada ei viitsi. Ok olgem ausad, tegelikult ei oska. Koolis kui ma kirjandiga ikka kolme välja vedasin oli hästi. Aga noh.. vahel ikka ju võib.

Elame nüüd siis ajutiselt 3 põlvkonda pead jalad koos. Meie “väikse” pere jalad rohkem koos, aga ikkagi. Ja siis kui mul und ei tule, siis ma mõtlen. Näiteks täna öösel laste kasvatusest.

Enda kasvatusest ma suurt nagu ei mäleta. Ma mõtlen neid olulisi detaile, selle eest näen ma nüüd hommikust õhtuni inimesi, kes seda tegid. Ma võin julgelt öelda, et ma ei ole üldse selline. Ja täna öösel jõudsingi järeldusele, et küll ikka mind ja minu kahte venda ja lisaks ka veel isa oli minu emal ikka väga raske kasvatada. Me neljakesi oleme palju rohkem sarnased. Meie oleme sellised mugavad ja natuke laisad. Laseme elul ise veereda, ei võta kõike kohustusena ja võib isegi öelda, et ei hooli paljudest asjadest…eriti asjadest :). Ehe näide on see, et ma olen praegu alles hommikumantliga.

Minu ema see vastu on ülikorralik. Eile ma vaatasin, et isegi telekat vaadates käib ta reklaami pausi ajal koristamas. Noh ja koristada leiab alati midagi.  Asju ära ei viska, aga selle eest pakib korralikult ära ja leiab neile koha isegi siis kui ma oleks täiesti kindel, et sinna ei mahu enam midagi.

Kõige selle kõrval ei ole mulle selle aja jooksul see mitte kuidagi külge hakanud. Pigem on tekkinud väike protest…no isal on see protest suur :). Järelikult eeskuju ei olegi nii oluline kui räägitakse. Või on eeskuju valesti edasi antud. Äkki ikka oleks saanud minust kasvatada tolmulapiga õnnelikku tuuseldajat, kes kodus kohe koduriided selga paneb.

Samas kui ma vaatan nüüd oma lapsi…äkki nendes mõnes on peidus hoopis minu täiesti erinev inimene ja nemad vaatavad kunagi tulevikus mind, et kuidas ta küll saab niimoodi elada.

Jõudes nüüd lastekasvatuse põhiliste teemade nagu söömine-magamine-mängimine juurde tulid sellised mõtted.

Meie kodus pidime kõik ära sööma. Juba lasteaiast alates vihkan ma putrusid, eriti hirsiputru, sest kohe tuleb meelde kuidas ma selle pudrukausi taga seal istusin ja kui kõik sisse olin toppinud, siis selle kohe välja oksendasin. Mäletan ka seda kuidas vend piimajuurviljasupiga samamoodi köögis tunde veetis. Mäletan ka seda ehmatust kuidas ma ema õmblusmasina seest suure kotitäie kommipabereid leidsin.

Minu lapsed söövad siis kui kõht tühi on ja seda mida tahavad. Ja ei ole nii, et nad nüüd tahaks ainult kommi ja küpsist. Seda tahavad ka, aga selle juurde käib see jutt, et enne tuleb süüa midagi kasulikku ja tervislikku. Nii nad siis käivad, et kas arbuus on see piisav hommikusöök, mida enne kommi saab. Ja minuarust ei söö nad ka kommi arutult. Kallega on meil väike lahkarvamuse veel. Tema nimelt arvab, et peaks ikka kindlatel kellaaegadel sööma. Noh…lasteaias ju söövadki. Ja ma mäletan seda, et kooliajal me käisime igal vahetunnil sööklas söömas…pubekate värk ;).

Igal ühel on oma lemmiksöögid ja väiksed kiiksuga tabud, millest peaks ja võiks loobuda. Ei saa ju päris nii olla, et lastel neid olla ei võiks. Pigem ma arvan, et ausus oleks kõige lihtsam… aga kas eeskuju ka? No ma ei tea, mulle väga maitseb juurviljapiimasupp, on alati maitsenud :)

Magamise koha pealt ma saan aru, et sellel ajal ei maganud ükski laps niimoodi vanemate voodis nagu praegu. Samas ma väga usun, et see on üks positiivne asi. See et nüüd nad magavad. Kui Nõmmel veel oli süsteem nii, et Kalle ja Ketlin magasid põhiliselt teisel korrusel ja mina Liisu ja ka Kärduga esimesel, siis nüüd me oleme kõik ühes toas. Ketlin on sellega väga rahul. Liisule panime ka siia oma voodi ja väga hea meelega magab ta nüüd seal. Nii saamegi meie Kallega jälle suures voodis laiutada…Kärt veel ruumi eriti ei võta. Ma arvan, et sellise koos magamisega jääb ka alles selline füüsiline läheduse tunne, mida näiteks minul oma vanematega ei ole. Vendadega ka mitte. Ma ei mäleta, et meie oleks vendadega niimoodi kallistanud nagu näiteks Ketlin ja Liisu praegu kui Ketlin lasteaiast tuleb. Võib-olla see oli nii…igatahes enam ei ole..

Mängimine torkab mulle aga siin kõige rohkem silma. Enne mängima hakkamist ütleb vanaema juba tüdrukutele kuidas pärast ära koristada tuleb ja liiga tihti kuulen, et parem oleks mitte alustadagi, sest muidu on pärast kõik segamini. Noh mina ju loomulikult luban siis võrdluseks peaaegu kõike :) Las nad teevad, ise koristavad ja küll saab. Praegu vanaemana aga mängib ta koos tüdrukutega küll…kõrvalt vaadates rohkem kui mina. Samas ma arvan, et kui meie väiksed olime, siis see nii ei olnud. Lihtsalt liiga palju oli vaja teha, et selleks aega leida. Ma kuskilt lugesin, et kvaliteetaeg lastega ei ole mitte ainult see, kui sa temaga mängid, vaid ka see kui kumbki omas nurgas oma raamatut loeb. Peale selle meeldib mulle igal pool käia. Külas, kohvikus, näitustel…ükskõik kus. Minu ema on aga parema meelega kodus. Lapsepõlves ma ikka koguaeg kuulsin, et nii ei käida koguaeg igalpool. Mina aga käin :) ja vean kõik lapsed ka kaasa. Siiamaani on nad ka alati tahnud tulla.

Ükskord me Kallega vaidlesime loomuse üle :). Mina ütlesin, et see mis on inimese loomuses, seda on väga raske muuta. Ta võib küll ennast sundida ja mõne aja ka niimoodi elada. Kui tal aga avaneb võimalus, siis läheb kõik jälle vana rada mööda edasi. Näitena kasutan ma alati on sõbrannat, kes öösiti üleval istub. Loomulikult on ta käinud koolis ja tööl 8-5, aga kohe kui ta ei pea tõusma, siis ta ka ei tõuse. Ma olen täiesti kindel, et ta oleks väga õnnelik kui keegi talle ütleks, et ta mitte kunagi enam ei pea hommikul vara tõusma  :). Mingil määral oli Kalle minuga nõus, aga talle jäi ikka palju agasid.

Kokkuvõtteks  ma arvan, et palju lihtsam on kasvada koos nende inimestega, kellega sa oma loomuse poolest (öeldakse nii) oled rohkem sarnane kui erinev. Leppida ja aksepteerida on raskem.

16 Responses to Mis on oluline

  1. Helen says:

    Minu olen sinuga samas paadis – just oma ema suhtes tundsin, et me oleme lihtsalt nii erinevad inimesed. Ja päris mitmeid asju teen teadlikult teistmoodi kui tema tegi. Arvan, et siin on palju mõju kasvatusel – millised eesmärgid on seatud. võib-olla on see minu luksus, et kaasaegse olme juures, pole enam kriitiliselt oluline olla “hea perenaine”. Või mis ajast on üldse pärit standard olla “tõeline daam”? Minu ema pani väga palju rõhku välisele – et kõik oleks korras, ideaalne, et hoida elu-olu tasemel, mida inimese arvavad jne.

    Näiteks käis meil väga vähe külalisi – alati kui minu pinginaaber spontaanselt peale kooli meilt läbi tuli, sain ema käest riielda, et kutsusin külalise koristamata koju. Alati koristati külalise tarvis maja ära ja tehti laadung süüa. Olen sellisest käitumisest teadlikult loobunud – pigem lasen alla selle “hea perenaise” standardi kui loobun inimestega tihedamast kontaktist.

    Meie kodus oli palju raamatuid mida väärtustati, aga üliharva loeti. Ja kui lugesin mõnda raamatut, mis pärast polnud ideaalses seisukorras, siis sain kõvasti riielda. Mina omas kodus ei luba muidugi raamatuid lõhkuda, aga ei riidle ka lastega kui raamat lugemise tagajärjel kannatada saab. Raamat on ikka lugemiseks, mitte riiuli kaunistamiseks ette nähtud. Meie kodus on päris palju teibitud raamatuid, ka ehitusteibiga – ema võtaks ilmselt kahe käega peast kinni kui seda näeks, aga minu arust on hea, et lapsed on raamatutest huvitatud.

    Üks asi mis on meie vahel kõige rohkem lahkarvamusi tekitanud, on tema arvamus, et “tõeline daam ei käi kunagi kaks korda samas kohas samade riietega”. Mina vaatan ennast kui ratsionaalset inimest ja ei tunne endas vajadust olla “tõeline daam”… aga selle hind on 30 aastat kriitikat.

    Siiski arvan, et mul on luksus elada momendil, kus võin kõik selle kõrvale jätta ja taotleda midagi muud. Lugesin ühte raamatut “Sinu enese pärast (Kui kasvatusest saab kiusamine)”, mis pani mind samuti nende küsimuste üle sügavalt järgi mõtlema. Minu emal on kahtlemata olnud vähem valikuid kui minul

  2. Inx says:

    Lugesin ja mõtlesin :P Me ei saagi olla oma ema täpsed koopiad, sest oleme geneetiliselt seotud palju enamatega, kui ainult emaga. Me ei saagi kasvatada lapsi samamoodi, sest aeg ja elu on vahepeal muutunud ja meie koos sellega. Ja ma ei tahagi olla nagu minu ema, sest ma olen mina ise :)Ja kui mulle anda võimalus ( mille ma olen ise endale võtnud :P) siis ma ei tõuse ka hommikul vara üles ja olen poole ööni üleval :D jah, olen olnud küll tööl ka 8-17, aga see on jube enesepiinamine :) Veel jubedam on see, kui ma pean selle 8 tundi ühes kohas istuma :D

  3. herz says:

    Sa oleks justnagu minu ema kirjeldanud. See koristamise (ma jätan siiani vanemate juures pooled asjad näppimata, sest kui see jääb pooleks minutiks laua peale, saan juba riielda) ja kodulembuse osa. Üks ühele lausa.

  4. Krentu says:

    Olen nõus, et inimese loomust on raske muuta :) Andres hakkab alles nüüd aru saama, et lause “Tule täna siis normaalsel ajal magama” on täiesti mõttetu. Minu meelest on loomuse muutmispüüetest palju olulisem teadvustada seda endale ja üritada seda võimalikult hästi muu maailmaga kohandada.
    Laste kasvatamisel on minu meelest kõige parem nipp see, et tuleb ennast sama vanana ette kujutada-meenutada ja mõelda, milline tundus maailm siis ja kuidas nüüd sinu sõnad või teod lapsele mõjuda võiksid.

  5. krista says:

    Helen – just umbes pool tundi tagasi tõmbas Kalle ühele lasteraamatule halli teibi ümber. Ma ei tea mis see on, aga Ketlin vaatas raamatuid palju rahulikumalt. Või ongi ka raamatutel oma aeg, mis nad laste käes kestavad…
    Ja meil oli ka terve sektsioonkapp raamatuid ja vist terve loomingu raamatukogu, aga jah, ma ka ei mäleta vanemate lugemist. Ise lugesin küll pubekana sealt peaaegu kõik raamatud läbi ja üks vend võttis isegi ühe koolivaba aasta ja muudkui lugs :)
    Aga jah…asjadesse suhtuti kuidagi hoopis teistmoodi. Kusjuures mitte kõik inimesed. Näiteks minu pinginaabril olid sellised vanemad, kes rääkisid lastega ka nagu inimestega ;)

    Krentu mõtet maailma tundmisel ma püüan ka koguaeg rakendada….aga siis ma jäingi mõtlema, et aga äkki nad tunnevad hoopis teistmoodi. eks siis hiljem paista…. No ma arvan, et näiteks emadena oleme mina ja sina ka ju erienvad :)

  6. Sinitihane says:

    Mina tahaksin olla samasugune nagu minu ema. Sama palju j6uda ja jaksata, samasugune kodusoojus majja tuua, sama armas ja hoolitsev olla. Nende viimaste asjadega saan hakkama, aga selle j6udmise ja jaksamise koha pealt jääb asi kiduma. Olen selleks liiga mugav.

    Oma lapsi tahaksin sama moodi kasvatada kui minu vanemad meid. Olen ju ometi nii hästi välja kukkunud! :)

  7. nele says:

    Mina olen ka oma vanemate tehtuga rahul :-)

    Ja pean võtmeks oskust teise sussidesse end asetada – nii lastega kui täiskasvanutega suheldes. Mu ema-isa tegid ka nii. Okei, üks kord keelasid mul öölaulupeole minna ka. Mõistmatud:-)

  8. Krentu says:

    Ma ka tahaks veel lisada, et ma olen oma emaga ka väga rahul, välja arvatud tema rangus peigmeeste teemal (aga see lõppes kokkuvõttes ka väga hästi, nii et lõpp hea, kõik hea). Ma ikka mõtlen, et kust ta selle tarkuse on võtnud. Jah, ta rääkis, et käis lastevanemate rahvaülikoolis, mis siis tegutses. Aga ikkagi- mul oli ikka nii mõnus ja turvaline koos oma ema ja õega olla. Ja keegi ei nääksunud mu kallal. Samas oli ema range ikka ka, aga ta põhjendas kõik ära ja ma sain aru, et kui ema juba midagi ütleb, siis see on õige ja vajalik.
    Nüüd ema räägib mulle, et tema põhimõte oli, et kui ta midagi nõudis, siis ta ka kontrollis, et see asi saab tehtud, et poleks asjata nääksumist. Aga kuna tal polnud eriti aega ega viitsimist kogu aeg kontrollida, siis ta nõudis ainult hädavajalikke asju.
    Ühesõnaga, ma tahaks oma lastele olla samasgune ema.
    Ja Krista, me väliselt ei ole vist jah samasugused emad ( a la mina istun kodus ja sina mitte) aga ma arvan, üldises plaanis me oleme ikka ühes leeris.

  9. soodomakomorra says:

    minu arvates Sa paned pada.
    minu arvates suudad sa omi mõtteid kirja panna küll palju rohkem kui kolme eest.
    väga ladus ja sorav lugemine ja isegi point on sees:)

  10. trollike says:

    Mulle tuli postitust lugedes selline mõte, et väikses (?) elamises pead-jalad koos elades (eriti kui tegu mitme põlvkonna ja mitme perenaisega) on igasugused konfliktid lihtsamad tekkima niikuinii. St et isegi kui läbisaamine on super ja ka meelelaadid-harjumused-põhimõtted klapivad, siis ühel hetkel võivad ikkagi mingid pisiasjad häirima hakata ja nii see lumepall veerema hakkab.

    Ega ma ei kujuta eriti ette küll, kuidas oleks, kui peaks nt kuu või kaks taas vanematekodus elama. Mis siis, et nad on meie kasvatamisega väga kenasti hakkama saanud, ei vaidlusta mu kasvatuspõhimõtteid ega ürita kasvatamist enda hooleks võtta (ja pigem olen mina see rangemat režiimi pooldav tegelane). Ikkagi võib siit või sealt mõni lahkarvamus välja kasvada. Nii et ma pigem väldin sellist olukorda, kui vähegi võimalik. Aga teile jõudu&jaksu see periood suuremate kaotusteta üle elada!

  11. evelynco says:

    Mina ei ole nii tšill lapsevanem, aga kahjuks ei ole ma selline korralik lapsevanem ka, kes siis vähemalt toad korras hoiaks. Ma olen lihtsalt laisk lapsevanem:)

  12. Kristiina says:

    Oi, need olid siis vist minu vanemad, kes rääkisid lastega nagu inimestega. ;)
    Ma räägin nüüd enda lastega samamoodi. Ja tegelikult on mu kasvatusmeetodid vist üsna sarnased sellega, kuidas mind ennast kasvatati. Kuigi, kui me olude sunnil pidime 1,5 aastat lastega mu vanemate juures elama, siis tekkisid küll pisut pingelised olukorrad. Ema õiendas minuga, et ma luban lastele liiga palju… ta on vist unustanud, et ta ise oli samasugune.

    Loomusega on meil nii, et mina ja poiss oleme hommikuse unega, tüdruk jälle ärkab vara. Ja midagi pole teha – ühele sobib üks ja teisele teine. Ma ei usu, et seda kuidagi muuta oleks võimalik. Koristame siis, kui selline tunne tuleb, et nüüd oleks vaja. Mitte liiga tihti. Ja õnneks pole meil ühtegi sellist, keda see liiga palju häiriks. :)

    Aga sina, Krista, oled küll selline ema, kellest iga laps võiks unistada ;)

  13. Katrin says:

    Ma olen alati arvanud, et liha ja veri ei ole hoopiski need, mis inimesed lähedaseks teevad. Lähedaseks peab kasvama ja tegelikult ma vargsi arvan, et ehk isegi sündima. Kuidas muidu mõne inimesega sobid kohe ja suurepäraselt ja teisega ei saa sul kunagi midagi rääkida olema…Ja kohe üldse ei meeldi mulle see liha ja vere õigustus, nagu sugulastele peaks kõik lubatud olema. Mina isiklikult eelistan hinnata inimest ainult selel järgi, milline inineme ta tundub, mitte, kui sugulane ta mulle on, aga see on juba teine teema… :)

  14. nelladella says:

    Ega ilmaasjata ei öelda: suguVÕSA. :-)

  15. liina says:

    aga mina olen hirmuga avastanud, et sarnanen järjest rohkem oma emaga. omal ajal ema kogu aeg hurjutas, et küll ma olen ikka laisk ja lohakas ja üldse ei korista enda järelt. nüüd avastan üsna tihti, et noomin sama hääletooniga oma meest. aga no ma kohe ei saa, kui kõik asjad jäävad sinna, kuhu nad kukuvad ja enda järelt absoluutselt ei koristata!

  16. Sille says:

    meil samasugune üksteise otsas magamine…aga mina leian et iga laps võiks siiski oma voodis magada ja lähedusvajaduse päeval kätte saada. :D peale emme-issi näeks vahel ka naist-meest. mitte et seda üldse ei oleks aga see pole see, kui koos ei saa kahekesi olla isegimitte öösel ja seda aastaid! a küll see aeg möödab.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: