Lugemisrõõm

 img_5126.jpg

Kui mul oleks rohkem aega, küll ma siis loeks…. enne lugesin ja loen tulevikus jälle.

Aga vahepeal ma ikka kuskilt midagi leian ja siis ma ka mõne raamtu loen. Aga millegisse tõsisesse mul ikka aega süveneda ei ole ja nii ma siis võtan ette midagi õhemat ;) ja kergemat…

Lugesin läbi näiteks Kertu Rakke küpsiseraamatu ja täitsa meeldis…. siis lugesin kohe hooga läbi 2 Anna Gavalda raamatut ning kah olen rahul, et nad ette võtsin….

Kuid siis sain Eveli käest laenuks Tui Hirve Tähe tänava…. esiteks lugesin ma millegipärast Epu blogist mingit naiivset eneseõigustuse juttu raamatu reklaamimise kohta, mis tekitas juba väikese eelarvamuse ja raamat ise hakkas mulle närvidele käima alates kolmandast leheküljest vist.

Noh mitte raamatu ise… hea väikeseformaadiga ;)…. aga see peategelane. Kui raamatu mina-tegelane on nii sarnane raamatu autorile, siis ei saa mina sinna vahele kuidagi võrdusmärki jätta tõmbamata. Ja nii ta siis ärritaski mind terve raamatu. Küll oma suure enesekindluse ja tean kõike suhtumisega. Näide…. kuidas saab teada üks hingelt ja eluviisilt muusikakunstnik millised näevad välja viimase hooaja prada kingad?….. või kuidas …….. ohh ma praegu ei mäleta rohkem, aga selliseid asju oli seal rohkem….

Teine väga suur ärritaja oli tema suhtumine meestesse… kuidas kõik mehed, kellele tema pilk peale jäi hetkest tema lummusesse langesid…. samas elu on ju väga ilus ja lihtne kui nii arvata, aga kas mina tahan seda raamatust lugeda, see on teine asi…. Huvitav miks peaks ihkama värskelt abiellunud mees, teist naist?… Kas tõesti viitsib veel mõni eesti mees abielluda mingil muul põhjusel kui seda on tahtmine? ja siis järgmine päev leidma, et küll see teine naine on ikka palju toredam ja kui huvitav temaga on vestelda, kui see kellega ma just abiellusin….. ja nii edasi ja nii edasi….vot ei usu mina seda….

Või siis kiitma taevani kahe inimese armastust ning seejärel silmapilgutamata sellel mehele esimesel võimalusel sülle ronima… väkk!

Ja siis veel need kiidukõned…. võlksuta ainult silma ja mingid mehed peavad sulle silmapilgutamatagi kaheleheküljelise kiidukõne maha…. Kuna selle kirja pani see minategelane, siis vot ei veena see mind :))…… hakkan ikka mõtlema, kuidas inimene ise kirjutab lehekülje kiidukõnet enda kohta, paneb selle jutumärkidesse ja kirjutab, et  …. ütles nii! No on alles ego

Ja oleks et oleks üks selline mees olemas…. iga mees pidi minat taevani kiitma….ja veel eesti mehed :)))

Mina kui kahe lapsega koduperenaine arvan praegu, et ma paneks küll kohe sellisele naisele jala taha kui ma teda kuskil läheduses näen….  :))))…

Noh sain nüüd välja plärtsuda, aga ega see midagi ei muuda….nats kahju, et mul tänu sellele raamatule selline negatiivne eelarvamus on inimese kohta, keda ma ma ei tea ja ei tunne, aga kes võib elada minu kõrval tänavas…. noh raamatus ta ju elas ;) 

Võib-olla tundus see kõik ainult mulle nii?

10 Responses to Lugemisrõõm

  1. triin says:

    ma vaatasin poes seda raamatut ja esmamulje oli täpselt selline, nagu sa kirjeldad. Hea, et seda uskusin ja raamatut ei ostnud. Ilus raamat on küll. Eks autor on väga noor. Noortel sageli enesekriitikat napib.
    Aga see vaip on imeilus. Mul on ema juures kangasteljed, aga me ei oska nendega midagi teha. Peaks kä äkki minema kursusele. Kaua see kestab ja kus toimub? Ma olen vaikselt ikka mõelnud, et see on asi, mida tahaks õppida. Mul vanaema kudus ja rääkis ka alati, et põhiline töö on ettevalmistamine.

  2. Krentu says:

    aga ära võta seda nii hinge. nii ei saagi ju üldse raamatuid lugeda. minu meelest on huvitav teada saada, et on olemas ka nii tohutu suure egoga ja nii enesekindlaid inimesi :)

  3. krista says:

    ma ei võtagi hinge…ma lihtsalt ei taha teada, et sellised inimesed olemas on…. ja veel vähem nendega kokku puutuda :))))

    aga samas olen mina ka noor olnud ;)

  4. krista says:

    kangakudumise kursus on rahavaülikoolis…. ja käsitööliit korraldab…. ning novembris hakkab järgmine ja 8 korda on.

  5. inga says:

    no on üks teine noorkirjanik, kes aastaid tagasi avaldas raamatu “Ego”. Ehk siis ei peljanudki kohe pealkirjaks panna:) Lugesin seda vist ikka tubli 60 lehekülge ja iga lehekülje peal mõtlesin, et no kui suure egoga siis üks noor naine saab olla, et sedaviisi kirjutab ja et kellele ta tõestada soovib, et ta kirjutada oskab? Ma jätsin pooleli – ei ole nii järjekindel kui sina:)
    mind segab ikka kohutavalt, kui minategelase maailmapilt on väga naiivne ja minu jaoks labane.
    Aga hea on, et noored kirjanikud olemas on, sest eks see ole ju üks eluetapp, mis meil kõigil olnud ja vajab läbimist. Kasvavad nemadki ja saavad ehk targemakski ja kui kunagi peaks veel kirjutama, siis loodetavasti paremini.
    Kui Tui Hirv kunagi peaks teise raamatu avaldama, siis sa ilmselt võtad kätte ja loed läbi, et kas on arenenud ka vahepeal:)

  6. kristiina says:

    Kunagi mitu aastat tagasi nägin Tui Hirve mingis jutusaates (ei mäleta, kus, aga küllap see saade ta isast oli ma arvan) ja siis pidi ta olema ju veel mitu head aastat noorem kui praegu. Igatahes vaatasin ma suu ammuli, kuidas üks pubekaealine plika räägib oma elukreedost ja muudest asjadest, mida ta kõiki võõrsõnadega nimetas, sellise ilmega, et tema ongi see, kes maailmas kõiki asju teab.
    Enesekindlust on tore asi, aga kui seda liiga palju saab, siis ajab iiveldama.
    (Raamatut lugenud pole, aga selle jutu peale isegi vaataks huviga, mis ta seal kokku sehkendanud on.)

  7. crankymonkeys says:

    Jama, jama… ma just tellisin endale selle raamatu :(

  8. Eppppp says:

    Liina, ma loodan, et sa ei kahetse…
    Aga ma saan umbes aru küll, millest Krista kirjutab. Kui mina esimest korda lugesin Tui teksti, siis ka mind see mingis mõttes… ärritas, õrritas, erutas… ei saanud aga pooleli jätta. Hiljem saatsin seda veel kahele inimesele lugeda ja ka nende emotsioon oli selline: peategelane käib natuke pinda, aga näed, pooleli ei saa jätta.
    Kuna olin raamatu toimetaja, siis lugesin seda mitu korda. Järgmistel kordadel hakkas mulle üha rohkem meeldima muusika roll selles raamatus.
    Aga kõigele vaatamata, tõelist resonantsi minus see tekst ei tekitanud. See oli pigem nagu sissevaade kellegi ellu, mõneti hõrk, mõneti küsitav… rafineeritud. Huvitava keelega. Aga mitte minu elu.
    Samas, sa mainid siin näiteks Anna Gavaldat. Kui lugesin tema “Ma armastasin teda”, siis hakkas minus kerima nii palju asju enda elust. Anna Gavalda on mul nüüd üks lemmikkirjanikke.
    Tuilt aga ootan uut asja küll.

  9. krista says:

    aga ma ei oskagi öelda, miks see mind nii ärritas…. sest “Ma armastasin teda” äi ja “Tähe tänav” mina on suhteliselt sarnased, aga äia vastu tekkisid mul hoopis teistsugused tunded… temaga oleks isegi tahtnud kohtuda… samas Heddaga küll mitte :)))

    Aga ma ka mõtlesin ükskord, et äkki ma olen tema moodi ja sellepärast ta mind ärritaski… äkki temas on midagi nii palju, mis meie eesti naistele on omane, aga me ei taha seda tunnistada :)))

  10. crankymonkeys says:

    Lugesin labi. Meeldis.

    Tui Hirve nime kuulsin ma esimest korda raamatut ostes ja kuna ma teda kui ‘inimest’ ei tea/tunne, oli raamat taidsa ok. Parem kui “Meestest, lihtsalt”…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: