Lapsed söövad

Meie pere söögireegel number üks on, kõike ei pea ära sööma. Teine on see, et igaüks võib mõistuse piires süüa mida tahab. Mina olen siiani veel laste mõistuse määraja :). Me küll vaidleme Kallega sellel teemal, aga minu arust meil magussöömise probleem pigem minul ja temal kui lastel, aga see selleks.

Kolmas on see, et süüa tuleb mõnuga. Näiteks ei pea selle jaoks rangelt laua taga istuma, aga sellel reeglil on ka oma aga. Läbutada ei tohi ja peale oma kodu tuleb teiste reeglite järgi käituda. Lahke ja abivalmis võiks ka alati olla :)

Kusjuures päris nii ei ole, et meil nüüd igaüks oma vabalt valitud ajal söögiga mööda maja ringi tuiaks :)…aga mulle meeldib näiteks söömis ajal lugeda ja Kalle sööb pidevalt püstijalu köögisaare juures. Liisut peab keegi aitama ja temale meeldib süles istuda, kuigi ta ise väga tublilt enda söögitoolile ronib. Ketlin sööb meie peres kõige vähem ja enamuse nüüd lasteaias ja kuna seal on kord majas, siis ta juba ise sööb kodus omal vabal valikul ilusti laua ääres :)))

Kusjuures enne veel kui ma edasi kirjutan, siis tuli mulle meelde, kuidas me käisime ükspäev külas ja Liisu vanune peretütar tööpinnale aknalauale istuma tõsteti, et ta näeks kuidas söögitegemine käib. Pereema, siis rääkis, kuidas keegi oli samamoodi teinud ja kõik tema kolm last pidevalt laua peal istusid ja “õppisid”. See tegu kandis vilja ja nüüd kui pere noorim pidi vist 10 olema (ma võin ka vassida) pidid lapsed juba mõnuga kodus ise süüa tegema.

Ühesõnaga… on meilgi nüüd hea võimalus ronida tööpinnale ja seal väga lähedalt vaadata ja aidata :)

Aga nüüd tagasi asja juurde… süüa tuleb mõnuga. Näiteks autos võib süüa ja poekotist võib kohe endale midagi head otsida. Kui kodus tuleb isu millegi järele, siis külmutuskapp meil lukus ei ole ja igaüks saab ise kätte, mis tahab.

Ketlin näiteks eile tegi ise endale röstileiba ja pani merevaiku peale. Kuna mina tahtsin magada ja Kalle õppis. Käis ainult minu käest küsimas, et kas nüüd võib juba leiva rösterist välja võtta…et pole enam nii kuum ….

Kusjuures väga teretulnud on ütlus, mul ei ole kõht tühi :)…esiteks minu söögitegemise laiskuse puhul ja teiseks ma näen ennast kui raskelt minul, keda lapsepõlves sööma sunniti, see lause üle huulte tuleb :)

Niimoodi, siis Ketlini soovil osteti talle üks apelsin. Kodus palus ta selle ära koorida. Minu ettepanekul võttis ta seljast kõik riided :) ja ise mõtles välja, et kaussi on vaja….

Niimoodi ta siis näris kausi seest apelsini ja lahke õena pakkus Liisulegi. Liisu ei olnud nõus pluusi ära võtma :)

Minu arust on kõik väga pro, aga lasteaiast öeldi, et Ketlini ei taha hästi süüa. Ainuke mida ma vastata oskasin oli, et sundida ei tohi :)

15 Responses to Lapsed söövad

  1. Katrin says:

    Mina küll sunnin Martinit sööma :D Omal valikul sööks ta vaid shokolaadi ja küpsist kuid mina ei ole sellega nõus. Boonuseks, kui ta oma söögi ära sööb, saab maiust.
    Ja täiesti tavaline vastus on sööma kutsudes tema suust, et ta ei taha süüa. Vahel küsib ka, mis söögiks on ja vastust kuuldes ütleb kohe, et see talle ei maitse. Ainus, mida rõõmuga sööma tullakse, on piima-makaronisupp :)

  2. Külli says:

    jummel, Krista, mis sõnu sa meie kohta kasutad – vähe sellest et peretütar aga pereema kah :) tore aga naljakas :D

  3. Maarja says:

    Ma just mõtlesin, et ei tea, kas see pereema on Külli või:)))

  4. Maarja says:

    Kui mul suurem laps (12.a.) kunagi lasteaias käis, siis kuulsin ka pidevalt juttu, et mittemidagi ta ei söö… No, mis teha, ei söö ta praegugi eriti midagi… aga täitsa elus ja terve on, teeb veel sporti kah.
    Seevastu Hendrik on meil hea isuga, portsud sama suured kui Liisul ja lasteaiaski pidi juurde küsima…

  5. Katrin says:

    Huvitav asi selle söömisega…mäletan oma lapsepõlvest ja vaatan nüüd, et midagi pole muutunud. Need lapsed keda sööma sunnitakse tahavadki ainult kommi ja sokolaadi aga neid keda ei sunnita, oskavad ise kuidagi mõistlikult süüa. Kuna mul lapsi ei ole siis mul pole õrna aimu, kuidas see nii läheb ja selliselt toimib aga meie peres olid ka alati kommid laua peal ja me ei tahtnud neid õega kunagi. Mäletan, et teised lapsed tahtsid alati meile külla tulla selle pärast, sest neile kommi vist kunagi ei antud :D Meie sõime siis kui kõht tühi oli ja järgi võisime ka jätta. Isegi sööma ei kutsutud meid kunagi nii nagu teisi lapsi. Me läksime ise kui kõht tühjaks läks, sest külmkapp oli samamoodi kõigile avatud ja ema lihtsalt hoolitses, et seal alati midagi oleks. Tegelikult iga kord, Krista, kui sa oma perest räägid, siis ma võin öelda, et jah, mind kasvatati laias laastus samamoodi, et siis nagu otsest kasvatustööd ei käinudki. :)

  6. Age says:

    Mulle meeldib su paindlikus. Marta istus mul ka tööpinnal bumbo toolis ja nüüd seisab minu kõrval taburetil, veab selle ise kohale. Nii me siis asjatame seal koos, mina üritan süüa teha ja tema segab mind. Praegu on tegelikul mul teamast juba abi ka, nimelt meeldib Martale lauda katta.
    Süüa üritame me kõik laua taga, mina vahel lähen söögiga teleka ette ja vahest sööme Kaspari ja Martaga teleka ees makarone ja pannkooke näiteks. Jaanusele see muidugi ei meeldi, aga vahest võib.
    Martat praegu kiidetakse lasteaias, et sööb ilusti ja küsib (loe nõuab) lisa.

  7. inga says:

    jaa, igaüks omamoodi.
    mulle meeldib, kui me pere istub ühes kenasti kaetud laua taha õhtul ja sööb. kõik koos on mõnus laua taga istuda. pean seda aega väärtuslikuks, sest meie maja lastel on suur vanusevahe (15 ja 1) ning muidu jääb ühist aega liiga väheseks. mulle meeldib süüa teha ja mulle meeldib, kui pere isukalt laua taga sööb ja kiidab. isegi küpsetan peaaegu üle päeva. just suvest-sügiseni, kui aiast koguaeg miskit koogi vahele-peale võtta. ja meil armastatakse ka mitte magusaid küpsetisi, mis lähevad koos salatiga õhtusöögiks hästi peale. pealegi, kui ma süüa ei teeks, siis ma ise unustaks söömise üldse ära(näksida ma ei armasta ja mulle ei meeldi kui ka teised seda meie majas teevad). siis võib nii juhtuda, et avastan söömise vajaduse alles siis kui pea valutab või süda paha. lisaks veel 15 aastane, kes muidu päris hästi sööb, ei ole just kooli toidust vaimustatud. aneemia on meil pidevalt teemaks, mistõttu katsun ka tema vajadustega arvestada. ma ei saa lubada tal mine-ise-võta-külmikust menüüd, sest siis ta ei söö üldse.
    aga kui ei maitse, siis ei pea sööma ja igaüks tõstab endale ise nii palju ette kui tahab ja võib järele jätta.
    Ise kasvasin samamoodi nagu sina – istusin piima-juurvilja supi taga tunde, aga ära ma teda süüa ei suutnud vaatamata istutud ajale.
    oma peret ma ei sunni laua taha sööma. aga nad on ise kohal nigu kärbsed, kui maitsev toit laual.
    soojast toidust pean lugu. soojendatud toidust mitte nii palju. seega kui toit värskelt valmib, siis on kõikse mõnusam kõik koos seda järada.
    et ses mõttes olen konservatiivsem tüüp kui sina:)

  8. triin says:

    mul on ikka ka arvamus, et kui soe toit on valmis saanud, siis ikka tullakse sööma ja süüakse kõik koos. Kui meil oleks täitsa vaba valik, et mida ja kunas süüa, siis nad sööksid ainult vorstisaia ja jäätist. Aga nii ikka ei kasva. Teisest küljest on söögiajad niimoodi paika nihkunud, et kõigil on kõht tühi ja siis ega väga paluma ei pea ka seltskonda sööma. Reeglina nad juba ootavad, et millal juba. Aga kui ma sel htkel ütleks, et ah võtke ise kapist. Siis nad tõstaks jäätised ette ja usun, et sooja totu peaksin ise üksi sööma (samas ega ei tea ka :)). Sestap on meie peres ikka reeglid olemas :) Siiski on igal ühel mõned toidud, mis üldse ei maitse. Ja kui neid ei õnnestu vältida (kugi enamasti õnnestub) siis ei sunnita kedagi sööma.

  9. krista says:

    ohh ega tegelikult ei ole meil ka päris nii, et ma kõlgutan laua ääres raamatut lugedes jalga ja käsin lastel külmutuskapist ise süüa otsida :)
    Minu ilus unistus on ka selline, et kogu pere sööb kõik koos õhtust ja paar korda nädalas see isegi õnnestub…või isegi rohkem…oleneb hooajast…
    aga isegi kui me kõik koos kell seitse õhtust sööme ja magama alles kell 11 lähme, siis tahab keegi ikkagi midagi veel…
    aga kuna ma Liisuga terve päev koos olen, siis 3 korda päevas ma sooja sööki küll tegema ei hakka :)…nii tubli ma ka ei ole…

    aga ma arvan, et kõik oleneb väga ikka laste vanusest, vanemate tööst ja sajast muust asjast…

    Külli – ise oled selline pereema, kes kontidest puljongit keedab…nii et sobib väga häste…aga ma võin vabalt järgmine kord Külli ja Paula kirjutada ;)…nüüd kui sa enda juba ise paljastasid ;)

    Maarja Liisu võtame endale eeskujuks – rohkem õhku ja armastust… ning Katrini pealt on siis näha (lugeda)..et sobib küll…

    Ja mulle meeldib alati lugeda, kuidas teiste peres on, seda seda ju keegi teine ei näe :)

  10. Kristiina says:

    Meie söömisharjumused on üsna sarnased. Sööme, kui on kõht tühi ja nii, et oleks mõnus. Kommid on alati laual ja keegi seda ei kuritarvita. Ise olen ma nii kiire ainevahetusega, et igal juhul on vaja toidukordade vahel midagi näksida, lapsed samasugused.. aga koolis (ja varem lasteaias) sõid alati korralikult.
    Väike laps ju oskab ise reguleerida, kui palju ja mida tal vaja on. Minu meelest just sundimisega söömisharjumused ära rikutaksegi. Mina ei söö näiteks enam kunagi lasteaias sundimise tõttu tatraputru ja leiva- ega piimasuppi :D
    Vahvad olete, nii armas on lugeda :)

  11. mermaid says:

    Sundida ei tohi jah. Mina vihkan tanguputru tänu sellele, et koolis sunniti sööma.

    Mul ka mees armastas syyes raamatut lugeda. Enam ei loe.. pole raske arvata, miks :D Mulle meeldivad ühised õhtusöögid kenasti kaetud laua taga.. Olen olnud peres, kus lapsed peavad niikaua laua taga olema, kuni kõik on söömise lõpetanud. Minu meelest on see liig..
    Aga me näksime vahel teleka ees ka.

  12. Katariina says:

    Minu jaoks on see alati toidu võlu vähendanud, kui turukotist kohe maiustama ei või hakata ning lõunasöögi valmimist oodates sealt asju näpata. Juba lapsepõlves maitses kõige paremini poekotist murtud krõbe saiakannikas, mida sai koduteel süüa. Nii luban seda lastelegi. Samas teleka ees või telekat vaadates ma süüa ei luba, sest siis ei pane üldse tähele, mida sa sööd, ei tunne õieti maitsetki ning lapsed unustavad siis söömise üldse ära. Ja pärast päevatööd kokkaja ma ka ei ole – tavaliselt ajame me lihtsamalt läbi. Ja toit võib olla alati selle võrra kergem, et magustoiduks ka ruumi jääks. Vahel, kui magustoit on eriti ahvatlev, võib selle ka enne soolast ära süüa. Vat.

  13. Krentu says:

    Siinkohal jagan ma Inga arvamust. (v.a. et ma olen suur näksija) Minu jaoks on koos perega söömine üks olulisemaid toiminguid – see tekitab tõelise peretunde. Ma olen lapsest saati ühise laua taga söönud (vähemalt nädalavahetustel alati). Toidu osas pirtsutasin siis, kui lasteaias käisin, hilisemast ajast mäletan vaid seda, et kõik mis ema valmistas, oli nii maitsev. Alati oli meil lina laual ja söögiks oli supp/praad, toorsalat ja magustoit. Kui ma selle peale praegu mõtlen, siis tuleb selline soojus hinge kohe….
    Võileibade ja otse-külmkapist-toitude söömine seevastu tekitab minus üsna kehva tunde… vahel kui meil juhtub nii, et hommikul söövad lapsed issi tehtud putru, lõunaks keedan/praen pelmeene ja õhtuks ka mõni kiirtoit, siis mul on selline tunne, et täna me ei olegi toitu söönud, vaid toidu aseainet. Kui ma midagi lastele süüa annan, siis ma kogu aeg kalkuleerin, et palju süsivesikuid, valke, rasvu jne. see sisaldab. Ja kui palju liha. Kui ma saaks vabalt valida, siis ma sööks liha vast kord nädalas, aga kuna ma ise olen aneemiline ja Maibritki selline kahvatukene, siis pean paraku iga päev midagi lihalist sööma.
    Kuna Maibrit sööb väga vähe, siis on mulle oluline, et iga ta amps oleks võimalikult täisväärtuslik. Ja isegi kui ta keeldub söömast, on ikkagi oluline, et me kõik koos lauda istume. Sööma ma teda üldiselt ei sunni (aga meelitan nii kuis oskan) aga meiega koos laua taga peab ta ikkagi istuma. Vähemalt mõnda aega.
    Söögitegemine on mulle tegelikult alati meeldinud, aga kui on kohustus kolm korda päevas seda teha, siis see loomulikult tüütab ära. Sellisel juhul aitavad mind kokaraamatud, kust ma valin midagi väga inspireerivat välja ja siis katsetan.
    Ma arvan, et emadele ei anta kolm aastat lapsehoolduspuhkust (lapsehooldustööd tegelikult ju) mitte selleks, et mõnusat äraolemist nautida, vaid selleks, et lapse eest hoolitseda.. See on töö ja seda tuleb teha sama hästi kui palgatöödki. Pidev söögivalmistamine on üks paratamatu osa sellest tööst. Ja peab ütlema, et lapsehooldustöö on ikka sada korda parem, kui palgatöö (vähemalt minu oma).
    Siiski, inimesed on nii erinevad, isegi sõbrannad :D Kellele sobib selline vaba-graafiku elu, kellele kindel rutiin. Mina nii ei oska elada, et lähen oma pulmapäeva hommikul alles endale poest pesu valima :D

  14. maris says:

    ma siis kirjutan ka……
    mul on ka selline kiiks, et mõnus on, kui pere sööb kõik koos linaga laua taga lilled laual. vähemalt korra päevas. ja kui ma olen söögi teinud, siis muidugi ei kujuta ükski mees ette, et ta sööma ei tule. nii mõnus on ju koos süüa ja ilmaasju arutada. aga samas, kui jaak on tööl, lubame me leevikesega tihti endale ka sellist asja, et sööme diivanil või voodis või põrandal. mõnikord ka midagi väga head ja vähem tervislikku…
    sööma meil muidugi kedagi ei sunnita. leevike on küll jube kilu, aga ma olen ammu aru saanud, et isegi kui ta meeletult sööks, siis näeks ta ikka samasugune välja. ja pikkusesse viskab ju iga kuu.
    tervislikkuse koha pealt on mul ka selline kiiks, et proovin ikka maksimaalselt. ikka palju asju looduspoest ja võimalikult naturaalselt. aga mu elus on olnud piisavalt juhuseid, kui ma olen ostnud ilma süümepiindateta koju poolfabrikaate ja muidu snäkke.
    lihaga on meil hoopis imelik lugu – kui leevike saaks, siis ta sööks ainult liha. hommikul, õhtul, lõunal ja vahepeal ka. nii, et meie peres on tavaline lause – proovi nüüd natuke riisi/pastat/kartulit/salatit ka, ainult lihast ei saa toituda. nii, et kõik lapsed on erinevad.
    toiduteemast võib vist lõputult kirjutada.
    aga ma arvan, et igas peres on omad tõekspidamised ja kui kõik selle pere liikmed nendega rahul on, ongi kõik hästi. kurb on see, kui keegi kannatab. sest tähtsam veel kui tervislik söök, on omavahelised suhted ja stressivabadus.

  15. Nele says:

    Mina jälle nii väga ootan, et saabuks aeg, mil kõigil pereliikmetel oleks juba hambad suus ja kõik ühel ajal ärkvel, et koos õhtust süüa:-) Usutavasti umbes pooleteise aasta pärast see juba õnnestubki. Meie pere fännab tõeliselt seda ühise laua taga söömist. Oleme mõlemad mehega selle lapsepõlvest kaasa saanud. Praegu on aga nii, et kokkame igasugu mõnusaid sööke, aga sööme neid valdavalt eri aegadel ja kiirustades. Tobe.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: