Väikse ajaloolise sissejuhatuse olen ma ka SIIN teinud. Kui tüdrukud natuke suuremaks kasvasid, jäid ka nende kohtumised hõredamaks ;). Küll ei olnud emadel aega, küll oli lastel vaja lasteaias käia ja ikka ja jälle oli keegi haige. Sünnipäevadel ikka üritasime käia, aga kuna need talve ajal ja ühes hunnikus koos, siis juhtus ka üks aasta selline asi, et kahel tüdrukul oli täpselt samal kellajal sünnipäev, teine teises linna otsas. Samas kui alati kui nad kokku said poleks nagu päevagi nende viimasest kohtumisest möödunud :)
Eile saime siis jälle üle pika aja kokku. Vahepeal on juurde sündinud küll 2 õde, kes omavahel väga hästi läbi said. Aga need suured tüdrukud. Algul ei saanud küll vedama, aga pärast kujunes “pidu” ikka tunde pikemaks kui algul plaanitud oli. Kohe näha, et vanad sõbrad. Koos jooksid ringi, itsitasid ja tegid oma tüdrukte asju. Ega me suurt neid tähele ei pannudki. Kui siis ainult neil hetkedel, kui oli meile midagi vaja näidata :)
Igatahes on väga lahe vaadata kuidas nad järjest suuremaks kasvavad ja kunagi võivad nad tõesti öelda, et nad tunnevad üksteist sünnist saati :)
Grete
Margared
Ketlin
krista300.wordpress.com 
[…] aga mõned pildid on ikka juba täitsa hapuks läinud.. no 2 kuud ootavad ja rohkemgi… Mõned inimesed on muidugi väga usinad ja panevad pildid koos jutuga juba teisel päeval […]
No sa oled ikka tõesti usin tegelane.. ma jõudsin alles pildid arvutisse tõmmatud, aga sul on juba postitus… Muidugi pildid jälle ilusad nagu alati:)
Ja uue kohtingu järele on juba nõudlus;)
Superarmsad tüdrukud.
Ketlin on tulevikus kindlasti väga õnnelik nii paljude ja huvitavate piltide üle, mis Sa teinud oled :)