Kuidas me eurovisiooni vaatasime.

Kuna meil lapsed ei lähe mitte kell 9 magama, siis meie ikka vaatame “suuri” saateid koos perega. Järjest on meie peres olnud vaatamiseks kõikvõimalikud laulu- ja tantsusaated.

Näiteks lõpetasime just natuke aega tagasi laululahingu vaatamise. Siiamaani Liisu arvab, et peal luuletust hakkab kohe laululahing.  Ning Ketlin võttis ikka väga südamesse, et WAF ei võitnud…. ning finaalsaates nende vana vaksali laulu ajal hakkas nutma.

Loomulikult sättisime siis juba teisipäeva õhtul koos tekkida ja patjadega ennast diivani peale ritta ja hakkasime vaatama. Viimasel ajal on hakanud isegi meie tüdrukud ära väsima, nii et natuke enne esimese poolfinaalilõppu juba nooremad meie perest magasid.

Meil Kallega oli suht sarnane maitse. Enamus meie arvamusest sai edasi…mõned jäid küll välja…aga noh…nii euromaitse järgi me nüüd ka ei ole :)

Neljapäeval vaatasime siis jälle ja täpselt samamoodi. Ühe laulu kohta avaldas Ketlin ainult oma arvamust, see oli meie laul ja see talle meeldis.

Kuna me kuulsime neid laule suht esimest korda ja lasime Reikopi jutust ennast ikkagi mõjutada, siis rõõmustasime ja üllatusime koos temaga.

Kokkuvõttes oli 2 muusikalist õhtut, mis rõõmustasid sellega, et 2,5 tundi ei proovitud mitte midagi müüa, aga samas vaheklipid kah mingit emotsiooni ei tekitanud :)

Luapäevast finaalsaadet pidime vaatame ilma Kalleta ja nüüd ei pidanud meist keegi lõpuni vastu :).  Tüdrukud jäid juba poolte laulude ajal magama, mina jõudsin ikka kõik laulud ära vaadata…. aga hääletamisest ei teadnud ma midagi. Üles ärkasin juba järgmise saate ajal ;).  Läbi mingi udu mäletan sellist lauset, et viimati kümme aastat tagasi oli nii kindel võitja ning et meil läheb täitsa hästi. Hommikul siis Kalle tegi meie kokkuvõtte…

Mulle meeldisid Islandi, Malta, natuke Taani, Saksamaa ja Norra laulud.  Kuna ma nüüd võtsin nimekirja ette, siis isegi üllatusin, et nii vähesed… minu kõrva riivasid  Horvaatia, Bosnia, Albaania ja Rumeenia. Kusjuures enamus neist just eriti tobedate sõnade pärast. Ülejäänud laulud olid minu arust oma riigile nii omased, et pigem pani see mind muigama kui kui negatiivset hoiakut looma. Näiteks Kreeka laul on ikka niii Kreeka. Täpselt sellisena ma teda tean ja selliste kitsaste hõredalt suletud nööpidega geelitatud juustega mehi on seal ikka küll ja rohkem.

Mulle väga meeldis, et võidavad erinevad maad ja hoitakse seda traditsiooni. Ma mäletan, et kui ma olin laps, siis oli see lauluvõistlus tihti just minu sünnipäeva ajal ja mis võis veel mõnusam olla, kui see, et sa said oma sünnipäeva õhtul olla kaua üleval ja vaadata ilusaid tädisid ja onusid laulmas.

See laul oli mu üks lapsepõlve eredamaid eurovsiooni mälestusi. Ma vaatasin just järele, et ma neid rootsipoisse, kes 2 aastat enne seda võitsid mäletan ma ka, aga varasem ei meenu küll kuidagi. Aga see Belgia laul…ma ei saanud üldse aru, kuidas minust kõigest 2 aastat vanem tüdruk, esiteks oskas niimoodi laulda ja teiseks julges niimoodi laulda. Aga umbes täpaselt niimoodi ma proovisin siis ka diskol tammuda ;). Loomulikult tahtsin ma endale sellist soengut ja sellist riidepuud ka selga.

Edaspidi olen ikka pea igal kevadel seda võistlust vaadanud ja sellel aastal kui Koit Toome meid esindas. Vot sellel aastal saime Kallega kaks päeva enne Eesti finaali tuttavaks ….

4 Responses to Kuidas me eurovisiooni vaatasime.

  1. sille says:

    oh, nostalgia :) Sandra Kim oli ka minu lemmik. kuulasime (ise lindistatud) lindi sõbrannadega ribadeks ja kadestasime seda tibi tema julguse ja ilusa hääle pärast. ta oli ju lausa meie vanune.
    ja need rootsi poisid meeldisid mulle ka. ja enne seda oli veel ka Nicole Saksamaalt oma rahulauluga.

  2. maris says:

    meil oli siuke lugu, et teisipäeval hakkasime leevikesega voodis võistlust vaatama ja kuna mina jäin enne hääletust magama, siis arvasin, et leevike ka. neljapäeval vaatasime jälle ja enne hääletust leevike rääkis mulle, et kohe tulevad ümbrikud ja ümbriku sisse lipud, et tema üleeile vaatas ja oli nii. laupäeval aga kustus ta enne meid ära, siis vaats isegi jaak.

  3. Tiina says:

    Oh jah, neid Rootsi-poisse. ma olin omal ajal ikka päris kõrvuni sees noist. Igavese paki paberkandjal materjale ja pilte kogusin kokku oma suures silmini seesolemises.
    Ja Nicole rahulaul on siiani jäänud kuskile sisse peitu, aegajalt ilmutab end.
    Rootsi Carola ja norrakate Bobbysocks on ka veel mällu kinni jäänud. Üks mitte-võidulaul on ka senini kõrvus, mingi jugo-lugu Julia.
    Vahepeal olid ajad, kus see tsirkus käis minust kaugemalt mööda, nüüd on jälle pisut enam jälgimist leidnud. Aga sellise innuga ma kaustikusse tabeleid jah enam ei pea.

    Olid ajad …

  4. kodutriibik says:

    oijah. ma sain omal ajal jõuludeks herreysi plaadi ja see oli nii uskumatu, et mul tuli nutt peale. käiasin seda päevade ja päevade kaupa. ja kui herreys tuli tallinna linnahalli esinema ja mu ema kuidagi suutis mulle pileti välja ajada – ei noh, lõpp. ma olin kõige nooremasse venda armunud lausa.
    seda sandrat ma fännisin ka, kadestasin koledal kombel tema pleierit, mis ametlikus videos oli.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: