Karistamisest

 img_7843.jpg

Ma arvan, et iga ema ellu saabub ükspäev päev, millal tema laps käitub nii nagu emale ei meeldi :) Ja vot siis on kööga. Siis kas hakkavad heledad laksud käima (nagu Kalle ütleb) või siis ei hakka.

Ma ütlen kohe ära, et meie perre selline päev ei ole veel saabunud. Ja äkki ei saabugi. Sest mina läbisin edukalt emaks olemise kursuse, kus öeldi otse välja, et lapsi ei pea karistama ja siiamaani läheb meil elu päris hästi.

Vot tänasel päeval kui mul siin kodus on üks 2,6 ja üks 0,6 siis on meil selline elamise viis:

1. Meil kehtivad paar reeglit: toiduga ei mängita! laua peale ei ronita! visatakse ainult palli!…. üks oli veel, aga see ei tule meelde :)……… meelde tuli – mitte kedagi, mitte kunagi ei tohi lüüa!

2. Kõik on läbirääkimiste küsimus. ja kõigepealt tuleb mul endaga läbirääkida. Mis mind häirib ja miks mind häirib ja tavaliselt näen juba poole läbirääkise pealt, et enamus asju on puhas minu laiskus või mugavus ja polegi probleemi :).  Siis ei ole ka mõtet lapse peale plärtsuma hakata ja ongi kõik.

Näiteks tahab Ketlin pidevalt kõik ise teha. Näiteks tahab ta ise autos oma tooli ronida, mõnikord tuleb talle see alles tooli istudes meelde. Muidugi võiks ma teda sinna siis suruda ja suure kisaga saaks sellega muidugi hakkama, aga palju lihtsam on ta siis välja tagasi tõsta ja lasta tal ronida, sest tõesti ei ole see ju minu probleem ja ei vaja minu lahendamist :)))

3. Ma pole näinud mitte ühtegi last, kes ei tahaks just täpselt seda mänguasja, mis on hetkel teise käes. Ketlin tahab alati seda, mis Keidil ja vastupidi. Seega ei ole mul ju mõtet teha üllatunud ega ka vihast nägu, kui kuskil mänguplatsil kaks last ühe mänguasja pärast kisklevad olgu siis kannataja minu või kellegi teise laps. Peale selle ei taha ma mitte kuidagi, et minu lapsed arvakski, et mina nende probleeme lahendama hakkan :)

Seega ei tohiks teised emad mind kurja näoga vaadata, kui ma vahele ei lähe, aga nii palju ma püüan siin ikka Ketlinile rääkida, et kui ta tahab teise käes olevat asja, siis tuleb midagi vastu pakkuda ja diili teha :)

4. Ma ei ole ju eile sündinud ja väga paljusid kriitilisi olukordi võib ju vabalt ette näha. Näiteks võin ma olla täiesti kindel, et Ketlin toidupoes tahab midagi. Väga imelik oleks kui ta ei tahaks :). Siis me räägimegi juba kodus, mida me ostame ja miks jne. et mitte poest siis kriiskavat last välja vedada. Ükskord ma olen seda teinud ja see oli puhtal minu viga :))))

5. rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. ….. mis siis et alati ei viitsi, aga palju parem ja rahulikum on pärast…. vähemalt minul.

Aga ega mul siin siis mingid inglid ei ela :) ikka tuleb ju piire proovida. Näiteks meeldib Ketlinile minu arvates kõrvulukustavalt kõva häälega kriisata. Siis me leppisimegi kokku, et kui ta tahab kriisata, siis pärast seda tuleb tal minna natukeseks ajaks vannituppa järelemõtlema miks ta seda tegi, et mina saaks oma kõrvakuulmise tagasi. Tema oli nõus ja läkski hea meelega vannituppa. Kõõlus seal natuke aega rõõmsa näoga ukse vahel ja tuli varsti tagasi. Naljakas oli teda vaadata kui ta siis järgmine kord juba kriisates vannitoa poole jooksis.

 img_9691.jpg

7 Responses to Karistamisest

  1. Kessu says:

    novot. nii mõtlen ka mina kunagi oma lapsi kasvatada.
    :D

  2. K. says:

    ma olen küll umbes 16 aastat vanem kui ketlin, aga sellist ema tahaks endalegi. või siis seda, et ta mind niimoodi kasvatanud oleks.

    aga eks mul on võimalus ise seda kunagi proovida… kui oskan.

  3. Ingrid says:

    Seda juttu peaks nüüd hakkama iga hommik esimese asjana üle lugema ;-) Või siis välja printima ja külmkapi uksele riputama :-P
    Ja juba teist päeva kogen ma, kui oluline on see rääkimine ja kuidas ilma selleta on ikka väga raske. Ja enam kunagi ei kurda ma, et suu muudkui vahutab suurest lapsega rääkimisest. Sest praegu on mul hääl täielikult ära. Ja proovi siis hakkama saada.

  4. meieelu says:

    Mina pean tunnistama, et karistamise osas olen ma läbi kukkunud ema. Peamiseks põhjuseks on minu kannatamatus, millega ma lapse kasvades püüan tegeleda. Meie köögi kapi otsas on vits. Korra oleme selle ka sealt alla pidanud võtma, kahjuks. (see võeti sealt alla ja pandi tagasi). Olen igati nõus,e t tuleb rääkida ja rääkida ja rääkida. Ja kui laps ikka tahab autos ise tooli roniga, mis sest et ta juba toolis istub, peab seda siiski laskma teha. Olen ka selle üle elanud, et ei lasknud. Oli jubeee. Üldiselt on minu kreedo, last tuleb usaldada ja küllap jäävad need jamad ka tulemata. Ja kannatlikkust on väga vaja. Õnneks on meie pere isa vana rahu, nii et asjad on siiski tasakaalus.

  5. crankymonkeys says:

    Mida siis teha kui toiduga mangitakse? Ma ei viitsi selle ule kakelda, aga meil kaib pidev piima maha valamine, toidu suust valja sulitamine (tavaliselt kull omaenda taldrikusse) ja kui kiiresti taldrikut/nuga/kahvlit/lusikat eest ara ei vota kui isu otsas, siis on need ka porandal… Mingi keelamine ei aita. Mingi raakimine ei aita. Help?

  6. sigrid says:

    Vat, see on ka minu küsimus. Mis siis ikkagi saab, kui neid väheseid reegleid siiski rikutakse?

  7. krista says:

    Ma nüüd siis mõtlesin ja jälgisin nii ennast kui lapsi.

    ÄRA TEE ei ole mingi lahendus ja ei anna ka mingit tulemust. Ja seda juba enda mätta otsast vaadates Kui ikka keegi ilma igasuguse põhjenduseta mul järel käiks ja muudkui korrutaks, ära tee ja ära tee, siis ma varsti juba teeks täiesti trotsist :)

    Sobivad, meie peres vähemalt, põhjendused, miks MINULE see ei meeldi, ei sobi või mis iganes :)))…. arvestades sellega, et iga inimese sisse on kodeeritud soov tahta meeldida teistele inimestele.

    Teine asi on väärtused, meie peres lihtsalt nii ei käituta ja ise peab olema väga tubli eeskuju sellisel juhul. Ma ei saa kuidagi nõuda riiete ära panemist, kui mu enda asjad vedelevad. Mis siis et ma väga tahaks, et lapsed nii ei teeks :)))

    Kolmas, mis kuuluba jälle kategooriasse lõputu rääkimine, on see, et hakkan juba enne söömist rääkima ja räägin ka söömise ajal ja ka pärast söömist, kuidas peaks sööma ja mida peaks tegema ja mida mitte ja mis mulle meeldib ja mis ei meeldi jne. ….

    Aga kui ma näiteks olen ise kärsitu, siis tuleb ikka see ÄRA TEE kergelt….

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: