trepp

Kui mul oleks valida, kas ühekordne või kahekordne maja, siis ma valiks ühekordse. Ja ma usun, et kõik kellel on trepp ja lapsed saavad aru, millest ma räägin. Alati on ju nii, et kui ma olen alla jõudnud, siis tuleb meelde, et see üks hädavajalik asi jäi ikka üles. Või siis  kui oled üles selle asja järele jõudnud, läheb meelest ära, et mis see oli ja muud ei jää üle, kui minna alla meeldetuletama :).

Ja see on veel see kõige väiksem probleem ju. Väike trenn kulub ju ikka ära. Hoopis teine asi on siis, kui sul on lapsed. Kõige pealt enda omad. Ei oska nad ise väiksena üles ega ka alla ja kui oskavad, siis on see nii hirmus vaadata, et kuuled enast juba sajandat korda karjumas – trepi peal ei mängita.

Silme ees jookevad pea igast fimist nähtud kaadrid, kuidas inimene trepist alla veereb ja sinna siis liikumatult lamama jääb.

Ja oleks siis, et lapsed ainult häda pärast trepist käiks. Mida väiksem laps, seda lemmikum mänguasi see on. Seisa ja turva siis teda ja kui üles ei lasta, siis vingub seal trepi all ja viskab demonstratiivselt kõhuli.

Õnneks on mul alalhoidlikud tüdrukud kes väga uljalt ei roni ja ketlini käimistel ma eriti silma enam peal ei hoia. Nüüd siis meil Liisu harjutab.  Algul pidi vaikselt piiluma, et kuidas ta üles läheb, sest kui selja tagant vaadata, siis hakkas ta seal trepi peal keerutama… ja teate küll see pilt tuli jälle silme ette.

Nii siis hoidsin hinge kinni ja piilusin tasakesi nurga tagant .

Kuni eilseni ei julgenud ta aga õnneks alla tulla. Kui ta üleval mängimas käis, siis alati hüüdis kui alla tahtis tulla. Aga inimene areneb ju… ja eile üritaski siis alla tulla. Tuleb küll ilusti jalad pepu ees aga peab millegi pärast ühel igal astmel korraga käed ja jalad maha panema, mis silmaga vaadata tundub suht othlik. Aga kui teda puutuma minna, siis on ta valmis protestiks kohe sinna trepiastmele  kõhuli viskuma, arvestamata seda, et ta sinna ei mahu. Mul aga jookseb jälle see filmlilint silme ees ja tuleb tal rahus lasta tulla nii nagu tema tahab.

Minu arust on meil veel küllatki lapsesõbralik trepp :). Läbi ei näe ja üleääre kukkuda ei saa. Kukkumisteekonda lühendab veel pööre kah :). Käsipuud küll kahjuks pole, aga ei tea ka kui palju see nüüd päästaks :)…. samas ei ole siit veel kunagi keegi kukkunudki ;)…. ainult filmis kukutakse ju..

Nii kaua, aga teen mina trepijooksuga trenni ja unistan ühekordsest majast ;)…. Samas, ma juba ükspäev harjutasin seda hüüdu – marss üles oma tuppa ja mängige seal. Mõjus küll ja peaaegu tund aega oli all imelist vaikust :)

Lemmiktegevus ka külas olles ;) 

10 Responses to trepp

  1. Kratt says:

    appike, mina kasutaksin turvaväravaid…

    aga üldse on see mitme korruse peal elamine tüütu. meil oli varem kahekorruseline korter ja kui kolisime, siis kartsin, et hakkan sellest puudust tundma. vastupidi, nii mõnus on ühel tasapinnal elada:)

  2. maris says:

    jajah see on kahe otsaga asi. meil on praegu kaks korrust ja keerdtrepp ja me otsime uut kodu (mitte ainult selle trepi pärast). minu unistus oli ka ühel tasapinnal elamine. aga alati, kui me oleme vaatams käinud ühekorruselisi, tekib mul seal olles küsimus – ja kus siis teine korrus on, kas teil nii pisike siin ongi? kuigi ruutmeetritelt nagu suurem kui meil praegu.
    JA KUI KELLELGI ON PAKKUDA MÕNI KENA ELAMINE PISIKESE AIAGA (MAJAOSA VÕI MIDAGI) KAS MÕNES PUITASUMIS KESKLINNA LÄHEDUSES VÕI SIIS NÕMMEL, PALUN ANDKE MEILE TEADA maris@ramkool.edu.ee NING NEED KES TAHAVAD OSTA MEIE KORTERIT PELGULINNAS (76 RUUTMEETRIT SUUR, KAKS KORRUST, ALLFILMI JUURES) VÕIVAD KA KIRJUTADA.

  3. evelynco says:

    Kusjuures mina täiega naudingi praegu seda hüüdu, et marss üles oma tuppa mängima! Kui me kellelgi ühekorruselises külas käime, siis paisub see laste lärm ikka täiesti jubedaks kätte. Kui lapsed teisele korrusele pukseerida, siis summutab ikka nii palju ära, et täiskasvanud saavad ka suhelda. Ja ma olen ikka niipalju egoist küll, et ma nad aeg-ajalt jalust saadan:))

  4. Age says:

    Teisele on ikka väga hea lapsi ära kamandada. No meie saame varsti isegi “marss kolmandale” kamandada. Kaspar saab sinna oma toa. Tegelikult mina suhtun treppidesse hirmu ja külma närviga. Nimelt on mu mõlemad lapsed täiesti külma närviga ja hulljulged. Marta käib meil juba mitmeid kuid ise üles-alla, nüüd juba mõistlikult, titana ta lihtsalt asuts ja ei vaadanud üldse kuhu. Jalad ees pole ta kunagi all tulnud. Ma väga tahaksin, et mu lapsed natuke ettevaatlikumad oleksid, aga ma ei soovi küll ühel tasapinnal elada…VÕI peab see väga LAIALIVALGUV olema, sest nii saavad lapsed rahus mürada ja emad-isad mõnusasti aega veeta.

  5. Katrin says:

    Tean, mida sa tunned, Krista :) Seepärast olengi ülimalt rahul, et minu soov ja tahtmine peale jäi, ning me kahekorruselist maja ei ehitanud :D Ja lapsed marss oma tuppa… – ukse saab ju kinni panna ja lärmi palju vähem ;)Selle nimel meil teist korrust küll vaja pole.

  6. evelynco says:

    Teisele korrusele saatmise eelis on laste jaoks see, et nad saavad seal siis möllata kogu korrusel (v.a. ema-isa magamistuba). Ainult oma toas kipub neil kitsaks jääma ja fantaasia kiiremini otsa saama. Ma räägin sellest, kui on ka külalisi, keda meil käib küll päris tihedasti.
    Mitte et ma treppide pärast ei muretseks, vastupidi, tegelikult ma ise lausa kardan treppe (minu hirmsaimad õudusunenäod on treppidega seotud).

  7. Katrin says:

    Eks igal perel omad vajadused :) Ma oma mõtteid-eelistusi rääkisin.

  8. krista says:

    turvaväravate jaoks on natuke juba hilja :)… vähemalt meie laste jaoks…

    aga üks sõbranna just luges mu blogi, aga siia kommentaarima ei tulnud, aga rääkis mulle loo oma alahoidlikest tütardest, kellest just üks natuke aega tagasi trepist alla veeres. Pääses ta küll sinise silma ja muhkudega, aga ema ehmatanud süda valutab siiamaani.

    Me ise elame trepiga edasi, aga mulle lihtsalt ei meeldi see tunne, mida ma tunnen, kui ma kuulen lapsi trepi peal või selle läheduses kõõlumas. Aga emaks olemise juurde kuuluvadki väikesed hirmud ja trepp ei olegi ju see kõige suurem :))))

  9. Nelladella says:

    Esiteks – uskumatu, et su blogis on postitus trepist, ma JUST PRAEGU hakkasin Samueli blogisse trepilugu kirjutama:-)))))

    Aga teiseks – mina olen trepist alla kukkunud. Ja niimoodi liikumatult jäänud. No mitte kauaks õnneks, taipasin peagi, et pole mul muud häda midagi, kui põlvesidemete rebend ja TOHUTU HIRM LAPSE PÄRAST. Kukkusime nimelt kahe-kuuse Samueliga KOOS ülemiselt astmelt alumisele välja. Õnneks jäi laps mähkmeäärt pidi kätte.. See on kõige hullem asi, mis juhtunud on.. Saime mõlemad shoki. Ja mulle tehti veel ka põlveoperatsioon.. Nii et jah, inimesed, kaaluge tõepoolest hoolikalt mitut korrust oma elamisse tahate. Ja küsige kõikidelt trepiga inimestelt, kas nad on kunagi kukkunud. Te imestate kui kuulete, et 90% on..

  10. Terje says:

    Mul ka trepid, võin öelda, et elame koguni viiel tasapinnal (majal on poolkorrused ka, ei tea ka mõistate?). Kusjuures meil on trepiväravad, kuid neid reguleerib meil kolmene poiss, et väiksem 1 aatsane saaks üles alla käia. Mis te siis arvate, kas nad elavad treppidel? Jah loomulikult. Paar viimast kuud olen hoolega jälginud, nüüd juba võtan vabamalt. Või tegelikult, siis kui nad alla hakkavad tulema, siis lähen ikka piilun.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: