mina ja haigused

Praegu on just see aeg, kus haigused ronivad uksest ja akendest sisse, nii et sobib teemaks küll. Mul on oma suhtumine ja kiiks sellega seoses.

1. Mina ei ole haige :). Kõige parem haiguste ravi on positiivne mõtlemine, nagu üks mu arstist blogisõbranna ütles. Ja mina mõtlengi, et ma ei ole haige ja ütleks, et viimased aastad päris edukalt. Kaks rasedust on selle natuke sassi ajanud ja toonud minu ellu midagi sellist, mida pole ma enne ega ka pärast rasedust tundnud. Nimelt olid mul rasedana kõrvetised. Kui ma esimene kord proovisin neid edutult ignoreerida, siis tene kord olin ikka apteegi püsiklient Rennie tablette ostes. Teine “haigus” mis ma olen saanud on valud, mis tulevad sundasenditest, aga need lähevad tavaliselt ise üle ja elu nagu lill.

Mõnikord olen ma tahtnud ka haige olla ja siis ma olen voodisse pikali heitnud ja perele teatanud, et nüüd ma olen haige ja palun hoolitsege minu eest. Aga sellised haigused lähevad juba paari tunni pärast ise ära :).

Kuna ma ei ole haige ja ei taa haige olla, siis ma arvan, et selespärast ei saa ma ka eriti napsutada. See üks kord, mis kunagi ligi 20 aastat tagasi (appikene) juhtus on musse jäädava mälestuse jätnud ja ei korda ma seda enam eales :))))

2. Minu lapsed ei ole haiged. Ketlin on sellest väga õigesti aru saanud ja mängib minuga ilusti kaasa. Paar korda tema lühikese elu jooksul on küll palavik või köha-nohu teda jalust niitnud, aga väga kiirelt on ta ennast ise terveks ravinud. Keit meil aga nii tugev ei ole ja tema nohutab meil siin koguaeg. Ainult et mina ei võta seda ena ammu haigusena, sest muidu ma oleks juba murtud. Mina ei tea kust tal see tuleb ja miks tal see on, aga ma ei oska, ei taha ka sellega tegeleda. Nagunii pole mingit tõhusat nohuravi olemas, on ainult enda petmine :). Kodus nelja seina vahel nohu ravimise edusse, kui teine laps rõõmsalt lasteaias käib, ma kah ei usu.  Nüüd aga mõtlesin, et äkki tal on see nohu hoopis mingi allergia ja lähme vaatame allergoloogi juures selle üle. Ja kui ma juba niimoodi mõtlen, siis ei muretse ma ka üldse kui lapsel palavik 40-ni tõuseb. Nagu ma olen aru saanud, siis väikestel lastel ongi nii, et kui siis juba ja selline natuke üle 37 on neil täiesti tavaline õhtune kehatemperatuur, mis kuidagi palavikuks ei klassifitseeru. ja värske õhk on ikkagi parim :)))

3. Ma vihkan rohte. Ainuke rohi, mis minu arust peab olema, on valuvaigisti, sest valu segab ennast tervena tundmast ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma peaks valu kannatama. Peale selle on näiteks lastega seoses mul selline arvamus, et värske õhk on kõige parem ravim ja liiga kergelt igasugu “aitavate” rohtude andmine ainult nõrgestab tema oma vastupanu arengut. Seega me käime arsti juures ja noogutame a võtame retsepti kaasa, aga rohtude välja ostmiseni me tavaliselt ei jõua. Laste köharohi on meil kasutust leidnud viimase kolma asta jooksul 2 korda ja seda rohkem laste suurel nõudisel. Ma ise ei ole maitsnud, aga nemad nõuavad :). No ja selle 40 palaviku oleme ka ikka tabletiga koos alla võtnud.

4. Mulle ei meeldi haigustest rääkida. Niimoodi pikalt et istume maha ja räägime ja ohh ja ahh sinna juurde. Kõige hullem on veel näiteks kuskil söögilauas näiteks hambaarstist rääkida. Kusjuures mul on ka alati tunne, et kõik jutud räägitakse palju suuremaks kui see häda tegelikult on. Nii et palun väga…. nüüd siis kõik teavad minu arvamust asjast ja ma loodan, et keegi solvu kui ma väga suure kaaskannatusega teiste hädadele kaasa ei ela. Ma küll alati küsin viisakusest, et kuidas on, aga minu lemmikvastus on alati… juba parem :). Ma ei taha kuidagi ebaviisakas olla, aga mulle lihtsalt ei meeldi kui siis pikat heietama jäädakse, sest ma rohkem ei oska midagi öelda ja tunnen ennast alati ebamugavalt.

5. Kalle, kes meie peres kõige tihemini mingi hädaga maadleb, kuigi ta seda ise ei tunnista :))), aramastab väga haigustest rääkida ja tal on ka oma väga edukas ravimeetod. Nimelt tema paastub. Kohe niimoodi täielikult. Mõnikord 3 päeva viimati isegi 10 päeva järjest. Mitte midagi ei söö ja joob ainult sidrunivett. Ja ütleks, et ükskõik kas see on siis silmapõletik või ähvardav gripp või midagi muud, sii paastuga on ta kõigest väga kergelt jagu saanud. Aga väga suurt tahtejõudu nõuab see ja mina küll sellega hakkama ei saaks, nii et mina jään oma positiivse mõtlemise juurde :).

Igal ühel oma kiiksud, minul siis selline. Ja selle olen ma kodust oma emalt saanud. Tema ei ole ka kunagi haige ja isegi siis kui tal üldse häält ka enam ei ole, vastab ta ikkagi et pole midagi :).

9 Responses to mina ja haigused

  1. Katrin says:

    Siit on mul palju kõrva taha panna :) Aitähh, Krista, sellise postituse eest!

  2. Kessu says:

    mul käib kah see süsteem nii.
    ja töötab.

  3. p6rgukiz says:

    Normaalne suhtumine :)
    Ma ka pole haige pea mitte kunagi, va siis, kui luud katki ja ma kipsis :P
    Vahel nii tahaks, a kui palavik külge ei tule, no mis sa siis teed :D Ja nohu/köha minu jaoks ei ole haigus. Vahel ikka nakatab, nii kord aastas :D
    Lastega on ka kergem, ei ohi nii palju kui vanaemad. Kui on nohu, läheb üle. Kui on köha, läheb ka üle, ei pea olema 7 vatti seljas ja teki all peidus. Arstile ka ei kipu kohe jooksma.
    Tablettidest rääkides – unustan need alati võtmata :)

  4. […] ja haige ja lapsed on nii haiged ja sõnakuulmatud ja jaksu pole ja miskit. Põlegi. Peaks ikka Kristast eeskuju võtma tema […]

  5. Katrin Jennsen says:

    Mulle ka ei meeldi haigustest ja haigeks olemiseset rääkimine! Minu arust on see inimestel üks kohutav komme edale lihtsalt kaastunnet ja haletsust norida. Ja ma ise vihkan, kui mulle kaasa tuntakse või haletsetakse ja vihkan kui teised seda minult ootavad. Loomulikult ma ei mõtle siin absoluutselt, et kui lapsed on haiged või mees või kui ongi teisel midagi tõsist aga enamasti ei ole ja siis ongi kohe nii, et saad inimese näost aru, kui oma haiguse jutuga pihta hakkab, et ole hea tunne mulle nüüd kaasa. Prrr. Ma olen selle kohta ikka ütelnud, et ju siis mõnel pole rohkem sisu, millega ennast huvitavaks teha, kui ta peab haiguste peale rõhuma. :D

  6. kr66t says:

    tänan jumalat et nii toreda ja armsate piltidega blogi leidsin!
    kavatsen veel tihedalt seda külastada ^^,

  7. nelladella says:

    Vot õige suhtumine. Ma ka ei kannata pidevat haigustest rääkimist. Mul on vanaema endine hambaarst ja tema õde endine pediaater ja nad elavad ühe katuse all.. Võid ainult arvata, MILLEST nad päevad läbi räägivad. Haigustest ja ainult haigustest.. Ise väidavad, et TERVISEST:) Vahel helistavad mulle ka. Siis ma pean vähemalt pool telefonikõne muudkui paluma, et aitab nüüd küll kurja välja kutsumisest, mul pole neid haiguste muresid-hirme vaja. Aga no miskit pole parata -professionaalne kretinism vist. Eriti hull on, et nad on nii vanad ehk et enam ei mõtle ka, mis välja võivad öelda. Näiteks kuulen ma tihti, et kuna olen rase, siis ma ei tohi autoga sõita (noh, et raputab vist!?!?), sest võib juhtuda, et lapsel läheb nabanöör ümber kaela ja veel hullem kui ümber jala, siis tuleb jalg ära amputeerida. KAS USUD, ET SELLIST JUTTU VÕIDAKSE TÄISRASEDALE RÄÄKIDA!? Aga vot on nii. Plaanin lauatelefoni raseduse ajaks välja lülitada või numbrinäiduga aparaadi soetada..

    Ja see pidev nohude-köhade ümber jauramine.. Laske lastel põdeda, kasvavad tervemad ja tugevamad inimesed.

  8. sigrid says:

    kui lastel on köha-nohu (ilma palavikuta), kas siis käite ka igal pool ringi nendega? laulu-tantsu jm tundides, sõprade pool jne, kus te tihtipeale käite? minu jaoks on laste haiguse juures just see kõige raskem, et kodust välja ei saa.

  9. Elen says:

    Ma korraks küsin vahele, et kas su mees paastub omapäi, või on tal see pisik kuskilt külge hakanud. Noh… ok, ühesõnaga ma ka paastun sarnaselt ja korra mõtlesin, et ega ta pole seotud paastupundiga, kes käib Lehtse rabas jne…? Ma nimelt hakkasin su blogi lugema möödunud nädalal. Algusest peale loen kohusetundlikult ja otsaga olen siia välja jõudnud. Õõvastav on lugeda kui keegi teine su mõtteid kirja paneb. Paljud asjad on ikka kohe täiesti kümnesse. „Issand, see ka!“ tunne on pidevalt peal. Lisaks oled sa ka sündinud samal kuupäeval kui mina (mis kahtlemata teeb mul su mõistmise kohe kergemaks, eks). Kui nüüd selguks, et su abikaasa veel ka Lehtsega seotud on, siis on ikka täitsa kriipi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: