mina ja haigused

Praegu on just see aeg, kus haigused ronivad uksest ja akendest sisse, nii et sobib teemaks küll. Mul on oma suhtumine ja kiiks sellega seoses.

1. Mina ei ole haige :). Kõige parem haiguste ravi on positiivne mõtlemine, nagu üks mu arstist blogisõbranna ütles. Ja mina mõtlengi, et ma ei ole haige ja ütleks, et viimased aastad päris edukalt. Kaks rasedust on selle natuke sassi ajanud ja toonud minu ellu midagi sellist, mida pole ma enne ega ka pärast rasedust tundnud. Nimelt olid mul rasedana kõrvetised. Kui ma esimene kord proovisin neid edutult ignoreerida, siis tene kord olin ikka apteegi püsiklient Rennie tablette ostes. Teine “haigus” mis ma olen saanud on valud, mis tulevad sundasenditest, aga need lähevad tavaliselt ise üle ja elu nagu lill.

Mõnikord olen ma tahtnud ka haige olla ja siis ma olen voodisse pikali heitnud ja perele teatanud, et nüüd ma olen haige ja palun hoolitsege minu eest. Aga sellised haigused lähevad juba paari tunni pärast ise ära :).

Kuna ma ei ole haige ja ei taa haige olla, siis ma arvan, et selespärast ei saa ma ka eriti napsutada. See üks kord, mis kunagi ligi 20 aastat tagasi (appikene) juhtus on musse jäädava mälestuse jätnud ja ei korda ma seda enam eales :))))

2. Minu lapsed ei ole haiged. Ketlin on sellest väga õigesti aru saanud ja mängib minuga ilusti kaasa. Paar korda tema lühikese elu jooksul on küll palavik või köha-nohu teda jalust niitnud, aga väga kiirelt on ta ennast ise terveks ravinud. Keit meil aga nii tugev ei ole ja tema nohutab meil siin koguaeg. Ainult et mina ei võta seda ena ammu haigusena, sest muidu ma oleks juba murtud. Mina ei tea kust tal see tuleb ja miks tal see on, aga ma ei oska, ei taha ka sellega tegeleda. Nagunii pole mingit tõhusat nohuravi olemas, on ainult enda petmine :). Kodus nelja seina vahel nohu ravimise edusse, kui teine laps rõõmsalt lasteaias käib, ma kah ei usu.  Nüüd aga mõtlesin, et äkki tal on see nohu hoopis mingi allergia ja lähme vaatame allergoloogi juures selle üle. Ja kui ma juba niimoodi mõtlen, siis ei muretse ma ka üldse kui lapsel palavik 40-ni tõuseb. Nagu ma olen aru saanud, siis väikestel lastel ongi nii, et kui siis juba ja selline natuke üle 37 on neil täiesti tavaline õhtune kehatemperatuur, mis kuidagi palavikuks ei klassifitseeru. ja värske õhk on ikkagi parim :)))

3. Ma vihkan rohte. Ainuke rohi, mis minu arust peab olema, on valuvaigisti, sest valu segab ennast tervena tundmast ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma peaks valu kannatama. Peale selle on näiteks lastega seoses mul selline arvamus, et värske õhk on kõige parem ravim ja liiga kergelt igasugu “aitavate” rohtude andmine ainult nõrgestab tema oma vastupanu arengut. Seega me käime arsti juures ja noogutame a võtame retsepti kaasa, aga rohtude välja ostmiseni me tavaliselt ei jõua. Laste köharohi on meil kasutust leidnud viimase kolma asta jooksul 2 korda ja seda rohkem laste suurel nõudisel. Ma ise ei ole maitsnud, aga nemad nõuavad :). No ja selle 40 palaviku oleme ka ikka tabletiga koos alla võtnud.

4. Mulle ei meeldi haigustest rääkida. Niimoodi pikalt et istume maha ja räägime ja ohh ja ahh sinna juurde. Kõige hullem on veel näiteks kuskil söögilauas näiteks hambaarstist rääkida. Kusjuures mul on ka alati tunne, et kõik jutud räägitakse palju suuremaks kui see häda tegelikult on. Nii et palun väga…. nüüd siis kõik teavad minu arvamust asjast ja ma loodan, et keegi solvu kui ma väga suure kaaskannatusega teiste hädadele kaasa ei ela. Ma küll alati küsin viisakusest, et kuidas on, aga minu lemmikvastus on alati… juba parem :). Ma ei taha kuidagi ebaviisakas olla, aga mulle lihtsalt ei meeldi kui siis pikat heietama jäädakse, sest ma rohkem ei oska midagi öelda ja tunnen ennast alati ebamugavalt.

5. Kalle, kes meie peres kõige tihemini mingi hädaga maadleb, kuigi ta seda ise ei tunnista :))), aramastab väga haigustest rääkida ja tal on ka oma väga edukas ravimeetod. Nimelt tema paastub. Kohe niimoodi täielikult. Mõnikord 3 päeva viimati isegi 10 päeva järjest. Mitte midagi ei söö ja joob ainult sidrunivett. Ja ütleks, et ükskõik kas see on siis silmapõletik või ähvardav gripp või midagi muud, sii paastuga on ta kõigest väga kergelt jagu saanud. Aga väga suurt tahtejõudu nõuab see ja mina küll sellega hakkama ei saaks, nii et mina jään oma positiivse mõtlemise juurde :).

Igal ühel oma kiiksud, minul siis selline. Ja selle olen ma kodust oma emalt saanud. Tema ei ole ka kunagi haige ja isegi siis kui tal üldse häält ka enam ei ole, vastab ta ikkagi et pole midagi :).