väikesed inglid ja sõjahaavad

img_5341.jpg 

Kui sul ei ole veel lapsi või on üks beebi ja kui siis vaatad mingit nanny saadet telekast, siis mõtled kindlasti, et issand kust sellised lapsed küll tulevad. Ja kuidas mina ikka oskan küll oma lapsi kasvatada ja kuidas meie kodust tulevad inglid.

Ja kui siis ükspäev karm reaalsus sulle näkku vaatab… huvitav kelle laps see on on, kes küüntega oma õe näos kinni on? Ja põhjuseks toob, et ta tuli liiga lähedal ja äkki ta oleks puutunud midagi, mida ei tohi!

Siis mõtled küll, et ta ju sinu armas õekene, kuidas sa saad niimoodi teha…. aga näe elu on karm ja ebaõiglane…. ehk siis, me oleme jõudnud sinnamaani, kus mul on 2 tegijat kodus.

Enam ei ole nii, et üks beebi, kes ainult lamab ja omaalgatuslikult ei puutu midagi ja kaitsta tuleb teda, et suurem talle liiga ägedalt kalli teha ei saaks. Nüüd tuleb hakata vahekohtunikuks.

Ja minu arust see vahekohtuniku roll on kõige raskem…. kust läheb piir?

… kas väiksem võib minna suurema nina alla tema asju käest ära kiskuma?

… kuidas peaks käituma suurem, kui väiksem ei saa sõnadest aru?

… millal peaks vahele segama  ja kumba lohutama… seda, kes teeb suuremat kisa? võis seda, kes on väiksem? või seda, kes on süüdi? kes otsustab, kes on süüdi?

Ütleme nii, et kodus on veel lihtne, siin olen mina ja minu 2 last, aga mis saab siis kui me lähme külla või keegi tuleb külla? Kuidas jagada siis elu ja maid, nii et keegi viltu ei vaataks, et kuidas sa küll lased oma lapsel niimoodi käituda. Või mida teha siis kui keegi teine ei pea meie pere reeglitest kinni ja mina vaatan nii ….. sest olgem ausad, kui ma juba ise mõtlen, et mida keegi teine võib mõelda, siis ma vahel olengi ju see teine, kes vaatab.

Kui palju tohib kuskil külas kiskuda või rääkida või ronida või tüüdata või nõuda……  või mis iganes…. ?????

Ja nagu mul üks sõbranna ütles, iga ema taluvusepiir läheb täpselt tema enda lapse selja tagant. Kõik teised lapsed üle selle on ikka alati palju lärmakamad ja ulakamad.

Või siis on näiteks nii:

Ketlinil on 3 onupoega, 2 nendest on vennad. Üks 2 ja teine 4 aastat vanem. See neli aastat vanem Markus hoiab ja kaitseb Ketlinit nagu isalõvi. Ja kelle eest… eks ikka oma venna Rasmuse eest. Eile näiteks mängisid nad kolmekesi vanaema juures teisel korrusel, kui kostis Rasmuse hädakisa. Kohale jõudes avanes vaatepilt, kus Markus sikutas Rasmust sukapükstest ja põhjuseks, miks ta seda teeb, oli see… et Rasmus oli ähvardanud Ketlinit lüüa. Minu oli hea meel, et näe kuidas Markus ikka Ketlinit hoiab ja kaitseb, aga Markuse ja Rasmuse ema asmel ei tahaks küll kohtunikuks olla :)

6 Responses to väikesed inglid ja sõjahaavad

  1. triin says:

    See on tõesti keeruline teema. Ja jagelemised lõputud.
    Ma olen algusest peale rakendanud kokkulepet. Kui Leena veel roomas ja no tõesti kiskus asju, siis ka ütlesin Oskarile, et lepi kokku. Anna talle midagi, mis talle meeldib. Ja see töötas. Vahel paremini vahel halvemini. Hiljem kui Leena rääkima õppis, siis on teine raudne reegel lisaks tulnud: teise mängu ei tohi ilma teise loata tulla. Kui kokku leppida ei suuda, hoia eemale.
    Ja viimasel ajal on tulnud veel üks reegel: Leenat ei tohi kräunutada :D Leena kräunub vastiku häälega :D, aga õnneks ei tee ta seda ilmaasjata, vaid siis kui Oskar segab või kiusab. Siis ka Oskar teab, et peab eemale hoidma, muidu tormavad vanemad kohale ja hakkavad kohut mõistma.

  2. Anu says:

    vot jah, head küsimused :)
    see on meil ka nii, et väiksemale tuleb anda midagi, mis talle huvi pakuks, ei ole nii ainult, et kõik asjad vanema omad (kuigi siis, kui Suusi veel beebi oli, siis ta arvas, et nii ongi). meil on veel probleem 10-aastase naabripoisiga, kes tahab Feliksiga mängida, aga Suusiga mitte, ja siis nö ässitab Feliksit, et “mängime omaette ja las su emme võtab Suusi meie juurest ära” vms. ükspäev käskisin neil Suusile ka legodest lossi teha, siis õnneks tegid ka vahelduseks.
    Üldiselt, Krista, nagu Sa vist isegi aimad, on see alles algus, varsti hakkab väiksem ka rääkima ja rohkem asjadest aru saama ja siis on ikka tõelisi diplomaadi-kompromissikunni omadusi vaja vahel :) Pluss on muidugi see, et nad hakkavad rohkem mängima ka omavahel.

  3. Krentu says:

    Nii et see kõik siis seisab mul ka ees… Ja praegu on lihtne :) Ma pean selle kuskile endale kirujutama, et “praegu on lihtne”.
    Kalli mõlemale “meie pere” lapsele.

  4. kristel says:

    nüüd on see siis käes;-)) väga tuttav lugu:-) ma olen nüüd rohkem kui aasta seda “vahekohtuniku” ametit siin kodus pidanud ja nüüd kui väiksem (kahene) juba ka ennast väljendada suudab, siis enamasti lasen neil omavahel asjad ära klaarida. aga nüüd võtab võimust uus trend – kõike tehakse koos – kui tahetakse sulle ikka mingit käkki keerata, no mingi suurem uputus või muu katastroof korraldada, siis seda tehakse nüüd reeglina tiimitööna:-)) jutt siis kahesest ja neljasest.

  5. kristel says:

    mõne “tegusama” päeva lõpuks on mõlemad tüdrukud üle keha ümmargusi “pudelikorgijälgi” ehk siis teineteise hambamustreid nii täis…. ja siis tuleb mõni värske beebiema gordonist rääkima;-))

  6. triin says:

    aga see on küll õige, et suuri lollusi teevad koos, sõbralikult ja vaikselt, et sa jummalaeest seda liiga vara ei avastaks. Ja kui Leena oli veel väiksem ja enda eest seista ei osanud, siis Oskar ütles, et Leena käskis, mispeale Leena naeratas õndsalt.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: