kaisuloomad

Enne veel kui lapsed sündisid, tegin ma neile karbid, kuhu siis koguda nende pisikesi mälestusi. Ma ikka vahel vaatan pilguga üle, et mõni asi sinna panemata ei jääks ja ükspäev jäin mõtlema, et midagi on siiski puudu.

Meie lastel pole kaisulooma. Noh loom, loomaks…. neil ei ole olnud ka kunagi lutti, ega ka rätikut, ega üldse mingit muud kaisu võetavat asja, ilma milleta elu seisma jääks ja magama jääda ei saa.

Aga pole midagi sellist, mille kohta saaks öelda, et see oli minu lapsepõlve kõige kallim asi…

Noh tegelikult on küll, mina olen nende kaisuloom, või siis Kalle, või siis vanaema ja tegelikult sobivad ka paljud teised inimesed…. aga kõige mõnusam on ikkagi kellegi süles ja nad teavad väga täpselt kelle sülle nada parajasti tahavad.

Näiteks täna käisime Ketlini sõbranna sünnipäeval. Ketliniga on ikka nii, et algul ei saa vedama ja ei lähe ta midagi koos teiste lastega jooksma ja möllama. Ennem istub minu süles ja sulab seal… ja täna näiteks paningi tähele, kuidas 10 minutit pärast kohale jõudmist istus ta ühe vanaema süles. See vanaema oli sünnipäevalapse oma ja Ketlin nägi teda vist kolmandat korda elus, aga ju ta siis oli nii väga ühe turvalise kaisulooma moodi. Samamoodi mängis ta natukese ajapärast koos sünnipäevalapse vanaisaga. Ega ei saa nüüd muidugi öelda, et Ketlin kõikidele vanaemadele tormi jookseks, sest ega kõik ei sobigi ju kaisuloomaks.

Liisul on samamoodi. Liisu hoiab kõige rohkem peale emme-issi ikka oma päris vanaema. Mitu korda oleme juba leidnud Liisu oma kaislooma sülest temale täiesti tavatul ajal magamast, aga ju siis oli nii mõnus.

Muidu magab Liisu minu kaisus…või siis mina tema kaisus ja ta teabki, et niimoodi käibki magamine. Ketlin jälle läheb Kalle kaisus magama ja ka tema teab, et kui Kallet ei ole kodus, siis ta magab järelikult minu kaisus. Pole ju muud vaja, kui tegelikult on kõik olemas…

Ei tea ainult kui kaua on kaisuloomad tähtsad? Ja mina küll pärast seda kaspi ei taha minna :)

5 Responses to kaisuloomad

  1. Kiku says:

    Psühholoogid ütlevad, et kaisulooma kiinduvad lapsed, kes tunnevad end üksildaselt. Nii et kõik on ju parimas korras ja karpi võib täita vabalt kõige muuga.

  2. Katrin says:

    Eks kaisuloom ongi lapsele, kes üksi oma voodis magab :) Martinil tekkis ka kaisuloom alles nüüd, kui oma toas ja omas voodis. Marisel tekkis varakult, kuna ta varakult oma voodis eraldi magas – olgugi et käeulatuses :)

  3. triin says:

    Meil on kaisuloom just sellel lapsel, kes meie voodis käib, teisel mitte. Laps käib meie voodis koos kaisuloomaga. Ei tea siis mis diagnoos sellisel puhul anda :) Et ema pole küllalt pehme? :)

  4. Katariina says:

    Meie lastel ei ole ka oma kaisulooma, aga väiksemal on oma nuusu-nurk tekil. Oma teki(püüri) alumine nurk, mida ta siis enne uinumist nina juures hoiab. Samas, kui tal seda ei ole, sobib iga teise tekipõõri nurk ka.

  5. nelladella says:

    Mul keerlesid just äsja samad mõtted peas:-) Ühel ajal nagu ikka:-) Vaatasin ka üht koera ja karu ja veel üht karu ja öökulli siukese pilguga, et milline see nendest mu poja lemmik on. No pole ükski. Vabalt võivad kõik korraga ära kaduda, midagi sellest ei juhtu. Tütrekese tarvis vaatasin ühe pisikese karupoja välja ja mõtlesin, et kui ma kogu aeg topin selle tema lähedusse, siis äkki võtab ühel hetkel omaks:-) Tegemist on selgelt ülelugenud lapsevanema kiiksuga:-)))

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: