Väike Liisu

Ma nüüd võtan ennast kokku ja kirjutan natuke lastest vähemalt. Sest kui väga ma ka ei püüaks meenutada milline Ketlin selles vanuses oli, on meeles ainult mõned üksikud momendid, aga suur pilt on mälust läinud.

Liisu ärkab hommikul kõige viimasena. Eks sellel ole ka omad põhjused, aga see selleks. Kui ta üles ärkab, siis hästi tasakesi ronib voodist välja ja läheb mõnda inimest otsima. Sobivad kõik ja sellele tuleb sülle ronida. Niimoodi keras võib ta rahulikult veel 30 minutit mõnuleda, aga siis tuleb tegudele minna.

Ja seda mida teha tuleb, teab tema kõige täpsemalt. Võtab aga käest kinni ja veab sinna kuhu vaja. Loomulikult külmkapi juurde. Meil on külmutuskapp lapsesõbralikul kõrgusel ja ta saab sealt ise kõik vajaliku kätte.

Esimene suur eufooria toiduvaldkonnas on meil mööda läinud ja preili on muutunud väga valivaks ja eriti meelitada ega veenda ma teda ei tahaks ja talle sobib see küll.

Hommikusöögiks sobivad krõbinad piimaga, jogurt, juust või kamapallid või sai…. noh ühesõnaga tavaliselt see, mida keegi ees sööb. Mina putru ei söö ja vahepeal ma ikka laste pärast tegin seda, aga kuna kumbki erilist vaimustust ja isu välja ei näidanud, siis ma pole enam ammu teinud kah. Kusjuures Liisu ei söö peaaegu üldse putru.

Edasi on õue minek, sadagu või pussnuge taevast, aga tegtuseda tuleb väljas. Nii me siis käime ja teeme ja oleme. Jalutame turu peale, lähme kellegile külla või ootame kedagi endale külla. Niisama mitte midagi teeme võib-olla 1 kord kuus.

Teistega seltsib ilusti, kellegiga tüli ei nori ja kisklema ei lähe. Vanem õde -saate ju aru- on reeglid juba paika pannud. Aga oma loomult pole ta kah mingi võtileja tüüpi. Viimasel ajal olen tähele pannud, et kui midagi tahab, siis tuleb võtab mul käest kinni ja tirib, et näe, kisu ta käest see asi ära, kas sa ei saa aru vää?

Niimoodi, siis me kuni kella 2-ni… mõnikord ka kauem tegelemegi :)… sööb käigupealt ja seda mis pihku satub :)

Magama läheb ilusti, käruga jalutades 5 minutit. Kui me kuskilt tuleme, siis jääb autos magama ja kodus tõstan vankrisse. Toas pole elu seeski vist lõunaajal maganud – noh paar korda kui oli ükskord palavik… aga see oli ammu.

Õhtupoole teeme koos süüa ja vaatame niisama kuidas me vaatama hakkame :) Liisu mängib ilusti Ketliniga küll, aga kõige rohkem meeldib talle ikka lihtsalt minu süles istuda.

Seda ma kartma ei pea, kui ta kuskile ronib. Väga ettevaatlik ja korralik on selles mõttes. Või ona viga ka minus, sest minus puudub turvajaema. Kui midagi võtab, siis püüab ikka tagasi panna. Mõnikord läheb meelest ära kah :)

Eriti midagi ei räägi, aga ennast selgeks teeb küll ja ükskikuid sõnu ütleb.

Sportlik on ka. Kui meil Ketlin ei taha siiamaani jalgrattaga sõita, siis Liisut ei saa ratta pealt äragi. Mõnikord lasteaiast tulles, oli Liisu see, kes koju kõndis, samal ajal kui Ketlin kärus istus.

Õhtul magama jääb ta minu kõrval. Koos loeme raamatut – kumbki enda oma :)…. mõnikord jääb niimoodi magama, teinekord tuleb mul enne uni ja siis ta veel pimedaski otsib kohta kuhu minna…magama jääb 12… mõnikord hiljem harva varem…

Aga magab väga ilusti hommikuni välja….

Potil ei käi, kuigi kogu protseduur on talle väga selge. Just eilegi võttis ise mähkme ära, tõi poti, istus natuke, tõusis püsti viis poti tagasi ja tõi uue mähkme. See miks seal vahepeal istuma peab on talle veel arusaamatu, aga nii peab tegema :)

Igatahes on ta väga-väga armas ja mul on nii hea meel, et mul selline tütar on :)

ahjaa… ta on 1 aasta ja 7 kuud vana :)

Pildid on on tehtud eelmine nädal Haapsalus, kus me ühe imetoreda suvise päeva koos väga heade sõpradega veetsime :)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: