Kuidas me sünnipäevi tähistasime

Sünnipäev on ikka ainult üks päev, ükskõik millal siis ka pidu ei oleks ja meil oli kohe mitu päeva selles kuus  :). Kuna mul lapsepõlvest mingeid eredaid ja südantliigutavaid mälestusi sünnipäevadega pole, siis nüüd oma peres ma mõtlesin, et teeks nii nagu sünnipäevalapsele meeldib…või siis enamusele perest… või siis nii, et ma sellega leppida suudan (ma juba kujutan ette kuidas mu Ketlin omale järgmine aasta juku mängutoas sünnipäeva tahab ja mina sellega leppida püüan)

Esimene sünnipäevalaps oli Liisu

Kuna nüüd on kellega võrrelda, siis võin öelda, et tema ei jaga veel sünnipäevast midagi. Sellest järeldusest me alustasimegi. Hommikul vara lasksime tal rahulikult magada ja Ketlin läks lasteaeda.  Ketliniga olime paar päeva varem käinud ostmas temapoolset kingitus Liisule. Ketlin nimelt oli kindel, et Liisu tahab autot ja selle me talle ka ostsime. Teine asi, milles Ketlin kindel oli, olid puhumistorud ja toridüündlad.

Sünnipäeva päeval oli nii kiire, et mina oma kingitust ostma ei jõudnudki ja nii me siis läksime Ketliniga pärast lasteaeda seda ostma. Vot see oli nüüd küll keeruline. Temale meeldivad nukukärud ja nukud ja neid mõlemaid on meie peres piisavalt….ütleks isegi, et rohkem ei mahugi. Nii me siis käisime Ketliniga sihitult mööda poode ega osanud midagi valida. Lõpuks võtsime ikka selle esimese asja, mis meil silma jäi. Pallide täpsusvsikamise mäng.

Kodus katsime siis tordilaua ja Ketlini eestvedamisel laulsime oi-lii-oi-laa laulu ja ühte teisest mingit saiarullimise laulu. Kusjuures etteruttavalt märgin ära, et see on mingi kohustuslik sünnipäeva laul, sest seda laualu laulis Ketlin endale ka oma sünnipäevaks. Ise, sest keegi teine ei oska seda ju ;)

Pidulik küünaldepuhumine…

Ühe Liisu ja teise Ketlin. Kuna Liisu ei protesteerinud, siis ei leidnud ma ka põhjust vahelesegamiseks :)

Edasi oli kingituste avamine :)))

ja kingitustega mängimine ;)

ei saa jätta meeldetuletamata, et Liisul oli ikkagi sünnipäev…

ja kuna pool perest oli tegevuses kingitustega ja mina pildistamisega, siis keegi ei märganudki, kuidas meie armas Liisu vaikselt vahepeal üksi torti sööma läks :) ja see tort oli väga hea…ja enamuse sellest sõin kahjuks mina ära :(

Igatahes oli selline rahulik õhtu :)…Kusjuures tüdrukutel seljas on Ketlini valitud pidulikud sünnipäevariided :)

Ei läinudki palju mööda kui oligi Ketlini sünnipäev.Kuna Ketlin pidi hommikul lasteaeda minema ja ta sellepärast väga elevil oli, mitte lasteaia vaid oma mandariinide pärast, mida ta lastele pakkuda tahtis, siis leppisime kokku, et teeme samamoodi nagu Liisugagi.

Ma ikka käisin ukse kõrvalt õnne soovimas talle hommikul, aga ma ütlen, et ta oli nii elevil, et ta unustas isegi kalendrist ukse lahti teha…

Päeval siis oli minu ja Liisu ülesanne Ketlinile kingitus osta ja see ära pakkida. Näiteks kolmandasse mänguasjapoodi Liisu enam tulla ei tahtnud ja ainuke meelitus oli see, et ta ma näitasin, et seal poes on ka nukukärud müügil :)

Kingitused ostetud, pakitud läksime Ketlinile lasteaeda järele.

Teel koju küsis Ketlin, et ka ma tema kingitused – neid pidi olema 2, üks Liisu ja teine minu-Kalle poolt, on ikka ära peidetud. Kuna ma ei teadnud, et ma neid peitma pean, siis pidid nemad Liisuga hästi aeglaselt ukseni kõndima kuni mina kingitusi peidan.

Ketlin siis otsis ja otsis ja lõpuks ikka küsis, et kas on vähemalt siin toas :)

Juhendamise peale leidis ikka üles ühe ….

ja teise paki :)

ja kuigi ta tahtis oodata niikaua kuni Kalle ka koju jõuab, kukkusid kingitused ise paberist välja :) Vahepeal vastas Ketlin veel telefoni kõnedele ja esimese lausena hüüdis kohe, et tal on täna sünnipäev ja ta sai nelja aastaseks :)

Liisu kinkis talle ehete tegemise komplekti ja meie baleriinibarbie :) …kusjuure kui ta just nädal tagasi ohkas oma sõbranna Liisa juures, et temal on Liisa 5 kõrval ainult üks, siis nüüd ütles, et tal on neid piisavalt :)….

Kalle ülesanne oli tuua tort :) ja mina helistasin ja kutsusin vanaema ja vanaisa ka torti sööma.

Ütleme nii, et suures kingituste avamise-mängimise tuhinas ei suutnud Ketlin mitte ühtegi ampsu mitte midagi süüa :)…Ja Liisu, kes ei jäänud õest sammugi maha istus ka laua ääres ainult selle aja kui tordilt küünlaid puhuti. Tema küll sõi paar ampsu torti :)…Ketlin soovis ka midagi kõva häälega, aga tema soov on mul hetkel meelest ära läinud…ju siis pidigi, sest soovida tuleb ju vaikselt…või ei tule…äkki ei tule :))))

Väga armas oli see, kui Ketlin õhtul ültes, et see Barbi on nii armas ja tal on nii hea meel, et ta tahaks kohe mind kallistada. Vot selline lause oli selline, mida ma kolme aastase Ketlini suust ei ole kuulnud :)

Ja nüüd ootame pidu ;)