Väikesed vanamehed ja kirjutamisest

 uuued1.jpg

Kui ma ikka vahel aega saan, siis ma loen. Ütleks, et kõige rohkem ma tunnengi puudust lugemisest. Ikka sellisest, et võin kas või terve öö raamatut lugeda ja siis päeval unevõla tagasi teha…. oo…. ükspäev kui Keit läheb ka lasteaed ja minul vabagraafikuga töö on, siis ma teen selliseid asju :)

Praegu aga nii natuke kui võimalik.

Viimasel ajal on aga tekkinud selline eesti kiiks, et tahaks lugeda kodu lähedalt. Häid raamatuid on nii palju, et kuskilt tuleb siis see piir tõmmata, et mida ja miks. Nii siis juhtus viimasti kätte see väikeste vanameeste raamat. Kui lugema hakkasin, siis kõige pealt torkas silma kirlejdamine. Kirjanik kirjeldas isegi seda, kuidas tal ei ole midagi kirjeldada :). Sellest üle saanud,  tundus mulle iga uue tegelasega, et voh täpselt sellist inimest ma tunnen… ja siis natuke aja pärast, ega ikka ei tunne ka, aga võiks ju tunda. Kui raamat läbi sai, siis oli tunne, et aah ei saanudki täpselt kellestki aru.

Aga ütleks, et see ongi selline eesti värk. Inimesed ei räägi ja hoiavad endasse ja kunagi ei teagi, mis nad tegelikult mõtlevad. Ja leplikud on need meie inimesed kah. Elavad ja kannatavad. Meie põlvkond vist eriti mitte… või siiski…. aga vanemad inimesed küll. Ja siis mingil kummalisel hetkel käib kellegil krõks ära ja siis kõik ümberringi laiutavad käsi ja imestavad,  kuidas siis nüüd niimoodi?

Ühesõnaga mulle meeldis see rohkem kui tähe tänav, aga vähem kui Rakke küpsiseraamat.

Aga muidu ütleks  eesti kirjutajate kohta seda, et liiga palju on minu jaoks mõistetamatut suurt kunsti. Või siis soovi kirjutada suurt kunsti. Kui ma ikka lehekülgede kaupa ei saa aru, millest ta küll räägib või miks ta seda räägib, või miks ta seda niimoodi peab rääkima, siis ma kaua ei viitsi ka lugeda. Las loevad siis need, kes mõistavad :)

Või siis ma mäletan kuidas mingeid Kenderi raamatuid vastu seina loopisn, et on ikka värdjas küll… et kust tulevad inimesel sellised haiged mõtted…..

Kui ma oma vennanaisele paki raamatuid lugeda pakkusin, siis ta küsis, et kuidas ma raatisn eesti raamatuid osta, et kas neil on ka väärtust. Siis ise ma unistan oma väikesest just eesti kirjutatajate kogust, et hoida seda väärtust :)

Ise ei ole ma omaarust kunagi kirjutada osanud. Koolis sain alati kolmesid ja õpetaja ütles ikka korduvalt, et elus ei saa kõiki jutte naljaks pöörata. :) Kõige suurem tunnustus, mis olen saanud, oli siis, kui ma keskkooli kirjandit ülikooli astumiseks viis aastat peale keskkooli lõpetamist uuesti pidin kirjutama, ja hindeks 8 sain.

Nüüd aga kui ma siin perepäevikut pean ja pidevalt pool juttu maha kustutan, siis mõlten, et järgmisena läheks küll hea meelega kirjutamise kursustele? Kas ja kus selliseid kursuseid on?

6 Responses to Väikesed vanamehed ja kirjutamisest

  1. terje says:

    Mina ostan küll Eestis käies alati Eesti kirjanike ja luuletajate raamatuid,sest “välismaa värki” saan mujalt ka.Ja nii kogunebki tasakesi ja vaikselt väärtuslik kraam riiulile.

  2. jaana says:

    Eestis on väga palju häid kirjanikke…alates nendest, kes praeguseks juba surnud on, kui ka tänapäeva kaasaegsed kirjanikud.
    Tammsaare “Tõde ja Õigust” esimest osa olen ma vähemalt 10 korda läbi lugenud. 13 aastaselt alustasin. Ja mega hea raamat on. Kati Murutari kõiki raamatuid olen lugenud. Mõnus ju diivani peal pikutada ja lõõgastuda. Ja Rakke raamatud on ka head. Ajaviitekirjandus. Kenderi ” Kuidas saada isaks” oli suht normaalne. Aga temalt pole mulle rohkem kirjandust kätte juhtunud. Sest praegu pole ju lugemiseks enam aega. Ene Rämmeldi “Bonjour de Paris” sai ka kunagi eelmisel aastal mul läbi. Hea leid. Ja lapsepõlvekodus oli mul suur raamaturiiul. Sealt sai kõike `alla neelatud` Endla Tegova ” Laulatatud” , Oskar Kruus ” Naiselikkuse Seadus”, August Gailit ” Ekke Moor” ( see ka vähemalt 10 korda sai isuga läbi loetud) + kõikvõimalikud muud asjad. uhh..kui mõnus on meenutada…ja samas praegu pole võimalust endale ajaviiteks midagi lugeda võtta, sest hetkel pean lugema Kaasaegset Poliitilist Filosoofiat. Ja pealesunnitud kirjandus ju tavaliselt nii meeldiv pole :)

  3. evelynco says:

    Ohh, mina tunnen täpselt samast asjast puudust – rahulikult raamatut lugeda! Tegelikult on see laste kõrvalt võimalik küll, sest väga paljud ju suudavad seda. Aga minu jaoks pole ikka piisavalt nauditavalt võimalik:) Käsitööga on selles mõttes lihtsam, seda saab teha nii telekat vaadates kui ka lastega juteldes.
    Aga sinu kirjutamise kohta tahaks öelda, et minu arvates oled sa küll ülimalt produktiivne (kui Krista on kirjutamise juba ette võtnud, siis mitte ühe vaid ikka mitu juttu) ja kvaliteedi koha pealt pole ka ühtegi paha sõna ütelda:)

  4. Lõngamari says:

    Väga hästi kirjutad! Nii armsalt ja lihtsalt ja ilusalt.

  5. Katrin says:

    Pole ka suutnud õppida Kenderit armastama. Temas on küll tugev omapära aga see ei ole minu maitse. Ja see, et ta on omanäoline ei ole minu jaoks piisav põhjus tema seltsis aja veetmiseks. Ma veedan oma aega ainult armastatutega. :)

  6. sigrid says:

    Kenderi Iseseisvuspäeva lugedes ma ka oigasin, kes sellist teksti kirjutab ja miks seda trükitakse, aga Yuppiejumal oli juba märksa mõttestatum. Seda võib täitsa lugeda.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: