Unistuste töö – variant 2

img_9695.jpg

(pildil on täiesti põhjendamata illustreeriv ülesanne, mis ei lähe kuidagi kokku järgneva jutuga) 

Kunagi ammu kui ma nägin filmi parima sõbra pulmad – või midagi sellist, siis seal oli Julia Robertsil minu teine unistuste töö. Ja ühes teises samasuguses paduromantilises komöödias läksid inimesed täiesti pöördesse, kui nad sama ametimehega kokku puutuma pidid :)

Variant 2 oleks toidukriitik. Käiks aga mööda rohkem või vähem uhkeid restorane, sööks head ja paremat, arvaks sellest midagi ja saaks veel raha ka selle eest. Kusjuures, ega ma siis ei oleks mingi tavaline kriitik. Ma oleks ikka selline, kelle arvamus väga korda läheb. Kõik loeksid, mida ma arvan ja läheks ja telliks sama, ning vaimustuksid nagu mina. Sest restoran ju teadis, kes ma olen ja pani välja oma parima :)))

Vot see oleks väga tore. Ainuke viga asja juures on see, et ei küüni minu kirjaoskus küll sellisele tasemele, et kellegile minu söömaelamused korda läheks :)

Näiteks eile käisime me restoranis :)

Külastasime järjekordselt lapsesõbralikku restorani Lucca. Ja see koht on tõesti lapsesõbralik. Ettenägelikult istusime kohe mängunurgale lähemale. Ettekandja tuli, tõi Ketlinile tooli ja aitas ta sinna toolile – 2 punkti Luccale. Ketlin tundis ennast tõelise kunnina ja kohe sai Ketlinile selgeks kelleks ta saada tahab, sest järgmisel hetkel asus ta meile teed ja supikest serveerima ja oli rõõmus kui meile maitses….. aga see selleks.

Tellisime Kallega kahepeale väikse eelroa ja pasta  ja Ketlinile tema makaroonid nagu ta soovis.  Ketlini jook toodi kohe koos kõrrega, sest ma arvan, et iga laps, kes on korra juba kõrrega joonud, tahab seda alati teha – 2 punkti Luccale. Enamus kohtades peab Ketlin seda eraldi paluma  :) Meie eelroog toodi koos Ketlini söögiga – 2 punkti Luccale :).

2 lisapunkti veel Luccale, kui ettekandja küsis, kas mul on soovi, kui ma teda liiga pikalt niisama vaatama jäin :))))

Eelroa eest võtan ühe punkti maha …… sai oli liiga saanud.

Ja põhipasta eest läheb nüüd esialgu kohe hulgim punkte maha. Esimese ehmatusega arvasime, et meile on üldse valed söögid toodud. Kalle söögile oli siiski ainult osad komponendid unustatud lisamata, aga minu söök toodi tagasi ja öeldi, et see on õige.

Mina tellisin mingid pastataskud, mis pidi olema täidetud gorgonzola juustuga, aga see seal see ei olnud küll mingi juust. Tegin siis teise katse seda süüa ja siis teatasin selge ja kõlava häälega , et mulle ei maitse! See tasku oli ikka väga kummaline :))). Nüüd jooksis kohe mitu töötajat laua juurde ja tundsid huvi, et mis ja kuidas…. püüdsin siis seletada, et selline magus nagu magustoit ja kohe üldse ei sobi. Lahke pakkumise, et tegemist võib olla magusa kohupiimaga võtsin ma vastu ja selle peale võeti mu taldrik kohe rõõmuga tagasi ja vabandati, et köögis uus kokk :))) ja lubati kohe kiirelt uus pasta valida :)

Nii kaua kui ma pastat ootasin, tahtis Kalle juba kooki ja kohvi. Ettekandja sai kohe 2 punkti ja ka suusõnalise kiituse selle eest, et ta tuli ekstra küsima, et kas Kalle tahab kohe kooki või ootab kuni ma oma pasta lõpetan.

Kook sai ka 2 punkti…. ja minu uus pasta oli ka täitsa ok, aga Ketlini oma maitses mulle rohkem :)

Kokku: piisavalt palju punkte, et me teinekordki sinna lähme :) 

6 Responses to Unistuste töö – variant 2

  1. maris says:

    aga kui ma pole seda fimi näinud, siis ma ei teagi, milline see varant 1 on?

  2. triibik says:

    käisime meiegi eelmisel nädalal luccas ja minagi pettusin pastatootes. suitsukanapasta oli võrreldes Tarmo tuunikalaga üsna nutune. aga kuna ilm oli ilus, tassisime meie mängunurga asjad välja ja valasime muru peale maha. seal on ikka väga armas olla. ja šokolaadikook nimega magus surm vms … oioioioioioi. mm.

  3. kristel says:

    meie käisime ka just eelmisel nädalal luccas – ja kuigi koht mulle väga meeldib, siis lapsesõbralikkuse eest meilt küll nii palju punkte ei saa – lapsele (1a) toodi tool alles küsimise peale, kõik lauale toodud kuumad nõud, veeklaasid jms riistad pandi täpselt lapse ette, kust ma nad siis kiiresti kaugele eemale pidin nihutama (aastasel ju lemmikmänguks asjade mahaviskamine). aga eks see sõltub vast konkreetsest ettekandjast, ega ma viha ei pea:)
    ja pasta oli meil väga maitsev – suitsukanaga oli vist.
    ahsoo – me oleme vist alati nii ukse all istunud, et ma ei teadnudki, et seal mängunurk ka on!

    aga toidukriitikust – kui oskaks niimoodi söögist kirjutada, nagu Marlena De Blasi oma raamatutes Tuhat päeva Veneetsias ja Tuhat päeva Toskaanas – mmm…. No see kuidas ta kirjutab lihtsatest asjadest nagu saia küpsetamine või kõrvitsaõite praadimine… Ja mis kõige vahvam – raamatutes on retseptid ka sees:)

  4. krista says:

    Kuna me hiljemalt pensionipõlveks toskaanasse elama lähme :))), siis see tuhat päeva toskaanas ootab mul voodi kõrval lugemist :)…. kusjuures raamatut Toscana päikese all lugedes, oli mul koguaeg kõht tühi :)) (raamatul ei ole peaaegu midagi ühist filmiga nagu see tavaliselt ongi )

  5. Kessu says:

    nüüd läks mul kah kõht tühjaks selle jutu peale siin…

  6. maarja says:

    mul oli ka Toscana päikese all lugedes köht köikse aeg tühi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: